31 detsember 2009

Fight with tools...

...ehk siis nagu vanad eestlased reha ja vikati või nagu natuke uuemad eestlased sirbi ja vasaraga.
Kui tavaliselt ma laksan siia sellist natuke vanemat metallihõngulisemat muusikat, siis seekord tuleb midagi ka nooremale põlvkonnale. See on tõenäoliselt 2008/2009 treeninghooajal minu kõige enimkuulat lugu. Justament trennis klapid peas.
Täna sain korraliku pikk ots/tirimine/lumes jooks stiilis treeningu aga sellest juba lähipäevil. Igatahes peaeesmärk õnnestus!
HEAD VANA AASTA LÕPPU!

29 detsember 2009

AXTME XOPPOP

Kaheksa suhteliselt rasket treeningnädalat on selja taga. Esimesed kehaosad hakkavad alla andma. Valu on minu ainuke sõber! Vaim hakkab murduma. Ennekõike aga tahaks öelda, et ilgelt tahaks mõnele heale kontserdile minna. Leidsin netist ühe video ja söödan teile ka ette, et te mind mõistaksite.

Kas mõistate?
Viimase treeningtsükli viimasel nädalal juhtus nii mõndagi. Kolmapäeval ja neljapäeval käisime seltskonna kuulikindlate meestega matkal postapokalüptilisel Ida-Virumaal. Alustasime teekonda Narvast ja liikusime mööda tööstuspärandiga rikastatud maastikku Jõhvini välja. Esimesel päeval tutvusime lähemalt elektri tootmise protsessiga. Läbisime lumes kahlates 13 tunniga ca 55km ja õhtupimeduses lõpetades olid minul isiklikult pisarad silmis. Väsimus saatis mind praktiliselt algusest peale ja lainetena oli kohati valu puusades lausa väljakannatamatu. Kuna pool matkast toimus pimedas siis võib küll öelda, et kui esimeses päevapooles oli natukenegi kvaliteeti, siis viimased 6 tundi oli puhas kvantiteet. Tunnid ja kilomeetrid.

Pildil vasakult Sander, Jürgen, Lauri ja Peeter paremale minevikule pühendatud kuju juures.
Teine päev oli puhas nauding. Ronisime mööda Ida-Eesti kroonijuveele ning lõunatasime otse tuksuvas Ahtme südames. Saime enne pimeduse saabumist matkaga ühele poole ja viimane maik, mis suhu jäi, oli magus. Sellest ka kokkuvõttes positiivsed emotsioonid.
Kui algselt oli planeeritud puhkenädal ja see julgustas mind üldse matkale minema, siis kokkuvõttes oli matk nii rängalt raske, et võib vabalt numbrid päevikusse kirjutada. Matkalt siis 18 tundi kepikõndi lumes ja 75km.

Pildil meeskond matka ühel ohtlikumal tõusul.
Tsüklile panin punkti Vana-Aasta Jooksul Rocca Al Mares. Olin juba varakult planeerinud, et sellel jooksul kontrollin esimese kahe tsükli mõju organismile. Kuna aga maha sadas ootamatult suur hulk lund, siis toimus jooksurajal kontrolli asemel hoopis eepiline võitlus inimese ja looduse vahel.
Võistluste tase oli tugevam, kui eelmisel aastal. Starti oli tulnud umbes kümmekond minu mõistes tugevamat jooksjat. Teisisõnu oli stardis 9 meest, kes suvel mind võitnud on. Kuna rada kulgeb enamalt jaolt mööda kergliiklusteed, siis joostavus polnud kõige hullem. Ainult ca 500m pikkune lõik metsa vahel oli täiesti paksus lumes. Teedel näitasid kergejõustiklased, et nad on talvehooajaks igati valmis, erinevalt minust. Lõpptulemustesse sain kirja 7. koha ajaga 22:00, mis on mullusest 52 sek aeglasem. Samas 6,2km peale Püile 1:22 kaotada pole kõige suurem häbi maailmas. Sealt ka hinnang olukorrale peale kahte tsüklit: Kõik liigub õiges suunas!
Vana-Aasta Jooksu tulemused
Mis edasi? Aeg on mahtu tõsta. Suusatada räigelt palju, joosta lumes. Looma moodi tööd teha! Juba see neljapäev olen Aastalõpuvõistluse stardis. Sedapuhku natuke kehvema paarilisega ja sega klassis. Tõenäoliselt suudan konkurentsi pakkuda vaid esimeses vahetuses. Laupäeval plaanis järjekordne tirimislaupäevak, kus saab juba korralikus metsas mõõtu võtta. Kes ise pealtvaatajana kohal pole, neile garanteerin kokkuvõtteid tuleval nädalal!

20 detsember 2009

Jooksime ilma soojaks!

Viskasin nädala keskel kinda päris mitme mehe suunas aga väljakutse võttis vastu ainult üks - Sander Vaher. Küll toodi vabanduseks sugulaste juubeleid ja jõulupidusid. Üks on kindel, jõulupeo peale lootes on mulle või Sandrile järgmine aasta väga raske vastu saada!
Ilm oli sel laupäeval päris terav. Kodust treeningpaiga poole suundudes oli -19 kraadi ja palju soojemaks ta sel hommikul ei läinudki. Sellest tulenevalt otsustasime mõlemad joosta ilma kompassita, et säästa ennast pöidla külmumisest.
Sel korral jooksime Kodasoo kaardil modifikatsiooni 2004 aasta Harju MV teate rajast. Tol korral oli raja pikkuseks märgitud 7,4-7,5km ja rajal oli 18 kontrollpunkti. Et kaugele sõit ikka asja ette läheks, lisasin rajale 4 punkti ja sain kogupikkuseks 8,7km. Kuna leidsin neid kaarte kodust terve võistkonna jagu, siis saime mõlemad Sandriga erinevad hajutused. 2004 aastal õnnestus mul Tammede teise võistkonna eest joostes avavahetus võita ajaga 42:44. Mäletamistmööda jooks õnnestus päris korralikult, ebakindlust esines peale vaatepunkti.
Olenemata külmast ilmast oli sel laupäeval uskumatult mõnus seal joosta. Raja alguses tuli kaarti hoidvat kätt vahetada, et sooja sõrmedesse saada, aga kuskil 10 minutise jooksu järel töötas masin juba piisavalt, et külm enam takistuseks polnud.
Sander sai lühema hajutuse kohe alguses ja sellest tulenevalt ca 100-150m pikkuse edumaa. Püüdsin teda abitult, kuni ta ebakindluse tõttu seisatas punkti nr 5 juures ja olimegi koos. Füüsiliselt jäin selgelt alla ja jätkasin sabas rippumist kuni järgmise hajutuspunktini ja üheksanda punkti suunas jooksin juba soliidse eduga. Vaatepunktis olematu publiku eest läbi joostes olin uhkes ülksinduses aga siis tuli lõivu maksta kompassi autosse jätmise eest. Lasin suunaga korralikult paremale ja sain ennast pilti alles suurt piklikku mäge nähes. Punktis nr 14 olime koos. Tõstsin tempo nii kiireks kui treeningtsüklist väsinud jäsemed seda lubasid aga Sander püsis mugavalt tuules. Eelviimasesse punkti joostes tõstis Sander tempot veelgi ja mul ei jäänud muud üle kui seljatagant tõdeda Sandri üleolekut.
Aega kulus mul seekord 48:12. Sandril käputäis sekundeid vähem. Olemata vähestest osalejatest ja külmast ilmast oli väga hea treening. Tundub, et selleks aastaks on orienteerumistirimised tiritud. Alustame uuesti juba uue aasta esimesel nädalavahetusel.
Mis aga vahepeal? Olemata ilmast toimub kaks tirimist. Järgmine pühapäev ehk 27.12.2009 toimub Rocca Al Mare-s Vana-Aasta Jooks. Tirijatel soovitan tulla 6,2km distantsile enda esimese kahe kuu treeningut testima. Ja 31.12.2009 loomulikult Vana-Aasta Jooks Tarmaku stiilis Nõmme spordikeskuses. Korralik paaristeade, saun, külm õlu, kartulisalat ja kanakoib!
Nagu Kristjan Palusalu tavatses ikka öelda, et mehe mõõt on ikka teine mees! Olen praeguste plaanide kohaselt mõlema ürituse stardis. Tulge ja võtame mõõtu!

2004 aasta Harju MV teate tulemused


14 detsember 2009

Tirimislaupäevak vol 3?

Sel nädalal kogunesime pikema tseremooniata Kõverjärvele. Kohale oli saabunud sel korral natuke rohkem inimesi ja esimest korda sel aastal saab ainult kerge liialdusega öelda, et toimus mass start. Stardijoonel oli kokku kuus tirijat ja salamängijana liikus metsas veel üks jooksja.
Kõverjärve maastik on nõudlik, mets tihe ja tehtud treeningutest hakkab väsimus ka juba vaikselt akumuleeruma. Selle kõige koosmõjul ei käivitunud kõik mootorid korralikult ja jooks kulges väga vaevaliselt. Kuna kolmanda punktiga tegin väikse vea ja ka viienda punkti juures seisin natuke liiga palju, siis jäin kohe jooksu alguses liidritest maha. Jätkasin omas mugavas rütmis ja üllatunult, kuid rahulolevalt avastasin peale pikka etappi, et ees pole enam jälgi. 14-15 etapil nägin tagant Jürgenit lähenemas ja kuni raja lõpuni tundsin teda endale kuklasse hingamas. Hirm teeb inimesega imesid, Jürgen lõpetas minust 1,5 minutit hiljem koos Sandri ja Chiefiga.
Tsiteerides klassikalisi spordikommentaatoreid: "Jimmy may be renowned for his personal hygiene, Scott, but after that performance, he's starting to reek... Of gold. "

12 detsember 2009

Palun abi!

Alates 2007 aasta kevadest, kui otsustasin tõsisemalt spordile pühenduda, olen pidevalt tõstnud treeningute koormusi ja kvaliteeti. See on ka viinud sportliku taseme tõusuni ja ka võistlustulemuste paranemiseni. Viimase hooaja parimateks tulemusteks jäid EMV lühiraja kolmas koht ja tavaraja teine koht. Väljaspool Eesti piiri Põhjamaade Meitstrivõistluste tavaraja 34. koht, mis ei kõla küll nii hästi, kuid on väga korralik koht.

Pilt varastatud OK Võru kodulehelt!

Tulevaks hooajaks ma endale veel liiga kõrgeid eesmärke ei sea. Seda just rahvusvahelisel tasandil. Kodustel võistlustel tahaksin esineda maksimaalselt hästi ja kevadel üritada võita Balti meistritiitel tavarajal ning sügisel Eesti meistritiitel tavarajal. Kuna ma olen kevadhooaegade mees, siis on eesmärgiks ka 30 parema hulka pääsemine Euroopa Meistrivõistluste tavarajal. Pikaajalise peaeesmärgina on mul 2013 aastal Vuokattis peetava Mmi tavarajal kümne parema hulka pääsemine. Nende eesmärkide täitmiseks on vaja teha väga palju tööd.

Eelmisel ettevalmistushooajal treenisin nii palju ja nii hästi kui võimalik. Treenisin enamasti kaks korda päevas, keskmiselt 60 tundi kuus. Tööpäevadel taastusin kahe trenni vahel 8,5-9 tunniseid tööpäevasid tehes. Töötasin geodeedina, mis tähendab, et ca 60-70% ajast olin väljas. Olenemata ilmast. Mitte just liiga optimaalne taastumisviis.

Arengu jätkamiseks on enamus sporditeooriate järgi vaja tõsta treeningute kvaliteeti ja kvantiteeti. Käesoleva ettevalmistushooaja esimene kuu aga näitas mulle, et töö kõrvalt ei ole ma enam võimeline tõstma ei kvaliteeti ega kvantiteeti.

Mõtlesin selle üle pikalt ja kuna ma pole veel valmis oma sportlaseambitsioone maha matma, siis võtsin taaskord ennast vabaks 40 tunnistest töönädalatest, et areneda sportlasena nii tugevaks kui minu keha ja vaim seda lubavad. Kuna see aga pole eriti jätkusuutlik plaan, siis otsin võimalust, kuidas treeningutele 100% keskendudes mitte nälga surra. Kuna Eestis on praegu 100000 töötut, siis pole minusugune mees, kes tahab poole kohaga tööl käia, just eriti nõutud.

Siit blogist käib nädalas läbi üle paarisaja inimese. Paljud neist on kindlasti noored. Omajagu on kindlasti ka juhuslikke külastajaid. Ma siiski loodan, et käib ka mõni inimene, kellel on soovi ja võimalusi minu aitamiseks.

Ma ennekõike loodan, et keegi pakub mulle osalise tööajaga tööd, mis ei takistaks mul sportlike eesmärkide saavutamist. Ideaalis võiks see olla midagi sellist, mida saab teha asukohast ja kellaajast sõltumata. Praegu pole aga võimalust nõudlik olla ja ootan kõiki pakkumisi. See loomulikult ei tähenda, et oodatud pole ka sponsorluse pakkumised või kõikvõimalikud muud toetused.

Mida ma teha oskan? Eriti hea olen joonestamise ja geodeesia alal. Kerge tutvumise järel saan tõenäoliselt hakkama enamusega CAD programmidest. Samas noore inimesena suudan piisava juhendamise korral kiiresti õppida tegema mida iganes. Keeltest ei räägi ma kahjuks rohkem, kui ainult soome ja inglise keelt.

Kui suutsin tekitada mõnes inimeses soovi mind aidata, siis võtke minuga julgesti ühendust ja loodetavasti suudan koos teie abiga enda eesmärgid saavutada.

Kõige väiksema vaeva ja kuluga saab minuga ühendust saates mulle meili. Jään ootama!

06 detsember 2009

Tirimislaupäevak vol 2

Kõigepealt suured vabandused nende kodanike ees, kelle postkasti sel nädalal kutset ei maandunud. Põhjus on lihtne. Olin tegelikult arvestanud, et pean sel nädalal üksi tirima, sest kõik tirijad peale minu on ju jäägitud sise-o sõbrad. Tundub, et eksisin - keegi pole väga suur sise-o sõber.
Eilne tirime toimus lihtsama organiseerimise huvides juba varem planeeritud rajal. Jooksime 1999 aasta Jüriööjooksu meeste vahetust. Täpsemalt sama rada, mida jooksin mina 10 aastat tagasi kevadel ajaga 58:04 ja saavutasin oma vahetuses selle resultaadiga kõrge 43. koha.
Erinevalt 10 aasta tagusest võistlusest oli eile suhteliselt valge, peas ei olnud ise ehitatud halogeenlampi ja ka sportlik tase oli omal hinnangul natuke paranenud. Ootused olid kõrged. Järgenvalt siis väike reportaaž otse sündmuskohalt:

Kolm meest pühkisid stardist minema rind rinna kõrval. Tempo kruviti nii kõrgeks, et juba k-punktist loetud meetrite kaugusel tegi esimene jooksja esimese vea.
Esimene etapp oli kuulikindel. Tuli üldsuunaga joosta suurima mäeni välja ja mööda seda punkti. Kuigi jooksjad võtsid erinevaid mikrovalikuid, oli seis esimeses punktis veel lahtine. Punkti jõudsid jooksjad kõrvuti. Kompostreid jagus kõigile.
Teisel etapil jagunesid võistlejad kahte rongi. Esimest neist juhtis Jürgen Einpaul, kes otsustas joosta otse jõe äärde ja siis rada pidi sillani. Teist rongi juhtis Sander Vaher, kes otsustas vasakult teed ja radu pidi sillale läheneda. Esimese kaamera vaatevälja jõudes maalilisel Keila jõge ületaval sillal oli aga üllatuslikult ca 10 sekundilise eduga läinud juhtima Peeter Pihl, kes aga peale jõe ületamist luges kaarti valesti ja jooksis kaardile joonistatud punkti, mida sel päeval siiski läbida ei tulnud. Vea tulemusena asus teises punktis juhtima Vaher. Pihl tuli 10-15sek hiljem ja sama vahega omakorda Jürgen Einpaul. Kõik oli veel lahtine.
Kolmandal etapil taluhoovi lähedusest mööda joostes murdis ketist lahti taluõue kaitsev piisoni mõõtu verekoer, kes otsejoones võttis sihi võistlejaterivi juhtinud Sandri suunas. Antud koer on laiemale üldsusele tuntud koerana, kes 2007.a hilissügisel sõi ära kaks Keila Juga uudistama tulnud Kiviõli Gümnaasiumi kuuenda klassi õpilast. Sander ensekindla sportlasene kostitas koera tugeva jalahoobiga ning jätkas oma eelnevalt läbimõeldud teevaliku realiseerimist. Peeter aga kohkus niivõrd, et muutis plaani ja jooksis läbi metsa mäe otsas olevale rajale. Kolmandas punktis olid võistlejad kõik kuskil poole minuti sees.
Neljandas etapp olukorras muutusi ei toonud, kuid punktist väljudes tõstis Vaher hüppeliselt tempot ja tõmbas jälitajaterivi pikaks. Jürgen Einpaulil katkes silmside eesjooksjatega.
Teel viiendasse punkti oli kiirus tõstetud maksimumini. Pihli ja Vaheri vahele oli kärisenud ca 20 sekundiline vahe. Viiendale punktile lähendes siiski tegi Pihl parema teevaliku ja võitis ca 10 sekundit väärtuslikku aega.
Teel kuuendasse punkti võtsid kõik jooksjad erinevad teevalikud. Kuuendas punktis juhtis siiski Sander 10-15 sekundilise eduga. Kõik oli veel lahtine.
Edasi järgnes korralik jooksuetapp ohtliku teeületusega. Taaskord demonstreeris liider oma erakordseid jooksjavõimeid. Lisaks jäi Pihl teeületusel stoppama autoderivi tõttu. Vahe kärises aina suuremaks. Publiku eest läbi joostes oli see üle 20 sekundi.
Kaheksas punkt oli viimane orienteerumistehnilisi oskusi nõudev. Kõik võistlejad läbisid selle ettevaatlikult ja muutusi ei toimunud. Vaher jätkas liidrina, silmsidemes püsis Pihl. Einpaul kontrollis jooksu tagant.
Teel viimase punkti poole oli selge, et võit läheb seekord Sandrile. Lahtiseks jäi vaid, kui ülekaalukas võit on. Pihl andis endas kõik aga viimases punktis komposteerides jäi tal vaid üle rõõmustada Sandri võidu ja enda kindla teise koha üle.

Selline üritus siis. Asjaosalistele siia veel enda etapiajad:
1 5.17 1 156 1 272 4.34 4.09 10,0%
2 5.08 837 1 079 6.08 4.45 28,9%
3 2.49 574 634 4.54 4.26 10,6%
4 1.01 158 171 6.28 5.58 8,3%
5 4.05 628 839 6.30 4.52 33,7%
6 3.50 759 872 5.03 4.24 14,8%
7 2.56 630 673 4.39 4.21 6,8%
8 1.49 271 303 6.45 6.02 11,9%
9 3.21 720 741 4.40 4.31 3,0%
10 1.00 118 125 8.30 8.00 6,3%
11 2.50 561 692 5.03 4.06 23,2%
12 0.44 79 178 9.20 4.08 125,1%
Total 34.54 6 490 7 578 5.22 4.36 16,8%

Kuigi võrrelda pole siin midagi, siis huvilistele lisan siiski ka 1999 Jüriöö tulemused.
Järgmisel nädalal liigume tõenäoliselt Tallinnast ida poole. Huvilised andke endast märku!

22 november 2009

Unsung

Eile sai tehtud värske hooaja esimene kvaliteettreening. Varakult välja hõigatud igalaupäevane tirimistreeningute sari ei tahtnud eriti käima minna. Nüüdseks siiski saime esimese treeninguga maha ja tuleb tunnistada, et oli väga mõnus elamus.
Kuigi meid oli joonele tulnud vaid neli, mis pole just võimsaim ühisstart maailmas, oli treening siiski õnnestunud. Sander oli teinud Paukjärve reljeefikaardile väga korraliku raja ja kirsiks tordi peal oli üheksa kraadine ilm, mis soosis lühikest dressi.
Sooritus jäi kaunis kehvaks. Märg ja kohati risune mets mõjutasid mu suunajooksu ja mikroteevalikuid liiga palju. Nagu kaardilt näha on, võtsin esimese ropsuga viienda punkti vales kohas ära. Alles järgmisse punkti minnes mõistsin olukorda ja jumala abiga jooksin isegi õigest punktikohast läbi. 12nda punkti juures kadus ka kontakt kaardiga ja punkti sain kiiresti kätte vaid tänu Sandrile.
Aga füüsiliselt oli mõnus. Korralik andmine. Provotseerisin Sandrit nii palju kui suutsin ja poiss võttis vedu küll. Mingid etapid ikka pidin täiest jõust jooksma, et tal kannul püsida. Seda oligi vaja.
Panen asjaosalistele siia oma etapiajad ka. Äkki võtsite ka ja saate mõtiskleda nende üle.



1 4.05
2 1.16
3 6.31
4 2.00
5 3.24
6 2.46
7 2.17
8 1.05
9 1.43
10 2.55
11 1.53
12 1.35
13 0.37
14 2.00
15 4.29
16 5.17
17 3.45
18 2.02
19 2.42
20 2.14
21 2.44
22 2.48
Total 1.00.18 9 340 10 506 6.27 5.44 12,5%

15 november 2009

hahmotus

Sügisene kohustuslik terviserikkumise ja reisimise ring hakkab läbi saama ja saab taas rahulikult treeningutele keskenduda. Ühe viimase reisina käisin Soomes treeninghooaega avamas. Laager ise oli kaunis kahvatu aga üks harjutus kerkis siiski esile.
Esimese ülesandena pidime näidati meile 10sek etappi kaardil ja seejärel tuli see joonistada umbes sama aja jooksul paberile. Lihtsustamise mõttes oli puhtale lehele rada juba joonistatud. Muidu oleks väga keeruliseks läinud.

Nagu juuresolevalt kaardilt ka näha on, ei suutnud ma ajanappuse tõttu esialgu kuidagi punktiobjekte joonistada. Keskendumine oli punkti rõngani jõudmisel. Esimesega reaalselt mõtlesin, et küll seda tähist ikka näen kui rajooni jõuan.
Teise ülesandena tuli oma joonistatud kaardiga rada läbida. Üllatusena ei tohtinud kaasa võtta kompassi. Kaarti joonistades olin paljudes kohtades kompassiga arvestanud.
Esimese punktiga tekkis kohe raskusi. Tagantjärele mõeldes kõik klappis aga mägede kõrgustega panin mööda.
Teise punktiga läks kõik väga ilusti aga orvand oli uskumatult pisike. Nii esimese kui teise sain kätte ainult tänu teiste abile.
Siis sujus kõik väga ilusti kuni seitsmendani, kus olin kaardi joonistanud totaalselt valesti. Mägi punkti taga pidi olema väga pisike ja pigem nagu selle eelmise mäe küljes olev nina.
Kaheksas oli fiasko. Kõigile! Ise orienteerusin perfektselt punktiorvandini. Kõik klappis aga punkti polnud. Punkti leidsin tänu ühele treenerile, kes oli metsas meie päästmiseks.
Lõpp sujus vigadeta.
Jube raske ülesanne oli. Suurimaks veaks oli mägede joonistamine ühe joonega. Metsas on neid ühe joonega objekte ikka väga palju. Loomulikult see kompassivärk veel.
Jube hea oleks siia kõrvale saada veel tavaline kaart rajaga, et te saaksite näha, millise üldistamise ma pidin tegema.

Pildil stiilinäide jõutreeningust Soome moodi!

06 november 2009

Mõtlemiseks!

"Sporti mitte tegeva inimese ja sportlase pulsisageduse erinevustele leiame paralleele, kui võrdleme küüliku ja metsjänese südametegevust. Võrreldes küülikuga on metsjänesel verd kaks korda rohkem. Metsjänese veri sisaldab 30% rohkem hemoglobiini, südame maht on aga kolm korda suurem. Metsjänesel on südame löögisagedus umbes 68, küülikul ligi 200, hingamissagedus minutis vastavalt 18-20 ja 50. Kokkuvõttes võib arvata, et umbes sellised suhtelised erinevused esinevad ka istuva eluviisiga töötajate ja pikemat aega vältavate spordialade harrastajate vahel."

Kevadel vaatame, kes meist on küülikud, kes metsjänesed!


Pildil olev sportlane on läbinud edukalt 20 nädalat ettevalmistusperioodi ja on eesolevateks võistlusteks hästi häälestatud! Ta on näljane!

04 november 2009

Meenutusi aastast 2009



Kui ma itaaliast tagasi tulin, olin ma nii väsinud, et ei meenutanud reisi liiga positiivselt. Nüüd kui on möödunud 3,5 kuud, on jäänud vaid head mälestused. Antud pilt sümboliseerib parimat neist!

16 oktoober 2009

Tehniline täiuslikkus

Eeloleva talve üks kahest peamisest eesmärgist on liikuda jõuline samm lähemale tehnilisele täiuslikkusele.

09 oktoober 2009

You want metal???



Homme kell 10.00 Eesti aja järgi antakse start 25-manna teatele. 12nda numbri all startiva MS Parma 1 tiimi teises vahetuses Markus Puusepp ja viiendas vahetuses mina koos kolme kaaslasega. Lubatakse külma ilma. Tuleb emotsionaalne võistlus. Jälgi võistlust otse! Formaat on keeruline! Kogu info leiab võistluse leheküljelt.

06 oktoober 2009

Suunto Games

Suunto Games pakkus ainult positiivseid elamusi. Hea läbitavusega mets. Piisavalt reljeefi, et tekitada illusioon nõudlikust rajast. Tormihoiatusest ja lubatud lumesajust hoolimata sai joosta lühikeste riietega. Asfaltkattega parkla. 20+ dušši piiramatu sooja veega. 2+2 sõidureaga tee peaaegu võistluskeskuseni. Tõenäoliselt oleks see võistlus töötanud suurepäraselt ka +2 kraadise külma vihma/lumesajuga.
Enne võistlust lootsin salaja, et olen natuke tugevam. Kaks päeva jooksul aga sain peksa kõigilt, kellelt sellel nädalavahetusel võimalik peksa saada oli.
Esimesel päeval ei sujunud orienteerumine. Nelja nädalane võistluspaus oli orienteerumisoskused paksu roostekihi alla matnud. Tegin ümmarguselt 3x30sek ja mõned pisemad kaared. Kokku gramm üle 2 minuti. Füüsiliselt võitlesin lõpuni välja ja ei tundnud ennast ülemäära nõrgana. 3 minutine kaotus tuli teatud määral üllatusena aga minu lühiraja tase just selline ongi. Positiivne oli aga see, et sain väga hea lähtepositsiooni pühapäevaseks viitstardiks. Suurim hirm oli mul see, et pean ka viitstardi üksi jooksma.
Pühapäeval olid jalad uskumatult väsinud laupäevasest jooksust. Täiskiirusel jooks maastikul on ikka nii kuradi spetsiifiline tegevus, et ilma seda harjutamata on raske seda hästi teha. Elu näitas, et ka 4 nädalat on liiga pikk aeg.
Viitstardist ootasin ennekõike võimalust pingutada 110% ja joosta terve rada grupis. Eesolevaid nädalavahetusi arvestades oli seda hädasti vaja. Eriti teretulnud oleks olnud korralik Andreas Kraas Experience, ehk 10,5km hapnikuvõlga ja Chiefi kannul rippumist. Päris nii välja ei kukkunud aga väga hea tirimine oli küll. Mõlemad andsime oma parima, et tempot üleval hoida. Kohati võtsime natuke erinevaid teevalikuid, mis aga nii hea nähtavuse ja läbitavusega metsas ei muutnud midagi. Stardis ma küll ei näinud lootust eesstartijaid kätte saada ja seda enam tõstis enesekindlust nende nägemine rajal. Olin juba enne starti paikka pannud taktika kuidas Chiefi skalbi lõpus võtan ja passisin raja lõpuosas lühikestel etappidel. Eelviimases punktis, kus pidin alustama oma kiirendust suutis aga üks tarkpea ennast meie vahele poetada ja mitte SI jaama tabada. Kui Chiefi viimases punktis uuesti kätte sain, oli minu jõud lihtsalt otsas. Samas oli Chiefi lõpuspurt minu omast kordades tugevam. Tundub küll, et kui ka oleksin ees olnud viimases punktis, oleksin ikka peksa saanud.
Hea on, kui on konkurentsi. Mis siin salata', tore oli ainult nooremat põlvkonda poodiumil näha. Teen endast kõik, et järgmine aasta oleksin seal mina.

Tulemused

2. päeva kaart

27 september 2009

seagripi pohmell

Käes on sügis - jooksuhooaeg. Kuigi peale Sügisjooksu veetsin neli päeva pikali - köhisin verd ja kusesin okastraati, olen siiski jooksnud viimase kaheksa päevaga kolm jooksuvõistlust. Võibolla mitte kõige targem liigutus?
Esimesena jooksin tervise testimiseks Rakvere Rahvajooksul 10km. Rada oli raske, tuul oli vastu. Raja teisel poolel surin totaalselt. Kui alusasin nagu ikka 3:24 min/km tempoga siis viiendast kilomeetrist alates vajus 3:40 peale. Kuna startijaid oli vähe, siis oli võistlus pigem iseendaga. Aeg 35:14 ei rõõmusta mind üldse. Peale haigust siiski andestasin selle endale.

Tulemused

Teine start oli Nõmme Sügisjooksu 3km krossijooksul. Eelmisel päeval tegin korralikku jooksutehnikatrenni. Lihased olid põrgulikult valusad. Stardis hakati passima. Ma ei tulnud selleks kohale ja tõmbasin võistluse käima. Natuke üle kahe ringi vedasin jooksu ja siis näidati mulle kuidas see sport tegelikult käib. Keksmine ring oli liiga aeglane ja lõplikust teravusest jäi puudu. Aeg 9:47 rahuldas mu selle päeva soove siiski täielikult. Preemiaks saadud pakk kummikomme maitses ka vapustavalt.

Tulemused


Seis 2km peal. Toimub kassi-hiire mäng. Seekord olen mina hiire rollis.

Täna võtsin nädala kokku Rahvajooksul 15km distantsil. Oma fantaasiates nägin ennast meeldivalt hoidmas 3:30 tempot ja siis viimase natuke kiirmini jooksma. Tegelikkus oli aga palju hullem. 5km oli mugav ajaga ca 17:10. Kuski 8km peal läks raskeks aga üritasin tempot edasi hoida. 9km peal hakkas uskumatult kõvasti pistma. 10km peal vaatasin esimest korda selja taha, vahe oli ca 100-150m silma järgi. 12km peal andis pistmine järgi. 13km peal hellitasin lootust eesjooksja kätte saada. 14km peal oli kindel, et keegi tagant kätte ei saa.
Finišisse ajaga 53:47 ja 7. kohaga. Rada oli minu hinnangul ca 250m pikem kui 15km ja tingimused olid taas suhteliselt rasked (palju tõusu, kõva tuul ja palju teravaid kurve), sellest ka natuke kehv aeg. Planeeritud 52:30 jäi igaljuhul kaugeks unistuseks. Nagu viimasel ajal kombeks! Samas sellisel tasemel jooksjale nagu Taivo Püi alla 5 minuti 15km peale on suht OK sooritus.

Tulemused

Üks asi on viimaste jooksudega selgeks saanud. Kui orienteerumises olen viimaste aastatega arenenud, siis jooksmises toimub paigalseis. Tulevaks talveks tuleb mingid baastõed treeningus üle vaadata. Midagi tuleb teisiti teha, midagi tuleb lisaks teha. Olen ettepanekutele avatud!

14 september 2009

Sikainfluenssa

Sügishooaja haripunkt oli planeeritud läinud nädalavahetusele. Vormikõver liikus viimased nädalad koguaeg üles. Eelmise nädala ebaõnnestunud jooksud Soomes näitasid ka, et jooksuvormi üle kurta ei saa. Plaan oli Sügisjooksul lüüa ülivõimsalt 10km rekord ja sellega hooajale väärikas punkt panna. Vorm tundus nii lubav, et miinimumeesmärgiks oli 34 minutit.

Joonis 1. Seis 300m peal, kõik on veel võimalik. Terasem silm leiab pildilt nii mõnegi tuttava näo.
Kõik hakkas aga kiiva kiskuma juba nädala keskel, kui neljapäeval ärgates kurk kergelt valutas. Kuna olen kurguvalude suhtes kõrgendatud tähelepanuga, hakkasin probleemiga kohe tegelema. Järgmiseks hommikuks oli toimunud areng. Kui neljapäeval valutas vasak pool kurgust, siis reedel parem pool. Ja oluliselt tugevamalt. Tegelesin probleemiga täie tõsidusega ja laupäeval ärgates oli kurguvalu alistatud aga nina oli katkematult jooksma hakanud ja enesetunne oli kaunis kehv. Pumpasin siis omale kemikaale sisse ja lürpisin liitrite viisi teed. Päevaga ei suutnud saavutada midagi. Kraadimist vältisin, sest kartsin tõde. Pühapäeval ärgates nina pumpasin veel natuke kemikaale sisse ja läksin starti.
Eesmärgis olid juba oluliselt muutunud. Lootsin, et hea õnne korral keha käivitub normaalselt ja suudan siiski oma 34 minutit ära joosta. Kahjuks ei käivitunud. Jooks kulges algusest peale jõuetult. Inertsiga joostud esimese kilomeetri abil püsisin 34 minuti graafikus ca poole distantsini aga tegelikult oli juba varem selge, et head tulemust sel aastal ei tule. Siht oli jooks ära lõpetada. Uskumatult raske oli. Tempo langes teisel rajapoolel nii pööraselt, et mõned kilomeetrid jooksin juba 3:40 min/km tempoga. Kirsiks tordi peal oli veel esimesele naisele kaotamine raja viimasel kilomeetril. Hurraa hurraa hurraa...

10km tulemused

Täielik pettumus. Loodetavasti saan haigusest üle ilma vormi kaotamata. Eile peale jooksu oli enesetunne väga halb. Tänagi palju parem pole. Seagripp raisk! Peab vist pendlimehe juurde minema abi otsima.
Kuu aja pärast on järgmine võimalus 10km rekordit lüüa. Pöidlad pihku... et tervis lubaks.

Joonis 2. Kes keda? Finišini on jäänud 100m. Vaata tulemustest, kes peale jäi!

Joonis 3. Taastusvahend. Leidsin sellise värskendava joogi Maxima (loe mäksima) karastusjookide letist. Ei tekitanud joovet.

08 september 2009

Gulljakten

Läinud nädalavahetusel veetsin oma väärtusetut aega naaberriigis Soomes. Askola nimelise linnakese/külakese lähistel peeti maha Soome meistrivõistlused orienteerumise tavarajal. Kuna orienteerumine Soomes on populaarne spordiala, siis oli ennast üles andnud 278 meest ning võistlus nõudis kvalifikatsioonide korraldamist. Seega esimese katsumusena tuli edukalt läbida 8,5km ja 14 punktiga rada laupäeval, et pääseda pühapäevasesse A-finaali korralikule mehemõõtu tavarajale.
Kvalifikatsiooni ajal oli ilm ilus. Mets oli suhteliselt tihe ja kohati kivisema põhjaga, mis raskendas liikumist. Kiirustamise ja rumaluse tõttu mängisin oma võistluse maha kohe esimeste punktidega. Kuna aga maastik oli raske siis võitlesin lõpuni. Suutsin rajale jätta julgelt üle viie minuti aega. Sellest standardsed 2x2 minutit korralike pirakatena ja siis ebakindluse tõttu veel omajagu aega. Raja teisel poolel sain mootori korralikult tööle ja võitsin mõned etapid. Kokku võtsin ca 1,5 minutit liidritelt tagasi aga sellest jäi väheks. Lõpetasin oma eeljooksus 11. kohaga ehk esimese väljajääjana. Puudu jäi 50 sekundit. Vihale ajabki rohkem see kui napilt see läks. Jooks oli ju olnud uskumatult halb.

Kvalifikatsiooni tulemused



Kuna pühapäeval pidin jooksma lohutusjooksus, siis liigapalju ei keskendunud selleks. Soojendusega liiale ei läinud. Plaanisin lihtsalt minna orienteerumist nautima ja kui võimalik, siis vigu parandama. Õues sadas katkematult vihma. Mõnus oli.
Alustasin rahulikult ja ettevaaltikult. Esimesed kaks punkti sain enamvähem puhtalt aga ebakindlalt ning parimatele kaotasin ligemale minuti. Kolmanda punktiga tegin kolm viga. Esiteks ei näinud varianti vasakult ja otsustasin rünnata paremalt. Teiseks keerasin tee pealt üli vara sisse ja ründasin kivist nõlva ja rohelist. Lõpetuseks jooksin rohelisest välja vale pätsi peale ja ei saanud aru, et kus kurat ma nüüd olen. Kokku kingin etapi parematele ära 1,5 minutit. Punktis saab mu kätte minuti hiljem startinud Efimov. Rongis hakkame tirima järgmise suunas. Etapp on uskumatult pikk. Ühel hetkel tundub mulle, et Emifovil pole aimu ka kuhu ta läheb ja hakkan kallutama rohkem paremale. Perse tunde järgi. Siiski teerajale jõudes on Efimov ca 200m ees minust. Punkti endaga teen väikese vea ja olengi üksi. Kuuenda punktiga kaotan müstiliselt ca 30sek parimatele aga näen taas Efimovit ees jooksmas. Alustan spurti. Seitsmes puhtalt. Kaheksandasse minnes võtan suuna peale. Kõrvus kumiseb klubikaaslase Samuli tsitaat, et kaljudes saab alati kuidagi üles ja alla. Otsustan otse rünnata - riskida. Sellest kaljust üles ei saa. Jooksen ringi paremalt ja kaotan parimatele ca 40sek. Kui kaheksandast alla laskusin ja mäe all esimest korda suuna peale panin mängis kompass mulle vingerpussi. Tegi lihtsalt väge kiiresti täisringe. Mõtlesin, et anomaalia. Jooksin objektide järgi. Punktis nägin taas Efimovit. Kümnendasse jooksin ainult tema selga ja lugesin minimaalselt objekte. Kompass ei teinud asja lihtsamaks. Kümnendas punktis saime kätte 3 mees ja jätkasime viiekesi. Võtsin hetkeks kompassi käest kuna see pilt keerlevast nõelast segas mind aga ilma kompassita oli väga imelik kaarti käes hoida ja seetõttu panin ta kätte tagasi. Poole etapi peal jõuame tee peale ja Efimov demonstreerib kuidas 2:18 maratoni joostakse. Lähen kaasa.
Üheteistkümnendas otsustan üle põllu metsaveo teele minna aga kaotan meeletult aega. Punktile lähenedes näen ees meeste selgasid, kellega koos jooksin. Kaotan 26sek. Lõpp on ainult surumine. Vihma sajab, mõnus on. Lühikeseks jäi. Võitjale kaotan ca 2,5 minutit. Millest on väga kahju. Fazeri auhinnad jäävad saamata. Samas natuke tekitab jälle rahulolu hea kiirus mida raja teisel poolel näitasin. Kahju on taas kompassist. Eelmine aasta poleks osanud ennustada ka, et pean aastas kolm kompassi ostma omale.

B1-finaali tulemused



Selline kaader vaatas mulle vastu kui ma kompassi vaatasin. Kahjuks metsas jooksu pealt ei rahunenudki kompass maha. Põhimõtteliselt on võimalik kompassi kasutada, niiet tehke oma pakkumine ja müün maha.



Finaalis oli oluliselt emotsionaalsem jooks. Vihma sadas. Maastik oli raske. Sai grupis joosta. FUN! Aga nagu iga nädal, tuleb ka nüüd nädalavahetuse ebaõnnestumised kiiresti selja taha jätta ja ennast uuteks katsumusteks valmis seada. Orienteerumine on juba üks iselaadi spordiala. Iga nädal lähed korra metsa ja saad jälle teada, kui loll sa oled. Järgmine nädal jääb õnneks vahele, kavas on orienteerumise asemel võidu joosta. Äkki kahe nädalaga unustan täielikult ära kui rumal üks inimene olla võib ja hakkan ennast heaks orienteerujaks lausa pidama. Ets kae!

03 september 2009

Ansambel Palat

Üks Eesti esimesi trashmetal bände...

See nädal pole treeningud sujunud. Teisipäevases lõigutrennis olid jalad ja keha veel tavarajast väsinud. Kolmapäeval kontrollisin kolmiksprindi punkte ja pidin viimasel ringil peaaegu ära minestama. Väsimus lasi mulle valangu näkku. Pea hakkas ringi käima ja tasakaal kadus ära. Õnneks sain keskuses kolm tiina kommi, kaks tassi kohvi ja natuke spordijooki.
Laupäeval on Soome tavaraja kvalifikatsiooni stardis 278 meest. Finaali pääseb 50. Mehed on jagatud viide alagruppi. Mind loositi kõige tugevamasse! Eks ta ole!

31 august 2009

EMV tavarada

Peale põrumisi kõikidel augustis toimunud võistlustel vaevas mind tavarajaks valmistudes enesekindluse puudus. Vorm oli kahvatu, orienteerumine ei sujunud. Siiski võtsin aja maha ja viimase nädala enne võistlusi valmistusin nii nagu polnud teinud peale suve alguse võistlusi. Jämedalt öeldes oli ju siiski ees viimane võimalus hooaeg päästa. Tegin teisipäeval viimase kiire trenni ja jätsin kolmapäeval jooksmata meeleoluka öise sprindi Viimsis. Teisipäevane lõigutrenn oli üle väga pika aja esimene trenn, mis andis märku vormi paranemisest. Nõmmel krossijooksu EMV kilomeetrisel ringil jooksin 4 lõiku kiiremini kui kunagi varem. Kuigi ensetunne polnud maailma parim, siis ajad sisendasid enesekindlust. Enne baltikaid oli nelja lõigu summa olnud 15sek aeglasem ja enesetunne tunduvalt parem. Kolmapäeval joostud 70 minutisel jooksuotsal samas väsisid jalad uskumatult ära. Jälle tagasilöök.
Võistluspäevaks ootasin ca 16 kraadi ja vihma. Minu jaoks ideaaltingimusi. Aga tuli 23 ja päike. Ebaõnn. Minu rasvunud keha armastab pigem külma kui mõõdukat või sooja ilma. Sellest tulenevalt otsustasin soojendust mitte teha. Võimlesin minimaalselt ja jooksin oma 500m peldiku ja stardi vahel. Üritasin kehas olevaid vedelikuvarusid võistluse jaoks hoida.
Enne minu starti jõudis finišisse Lauri Sild H20 klassis. Aeg oli tal üllatavalt vilets. Järeldasin sellest, et mets on kole. Otsustasin kasutada teid nii palju kui võimalik ja vältida rohelist.

S-1
K-punktist vaatab vast roheline sein. Jään plaani juurde jooksen ringi. Infos on öeldud, et sood on kõik hea joostavusega. Otsustan rünnata üle soo. Suund läheb kiiva nagu ikka, kui tihnik selgelt paistab siis korrigeerin ja võtan punkti ära. Kerge on joosta. Ämbliku võrgud on näos.
1-2
Esimene plaan üldsuunaga tee peale. Kisub paremale nagu ikka ja laskan läbi rohelise. Ei ole väga hull. Tee peal on nii hea joosta, et otsustan rohelist vältida ja paremalt tingi joosta. Pool lagedatel on õiges suunas mõnusad lohad. Keskendun kiirusele. Hetkeks nagu tahaks eelmisesse lohku keerata aga ei tee seda siiski.
2-3-4
Otse läbi võsa. Nõges kõrvetab kaenla alt. Raiumine.
4-5
Üldsuunaga lagedale välja. Lagedal kisub hetkeks nagu paremalt ringi jooksma aga otsustan siiski otse minna. Lagedatelt sisse keerates ebakindel, teisel pool sood saan paikka ja võtan punkti.
5-6
Otse. Kivihunnik paistab hästi. Näen, et on raadiopunkt. Mõtlen, et huvitav oleks teada kuidas algus läinud on.
6-7
Otse minnes tundub liiga palju viirutust. Lähen vasakule tee peale lootuses natuke energiat säästa tee peal. Kui metsatee keerav paremale hakkan samme lugema ja loen 70 sammupaari. Paar sammu metsas ja lage soo paistab. Kõik klapib. Jooksen suunaga vale sookese juurde aga olukorra mõistmine võtab 0,4sek ja parandan vea.
7-8
Plaan on minna vasakule valge pätsi peale aga kisub ikka otse kuni rohelise pätsini välja. Parandan ja jätkan plaanipäraselt. Metsateesid kaardi pealt välja ei loe aga kasutan neid. Jooksevad õiges suunas. Peale oja ületust hoian üles. Loen, et kõige kõrgemas kohas peaks sooke olema. Jooksen üles, sood ei näe. Järsku koidab peas info, et nr 71 on uuel raiesmikul. Jooksen raiesmikule välja ja näen punkti.
8-9-10
Väldin rohelist kui võimalik, rohelises liigun nii otse kui võimalik. Õnneks on lohasid, mida kasutadal. Mõtlen, et siin ei oleks tahtnud esimesena olla. Punktid on rohelust arvestades hästi näha.
10-11
Etapp näeb ebamugav välja. Tahaks nagu vasakult ringi minna. Mõtlen, et õnne peab ka olema ja ründan otse. Plaan on sihini tõmmata üldsuunaga, sihil ennast paikka saada ja siis punkt ära võtta. Sihile jõudes ei saa kuidagi paikka. Ei suuda seisma jääda ja liigun ettevaatlikult edasi lootuses kuskilt kinni saada. Ei saa kohe üldse. Ühel hetkel aiman, et olen väikse tumerohelise riba kõrval ja hakkan ebakindlalt punktile lähenema. Ühel hetkel tõstan pilgu ja näen kõlvikupiiri. Otsustan sinna välja joosta ja ennast paikka panna. Enne kõlvikuni jõudmist taban sihti ja saan paikka. Õiges suunas vaadates paistab punktiobjekt. Lähen võtan ära.
Tagantjärele kaarti vaadates tabasin ma omast arust sihti, kuid tegelikult on kaardil seal kohas valged ribad sihiga samas suunas. Sellest tulenevalt hakkasin 100m varem kuba väga ettevaatlikult liikuma. Õige sihi ületasin seda nägemata. Selel väikse rohelise riba juures olin tõsimeeli paigas aga enesekindlusest jäi puudu ja ei osanud ka objekti vaadata. Kokku kaotan ebakindluse ja veaga >2min.
11-12
Lühimat teed pidi rohelisest välja ja sirgjoon punktini. Mäe otsas jooksen eelmisesse lohku. Punkt. Vale punkt. Liiga vara. Jooksen edasi. Nina ees võtab Sander punkti ja hakkab minuga samas suunas jooksma.
12-13-14-15-16
Ees paistab veel Nõmm, kes võtab sellise suuna, et tal on liblikad tehtud. Sander laseb autopiloodi peal talle järele. Mulle tundub, et tahaksin rohkem vasakule minna. Lähen. Sander vaatab selja taha ja korrigeerib suunda. On juba hilja ja jooksen punktist mööda natuke maad edasi soo äärde. Sander saab kohe pihta. Mul läheb natuke kauem.
Edasi tirin Sandri selga kinni ja loen piisavalt, et aru saada kui valesti hakkab minema. Punktid tulevad ilusti vastu. Rongis on veel Trossmann. Tempo on minu jaoks liiga räige. Liblika keskele tagasi tulles jookseb Sander erinevas suunas minema. Vaatan kaarti ja hinnanguliselt olen temaga võrdne sel hetkel. Trossmann jätkab minuga samas suunas.
16-17-18-19
Lühikesed etapid, üldsuunaga. Enne 18ndat jooksen joogilauani aga punkt on vale. Janu on, ei joo. Jooksen enda punkti. Võtan geeli ja joon. Aega on. Üldsuunaga liblika keskele tagasi.
19-20
Algus on tuttav. Lasen üldsuunaga. Plaan on üldsuunaga mööda valget sihini ja siis alles lugema hakata. Trossmann on pundis. Enne sihti tabame suht õiges suunas minevat kaduvat rada mis mingil hetkel kaob ära. Sihile jõuab täpselt soo servas. Jooksen mööda serva. Nagu tuleks mingi rada vasakult diagonaalis. Kõik nagu klapiks. Suunaga üle oja ja üles. Trossmann kisub vasakule. Stopp. Punkti pole. Natuke reha ja paistab paremal ca 100m kaugusel. Jookseme ja võtame ära.
GPSu vaadates selgub, et jooksin hoopis järgmise soo juurest. See seletab erakordselt ujuvat reljeefi ja enda leidmist uskumatult vasakult.
20-21
Otse on rõve jõeorg ja väga erineva läbitavusega metsa. Kuna veekogu on sellise kujuga etapi lõpus siis vasakult variante ei hakka kaalumagi. Paremale sihile ja lõpp mööda teed. Etapi alguse üritan sihile diagonaalis joosta aga ei õnnestu eriti. Sihil ja tee peal üritan arendada tippkiirusi. Enne punkti jõudmist tuleb vastu Sander. Tuju tõuseb. Olen talle lähemale saanud.
21-22-23
Tirimine. Kaardivahetuses viskan topsi vett kurku.
23-1
Kuna ei vaadanud, mis numbriga eelmine ring lõppes ja vastu vaatas kaardilt number 15 siis võtsin suuna sinna peale. Hetk hiljem nägin ka numbrit 1 ja korrigeerisin suunda. Läbi võsa, üle tee kõlvikut pidi alla ja punkti.
1-2
Sama nagu eelmise ringi pikk. Aga lühem.Otsustan sama moodi tee pealt joosta. Alguse suruda läbi rohelise, et päris tagasi jooksma ei peaks. Roheline on nagu sein vastas. Ah kurat raiun otse. Nõlva peal on väga halb joostavus. Võitlen. Hoian natuke alla poole. Joostavus paraneb. Koprad on oru üle ujutanud. Suman teisele kaldale. Võitlen nõgestes ja ürgses taimestikus üldsuunaga. Nõlva peal paistab veel koledam, jooksen all lammi peal. Koprad on maapinda õõnestanud. Kukun iga 5m tagant. Väsitav. Otsustan välja raiuda orust. Oma mõtetes olen juba järskude kallastega uhteorust möödas ja peaks jõudma ilusale suurele lagedale. Lage on oluliselt väiksem ja maja paistab teises otsas. Ei taha enam metsa tagasi minna ja nikerdan mööda poollagedaid. Suure lageda servas otsustan matta maha hetkeks tekkinud plaani paremale tee peale joosta ja jooksen otse kuni jõuan sihini. Sihilt üle poollageda rada mööda punktipiirkonda, kus kaotan suuna ja jooksen natuke paremale. Stopp, reha. Näen punkti.
2-3
Eelmine etapp läks sisetunde järgi nii uskumatult halvasti, et tõstan tempot ja üritan olukorda siluda. Üldsuunas sihini, sealt üldsuunad kuni näen tihnikut vasakul ja sealt on juba punkt teada. Olen seal täna juba käinud.
3-4-5-6-7-8-9
Tuttavad kohad. Jooksen enesekindlalt. Joogipunktis võtan geeli ja joon. Tõmban vett kurku. Köhin ja karjun. Seitsmenda punkti nägemisega on raskusi. Kaheksandasse minnes ei leia võsast ühetgi jälge. Üheksandas parandan eelmisel ringil tehtud vea etapi lõpus aga tagantjärele vaadates jooksin ju ikkagi valelt poolt sood.
9-10
Üldsuunaga. Näen lauget nina ja lohku. Orvan on seal aga raske on ennast täpselt paikka panna. Näen punkti.
10-11
Tõmbamine mööda teed. Plaanin tee ja lageda vahel natuke nurka lõigata aga lage paistab juba nii lähedalt, et jooksen nurga välja. Peale lagedat hoian natuke nõlva peal kõrgust, sest tean kui halb joostavus on all. Kui laskun lammile siis objekt paistab.
11-12-13
Mööda loha tõmbamine. Lugesin nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Kolmeteistkümnendas tundub, et keeluala tuleb metsa piirini välja ja jooksen läbi metsa. Loha läheb keelualaga poollagedale. Kirun inimesi, kes reegleid ei tunne. Tegelt olin ise loll!
13-14
Surumine üle lammi. Soomes harjutanunda jooksen instinktiivselt rohelises mööda kõige kõrgemat kohta. Leian päris hea koridori. Jõuan välja natuke liiga paremale aga saan kohe paikka ja jooksen ümber pätsi punkti.
14-15
Tundub, et peaks vasakule kõlvikupiirile jooksma. Ehk on parem joostavus. Ei ole!
15-16-F
Lõpuspurt. Tõusen päkale!

Aega kulus 1:32:26. Kui kõik ebakindlused ja valed otsused summeerida on siin ca 6,5min. Otseseid jämedaid vigu on kaks tükki kuskil 4,5 minuti ulatuses. Olle võitis seekord ajaga 1:29:50, Sander oli kolmas 1:34:11. See oli minu viies tavarada põhiklassis. Esimest korda olin füüsiliselt valmis võitma. Kahju, et võimalus kasutamata jäi.Kuigi olen oma teise koha üle äärmiselt õnnelik, siis jooksu üle saab nuriseda kõvast. 39 punkti puhtalt võtta on kuradi raske ülesanne. Samas palju punkte oli korduses ja punktide arv pole mingi õigustus vigadele. Tulevikule mõeldes on kahju, et sellise jooksuga eestikatelt medali saab. Mõtlemiskoht on praegu meestele, kes analoogses metsas peavad paari nädala pärast tiitlivõistlusi jooksma. Loodan, et teete õigeid järeldusi.
Järgmine nädal on mul plaanis Soome tavarada. Soomes joostakse tavarajal laupäeval eeljooksud ja pühapäeval finaalid. Maastikuluurest on järeldus selline, et mets on nagu Vastseliinas aga maapind on kohati väga kivine. Vaatame kui palju Eesti teine koht seal väärt on.

Tulemused

Esimese ringi kaart

Teise ringi kaart

25 august 2009

Päevakuhooaeg on peal!

Samal ajal, kui selgitati maailmameistreid, alustasin mina rahvasportlasena päevakuhooaega. Ja nii eelmisel nädalal kui ka sel nädalal pakuti väga kvaliteetset meelelahutust Tallinna Kompassi päevakutel.
Eelmine esmaspäev oli koridor-o, mis osutus väga mõnusaks orienteerumisharjutuseks. Kombineerides endas korralikku kompassiharjutust ja reljeefilugemisharjutust. Maastikuna oli kasutusel Kodasoo kaart, mis on üks väheseid enam-vähem-kaarte siin kandis. Kuna polnud ette nähtud, siis ma kiiresti ei jooksnud. Muidu oleks tõenäoliselt eriti šeff treening olnud.

Eile pakuti orienteerumisnaudingut Vääna-Jõesuu kaardil. Formaadiks reljeefikaart. Maasikul oli piisavalt reljeefi, et saada korralik reljeefiharjutus. Samas oli kohati piisavalt vähe reljeefi, et saada korralik kompassiharjutus. Kahjuks pärssis tehnilist sooritust eelmisel päeval söödud ploomilaadung, mis hakkas esimese ringi poolepeal väljapääsu otsima ja takistas selget mõtlemist. Laadungist vabanenuna nautisin orienteerumiselamust täiel rinnal. Lahe oli!

Tegelikult ma tahtsin öelda, et käige päevakutel inimesed!

23 august 2009

Heavy Metal Nonstop

Nagu viimasel aja kombeks, algab ka tänane sissekanne hitihoiatusega. Seekord siis pigem hitimeeldetuletusega. Aastal 96 kuulsin Kurgjärve laagris laskesuusatajate magnetofonist seda lugu. Interneti ajastul olen ma teda otsinud aga kuna originaalis anti välja vaid kasseti kujul, siis ei õnnestnud teda hankida. Nüüd 2009 aasta suvel tuli B.D.Ö. jälle kokku, esines Rabarockil ja andis välja best of kogumiku nimega Heavy Metal Megahits. Täna õnnestus album omale soetada ja vaimustus on suur. Peal on kõik klassikud! Antud lugulaulu kohta ütleb youtube info nii: Ilmselt B.D.Ö. kõige esimene video. Epohhiloov hümn helgele homsele. Esimese nonstopkasseti nimilugu jne. Lugu on ligemale 20 aastat vana, homne on käes. Kas on ka helge?

Sportlikus plaanis on olnud töökas kuid mitte läbimõeldud nädal. Esimesed kaks päeva tegin hommikuti korralikud jõutrennid ja õhtuti kerged orienteerumised. Neljapäeval toimus fiasko Hiiemäel, kus tulemus jäi viletsa vaimse, füüsilise ja tehnilise valmisoleku taha. Vähemalt sain korraliku pingutuse ja ilm oli ilus.
Laupäeval kogunesime Jürgeni, Timmo, Mareki ja Rehaga värskelt avatud Vabaduse väljakule ja panime Rapla poole leekima. Kui esimesed kilomeetrid pingutasime, et rahvaga kaasas joosta, siis linnapiiril pidime Presidendi kõne tõttu kaotatud aja tagasi jooksma. Iseenesest kurb, kuna raja äärde oli kaasa jooksma tulnud omajagu inimesi aga graafikujärgne 3:50 tempo käis enamusele jõu. Sellest hoolimata tundusid inimesed õnnelikud. Joosta oli ka põnev. Natuke ajas hamba verele ja tahaks võistluse formaadis midagi analoogset joosta. Samas nauditavaks tegigi ürituse graafikujärgne tempo, mis ei käinud üle jõu. Igatahes jõudsime ilma vahejuhtumiteta Raplasse täpselt siis kui pidime ja saatsime järgmise meeskonna teele. Preemiaks saime ilusaimad riided millega ISC on kunagi maha saanud. Komplimendid disaineritele minu poolt.

Pilt varastatud internetist!

Tulev nädal läheb puhkamisele ja kiiruse timmimisele ja juba järgmine laupäev saan teada, kas peaks hooaja pooleli jätma ja järgmiseks valmistuma hakkama või üritan veel sügisel endast viimast kätte saada. Starte igatahes jagub!
Ahjaa..., tulevikule mõeldes tahaks siia tsiteerida mõttetera: Ma tean, et elada tuleb nii: käsi kullas, perse mullas. Just nii. Mitte: käsi kullas või perse mullas. See on argpüksidele. Käsi saab kulda ainult nii, kui vajutad teise käega pidevalt perseid mulda. Võõraid perseid.

17 august 2009

If I had legs, I could run away

Täna oli plaanis kirjutada siia aknasse natukene orienteerumisest aga elu söötis mulle ette ühe video, millest ma ei saa kohe üle. Te võite kerida sellest üle ja lugeda ainult lõike, kus kirjeldan 4 päevase laagri treeninguid ja võistlusi soomes. Kui aga tahate täielikku multimeedia ja kultuurielamust, siis vaadake videod ikka mõttega läbi. Eriti soovitan seda nooremale lugejaskonnale, kelle tühjasid paberilehti täidavad telekas ja raadio ainult prügiga.
Plaan oli pakkuda teile samu emotsioone, mida tundsin ise eile enne võistlust ja võistluse ajal. Kuna oli vihmane ilm, siis otsustasime viivitada võistluskeskusesse minekuga ja kuulasime autos raadiot. Viimase loona söödeti meile ette Metallica All Nightmare Long. Hakkasingi otsima, et kas keegi selle ka youtube-i laadinud. Oli ja kuidas veel! Tuleb välja, et Metallica on teinud/lasnud teha loole video, mis on avaldatud ainult internetis. Video oli nii diip värk, et ma esimesel katsel muusikat ei kuulnudki. Kogu keskendumine läks pildile. Sisu põhineb siis väljamõeldud sündmustele, mis järgnesid ühe maailma salapäraseima meteoriidikraatri tekkimisele. Keerake siis kõlarid maksimumile ja nautige!

Minul tuli igatahes seda videot vaadates mõttesse kohe üks vanem Metallica video. Aastal 1988 ilmunud ...And Justice for All albumi kolmandale singlile One tehti ka video, mis on minu jaoks üks meeldejäävamaid ja paremaid muusikavideosid üldse. Balanseerib lausa täiuslikult bändi ja filmilõikude vahel. Lugu ongi kirjutatud mõeldes romaanile Johnny Got His Gun , mille põhjal on ka videos kasutatud film tehtud. Ühel heal päeval ma võtan ennast kokku ja hangin raamatu/filmi ja loen/vaatan ta läbi. Kuigi elu on mulle õpetanud, et ei maksa head ära solkida. Tõenäoliselt jääb idee sellest filmist paremaks kui ta tegelikult on. Selles videos igatahes on see idee täiuslik!

Vältimaks muljet, et mu toas on seina suurune Metallica altar, üritan ma tulevikus kirjutada ka mõnest teisest artistist siia. Ideid mul on!

Aga nüüd kübeke spordijuttu ka. Möödunud neljapäeval sõitsin üle lahe, et teha mõned kvaliteettreeningud maastikul. Varasem plaan oli 15.08 joosta Hiiu staadionil Nõmme Seeriajooksul 10000m. Kuna aga EMV ja Koprakarikas näitasid mulle, et ma ei oska orienteeruda, siis otsustasin lihvida oma oskusi Soomes. Neljapäeval ja reedel olime Porvoos ja jooksime SM tavaraja treeningmaastikel. Olid uskumatult kehvad maastikud. Maastikupõhi oli suhteliselt kivine ja ebamugav. Seda eriti nõlvadel. Kivist maapinda kattis päris lopsakas rohttaimestik ja erinevas vanuses raiesmikud. Soome tavarada saab kindlasti tulema uskumatult raske võistlus. Treeningud jooksin maastikel rahulikult, kuna ees oli kaks päeva võistlusi nädalavahetusel. Kui esimene treening oli 1:10000 kaardil ja orienteerumine ei sujunud kohe mitte kuidagi, siis ülejäänud 2 treeningut olid 1:15000 kaardiga ja tulid juba palju mugavamalt.
Nädalavahetusel pakuti välja Päris-Soome (jube hea tõlge!!!) meistrivõistlused tavarajal ja teates. Olid üllatavalt väiksed võistlused, kuigi alal on mitu päris suurt ja tugevat klubi. See aga ei vähendanud nende võistluste treeningväärtust.
Tavaraja võistlus läks umbes samas tuuris nagu teised augusti stardid. Jooksin üksi, puudu jäi võitlusvaimust, jooksin aeglaselt kuigi jõudu nagu oli. Esines ka omajagu ebakindlust, eriti punktivõtmisel. Tulemus tuli täpselt sooritusekohane.

Tulemused


Teatevõistlus oli tegelikult see, mille pärast ma Soome sõitsin. Ükskõik kui väike teade ka poleks, on siiski raske vältida olukorda, et sa rajal kordagi kaasvõistlejaid ei näe. Seda siis esimeses vahetuses. Ja esimese vahetuse ma endale ka kohe krabasin. Ma vajasin hädasti vahetut võitlust ja see oli ainuke võimalus. Kuigi võistlus oli naeruväärselt väike ja stardijoonel oli 6 tiimi, siis oli siiski Angelniemen Ankkuri esimesse vahetusse välja pannud Tuomo Mäkelä, kes on hetkel Soome edetabelis Olle järel 11ndal kohal. Alguses tõmmati oodatult tempo peale. Hajutused olid suured ja meeskondi vähe. Esimesest punktist alates algas individuaalne võistlus. Jooksin suhteliselt puhast jooksu. Viienda punktiga pudistasin 10sek. Seitsmenda punkti juures tekkis silmside lühemat hajutust jooksnud Paimio jooksjaga. Kaheksandasse joostes tee peal võtsin ta kinni. Sealt maalt edasi taas individuaalne võistlus. Üritasin joosta kiirelt aga kindlalt. Pudistasin siin-seal kokku nii 40-50sek ja jõudsin teate üle anda esimesena. Mäkeläle pritsmed põsele 3 minutiga. Hea tunne oli kohe. See võistlus oli täpselt see, mida ma vajasin!

Tulemused


Kui tulemusi vaatate siis näete, et mul jooksis jube ustavalt üks vana selja taga terve raja. Hingeldas nagu põrguline. Pärast teadjamad kommenteerisid, et selle tulemuse võib tal elu jooksuks tembeldada.
Edasi nüüd mõned raskemad treeningud nädala alguses, Hiiemäe jooks Palukülas neljapäeval ja laupäeval tõenäoliselt Balti keti jooks. Tulge astuge mulle vastu!!!

12 august 2009

Kobras Cup

Olid ajad kui Koprakarika nimeline võistlus oli suunatud rohkem läände ja kandis palju kõlavamat nime. Näiteks 1998 aastal, kui jooksin oma elu esimese Koprakarika triloogia. Tol korral oli H14A klassis 15 poissi, kes kolme päeva kokkuvõttes tulemuse kirja said. Eesti orienteerumise üks paremaid raisatud andeid võttis siis oma. Ja nagu nüüd 11 aastat hiljem, oli Markus juba siis minust mäejagu üle.

1998 Kobras Cup tulemused

Eelmise nädala sissekande lõpetasin julge väljaütlemisega, et füüsiliselt olen EMV tavarajaks valmis. Eksisinrängalt. Ma pole füüsiliselt valmisolekule lähedal ka. Ainult üks tegur (baasvastupidavus) on nii valmis, kui ta sel aastal olla saab. Kõik muu logiseb rängalt või on üldse puudu. Minu mõõdikute järgi kuumuses joostud 3 päeva olid just nimelt füüsiliselt kahvatud. Viimase kahe nädala jooksul joostud 10 orienteerumist on vaevaliselt, aga siiski, aidanud leida üles orienteerumisrütmi. Sellest aga ei piisanud enamaks, kui 5. koht esimesel päeval. Teisel päeval vajus konkurents laiali ja 2. koht 5 minutise kaotusega ei rahulda ei mind ega ka tuhandeid pöidlahoidjaid.
Viimasel päeval pakuti seda, mida Koprakarika viimasel päeval enamasti ikka pakutakse - füüsiliselt nõudlikku rada. Tulemusi vaadates tundub, et kõik peale minu ja Silveri andsid esimesel võimalusel alla. Eelmise päeva korralikud peksasaamised rabaetappidel värskelt meeles, üritasin kõik rabaetapid hoida tihedad sammu. Lõpus lubasin omale natuke viga ka preemiaks ja nii see tuligi. Arvestades enesetunnet, mind isegi üllatas võit Silveri üle.
Seekord siis sai kuus meest tulemuse kirja. Võimas! Inimesed tulge orienteeruma kurat võtaks. Mida helvetti te sussutate seal rattamaratonidel ja kanuuvõistlustel?

Tulemused

06 august 2009

Livin' la vida loca...

...ehk I would die for Ricky Martin! Enne järgmise loo lugemist palun pange kõigepealt käima järgnev lugulaul. See aitab lõõgastada meeli ja paremini seedida pakutavat informatsiooni.
Juba 5 aastat tagasi, kui ma jooksin esimest aastat meeste klassis, olin ma valmis võtma medalit EMV öiselt. Teistel distantsidel polnud mul lootust kuue parema hulka mahtuda aga juba siis oli selge, et EMV öisel piisab puhtast jooksust ja medal on kotis. Öise mõistes puhast jooksu on ülimalt lihtne joosta. Eriti treeningutel. Võistlusärevuses aga on erakordselt raske pidureid peal hoida. Kui kõikidel varasematel aastatel oli öistel siiski toimunud totaalne fiasko, siis eelmine aasta jooksin juba medali graafikus kui mõned kilomeetrid enne lõppu kustus lamp. Sel aastal soetatud uus varustus ja ohtrad öötreeningud sisendasid minusse ensekindlust ja usku, et sel aastal lõpuks saan oma kauaoodatud medali kätte.
Nagu ikka joostakse enne öiseid ka sprindimeistrivõistlused. Sprindile ma eriti rõhku ei sea. Juba medal on eneseületus. Kaks nädalat varem joostud mäkkejooksu võistlus veel kehas, oli ülesanne minu jaoks eriti raskeks tehtud aga, et ma nii labaselt hea jooksu maha mängin, seda ma oodata ei osanud. Kui siiani on sprindivõistlustel mu vead piirdunud nii 5-15 sekudiga. Seda siis kogu raja peale kokku. Siis gramm üle minutine viga kohe raja alguses oli küll selline pauk, mida ka mustas tsenaariumis ei osanud ennustada. Selliseid vigu teevad ainult eesti naised üldiselt. Nagu ei kaota pead ka, lihtsalt ei ole objekti ja ei näe ka punkti. Kõnnid ja paned reha, niiet kael kange. Punkti sain kätte lõpuks tavaliselt kammimismeetodil - süstemaatilise töö tulemusena. Peale viga oli rütm rikutud ja üritasin mõnel etapil tempoga viga siluda aga selle tulemusena jooksin ennast totaalselt lukku. Raja teise poole jooksin juba autopiloodi peal mõeldes õhtusele võistlusele. Tulemuseks siis 1,5 minutit võitjale ja mugavalt esikümnesse.

Joonis 4.6. Fiasko.

Raske oli peale sellist sprinti mitte sellele mõelda ja keskenduda õhtusele võistlusele. Siiski sain õhtuks ennast korralikult häälestatud, võibolla et liigagi. Pikka soojendust ei teinud, kõht oli korras!
Stardis kohe enesekindlalt minema, mis siin ikka pikalt sörkida. Kuigi neljana punktiga tegin kuuenda punktiga tegin ohtralt viga ja olin etapil totaalselt eksinud, oli edu lähima konkurendi ees julgelt üle 3 minuti. Seitsmenda punktiga tegin suure vea suunajooks ei suijunud kohe üldse. Tee ületasin kohas X ja kammisin natuke reljeefi mis öösel tundus, et klapib. Viga ca 3 min. Kui lõpuks punkti leidsin, paistis tagant üks lamp. Chiefi kartuses surusin järgmised etapid kiiresti, lamp kadus. Pikal etapil oli raskusi enda jooksma sundimisega. Punkti sain kätte tänu pimedale õnnele kätte kiiresti. Võistlus kestnud 43 minutit, lähima konkurendi ees edu siiski minuti ringis.
Kompass näitab igal vaatamisel 90 kraadi erinevat suunda. Mets on tihe, peab lootma kompassile. Kompass mängib minuga nagu kass hiirega. Jõuab läbi pimeda õnne lagedale. Jooksen mööda lageda serva. Kontrollin igas kurvis kompassi. Järsku on ees pikk sirge. Olen juba möödas. Keeran metsa ja loodan, et panen suunaga pähe. Kompass jätkab olukorra kontrollimist. Kui kaugus täis saab, olen eksinud. Ühtegi objekti pole millest kinni võtta. Kõikvõimalikke kõlvikuid, nii lagedamaid kui vähem lagedamaid. Kompass muudab meelt iga 10 sekundi järel. Lõpuks näen lampe, jooksen nende peale, et nõu pidada. Leian meeste abiga punkti nr 52. Abivalmis Mairolt näitab punkti asukoha kätte. Jooksen ja võtan enda punkti ära. Viga ca 6 või enam minutit. Võitlusvaim = 0.
Edasi suunaetapp vaatekasse. Kompass on ikkagi peremees. Jooksen kompassi järel rongis. Kompass jõuab raiesmikule räigelt paremal. Pole hullu, eesmärk on finišisse jõuda. Edasi paar etappi sujub suht korralikult ja selle käigus näen esimest konkurenti. See süstib minusse nii palju elevust, et järgmise punktiga panen kohe kolossaalse vea. Olen nagu õiges kohas aga punkti pole. Siis hakkan edasi liikuma kuna arvan, et olen liiga vara otsima hakanud aga tuleb välja, et olin möödas. Punkti leian suure tee abil. Viga ca 3 minutit. Võitlusvaim = -2. Sörgin raja lõpuni. Raja lõpus pakkus võistlus siiski kaks võimalust rõõmustamiseks. Esimene kord naeratasin kui nägin Chiefi ja teine kord siis finišijaamas SI piiksu kuuldes.
Korralik seiklus oli. Lihtne on tulemust Mati Poomi müüdud tipptasemel kompassi kaela ajada. Kurat teab kaua Mati seda oma skorpa pagassis mööda Eestit loksutanud on. Tõsiasi on aga see, et võistluse käigus ei töötanud paar orienteerumise baasfunktsiooni üldse. Stopp-funktsioon oli täielikult rivist väljas ja tagantjärele mõeldes puudus soorituse üle igasugune kontroll. Ei planeerinud etappe läbi ja lihtsalt jooksin. Öisel aga see üldsuunaga mõtlematu jooksmine eriti ära ei toida.

Joonis 4.7. N14 kaart, koos kolmanda koha saanud sportlase liikumisteega.

Samas teeme me vigu, et nendest õppida. Nädalavahetusega tehti mulle selgeks, et hästi orienteeruda saab ainult orienteerumist harjutades. Suve keskel tähendab see minule orienteerumisvõistluste jooksmist. Eelmise võistluse jooksin juuni lõpus. 5 nädalane paus oli kõik oskused paksu roostekihi alla matnud. Nüüd on 4 nädalat aega raudharjaga see kiht sealt maha kraapida, et EMV tavarajal kõrgetele kohtadele kaasa mängida. Esimesed kvaliteettreeningud on juba tehtud. Edasi tulevad 3 päeva Koprakarikal, 4 päeva Soomes ja siis viimane lihv kodus Sauel. Sekka kindlasti tugevaid jooksutreeninguid ja mõned jooksuvõistlused. Ennekõike tuleb siiski tegeleda vaimse poolega. Füüsiliselt olen juba valmis!

30 juuli 2009

agonistic sports*

See sõnadepaar oleks mõned kuud tagasi minu jaoks tähendanud nukimängu või jalgpalliga persekate tagumist. Jooksuvõistlustel ju pole enda piinamisega mingit pistmist. Asi hakkas reaalsuseks saama alles nüüd, kui leidsin netist Dolomite Skyrace'i fotoalbumid ja nägin oma nägu võistlusrajal. Piltidel toimuvat saab ideaalselt kirjeldada sõnadega agonistic sport.

Pildi võtmise hetkel on võistlus käinud 1:15 ja selja taga on ca 8km ja 1400m tõusu. Õhutemperatuur on mõne miinuskraadi juures.

Esimest korda sain teadlikuks mäkkejooksust kui spordialast 2007 aasta sügisel ,kui olime matkamas Põhja-Itaalias ja nägime mingis suvalises kohas plakatit Dolomite Skyrace 2007. Selgus, et üritus oli mõned kuud tagasi ära olnud aga kodus video ja pildimaterjali vaadates tekitas asi piisava huvi. 2008 aastal olin valmis minema aga kuna jooksin suve jooksul kolmedel tiitlivõistlustel, siis ei jäänud lihtsalt aega ja energiat. Ka sel kevadel olin valmis jooksma MMil aga kui enne jaanipäeva see võimalus ära kadus, siis tegin mõne päevaga plaani minna Itaaliasse mäkkejooksule.
Arvestades asjolusid, et minu kodu asub merepinnast ca 35m kõrgusel ja suurim nõlv mingi tunni raadiuses on 30-35m, siis ma tulemuse suhtes endale mingeid erilisi eesmärke ei seadnud. Nii vaikselt vaatasin, et naiste raja rekord 2:30 ja seega ka esimese naise võitmine oleks tubli ülesanne.
Ettevalmistust alustasin ca 3 nädalat enne võistlust kui maabusin Fiera di Primieros eesti JWOCi tiimi abistama. Jooksin igal võimalusel korraliku tõusutreeningu. 2 nädalaga pigistasin sidrunist mahla ikka korralikult välja. Viimase nädala enne võistlust veetsin madalal intensiivsusel matkates aga võimalikult kõrgel. Plaan oli matkata kott seljas Fierast võistluspaikka Canazeisse aga traagiliste sündmuste tulemusel jäi matk pooleli juba teisel päeval ja piirdusin päevaste matkadega Canazei ümbruses. Tagant järele mõeldes hea, sest esimene öö 3000m peal näitas, et minu keha sellises kõrgusel taastuda ei suuda. Oleksin tõenäoliselt ennast väga ära kurnanud selle matkaga.
Võistluspinget aitasid lisada üks matk võistlustrassil, publikuna kaasaelamine Vertical Kilometer võistlusel ja võistluse eelõhtul linna peaväljakul näidatud eelmise aasta võistluse video. Kõige selle summana tundus esimese naise võitmine utoopiana ning kontrollajad vaheajapunktides olid väga korralikud eesmärgid.

Pildil Vertical Kilometer võistluse viimased 30 tõusumeetrit.

Soojendusega ja muude protseduuridega jäin niivõrd hilja peale, et pidin startima võistlejate rivi lõpust. Alguses tundus see kaotusena, kuid tagantjärele mõeldes oleksin võinud ennast armetult kinni tõmmata tirijate tuules. Sain siiski suhteliselt hästi minema ja ka esimese kilomeetri lõpus olin ikka nii kinni juba, et lubasin omale esimese kõndimissammu.
Raja esimene osa on ca 6km pikkune ja ca 800 tõusumeetriga. Koosneb linnatänavatest, slaalominõlvast ja jupikesest matkarajast. Enamasti täiesti joostav nõlv, ainult järsematel kohtadel läks kõndimise peale üle. Parimal võttis sinna jõudmine 35:46, minul 43:40.
Edasi tuli raja rängim tõus, kus võeti 600m tõusu 2,2km jooksul. Selle tõusu otsa jõudis kiireim ajaga 1:01:44, mina 1:15:03. Selles etapil läksid täiega käiku matkakepid ja esinesid ka esimesed krambid. Ca 2600m pealt algas lumi.
Erakordselt külma ilma tõttu oli kohustuslik tõusu tipus selga panna tuulekindel jakk ja algas raja ainule tasane osa. Ca 2 km jooksul jooksul joosti mõned väiksemad tõusud ja laskumised. Enamasti kulges rada lumes, kohati kuni põlveni. Sellel lõigul arendasin kõige konkurentsivõimelisemat kiirust. Mehed kellega jooksin kogu laskumise koos, kaotasid mulle sellel lõigul 4-5 minutit. Kohati jäi mulje, et kohalikel oli probleeme lumes jookmisega. Mina, kes ma treenin halval aastal 5 kuud lumes, tundsin ennast hästi.
Viimane lõik oli raja raskeim - laskumine. Olin videodest näinud kuidas seda tegema peaks. Püüdsin paaniliselt imiteerida. Jooksin nii riski piiril kui võimalik ja nii kiiresti kui vähegi keha kannatas. Reie pealsed lõid tuld, kogu sisikond valutas põrutamisest nagu põrgu, jala tallad lõid pidevast hõõrumisest tuld. Lõputu ebamugavustunne. Suhteliselt laskumise alguses jooksis minust mööda üks mees, kes näitas kuidas asi käima peab. Ei suutnud sammu pidada. Kuskil laskumise poole peal oli üks tasasem jupp. Tunne seal oli analoogne triatlonis rattalt jooksule üle minnes, kus nagu tahaks tirida aga jalad ei allu kehale ja jookse lihtsalt.
Viimased kilomeetrid kulgesid taas mööda slaalominõlva. Igal teisel juhul oleks seal võinud joosta väga kiiresti aga kui enne seda on 1000m laskutud ja 1650m tõusu võetud, siis oli usaldus jalgadesse kadunud. Lihtsalt ei saanud nii kiiresti joosta kui oleks tahtnud. Viimase 2km aeg jääb sellest hoolimata alla 7 minuti. Kui laskumisi harjutaks rohkem, oleks seal mingi minutine reserv kohe, sest selle 7 minuti jooksul pingutasin ma ainult pidurdamiseks.
Finišijoone ületades täielik vabanemise tunne. Kukkusin rahva rõõmuks punasele vaibale püherdama. Jalad olid tühjad, keha oli tühi. Aega kulus 2:17:25, kaotus võitjale gramm üle 20 minuti. Aga see kõik oli fun suure õ tähega. Võistlus hõlmas endas elemente praktiliselt kõikidest minule meeldivatest spordialadest. Oli jooksuvõistlusele omane stardiärevus ja tõmbamine. Oli suusamaratoni pikkus ja pikk tõus suusakeppidega. Oli nõudlik ja tehniline väga maastikujooksule ja orienteerumisele omane laskumine. Ja loomulikult kõikidele minu lemmikspordialadele omane ränk ebainimlik pingutus. See ei jää kindlasti minu elu viimaseks analoogseks võistluseks!

Võistlusraja profiil minu kella andmetel.

*Registreerimisel nõuti minult dokumenti kõlava nimega Medical certificate for agonistic sports