28 september 2005

Berliini maraton


Berliini maraton oli minu selle sügise peaeesmärgiks. Juba talvel sai trennis rohkelt teoretiseeritud, mis taktikaga peaks maratoni jooksma ja kas on võimalik hoida 40 kilomeetri jooksul 4 min/km tempot. Nüüd, 25. septembril oli aeg seda kõike praktikas kontrollida.
Minu treeningplaanis olid ette nähtud rohked keskmisest kiiremad maanteejooksud, lauged tõusulõigud ja kõige tähtsamana kolm nädalat enne maratoni testvõistlusena Koldingi poolmaraton, milleks tahtsin valmistuda samasuguse treeningnädalaga nagu päris maratoniks. Kuu aega enne võistlust külmetasin aga päris korralikult ja hakkasin uuesti treenima alles 2,5 nädalat enne maratoni. Lisaks oli taanlaste o-elu aktiivsem kui ma ootasin ja intensiivsed trennid tegin ma pea kõik hoopis teisipäeviti ja kolmapäeviti metsas.

Maraton ise: laupäevane 13-tunnine reis kulges meeldivamalt kui olin kartnud, kahekorruselises bussis oli umbes 10 inimest. Ja bussijuht käis peatuste ajal mulle inglise keeles üle rääkimas, mida ta taani keeles mikrofoni ütlema hakkab. Õhtul pimedas veel väike jooks ja ebaõnnestunult lõppenud süsivesikujaht.
Pühapäeva hommik algas vara. Sõime hotellis kella poole seitsme ajal ja sõitsime metrooga kesklinna. Eksimisohtu ei olnud, rahvamasside liikumissuund oli üks. Riigipäevahoone ees tervitas meid 1,5 h enne starti hommikuses päikeses kümblev kastemärk muruplats. Rahvast ei tundunud palju olevat, kuid Petsi kaotasime me siiski ära. See-eest kohtusime Mareki ja Erikuga. Stardis selgus meeldiva tõsiasjana, et B-grupp tähendas stardikaarest eespooltki startimist — nö neegrid olid käeulatuses.

Start oligi selliselt positsioonilt väga sujuv. Tempo oli suht ühtlane, trügimist ega aeglasematest möödamanööverdamist praktiliselt teha ei tulnud. Planeerisin alguses meist kogenuima Aibasti tuulde hoida, kuid kaotasin ta 500 meetri järel silmist. Valisin oma tempo, püüdes tõmblejatest end mitte häirida lasta. Timmo väljus stardist minu kõrval.
Esimesed kilomeetripostid tulid vastu väga kiiresti. Teise km aeg oli 3.50, Timmo soovitusel tõmbasime natuke tempot alla, liikudes massist hästi natuke aeglasemalt. Tunne oli hea, pulsivööd peal ei olnud, aga kiirus tundus trenni oma. Tagasi vaadates Erikut ega Marekit ei paistnud — sain aru, et Timmo kõrvaletõmbumise järel (ta tuligi oma vana vigastusega starti vaid kisatunnelma pärast, koos fotokaga, et pärast pealtvaatajana pilte teha) pean üksi jätkama. Kolmanda kilomeetri ajaks saavutasime juba 3.55. Veel aeglasemalt. 3.58. Sellises olukorras ei ole kerge tempot kontrolli all hoida. Esimese joogipunkti järel umbes 6,5 km peal võttiski Timmo minu keelitustest hoolimata numbri maha.
Jätkasin iseseisvalt kilomeetriaegadega 3.55 ja 4.00 vahel. Püüdsin mitte kaasvõistlejaid jälgida ega neist mööduda püüda. Rahvast oli tänavatel rohkelt, silmasin palju Taani lippe, aga mitte ühtegi Eesti oma. Tänavanurkadel mängisid bändid, rahvas elas kaasa. Kuigi kilomeetrid ei tulnud enam nii ruttu vastu kui varem, oli tunne, nagu võiksin sellist tempot lõputult hoida. Kuna temperatuur lähenes 20 kraadile, jõin igas joogipunktis — võtsin topsi vett ja püüdsin sellest võimalikult palju väikeste lonksudega suhu saada. Olin alati üks viimaseid, kes oma tühjaksjoodud topsi maha viskas. Joomine õnnestus hästi, kõhus probleeme ei tekitanud ja kilomeetriaegades ei kajastunud. Panin tähele, et kuigi püüdsin tempot massist natuke aeglasemana hoida, ümbritsesid mind kogu aeg paljuski samad näod.
1:23-ga poolele maale jõudes meenutasin oma varasemaid poolmaratone — 4 aastat tagasi Rocca al Mares 1:25 joostes oli mul küll tunduvalt väsinum tunne. Hakkasin juba mõtlema, et kas see maraton nii kerge ongi. Oli meeldiv mõelda, et alla poole maa on veel minna.

Kuskil 25 km paiku polnud jalad enam sugugi nii värsked. Mootoris oli aga jõudu nagu stardiski. Kartsin, et energia võib otsa saada (eelmiste päevade süsivesikute laadimine ei olnud just eriti edukalt läinud) — vahetasin vee joogipunktides Gatorade vastu, mis oli küllaltki magus. Märkamatult oli minu tempo massi omast kiiremaks muutunud — jooksjaid oli juba ka piisavalt hõredalt, et jätta hetki, kui mu ees oli vahe üle 10 meetri. Kella järgi oli tempo siiski endine — mõned sekundid alla 4 min/km. Olime raja kesklinnast kõige kaugemas osas, kus pealtvaatajaid suhteliselt vähem. Hakkasin mõttes arvutama, kui palju võin tempot alla lasta, et alla 3 tunni lõppu jõuda. Seadsin vahe-eesmärke — hoida sama kiirust 30-nda kilomeetrini.
Enne 28. km posti tuli tagantpoolt Marek. Vestlesime enesetunde teemal. Marek oli poolel maal tempot tunduvalt tõstnud. Jooksin 29. km temaga kaasa — 3.42. Leidsin siiski, et kuigi hetkel polnud sellisel kiirusel ka midagi viga, on suur tõenäosus, et lõpuni ma nii kiiresti vastu ei pea. Marek leidis ka seda, kuid otsustas siiski proovida. Jooksin 10 sek/km aeglasemalt edasi. Kui 34. km-ni oli tempo siiski pidevalt alla 3.55 — teadsin, et lõpuni pole enam palju ja nii palju kui alguses pole enam mõtet tagasi hoida.
37. km läbimiseks kulus esimesena üle 4 minuti. Konkurentidest jooksin aga juba selgelt kiiremini. Tihti nägin jooksjaid eespool täiesti korraliku tempo pealt kõndima jäämas. Endal oli kõige enam probleeme jalgadega — need kippusid kangeks minema. Jalatallad olid ka juba väga ära põrutatud. Aeg tundus venivat — vaatasin mitu korda kilomeetri jooksul kella, et kas on järgmine post märkamata jäänud, kuid see näitas veel 2 ja poolt minutit. Aga 3 tunni alistamine ei olnud enam probleem — peastarvutus näitas, et selleks võin ma järelejäänud kilomeetrid kasvõi 6 minutiga joosta. Mäletasin rajast, et peame enne Unter den Lindenile keeramist Alexanderplatzi serva välja jõudma — selle teletorn tundus aga veel nii kaugel.
4 km enne lõppu pidin ennast tempo hoidmiseks ikka väga palju sundima. Lõpu lähedus andis kõvasti jõudu juurde, 3 tundi ei olnud enam küsimus, tahtsin alla 2:50 joosta. Joogipunktis võtsin harjumusest topsi, aga jõin vaid lonksu. Alexanderplatxile jõudes sain kätte kolmest naisest koosneva grupi. Pingutasin väga, et nendest enam mitte maha jääda. Unter den Lindenile keerates jäi üks neist aga ise minust maha.
Lõpusirge oli pea 2 km pikk. Brandenburgi väravad paistsid kaugele. Nüüd andsin endast juba kõik. Rahvas vist karjus, aga ma ei mäleta seda eriti. Mõtlesin äkksurmadest maratonifinišites ja leidsin, et see on üks ilus surm. Teadsin juba kindlalt, et jooksen alla 2:50, lootsin, et alla 4 min/km joostud sekunditest piisab viimase 195 m läbimiseks, et aeg tuleks alla 2:48. Üks mees oli täiesti enesekontrolli kaotanud ja tuikus ühest raja servast teise eespool paistvate väravate poole. 41. km sildi juures küsis üks mees millegipärast, et kas eespool paistev viimase kilomeetri algust tähistav kaar ongi finiš. Võitlesin vaid ajaga, ja olin seda juba peaaegu võitnud, lõpuspurt ei tundunud üldse oluline. 200 m enne finišit leidsin endas aga energiat eesjooksvast naisest mööda suruda. Lõpujoonel tõstsin käed üles ja vaatasin finišikella. 2:46:43.

Marek seisis mõnikümmend meetrit finišist. Lasime fotograafil endist pilti teha ja liikusime edasi. Tundsin, et kõht on mul tõesti tühi ja sõin laudadelt banaane, õunu, küpsiseid ja jõin erinevaid jooke. Massaažilaudade juures kohtusime veel ühe eestlasega, kes stardis oli lubanud 2:45 rünnata. Ta oli hakkama saanud 2:41-ga. Marek hirmutas teda oma jutuga, et ta pole varem isegi poolmaratoni jooksnud ja 10 km sai viimati läbitud 1999. aastal.
Massaaž tegi jalgadega tõesti imet. Riidekoti võtmine ja pesema minek ei valmistanud mingeid probleeme. Kuna mul oli tagasisõidubussi peale suhteliselt kiire, ei jäänud ma kauaks mökutama vaid suundusin kohe metroo peale, sealt hotelli asjade järele ja siis bussijaama. Buss oli täis roppe nalju rääkivaid keskealiseid puhkusereisilt koju suunduvaid taanlasi. Kurja pilgu ja laiutava olekuga suutsin endale siiski tagada kaks istekohta.

Tunnet, et maratoni ma küll enam joosta ei taha, ei tekkinud küll hetkekski. Isegi praegu, kui jalad veel väga valusad (eriti parema jalalaba pealt — kahtlustan liiga tugevalt paeltega jala külge tõmmatud kiipi (kuigi seda joostes üldse tunda ei olnud)), tahan kindlasti kunagi veel seda läbi teha. Eesmärk on nüüd muidugi raske — isikliku rekordi parandamine.

26 september 2005

Supertræningsløb 21. septembril

21. septembril võtsin ma esimest korda osa supertræningsløb'ist — need on järgmise aasta MM-i piirkonnas võistlusmaastikele sarnastes metsades umbes kord kuus peetavad päevakud. Start on küll vaba, aga aega mõõdab emit ning kohalikud võtavad jooksu päris tõsiselt.

Seekord joosti järgmise aasta teatejooksu (Himmelbjerget — taanlaste jalamilt kõige kõrgem (120 m) mägi) kõrvalmaastikul. Tõusu oli tõepoolest küllaga, aga tehniliselt mets midagi eriti üllatavat ei pakkunud — nähtavus oli üsna hea, tuli vaid jälgida, et õigel kõrgusel oled. Roheline on siiski päris tihe, eriti tumedam.

Ise jooksin ma maratoni eel suht rahulikult, kuid siiski ennast mitte tagasi hoides. Seega oli mulle suur üllatus, et parimad mind 12 minutiga võitsid — viga kogunes mul kokku ehk 3 minutit. Enesetundel polnud viga, kuigi rinnus oli sügavalt hingates natuke valus. Õhtu oli külm, õnneks oli mul piisavalt riideid kaasas.

22 september 2005

Rootsi MV

Pühapäeval lõppes Rootsi MV lühiraja ja teatega (rootslased korraldavad oma MV 10 päevajooksul, alustakse tavarajaga, ainult pikk rada ja sprint joostakse kevadel eraldi) Toimumispaigaks Dalarna maakonna lõunapiiril asuv Avesta. Enne eelmise aasta Västeråsi MM-i käisime kõrvalmaastikel isegi paarkorda trennis ja korra võistlemas. Maastik oli karm - ülitehniline, kohati megakivine ja paiguti väga ebameeldiva pinnasega (munadeni ulatuv mustikas, marjad nagu tikrid). Minu õnneks sai päev enne teadet päevakuna joosta lühiraja A-finaali. KURAT, ma suutsin 18 KPst läbida vaid 12. No, ei saa sellisele maastikule nõrga keskendumisega peale minna. Mind karistati ikka igas elemendis. Vältides täielikku agooniasse langemist, panin kompassi peale ja roomasin suurele teele välja ja sealt kiiresti koju (mööda teed loomulikult). Pettumus oli suur, kuid teadsin, et selline ülesraputus mõjub enne võistlust hästi. Lühiraja võitis prantslane Damien Renard (OK Denseln), Peter Öbergi (OK Hällen) ja Nils Olssoni (Stora Tuna) ees. Raske rada kajastus ka tulemustes, kolmanda koha võitja on tehniliselt perfektselt liikuv „veteranorienteeruja“. Samuti oli üllatav Renardi võit, kuigi tema on omale nime teinud tippsprinterina (enam-vähem Aadliga samal tasemel) ja võitis Jaapanist teate hõbeda.

Teade. Start 9.30 (sai juba kinnastega sooja tehtud). Rada 10,4 km., stardis ligi 120 neljaliikmelist võistkonda. Juba esimestest meetritest oli selge, et maastik on sama nõudlik, kui lühirajal. Tegin unelmate stardi, tänu heale kaardikontaktile läbisin 1. ja 2. KP ideaalselt. 3KPs olin viies. Järgmisel lühietapil kaotasin lugemisjärje ära ja laekusin valesse hajutusse. Sinna läks u. 1,5 minuti jagu aega. Ilusast algusest ja liidritest ei olnud enam haisugi. Kuni vaateKPni kulges jooks positiivselt. Astusin küll kahel korral teravate kivide vahele, kuid muidu olin igati eeskujulik kividel liikuja. Tõenäoliselt individuaalvõistlusel sellist tempot kivide peal ei suudaks aretada. Võistluskeskuse (4,5km) läbisin ligi 2´ kaotusega. Umbes 6-7 km. hakkasin uuesti esimese grupi lõpu nägema ning tänu hajutusele õnnestus ennast sinna sisse istutada. Hiljem selgus, et samas hajutuses oli ligi 20 meest minema saanud ja meie rong oli teine suurem seltskond. Minu ümber sebis palju tippklubide tegelasi (Orion, Malungs, Stora Tuna), mis mõjus väga innustavalt ja positiivselt. Suuri apse ma rohkem ei teinud, oma hajutused võtsin ära. Finišis oli kaotus 3´ja 31. koht. Aeg 68´ (korralik teade ikkagi, Soomes olid mingid 45´-50´ vahetused). Kuigi 4 KPst oli kahju siis jäin oma jooksuga rahule, eriti positiivne oli füüsiline tase, sest kartsin, et ei suuda sellel maastikul esimeste tempot hoida. Õnneks läks vastupidi. See aasta olen Rootsis jooksnud kolm korraliku esimest vahetust, kuid alati on midagi säravast sooritusest puudu jäänud. No, hitt ei tule kergelt. Äkki 25 Mannal.

Äkki ma suudan isegi kaardi kunagi üles panna. Lubasin ka MM-i kaarte. Äkki järgmine nädal.

Täna Uniküla päevak. Tehke trenni!

21 september 2005

Lugu sellest, kuidas juhe kokku jooksis. Balti Noortematś.

Täna siis toimus sellinne huvitav võistlus Kükal nagu EST-LAT-LIT Noortematś ning samal ajal ka Põlva MV. H-20 rada oli 10.7 km ja 20 kp. Suht korralikud kabatuurid ning tõotas tulla korralik jooks tulla.
Nüüd siis lühidalt raja juurde. Stardis kaarti kätte saades nägin, et esimene jumala lihtne. Nii oligi ja ega ka teine mingi keeruline punn polnud kuid ikkagi panin ca 15 sek viga. Kolmandasse oli juba nats huvitavam, kuna punn asus sellises ujuvas kohas. Poolel teel tekkis segadus, kuna valge mets oli ikka korralik võsa seal. Neljas oli koba, samuti 5-s ja kuues(panin ikkagi viga mingi 15 sek). Ja siis algasid probleemid. Ei suutnud kuidagi pikka lahendada ning läksin kuidagi tuimalt panema. Tulemuseks valus suuna viga, kaardist väljas käik ja ca 4 min viga kui mitte rohkem. Edasi läks taas vigadega kuni 9-das Markus mu 8 miniga kätte sai. See ikka viis masendusse küll kuna oma arust ma päris nii palju viga ei pannud. Järgmine etapp sai koos Markusega koos forsseeritud kuid järjekordne viga kustutas ka selle duo.Siis sai paar punni jälle korralikult kuni jälle vea panemiseks läks. Kuulus tumeroheline koht, kus MM-il medaleid jagati ei läinud ka minul kõige libedamalt, järjekordne minutine viga. Nüüd oli igasugune isu kadunud ja tuli lihtsale lõpuni tiksuda ja homseks jõudu jätta. Mis mind aga üllatas oli see, et just selles vahemikus sain 3-l etapil järjest 2. etapiaja. Kas tõesti tegid kõik viga või liikusin ma ikkagi veel korralikult? Päeva lõpetuseks sai veel eelviimasega ca minutine pirn pandud. Lootused jäid homse peale.
Teate päev ei tõotanud enne starti küll midagi head. Väsimus oli sees ja vaim kuidagi nüri.
Jooks ise aga tuli välja hoopis parem kui eile. Algusest kuni pressipunkti, mis asus vähem kui 2 km enne lõppu olin peaaegu veatult tulnud-väikestest kaartest võibolla ca minut kokku kuid kindlasti mitte rohkem. Olin ka mööda tõusnud Leedust ja teisel kohal. Aga teadagi ühtegi asja ma korralikult lõpuni ei suuda viia, seega panin ainukese mõtlemist vajava punktiga viga ja leedukas sai mu kätte. Lõpuspurdis olin omaenda hale vari ja sain kõige kusisemal kombel kotti.
Võistlusisu oli ikka tükiks ajaks läinud. Täna, 3 päeva hiljem aga tahaks juba uuesti joosta, kuid mitte metsas, vaid Euromeetingu sprindil.
Loodan panna ka kaardid peagi üles, et mu jutul ka mingit mõtet oleks. Loodan, et petz saab oma skänneriga taas sina-sõbraks.

20 september 2005

Põlva MV

See nädalavahetus oli siis Põlva MV tava ja teade plus lisaks veel Balti noortematš, või siis vastupidi. Igatahes võistlused toimusid Kükal. Hea maastik. Rajad olid planeeritud mõistlikud, kuid millegipärast pandi H21 jooksma sama rada H18 klassiga. Mõnemõttes hea, vahel on hea sellist lühemat jooksu ka teha.
Jooks algas kiiretsi, suht mõttetud tee-etapid. Tõmbasin vist tmepoga natuke üle sest mingil hetkel oli selline kinni jooksnud tunne. Esimese valiku pakkus etapp 4-5. oli variant minna otse mööda sihti ja kõlvikut ja siis raiuda raiesmikku või siis sihti ja teed suht korralik ring teha. Otsustasin ringi minna. Terve raja tundus see vilets variant olevat kuna siht osutus suht halvaks. Kokkuvõttes siiski kindel etapivõit (oma vanusekklassis vähemalt). Edasi läks rada juba õigele küka maastikule. Seal ei saanud ma kudiagi mõistlikke etappe lahendatud. Viga ka ei teinud aga variandid olid niivõrd halvad. Tempo seevastu oli hea. Kiirus oli täitsa olemas. KLassikalises rihma medalikaotuse võsas sain punkti ilusti kätte aga etapp sealt välja nurjus täielikult kuna ei näinud ära teed paremal, kaotus üle minuti. Finišisse tulles olin siiski jooksuga rahul, kuid siis külma duššina mõjus leho haldna kommentaar et siin metsas tuleb ikka alla 6 minuti kilomeetirle joosta. Nii see siiski ei läinud. Silver võitis mingi 4 minutiga. See tundus tegelt müstiliselt palju. Panustan siinkohal lohade tekkimisele sest tempole mul etteheiteid pole. Aga midagi pole teha, stardipositsioon loositi vilets. Õhtul kodus muidugi oli nüõri lugeda, et noored ässad olid veel oma 6 minutiga mulle ära teinud.
Teisel päeval oli teade kavas. Minule oli õnn naeratanud olla ühes võistkonnas orvandi vetaranide maido ja rooniga. Jooksin esimest vahetust. Olin valmis hirmkõvaks võitluseks, sest eile olid ju noored põrmustanud mind. Stardist minnes oligi näha igasuguseid kiirendajaid seal aga kohe peale k- punkti oligi olukord kontrolli all. Otsustasin kiiresti alustada ja seda ka ellu viisin seal. Esimesed punktid puhtalt kõik ja juba õige pea oligi selja taha vaadates nukker pilt - Ainult lauri tammemäe. Kahekesi me koos edasi liikusime heas tempos. Nii mõnelgi korral päästsin lauri selgest veast. Kaks punkti enne pressi olime ikka põhjalikult eest ära ja siis üle lageda minnes oli lihtne variant. metsani välja ja seal samas lohk. Aga võta näpust. Metsa juures midagi ei klappinud noh. peale kerget lokeerimist leidsin punkti aga viga siiski mingi 2,5 minutit. Punkt oli puhta raiesmiku peal, st lageda raiesmiku. mitte valgega mörgitud metsas. Hullumaja. selleks ajaks olid noored kõik seal juba. tammemäe sai ka kuidagi paremini minema sealt kuigi pani ka viga. Igatahes sealt välja minnes oli olukord vilets juba. Pressi minnes takerdusin võssa veel ja oligi olemas. Pressis olin juuba 50 skeundit maasa. Viimane kilomeeter jooksin vigadeta. kõik oli korras.
Kokkuvõttes olime 3 kohal, tõsist jooksu näitas rein rooni kes hakkas tagant poolt ohtlikult ründama teisel kohal olnud põlva tiimi. Loomulikult rikkus päeva taas üks 18 klassi tegelane, kes tegi raja läbi 4 minutit kiiremini kui mina seda ka puhta jooksuga oleks suutnud. Leedukatel tulevikku on, selles pole küsimustki. Kus eestis sellised jooksjad on?

Tava tulemused:
http://kobras.polvamaa.ee/PolvaMV2005/tulemused/Paev1.htm
Teate tulemused:
http://kobras.polvamaa.ee/PolvaMV2005/tulemused2/teade_koond1.html

Kahjuks mul puudun arvuti ja skänneri vahel sümpaatia ja kohe üldse ei taha nad

13 september 2005

EMV pikk rada

Kirjutasin oma blogis ka natuke pikast rajast http://kirtirebane.blogspot.com

12 september 2005

Konkurss: valusaim hapnikuvõlg!

Nii juba kolmandat korda täna hommikul kirjutan seda! Tahan algatada konkursi parimale hapnikuvõlas näole. Kõik kommentaarid ja hinded on teretulnud siia samma alla kommentaaridesse. Tegemist on siis Tallinna Sügisjooksu lõpu eel tehtud piltidega. Nagu näha oli kõigil valus. Pildid on sõbralikult laenatud esporti koduleheküljelt. Kogu fotoseeria on näha aadressil www.esport.ee .

11 september 2005

30 km ja ligi 4 tundi vaeva ja ei mingit tulemust.

Eile siis toimus EMV pikal rajal ja mina otsustasin ka mees olla ja ikka meeste rada joosta. 29,1 km küll natuke heidutas kuid siiski otsustasin peale lennata. Joogikott valmis, geel kaasa, igaks juhuks ka glükoosi tabletid kui kännu peal istumiseks läheb, ja starti.
Kaart käes, egas midagi kui teele. Algus head lühikesed etapid, saab sisse elada. Kolmandast välja minnes juhtus aga see mida olin kartnud: mingist võsast läbi minnes väänasin taas jalga, ning sellest tuleneva valu tõttu tempo langes ikka kõvasti. Korra pikal etapil isegi mõtlesin katkestamisele kuna valu ei tahtnud kuidagi järele anda. Selle mõtte surusin siiski kiiresti peast välja ja surusin edasi. Mingi aja möödudes läks asi ikka paremaks, tempo oli siiski ikka madal. Olulisi vigu ei teinud, hea seegi. 8 km joogipunkti jõudes oli olukord isegi üllatavalt hea-jalg ei valutanud enam ja väsimusest polnud veel märkigi. Kerge jõujook ja edasi. Etapid 10 ja 11 sujusid normaalselt kuigi mõlemiga tegin vast mingi 20-30 sek viga. 12-sse otsustasin joosta ringi. Välja minnes panin korraliku suuna vea aga hullu polnud kuna üle poole raja oli veel ees ja kõik alles hakkas juhtuma. Enne punkti üllatas mind Mihkel Reimaa, kes reipa sammuga mind 4 minutiga kinni püüdis. See mind üllatas kuna oma arust ma nii aeglaselt ka alustanud polnud. No mis seal ikka, edasi. 12-15 läbisime Reimaaga koos kergete vigadega. Sealt läksid meie teed lahku kuna mina läksin otse 16-sse, tema joogipunni, mis oli natuke eemal. 15. kohtasin ka ESTO amatööri Tiit Tähnast, tema tuulde ei võtnud. Peale kaardivahetust jätkasin juba kiirema tempoga kuna Reimaad ei tahtnud enam järgi lasta. Karjäärist läbi joostes hakkasin nägema 4 min varem startinud ESTO amatööride teist poolt ehk legendaarset Margus Marrandit. Enne kui temast möödusin, lahendasin esimese annuse geeli. 17. jõudes oli kõik veel roosiline, kuid kohe hakkasid ka kehas muutused toimuma: ärakukkumine toimus ikka liiga kiiresti. Pikk etapp 18, mis polnud ka kergemate killast, murdis minu sellel päeval. Sealt edasi läks jooks ikka raskeks. 18.-st välja tulles nägin juba Avastet, kes oli ju 20 min. peale mind startinud ja kohe hiljem ka duos liikuvaid tammesid Aadlit ja Kraasi. 19.-das olin juba Avastel käes ja punkt hiljem ka duol, kuhu oli üllatusena jõudnud ka tagantpoolt startinud Rain Eensaar. Loomulikult möödusid nad minust nagu postist. Enne 21-st tuli see punt juba mulle vastu kuid nüüd oli seal Chiefi asemel Avaste. Joogipunktis 22km peal nägin ka selle muutuse põhjust. Seal seisis väga kurnatud olemisega Kraas, kes katkestas. Seal ütles ta ka kuulsad sõnad, et au mulle kui ma selle raja lõpetan. Need viisid peast viimasedki katkestamise mõtted, kuigi parema jala reielihased oli ikka halvas seisus ja ca 9 km oli veel minna. Samas punktis aga juhtus selle päeva kurb hetk kui väsimuse foonil unustasin komposteerida, mis mulle alles finishis selgeks sai. Etapp 23 tuli veel enamvähem aga siis läks ikka sitaks raskeks. Pidevad reiekrambi eelsed seisundid ja julm väsimus tegid liikumise ikka väga aeglaseks. Siiski ei andnud alla ja kangutasin edasi. Poolel teel 25.-sse möödus minust Nõmm, kes oli ka juba väsinud olemisega kuid vähemalt minu arvates veel liikus suht normaalselt. Taaskord tuli võidelda reie krampidega. 26. punnis anti veel juua ning siis vaatain, et kui ma nüüd üle soo ja põllu saan, siis olen juba kodus. See soo ja põllu etapp aga kujunes ikka katsumuseks, kuna soos pidin kõndima, et reied krampi ei läheks, ja põld oli suht rõve ning haises sita järgi. Siiski peale üüratut aega ma jõudsin kohale, tegin veel väikese vea aga sellest oli ikka nii pohhui juba, peaasi et ükskord lõppu saaks. Siis aga toimus midagi üllatavat nagu mingi teine tulemine vms. Viimased punnid läksid juba suht reipalt joostes ja lõpusirge suutsin isegi enamvähem forseerida.
Tulemust küll ei saanud kuid olen siiski rahul, et suutsin, lõpetada ja veel elusalt pealegi.
Natuke hiljem tuli petz, kes oli korraliku jooksu teinud ja lõi mind poole tunniga.
Peale finshit nägin mis rada oli meestega teinud. Nii Nõmm kui Aibast oksendasid ja ülejäänud olis ikka väga pehme olemisega.
Au kõigile, kes selle raja läbi tegid.

03 september 2005

Tallinna Sügisjooks

Nonii, täna siis mõned tunnid tagasi oli järjekordne võimalus ennast proovile panna eesti jooksjate konkurentsis. Toimus järgjekordne ja aasta aastalt kasvav sügisjooks saku suurhalli juures. Võistlejaid kokku mingi üle 6000 vist. Neist kuskil 500 ringis 21km rajal ja suur enamus 10km rajal. Tammedest näitas sisukust üls vaid Erik kes otsustas minna 21km rajale. Tulemust tal kahjuks ei tea. 3 minutise eduga võitis Loskutov nagu arvata oli.
10km jooks aga tõotas orienteerujatele tulla väga põnev. Stardis oli suur osa eesti orienteerujate koorekihist. Omajagu oli saanud ennast kuuma gruppi startima, mõned pidid rünama ka tagant poolt. Endal enne jooksu eesmärkidena kindlasti oli Aadli võitmine ja siis veel Silver ja Lauri. Enne kõike ikka Aadli kurat. Aja olin sättinud omale a ja b plaaniks st ideaalis alla 35 minuti ja b plaanina sobis mulle ka kaotus alla 10 minuti maailma rekordile (26.17).
Stardis oli tore jälgida keskendunud ja ühendunud jooksuhuvilisi. Kõik plaksutasid usinalt vastu jalgu. Ei tea miks, ju mingi uus mood. Arvatavasti nähti kuidas Paša seda tegi ja kõigil tuli ka kohe teha. Ei näinud mina MMi 10km stardis et keegi nii oleks tinud ja ei hakanud ka nüüd siis mina seda tegema.
Jooksu alguses takerdusin hetkeks gruppi, mingite naiste taha kinni aga esimesel võimalusel kiirendasin ennast kuskil 15. positsioonile. Algus oli kiire. Ees nägin orienteerujatest ainult Assorit ja Ollet. Esimene kilomeeter 3.10. Siis hakkas tempo langema. Chief, Aadli ja Lauri möödusid minust aga olime kõik ilusti ühes grupis. Lauri üritas isegi juhtohju võtta seal. Assor ja Olle olid juba omajagu ees. Minul hakkas juba vaikselt järjest raskem. Teine kilomeeter 3.22. Vaatasin kella ja mõtlesin et issand jumal, 30 minutit sellist kannatamist veel on küll surm. Chief libises eest ära mul juba korralikult. Aadli, Lauri, Silver ja Heiti olid korralikult koos. Kolmas kilomeeter 3.30. Tore - nimetaksin seda mitteametlikuks 3 km isiklikuks rekordiks. Päriselt ainult 3km jooksnud siiski ma pole. Sõjaväes 3,2 surusin hädise 11.54ga.
Neljandal kilomeetril juhtus see mis juhtuma pidi. Täielik haamer. Tempo langes tohutult ja inimesed hakkasin korralikult mööda jooksma minust. Vahetult enne 4km silti jooksid lootusetult eest ära kõik kellga koos olin. Aeg neljandal kilometril 3.43.
Jooks oli nüü juba väga vaevaline, kiirust polnud üldse ja järjest jooksid mehed üks haaval mööda. Väga raske. Kuskil seal taga sirgel jooksis mööda Rain. Ei suutnud talle tuulde võtta. Viienda kilomeetri aeg 3.49. Õudne tunne oli nendel hetkedel - grupp kus olid Lauri ja Silver tundus lootusetult läinud olevat. Aadli oli neil veel omakorda eest ära korralikult. 5km sildi juures sai vett näkku visata. Juua ei julgenud kuna kartsin, et lööb rütmi lootusetult sassi.
Peale joogipunkti hakkas kergelt mugav jooksurütm taas sisse tulema. Ees olevad seljad hakkasid vähehaaval lähenema. Kuues kilomeeter 3.44. Nüüd oli juba tunne sees täitsa hea. Otsustasin ees olevad kaks könni olemisega valgete särkidega meest kinni võtta prooviks. Ülesanne läks edukalt ja suheliselt lihstalt. Nüüd polnud enam midagi. Järgmine rong oli juba 3 meheline, kus olid Rain, Silver ja Lauri. Otsustasin neile jägi jõuda enne finisit. Kuskil 500m pärast olin neile juba päris lähedal, siis vaatas Lauri selja taha ja otsustas kiirendada. Rainist ja Silverist sain kiiresti mööda ja natuke maad hiljem olin ka Lauril kõrval. Seitsmes kilomeeter 3.37.
Lauri ei jõudnud kaasa tulla. Kuulsin küll hingeldamist selja taga aga see osutus tundmatuks jooksjaks. Kuskil 7,5km peal sai mu vahekiirendus taas otsa. Või siis vähemalt mugav tunne minus asendus sellise tohutu kannatamise tundega. Jooks läks väga vaevaliselt. Peale 8km peal olevat joogipunkti ja kõik neid piltilusaid tüdrukuid kelle teenustest pidin loobuma oli juba väga valus tunne jalgades ja hingamisteedes. Kaheksas kilomeeter 3.36.
Sirge peal oli ilmselge, et Aadlit kätte ei saa. Kahju. Aga sellel hetkel oli mulle olulisem, et tagant minust mööda minema ei hakata uuesti. Jube vastik sirge oli üheksandal kilomeetril, see mõjus vaimselt tapvalt. Kilomeetri aeg 3.42. RASKE ON!
Sisse keeramine kaubanduskeskuse tagustele aladele. Viimane kilomeeter. Peaks nagu kõik endast veel välja suruma. 800m enne lõppu jookseb must mööda NAINE. See oli täielik katastroof. Ja ma isegi ei jõudnud talle korralikult tuulde võtta. Kannatasin vaevaliselt, et keegi veel ei läheks. Eelviimasele sirgele jõudes kiirendasin nii kus suutsin. Sain veel naisele kõrvale ja lõpusirgel ainult sõin valu ja üritasin naisele ära teha.
Peale finisijoont vajusin põlvili reklaamplakatite juurde, kus oli igati meeldiv päiksevari. Mis siin salata - peale sellist jooksu on küll finišis mõte peas, et kuradi hea, et see läbi sai. Aeg 35.51 näitab ühelt poolt, et kõige hullem polnud. Mõnes mõttes tuleb rahule jääda, sai ju nii mõndagi meest võidetud. Aga samas see tunne, mis rajal oli teatud kohtades ja see tempo mis seal oli tekitavad küll mõtte, et kas see 35 minutit oli nii kaugel?
Jooksu ametlikke tulemusi ei tea aga niipalju kui tean siis võib küll öelda, et eesti orienteerujate jooksutase üldist eesti jooksjate olukorda vaadates on ikka suhteliselt korralik. Esi 60-70 seas oli oma 10 orienteerujat kindlasti. Minu ees oli neid juba 6 ja mina olin üldarvestus kuskil 33-35. Aga ruumi veel on. Nüüd tuleb aint sihid paika panna, et aasta pärast minut selle aasta ajast näpistada.
Mõtteainet aga pakub see tunne mis jalgades oli peale jooksu. Peale 10 minutist sörki ja korralikku venitamist sain sellest küll lahti aga 25. sept Berliinis ma kahtlen, et see valu ainult neljakordistub.

02 september 2005

Horsens OK treening

Kuna klubi esindajaid ei osale kohalikel võistlustel just väga palju (Taani lühirajal näiteks ainult 11 võistlejat), ei pidanud ma Horsens OK-d väga suureks klubiks. Tegelikult aga olevat neil liikmeid umbes 250 (aktiivseid küll "ainult" 80), millega ollakse Taani suurimate klubide seas. Linna lääneservas järve ääres on neil ka päris esinduslik klubimaja (EuVe omast ikka tunduvalt uhkem). Horsens OK on oluline tegija ka tuleva aasta MMi korraldamisel.

Teisipäeviti (ja laupäeviti) korraldatakse klubiliikmetele o-treeninguid linna ümbruse metsades. Kuna neid just väga palju ei ole, tuleb kõik olemasolev ära kasutada ja maastike kvaliteet on seega väga ebaühtlane. Kui eelmine nädal mängisime hullemate Tallinna ümbruse kaartide sarnases umbes 1 km x 750 m metsas rinnuni heinas ja nõgeses poolemeetriste kividega peitust, siis see nädal käidi välja päris korralik maastik — üle 50 m kõrgune suhteliselt lauge, aga rohkete nõlvavormidega mägi, kus mõned aastad jagasi isegi JFM lühirada peetud. Mets oli okaspuudega, kohati päris risune ja rohelistes kohtades ikka päris tihe. Püstviirutust tuleb ka tõsiselt võtta, põõsad on tunduvalt torkivamad kui meie omad.

Seekord jooksid umbes 40 kohalolnut ühte 3,3 km ringi kaks korda läbi, et näha, kui palju vigadega kaotatakse. Mina kaotasin palju, sest tegin esimesel ringil palju viga. Kui meil minnakse peale trenni koju pesema, siis siin tulevad kõik klubimajja kokku, kus saab pesta, süüa, juua ja taani keeles juttu ajada.

Eelmisest reedest saadik on mind ka mingi haigus kimbutanud, mis nüüdseks on lihtsalt hulluks köhaks taandunud. Kui enne oli mul kindel plaan pühapäeval Koldingisse (linn ~100 km lõunas) poolmaratoni jooksma minna, siis nüüd pean sellest ilmselt ikkagi loobuma. Tõenäoliselt on minu järgmine päris võistlus siin Taani pikk rada 18. septembril — nädal enne maratoni. Aga ma pole veel päris kindel, kas see on nii hea mõte.

Kuna keegi jättis mu fotoka arvutiga ühendamise juhtme koju, siis seekord ma kaarte ei näita. Võibolla mõne päeva pärast. Aga seni võite vaadata, kus ma üldse olen: http://maps.google.com/maps?ll=55.870688,9.887695&spn=0.048219,0.083985&t=k&hl=en