24 aprill 2006

Rabajooks

Pühapäeva hommikul peale Jüriööd oli võimalus kohe taas jooksumõnu nautida. Vähesed orienteerujad seda ka tegid. Vimplilt loen praegu, et toimus siis 65. järjestikune Rabajooks. Rada oli nagu ikka 6,3km pikk. Ilm oli vapustav. Inimesi oli kogunenud palju. Rada oli natukese kannatada saanud ja oli kergelt mudane. Ja nii see kõik lahti läks.
Soojenduse ajal oli juba tunda, et jalad on viltsas seisus. Jüriööl varbale tulnud vill ei lasknud lõdvestada ja isegi korralikult venitada. Joosta õnneks teibitud kujul lasi ätitsa hästi juba. Kerge soojendus siis ja starti valmis.

Aadli dikteerib jooksu!

Stardikiirenduse lõpuks oli võistlejate rivi ette tormanud Erkki Aadli isiklikult, kes suurest ehmatusest seal küll tmepo alla võttis kohe. Kui Košelev mööda jooksis, siis sai ta julgust juurde võib öelda, et ülejäänud jooksu dikteeriski tempot Aadli. Košelev oli oma masinaklassist ja jooksis Rabajooksu rajarekordiks 18.24. Ülejäänud jooksjad valisid oma tempo kõik Aadli järgi, kes siiski libises kõigil eest ja lõpetas jooksu uhkes üksinduses ajaga 20.22, millega purustas oma aastaid püsinud rekordi üle poole minutiga. Vorm on igatahes uhke. Tagapool pidasin mina tuliseid lahinguid Kostjukovi ja muude analoogidega ja jooksin ajaks 21.30, mis on ka rekord aga erilist rahulolu küll ei paku. 21 minuti piiri olks pidanud ründama.

Aadli vorm on küll ikka super. Minu suured lubadused teda Sügisjooksul võita hakkavad küll kõikuma ja tema lubadus 34 minuti piiri lüüa hakkab isegi teostatavana kõlama. Samas polnud mul asi ka nii hull kui arvasin. Ma ootasin kuskil minut halvemat jooksu, sest jalad olid ikka jubedad. See aasta oli jooksust puudu mul ka peale 10 minutit tekkiv ärakukkumine. Terve raja jooksin ühtlases tempos. Selle üle võib natuke heameelt tunda. Arvan, et kõik on veel korras ja olen võimeline ka paar ilusat jooksu tegema see aasta.
Nüüd sain ka lõpliku inspiratsiooni selleks, et järgmine aasta prooviks ka regulaarselt saalis hallis jooksmas käia. Praegu jääb sammust lihtsalt puudu. Äkki siis tuleb. ets kae.

Võistluse Tulemused siis seekord sellised seoses samal ajal toimunud Eesti Murdmaajooksu Meistrivõistlustega Jõulumäel!




1. Vjatšeslav Košelev 18.24
2. Erkki Aadli 20.22
3. Meelis Piirsalu 20.51

Pildil kaks päevakangelast koos auhindadega!

Jüriöö fotoreportaaž

Tänu fotograaf Raineri aktiivsele tööle on olemas mõned fotod viienda triumfi meenutuseks.
























Vaatamata rutiinile oli tore. Kiidan võistkonna kaaslasi. Kõik jooksid liidritele vastavalt. Ise jooksin maksimumiga, ei osanud arvestada, et Kirtil on vahetuses nii suur edu. Uskusin, et Silver tuleb lähema 30´´- 45´´ järgi. (PressiKP info ei olnud minuni jõudnud) Kuigi algul rabistasin väheke (ei suutnud kaardi pealt kõike korralikult välja lugeda) siis „koduõues“ suuri raskusi ei tekkinud. Ma ei ole küll sanitaartsoonis kunagi ühtegi KPd võtnud, kuid keskkooli ajal lõppesid paljud pikemad jooksuotsad veepuhastusjaama väravas. Maastik oli tuttav.

Väike provotseeriv analüüs ka...

Tammed I + Tammed II = 6:21.34
Kobras I + Kobras II = 6:28.00

Seljavõit! Järgmine aasta jälle!

23 aprill 2006

Jüriõhtujooks, II võistkond

Seni kuni suuremad staarid oma kirjutisi veel lihvivad, jutustan mina paar sõna oma laupäevaõhtuse jooksu kohta.

Kui Tammede esimene võistkond oli hoos nagu alati, polnud teise võistkonna seisukord just eriti muljetavaldav. Meie naised olid eelnevatel võistlustel näidanud üles murettekitavat ebastabiilsust, ka Peetrist ei õhkunud positiivseid emotsioone ("Kui me viimase vahetuse alguseks mingi 10 minutit kaotame, ei viitsi ma küll metsa minna"). Isegi Lauri suhtus oma füüsilistesse võimetesse pessimistlikult, igatahes ajas ta ettepanekule esimest vahetust joosta sõrad tugevalt vastu. Minul sai neljapäeval pidulikult täis 5 nädalat põlvevalu algusest (ja selle aja jooksul 20 treeningtundi, millest 6 veel suuska).

Esimese vahetuse jooksmise au jäi siis ikkagi minu kanda. Konkurentideks seisis stardijoonel rivis hulk kiireid jooksjaid, kes oma võimeid 520-meetrisel asfaltkattega stardisirgel demonstreerida said (K-punktivõidu noppis loomulikult Liblik, kes metsa alla jõudes millegipärast teisi ootama jäi). Kuigi teravama pilguga võistkonnakaaslased olid minu soojendusjooksus täheldanud lonkamist, elasin stardikiirenduse üle, leidsin probleemitult oma hajutused ja võtsin mõne etapi järel sisse positsiooni aupaklikus kauguses esineliku (Marek, Sander, Trossmann ja Hiiekas) sabas. Tempo käis mulle selgelt üle jõu, aga kuna esimestel punktiläbijatel tuli SI-jaamad "pakendist" lahti harutada ja aktiveerida, sain punktides vahet veidi kinni võtta. Seljataha vaadata aega suurt ei olnud, aga väga lähedal mulle kedagi ei olnud.
Vahetuse lõpuni seda lõbu aga ei jätkunud. Liidrid libisesid siiski iga etapiga vaikselt eest ära, esimene punkt, mis mul iseseisvalt tuli üles leida, oli 13. Edasi nägin eespool kohati vaid Hiie selga (kes ülejäänutest maha kippus jääma). Selja taga ei paistnud sel hetkel kedagi.
Mõte, et tegu on teatevõistlusega ja vahe liidritega tuleb võimalikult väike hoida, sundis mind ka üksi jäädes maksimumiga pingutama — pulss jooksu kestel alla 190 ei langenud. 18.-ga tuli peaaegu pooleminutine viga, aga vea tegid vist ka Sander ja Hiiekas, sest järgneval teejooksul nägin veel neid eespool. Üks punkt enne pressi tegin veel ühe 30-sekundise vea — ei lugenud kaardilt välja, et kaeve ei ulatu nõlva alla, ja jooksin sellest altpoolt mööda 40 m kaugusel oleva teise samasuguse objektini. Tagasi õigesse kohta jõudes nägin Simpsonit juba punkti võtmas. Mööda sai ka ka lühema hajutuse saanud Veiko Kütt.
Peale pressi võttis Simpson tempo natuke maha ja lasi mul täpselt kaarti lugeda, nii et järgmise punkti sain ilusti kätte. Tema jooksis ka minu hajutusse, kuid kaua ma selle üle rõõmu tunda ei saanud — järgmisel lühietapil olin ma küll kaardil ilusti paigas, kuid jooksin ikkagi kaugele paistvasse valesse hajutusse. Ja sedakorda oli see Simpsoni oma. Enda punkti sain kätte 40-sekundilise veaga, misjärel mulle juba päris korralik rong selja tagant lähenes. Viimaseks etapiks ei vaadanud ma kaarti, et kohe tee peale tõmmata, vaid rabistasin otse läbi võsa. Finišis olin seitsmes. Kaotust Marekile 3.29.

Ebaõnnestunud lõpuosa tõttu ei saa ma oma jooksuga kuidagi päris rahule jääda, aga jooksuvõime osas olid mu kartused palju hullemad. Viimastest jooksusammudest oli möödas täpselt nädal, päris ära mu jalad kiiresti liikumist polnud õnneks unustanud. Tõenäoliselt oli minu avavahetusse panemine võistkonnale siiski õige otsus.

Edith astus teise vahetuse läbi vigadeta ja langetas meid seejuures 11.-ndaks (kaotus liidrile 11.45), Lauri tegi oodatult tasemel jooksu kolmandas vahetuses, tõstes meid 6.ndaks (14.56), Marje oli ka pimedas tubli ja hoidis kohta (21.28 Viivist maas). Peeter läks metsa vaid mõned minutid kolmandal kohal olnud Mati Tiidust, Timmost ja Artist hiljem, kuid nende koostööle lihtsas metsas üksinda vastu saada oli võimatu. Lõppkoht jäigi kuuendaks, mis stardinumbriga (3) võrreldes oli muidugi suhteliselt pettumus. Kaotus esimesele võistkonnale 23.24. Parem tulemus oleks nõudnud mitmelt võistkonnaliikmelt suurepärast jooksu, seekord saime hakkama ainult "headega".

19 aprill 2006

Katsevõistluste järel

Nagu oligi karta olid katsevõistlused pingelised. Turvalise ja kindla jooksuga palju ära ei teinud. Võitlema pidi kõvasti. Rajad olid tasemel. Olin peale tavarada ikka täiesti küpse. Esmaspäevane trenn läks ellu ärkamiseks. Eile oli juba parem. Allpool väike katsevõistluste analüüs.

Lühirada. 6,17 km 14 KP



Tegin kindla ja kontrollitud soorituse. Väiksemaid probleeme esines viie kontrollpunktiga.
3 KP – tegin turvalise teevaliku, kasutades ära vanu põlde (enamus eestlasest lähenes KPle vasakult, kasutades alguses teeradu). Kuna olin eelmisel aastal samas piirkonnas eksinud siis liikusin vahetult enne KPd ettevaatlikult. Kuigi olin eelnevalt ilusti kaardis, lasin ennast häirida ühest naisvõistlejast, kes liikus minust kõrgemal sellise tuhinaga nagu oleks just KP läbinud. 25 meetrine spurt üles, seisak, vandumine ning spurt allolevasse KPsse olid reaalsus. Viga 25´´.
5 KP – jooksin KPst vales suunas välja. Kuigi enamus rajast kulges rohelises siis seda vältida ei olnud mõtet. Viga 10´´.
10 KP – kuna kivi kõrgus oli 0,3 m. siis üritasin tabada tähist. Kuuse noorendikus kaotasin hetkeks suunataju. Kobades KPsse. Viga 10´´.
12 ja 14 KP – mõlemad etapid otsustasin joosta otse. Mõlemal raiesmikul olin raskustes hästi läbitavate osade leidmisel. 12 KPsse kaldusin liialt rohelisse ja võtsin lisa tõusu. 14 KPsse joostes olin lohakas (ka väsinud), selle asemel, et kitsamast kohast üle raiesmiku joosta surusin ennast läbi rõveda kloaagi. Viga 15´´+15´´.

Igal teisel Eesti võistlusel oleks selline jooks taganud koha esimeste hulgas. Kuid kuna tegemist oli Eesti ja Šveitsi (stardis 15 !!! mägilast) ühiste katsevõistlustega siis oli tulemuseks 14. koht. Tagasihoidlik. Kui tehniliselt oli asi kontrolli all siis pettumuse valmistas füüsiline võimekus. Veel eelviimases KPs olin Erkki ja Markusega samal joonel, kuid ligi 25´´ kaotus viimasel etapil tekitas meie vahele selge puhvertsooni. Ma lihtsalt jooksin ennast kinni. Tundub, et momendil on üks käik veel puudu!
Lühiraja tulemused - http://www.okvoru.ee/html/index.html

Tavarada. 16,2 km (II ringi - 8,9km+7,3km) 21 KP

Kuna koondisekohta mul stardihetkel ei olnud siis üritasin ennast piisavalt „üles kütta“, et kindlustada see mille järele sai tuldud. Oli teada, et tuleb korralik rada. Valmistasin ennast ette raskeks võitluseks. Teist päeva järjest tegin korraliku, sellise kindla ja konservatiivse jooksu (mitte küll sellise millega võiks EMil rahule jääda). Lisaks mõningatele apsudele, tekitas juba teist päeva järjest probleeme füüsiline valmisolek. 60´ läks raskeks, 80´ peal oli seis juba nutune. Veeresin kuidagi lõpuni.




4 KP – tegin hea teevaliku (sain raja üle vaadata, teha esialgsed teevalikud), jooksin kuni KPni kõik nurgad täis, kuid siis hakkasin viimast 50 m. lõikama ja tegin rohelises ülearuse kaare. Kõik tundus nii lihtne! Viga 15´´.
5 KP – jooksin hea etapi, KP tundus lihtne. Eksisin kõige elementaarsema reegli vastu – enne KPd tuleb leida nn. „attack point“, olla keskendunud kuni tähiseni. Mina aga ormasin rohelisse SI pulk pikalt ees. Karistuseks hetkeline segadus, asukoha määramine teeraja peal ning meeleheitlik spurt (ülesmäge!) KPsse. Viga 45´´.
6 KP – kuna olin kahe eelmise punktiga eksinud, üritasin olla eriti tähelepanelik ja keskendunud. Just tänu sellele suutsin oma eksimuse kiiresti ära parandada. KPle lähenedes lugesin, et jooksin üle künka jalami, tegelikult aga allpool asuva nina. Viga 10´´.
Esimese ringi algus ja lõpp sujusid elegantselt. Tänu sellel hoidsin ringi lõpus 22´´ edu Olle ees. Teised konkurendid olid kõik samuti kahe minuti sees.



Kaardivahetusega vahetus ka maastik, teine ring joosti Kaperas. Sarnaselt esimesele ringile keskendusin orienteerumisele. Siiski tegin ringi alguses kaks halba teevalikut, mis maksid mulle kokku 40´´. 2 KPsse joostes lugesin lohakalt kaarti, selle tulemusena lõikasin üle raiesmikul asuva mäe. Seda risu ja tõusu oleks kindlasti pidanud vältima. Kohe järgmise etapi keskel eksisin uuesti. Liialt nurgelise ja seisakuid täis lahenduse oleks pidanud asendama sujuva liikumisega läbi mäesadula (mitte üle tipu!, nagu mina seda tegin) ning kasutama ära lagedat sood, mis tänu kevadele oli hästi joostav (selle asemel ronisin rohelisse!). 6 KPs leidsin enda üllatuseks ees Mareki. Kuigi valisime järgmisesse KPsse erineva teevaliku, saime poole etapi peal uuesti kokku. Sõbralikult käsikäes tulime ka lõpuni. Kuigi teise ringi aeg oli mul alles viies ei kaotanud ma parimatele üle 50´´. Olin tugeva treeningu teinud Olle järel teine, arvestades, et osadel meestel oli juba koondisekoht käes siis ei maksa seda tulemust väga ülehinnata.
Tavaraja tulemused - http://www.okvoru.ee/html/index.html

Mida siis enne EMi veel teha? Momendil tunnen, et suurim probleem on kiiruse puudumine. Õnneks on veel 19 päeva aega esimese stardini (8. mai, lühiraja eeljooks). Kavatsen seda aega kasutada teravuse leidmiseks. Enne EMi on plaanis kolm (öist)võistlust. Täna jooksen Tallinna öised MV siis Jüriöö ja Tiomila. Olen õnnelik, et saan Tiomilal joosta esimest vahetust, see on hea koht, kus tunnetada, kui kiiresti maailmaeliit metsas liigub. Loodan, et see võistlus äratab ka mind kevadunest üles. Kui kõik läheb planeeritult siis tahaks olla 1. mail ka Viljandi järve jooksu stardis. See jääks enne EMi viimaseks võistluseks. Lisaks võistlusstartidele üritan leida võimlusi teha paar individuaalset kaarditreeningut (nt. Rõõsa, Neeruti, Kõverjärve – võiksid läbitavuse osas sobida Kääriku/Otepääga) ja teritada jalga lõikudega. Palju enam selle väikse ajaga ei muuda.


Meenutus nädalavahetusest. Aadli K-punkti läbimas!

12 aprill 2006

Katsevõistluste eel

Laupäeval ja pühapäeval ootavad ees selle hooaja ühed tähtsamad stardid. Tabinas joostakse koondisekatsevõistlused – laupäeval lühirada ning pühapäeval tavarada. Eelmine nädalavahetus näitas, et koondisesse pürgijad on korralikult harjutanud ning sisemine konkurents on varasemate aastatega tunduvalt tihenenud. Väga positiivne nähtus. Eriti kihvt on näha nooremate tegijate jõulist esiletõusu. See näitab selgelt, et igaüks, kes tahab Eesti koondises joosta peab järjest tõsisemalt sporti suhtuma. Kindlasti on lähenev EM ja tihenenud konkurents ka mind oluliselt motiveerinud. Ma olen harjutanud mahuliselt rohkem, treeningud on olnud paremini läbi mõeldud ja tunduvalt kvalitatiivsemad, kui varasmatel hooaegadel. Tänu treenerite tandemi olemasolule olen paljudes treening nüanssides oma silmaringi laiendanud. Kõige rohkem on mind siiski edasi aidanud ühistreeningud Erkkiga – see pidev üksteisega konkureerimine ning utsitamine on olnud väga arendav. Oluline, et oleme koos teinud just raskemaid ja suuremat keskendumist nõudvaid treeninguid (nt. kiirustreeningud).

Ei mäleta, et oleksin paar aastat Eesti võistlustel nii mudas olnud, kui Pikakannus. 10. ja 7. koht ei ole kindlasti need, mille nimel on treenitud.(Minu jooksuteekond on näha RouteGadgetis - http://www.lsf.ee/Tulemused/RG/cgi-bin/reitti.cgi) Esimene päev rikkusin soorituse paari lollusega (lihtsalt ei suuda sogases vees kala püüda), teine päev jooksin kindla peale, et leida head orienteerumiserütm. Kuigi tulemus oli kesine ei ole halamiseks põhjust. Kiire ja tehniliselt lihtne maastik andis paljudele võimaluse. Usun, et tehniline ning füüsiliselt raskem maastik oleks mulle paremini sobinud. Samas on kogu ettevalmistus suunatud EMiks, selles teadmises ei saagi ma aprilli alguses teravas löögihoos olla .

Mida nädalavahetuselt oodata? Hea, et katsevõistlused toimuvad (nimetamisega kaasnevat „pori loopimist“ ei sooviks keegi), kahju, et tuleb joosta asendusmaastikul. Algselt plaanitud Vällamägi on tunduvalt sarnasem EMi metsadega ning nõuab kõvemat füüsilist ettevalmistust, kui valdavalt männimetsaga kaetud Tabina. Võistlussüsteem on karm. Kindlad kvalifitseerujad on mõlema distantsi neli paremat. Stardis on 20 tegelast, kellest vähemalt 10-14 nägu omavad häid võimalusi nelja hulka jooksmiseks. Kuna enamus kandideerijatest on EMiks tõsiselt (võimaluste piires) valmistanud siis tuleb nii mõnelgi tegijal tiitlivõistlust raja kõrvalt jälgida. Tuleb vihane võitlus. Rajal on agressiivne noorus ja kogenud kaardivägi, usun, et tulevases koondises on esindajaid mõlemast seltskonnast. Kuna minu eesmärgiks on EMil startida nii lühi-, kui tavarajal siis on mõlemad katsevõistluse stardid väga olulised. Maastik on tuttav, olen viimase kahe aastal Tabinal jooksnud kuus korda. Seega midagi üllatavat ees ei oota. Minu jaoks on võtmeküsimuseks leida sobiv orienteerumisrütm.

Meeste stardis on viis Tamme. Koondises seitse kohta. Kas oleks midagi ilusamat, kui enamuse meestekoondisest moodustaksid Saue Tammed?


Meenutus pühapäevast. Sportlased DBJ ja AK.