Klubi kokkutulek Ida-Virumaal

Klubiline tegevus ei ole viimastel aastatel olnud Saue Tammede kõige tugevam külg. Spordiklubi kui selline peaks koosnema kahest põhikomponendist – spordist ja klubist. Paraku aga anonüümseks jääda soovinud mõtleja arvates on meie klubis liiga palju sporti ja liiga vähe klubi. Õnneks on tekkinud nüüd rida inimesi, kellel on aega ja energiat, et organiseerida ka klubilist tegevust. Esimese sammuna oli ca 15 klubiliiget koos Suunto Gamesi ajal, kui oli organiseeritud ühine majutus. Ja nüüd kaks nädalat tagasi oli juba suurema üritusena Tammede klubi kokkutulek Ida-Virumaal Raudkivi turismitalus.

Programm sai alguse Kohtla-Nõmme Kaevanduspargi muuseumis, kus tehti meile põhjalik ekskursioon, mille kulminatsiooniks oli sõit eesti ainukese metrooga, ehk miniatuurse maa-aluse elektrirongiga, mille eesmärgiks oli hommikul kaevurid kaugele ja sügavale viia ning ellujäänud õhtuti tagasi tuua. Enne maapinnale naasmist nuumati klubiliikmete soolestikku kaevurilõunaga.

Täis kõhtudega tammed jätkasid oma teekonda ida suunas. Ees ootas orienteerumine Sinimäe alevikku ümbritsevatel mägedel. Esimene lumi, puudulik sportlik ja vaimne ettevalmistus sundisid nii mõnegi jooksja planeeritust pikemaks metsa jääma. Jooksu korraldajad suutsid üllatada erakordselt suurte nõlvadega ning kohalikud elanikud suutsid üllatada kolme SI jaama varastamisega. Kõigest hoolimata oli meeldiv orienteerumiselamus, mis lõi kõik eeldused meeldivaks saunaks ja õhtusöögiks.

Õhtu jätkus juba Raudkivi turismitalus, kus ootas eest Sillamäe kohalik õlu, kuum saun, külm tiik ja kõige populaarsemaks kujunenud tünnisaun. Tünnis istuti kuni naha kortsumiseni ja siis veel tund aega. Üldharidusliku osana pidas Tõnu Raid loengu Eestit kujutavatest ajaloolistest kaartidest, millele järgnes nostalgiline reis minevikku läbi Saue Tammede ajalugu puudutavate fotode. Fotoshow parimateks paladeks oli Aadli mullet ja Edithi ja Marleeni Anne Veski tüüpi soengud. Tugevama juurestikuga tammed lõpetasid oma pidustused kella nelja ajal tiigis, nõrgemad magasid siis juba sügavat und.

Pühapäeva hommikul jätkus kultuuriprogramm Narva kindluses. 1,5 tunnise ekskursiooni suurimaks elamuseks minule oli siiski ülevalt tornis Narva linna ja Ivangorodi vaatamine. Peale linnuse külastamist meie teed hargnesid. Meie Jürgeni ja Chiefiga läksime tagasi Raudkivi talus, kust alustasime jooksu Narva-Jõesuu suunas, teised läksid vaatama bastionit ning lõpetasid oma Narva külastuse maailma parimas kogupererestoranis.

Jooks Narva-Jõesuus oli jälle elamus omaette - meeletud häärberid, unustamatu arhidektuur, Land Cruiserites vennasrahvas. Kuigi linn oli kõvasti amortiseerunud, võis siiski ette kujutada milline kuurort see omal ajal olla võis.

Viimane reisi sihtpunkt oli meil Sillamäe. Linnas, kus elab ca 4% eestlasi, tekkis isegi kerge välismaalase tunne kui Konsumis eesti keeles makarone küsin. Makaronide ja kohukestega varustatuna pidasime romantilise pikniku Mere pst lõpus olevate imekauniste treppide jalamil ja nautisime meid ümbritsevat 40ndate ja 50ndate aastate arhidektuuriansamblit.

Lugu sai nüüd äraütlemata kehv aga sellest hoolimata oli väga meeleolukas üritus. Jääb üle vaid loota, et see ei jäänud üheks sähvatuseks vaid sellest kujuneb pigem meeldiv traditsioon. Juba oli kuulda ideid, et talvel peaks tegema ka suusalaagri Käärikul või Jõulumäel. Kuna ise suurem organiseerija ei ole, siis panen pöidlad pihku ja jään ootama.

PS! Suured tänud OK Jõhvikale radade eest ja veel suuremad tänud Raudkivi talu rahvale ja ürituse korraldajatele!


Rada Grenaderimäel. Võitis Jürgen!

Rada Pargimäel. Võitjad puudusid!

Pilt 1. Tõnu Raid oma parimate õpilastega Kohtla-Nõmme Kaevandusmuuseumis.
Pilt 2. Aadli võttis kodust ise kiivri kaasa!
Pilt 3. Sakummi puudust ei tekkinud ka õhtu edenedes...
Pilt 4. Enrique ei pidanud paljuks tähtsa päeva puhul Raudkivi talust läbi astuda ja mõned lood esitada!
Pilt 5. SK Saue Tammed seltskond ühe klubi asutaja kuju juures.
Pilt 6. Narva kindlusest sai eelneval õhtul söödu puistata otse tänavasillutisele.

THE TIMO SILD EXPERIENCE

Sellest mõistest täpsema arusaamise andmiseks lahkaks ma selle lahti osadeks. Iga osa individuaalselt ei oma suuremat sorti tähendust aga kui need osad üksteise järel teatud järjekorras ritta seada, on neil lausa kosmiline tähendus.

The on tarkade raamatute andmetel inglise keeles kasutatav eesliide, mis viitab mingile konkreetsele inimesele või nähtusele.
Timo Sild on saksakeelse wikipedia andmetel eine Einzelperson mit Gott mögen Energien und phänomenale Geschwindigkeit¹. Eesti keeles öeldsed oleks see midagi sellist, et inimene või muu kahel jalal liikuv olend, kes suudab liikuda fenomenaalse kiirusega ja kellel on jumalale sarnande jõud.

Sõnaraamatud annavad sõnale experience vasteks kogemus, läbielamus, kogema, tundma. Antud kontekstis tabavad need sõnad kõik naelapead. Tasub ka ära märkida, et sõna experience tuleneb originaalis sõnast experiment, mis labaselt tõlkides tähendab eksperimenti. See väike nüanss tuleb edaspidist arvestades kõrva taha panna.
Nii lihtne kui see ka ei tundu, on seekord meil selline situatsioon, kus 1+2+3≠6. Meie juhtumi juures võrdub 1+2+3 erinevatel andmetel kas imaginaararvuga või lõpmatusega. Ehk siis kõik osad kokku liidetuna tähendab The Timo Sild experience tundmatu ja meeletu loodusnähtuse kogemist. Erinevatele inimestele võib see lõppeda erinevalt. Üle maailma on registreeritud juhtumeid, kus sellise kogemuse saanud inimesed on lõpetanud vaimuhaiglates, tavalistes haiglates, maapiirkondades või lausa hauas. Alati on leidnud hulljulgeid, kes ennast proovile pannes panevad lõpptulemusena proovile oma lähedaste armastuse ja kannatuse.
Nädalavahetusel toimunud KoKu jooksul (väiksema lugemusega inimestele vihjeks, et KoKu on lühendatult Kobras Kuulutaja, sõltumatu paberil häälekandja, mis ilmus 2002-2004. Rohkem saate lugeda http://www.hot.ee/kobraskuulutaja/ ) sain mina just ühe sellise elamuse osaliseks!

Suunto Games

Seda tõde, et võistlused on orienteerujale parim treening ei kuule enam nii palju. Selle asemel kõlab üha rohkem mõttevälgatusi teemadel motivatsioon ja motiveeritus, tähtis ja tähtsusetu start.

Ühes artiklist just lugesin, et üks praegusi maailma orienteerumise valitsejaid teeb suurusjärgus 50% oma treeningutest kaardiga metsas. Seda ligi 700 tunniste aastate juures. Iseenda laiskust teades saan kohe käsi südamel öelda, et mina iseseisvalt ei suuda nii palju kaartidel käia. Seega ainukese lahendusena näen igal võimalusel võistlustel käimist. Aastaga koguneb nii koos üksikute iseseisvate treeningutega kokku kuskil 50-60 tunni jagu orienteerumist, mis moodustab kogutreeningust närused 12-15%.
Mitmekordsel olümpiavõitjal Lasse Virenil oli matemaatiline lähenemine kiirete ja aeglaste trennide vahekorrale selline, et talvel 1/3 ja võistlushooajal 1/2. Ehk siis 25-33% treeningutest on kiired. Selle valemi järgi võib vabalt joosta iga nädalavahetus võistluse ja teha veel nädala sees 1-2 kiiret trenni. Ja võib-olla saab nii olümpiavõitjaks…

Sellised mõttekäigud tõi mulle nädalavahetusel toimunud Suunto Games. Miks küll inimesed, kes reklaamivad ennast orienteerujatena, ei käi orienteerumas? Hea maastik, hea korraldus ja ilus ilm ei suutnud masse kokku ajada. Ainukesed rahvarohked klassid tundusid olevad kõikvõimalikud B klassid. Seal konkurentsist puudu ei tulnud vist küll mitte kellelgi.

Jooksudest nii palju, et esimene päev suutsin paljude punktidega teha selliseid 30 sekundilisi pisivigu. Ei saanud punkti piirkonnas punktile pihta. Starti läksin uhiuute naeltega, mis raja keskel otsustasid halastamatult hõõruma hakata. Jalas oli välja töötanud mingi eriti kareda pinnaga sisetalla, mis sõi mul ühe soki kanna alt ja mõlema jala päkad hõõrus nii valusaks, et ebatasasel pinnal oli valu lausa talumatu.
Teine päev oli oluliselt parem. Algusest peale jooksin kiiresti ja puhtalt. Kui püüdsin kinni Silveri, siis tempo pigem kasvas veelgi ja ilmselt kasvas liiga suurekski. Suutsin võtta nii kiirelt vale punkti ära, ise ka ei uskunud. Edasi jooksin ka kiiresti ja puhtalt ja lõpus oli juba hea tunne, et olen teinud lõpuks see aasta ühe jooksu, millega saab täiesti rahule jääda aga see illusioon purunes tuhandeks killuks kohe kui SI pulga maha laadisin. Raja lõpuosas väänasin raginaga paremat jalga, mis pärast jooksu maha jahtudes ikka väga korralikku valu tegema hakkas ja nüüd mõnusalt paistes on. Kui jalg mõne päevaga paremaks ei lähe, siis võib juhtuda, et tegemist oli nüüd viimase orienteerumisega ja seega mõru maik tiirleb suus kevadeni. Ehk pakuvad lohutust mõned sügisesed jooksuvõistlused.

1. päev:
Tulemused
Rajad

2. päev:
Tulemused
Rajad

Suunto Gamesi raames toimus ka üle aastate ka väiksemat sorti klubi koosolek. Ja minu Tammedes oldud aastate jooksul esimene tõsisem ühine klubitegevus. Loomulikult oleks võinud rohkem rahvast kohal olla aga hea oli seegi tulemus. Oli meeleolukas õhtu korraliku sauna, kadakaviha ja ohtra kultuurijutuga.

EMV tavarada: Käestlastud võimalus

S-2 Alustan rahulikult ja kindlalt. Kaotust ideaalajale koguneb kahe etapi peale 16 sek.
2-4 Kolmandaga lähen liiga ülbeks, loodan suunaga minna ja ennast enne punkti paika lugeda, aga tegelik elu ei saa selle lähedalegi. Olen 4 minutit eksinud. Lõpuks näen punkti. Neljandasse minnes kardan rohelist ja teen aupakliku kaare paremalt ringi. Arusaamine, et ma nii palju paremale olen kaldunud, võtab aega. Jälle minut viga.
Koht neljandas punktis on 17. ja kaotust liidrile (Markus) 5:23. Pole just parim algus.
4-6 Neljandat võttes näen punktile lähenemas kolm minutit hiljem startinud Sandrit (mida oli seniseid vigu arvestades alust ka oodata). Viies tuleb mul natuke ebakindlalt, nii et punktis oleme koos. Kuuendaga teeme tempot. Sander võtab etapivõidu.
6-7 Ma ei taha Sandriga koos joosta. Seetõttu valin pikal etapil vähemilmse paremalt ringi tegeva variandi. Kavatsen joosta kaarti lugemata suunaga teele välja ja uurida seal natuke järgmiseid etappe. Ka punktile pealeminek on teelt tulles lihtne. Sander lähebki juba punktist välja teisele poole. Seitsmendasse sisseminekul ma teda ei näe. Kui ta just üle minuti kiirem ei olnud, siis oleks ta pidanud mulle vastu jooksma. Kas see tähendab, et ma saingi oma variandiga eest ära?
Tegelikult ründas Sander samal ajal Eesti-Vene piiri (ehk ragistas kuuendast välja minnes liiga palju rohelises). Aga ka minu teevalik ei olnud halb, 9:16 oli kolmas aeg, kaotades Ollele 11 sekundit.
7-14 Kaardilugemine ja jooks sujuvad hästi. Kaotan nende etappidega ideaalajale kõigest 1:14 ja Ollele 26 sekundit, teisi võidan. Väike mure ikka närib, et kui kaugel Sander on.
14-16 15. etapi olen juba varem otsustanud ringi joosta, et järgmiseid etappe (eriti 16 ja 18) uurida. Oleks pidanud hoolikamalt kaarti vaatama — selles valikus olin ma nii kindel, et joone kõrvalt rohelisest radu kaardi pealt ei leidnudki. Need olid peaaegu minuti jagu kiiremad. 16. lähen ka hoolimata (nii põhjalikust, et keeran 15. etapil valest teeristist ära) uurimisest valesti — minu ringivariant on sama kehva joostavusega kui otseminek. Jälle ~45 sek kaotust.
17-21 17. etapp õnnestub ideaalselt. Mööda punast joont, oksad avavad end minu ees. Vahel juhtub ka seda. 18. teen enda arvates õige valiku, Chiefile kaotan ikka 38 sekundit. Ilmselt lihtsalt lahingpaarid Chief-Trossmann ja Sander-Olle jooksid nii palju kiiremini. Kuni pressipunktini läheb ilusti, kuigi väsimus hakkab kummitama. Kaarti lugema tuleb ennast sundida. Põõsastest läbijooksmisel vastu keha puutuv vesi on jääkülm.
21-F Oodatud tagasisidet minu positsiooni kohta pressipunkt mulle ei anna. 22. punkti eelne roheline tundub nii hirmuäratav, et otsustan punkti tee kaudu võtta. Lisaks sattun lagedate soode vahel hetkeks segadusse. Minu pettumuseks ongi kõik nii lihtne kui tundub. Ainult et kaotust tuleb üle poole minuti. Edasi läheb kõik jälle ilusti. Füüsilist jõudu veel jätkub, äkki olen liiga aeglaselt jooksnud? Kas teised takerduvad risusse sama palju kui mina? 25. punktile peale minnes näen punktist väljumas 6 minutit varem startinud Tõnist. Lõpuks üks positiivne emotsioon. Eelviimases oleme koos, viimase etapi lasen poisil ees joosta. Las tirib. Finišis kuulen, et Markus juhib, Rain on teine ja Aibast kolmas. Kas ma kaotan Aibastile ka? Õnneks polnud minu aeg spiikrini lihtsalt veel jõudnud. Sander? Kas ma olin tõesti tema ees?

Olle (startis 9 minutit peale mind) lõpetab umbes minuti pärast. Sander ka alles tuleb. Kolmanda punkti veast hakkab alles nüüd kahju, kui saan aru, kui korralik on ülejäänud jooks olnud.

Tulemused:
1. Olle Kärner EKJ SK 1:30.05
2. Markus Puusepp Võru 1:33.25
3. Rain Eensaar Kobras 1:34.34
4. Silver Eensaar Kobras 1:36.04
5. Sander Vaher EKJ SK 1:36.20
6. Erkki Aadli Tammed 1:36.38
7. Jürgen Einpaul Tammed 1:37.41
8. Andreas Kraas EKJ SK 1:38.29

uus lehekülg

head sõbrad,

kasutan teie meeldivat (kuid kahjuks varjusurmas piinlevat) lehekülge ühe uue kodulehe tutvustamiseks. võimalik, et see ei tõuse kunagi lendu, aga üritan sinna midagi kirjutada. loodan, et varsti saab seal ka kommenteerida. tammede arvamus on mulle alati oluline.

www.kraas.ee

treenige ja võidke. jagage oma emotsioone teistega.

EMV teade: oodatud medal

Jürgen: Pühapäev oli uus päev. Olin omad järeldused lühirajast teinud ja teadsin, et suudan nii füüsiliselt kui tehniliselt esimese vahetuse ilusti ära joosta. Erkki luges enne starti sõnad peale: Pole mõtet oma variante leiutama hakata, tähtis on grupist mitte maha jääda. Esimest korda eirasin võistkonnakaaslase soovitust 200 m peale stardijoont, kui kogu grupp teelt võssa keeras. Jooksin oma orientiirini — kivini — välja ja võtsin oma hajutuse esimesena. Teist korda rikkusin reeglit 4. etapil, kui olin eelmise punktiga grupi peas väikse vea teinuna liidritest 50 m maha jäänud. Teised kaldusid ees pisut paremale ära, mina jooksin otsem ja maja juures lagendikul olin neist juba veidi ees. Kolmas kord hakkasin oma varianti tegema pikal etapil. Seekord lõikasin soo ääres näppu ja leidsin punktis end pikaksveninud grupi lõpust. Paar etappi ei näinud ma olulisemaid konkurente enam üldse, puhta jooksuga sain aga vahetult enne pressi Kopra ja Orvandi jälle kätte. Võru ja kaitseväelased olid kahjuks püüdmatult läinud. Peale pressi oli grupp juba kompaktne, enesetunne nädalavahetuse parim ja jooks täielikult kontrolli all. Hajutustest tulid väiksed vahed, nii et lõpetasin oma vahetuse 2 min liidritest maas viiendana.

Erkki: Mina läksin eelmis päeva ebaõnnestumist tingituna tegema kindlat jooksu. Sellest ka teise ja neljandasse suht kindlad tee-lagede-sihi jooksud, mis olid vist natuke aeglasemad. Teisega tegin ka 20-30 sek kaare kui laekusin punktist vasakule ja arvasin, et olen paremal. Esimene Raini järel, teise läks Rain otsem kui mina vasakult kaarega. Punktis minu eksimuse järgi koos. Kolmandasse mina ees ja mingi 50 m enne punkti keeras vist Rain selja tagant ära, igatahes vaikseks jäi. Punkti võtsin ilusti ära, Rain jäi sinna (pärast vaheaegadest näha, et paariks minutiks). Edasi jooksin suht kindla peale. Olin kindel, et kui suuremat viga ei tee siis keegi tagant jooksuga järgi ei tule. Sellest hoolimata oli mõnes punktis imelik ebakindel tunne, näiteks raadios tegin kaare kuigi läksin sinna väga rahulikult ja kindlalt orientiirilt.
Pressis sain teada, et ees ja taga tühi maa. Jooksin edasi ning eelviimasesse minnes nägin suusarajal ees oranzi särki. Kas tõesti Markus või? Vaatasin kaarti, labased punnid lõpuni, vea võimalus puudub, aga üritasin tirida. Ei aidanud - rada lõppes enne otsa, kuigi jõudu oli küll.
Aga igati korralik sooritus kogu võistkonnalt. Väga hea.

EMV lühirada

EMV lühiraja ebaõnnestumisele olen ma leidnud kolm peamist põhjust:
1) Füüsiline. EMV nädal sai tagantjärele vaadates pisut liiga raske. Laupäeva-pühapäeva baltikate järel oleks tulnud endale puhkust lubada nagu Aadli, aga selle asemel otsustasin ma kuulsust koguda üks-ühele sprindil (emotsioonid olid küll üdini positiivsed, nii kaugele polnud ma sellises formaadis veel jõudnud). Teisipäevase kerge päeva järel tirisime kolmapäeval staadionil Lauri ja Sandriga 200m lõike (7x, aeg 30 +/- 0,6 sek), reedel käivitasime Sandriga Ülemiste kaldal mootoreid 10-minutise tempolõiguga. Isegi Sander kurtis väsimust. Laupäeval otsest väsimust ei tundnud, aga teravusest oli olek ka kaugel.
2) Vaimne. Eelmisel aastal Piigastes tegin lühirajal vigadeta, kindla peale jooksu. Treeningpausi järgne füüsiline vorm andis 14. koha 5-minutilise kaotusega. Sellel aastal see enam ei rahuldanud. Arvasin alateadvuses, et kuna rada on lühike, pean kogu aeg suruma — peale esimese punkti 1,5 min (ja teise punkti 30 sek) viga veel rohkem. Kolmas, neljas ja kuues etapp jäidki ainsateks tehniliselt puhasteks, viiendast punktist jooksin lähedalt 50m kaugusele mööda, seitsmenda piirkonnast ei saa siiamaani aru jne. Igal etapil hakkasin täpsemalt kaarti lugema alles siis, kui juba eksinud olin. See, et jooksukiirusest oleks matemaatiliselt medaliks piisanud, ei lohuta.
Tegelikult oleks tulnud joosta samamoodi nagu eelmisel aastal. Tänavune kiirus on mul ju midagi hoopis muud. Chiefile tõi selline taktika hõbeda.
3) Tehniline. Laupäeva hommikul võtsin karbist välja uued läätsed. Vasakut silma ma poest õige tugevusega ei saanud. 7,0 ja 7,5 vahe (silm on tegelikult 7,25, aga selliseid ei toodeta üldse) on pisike, aga kui tavaliselt näen ma vasaku silmaga veidi paremini kui paremaga, siis nüüd oli vastupidi. Vajanuks harjumiseks pisut rohkem aega. Õnneks ma vanasid läätsi kohe ära ei visanud ja pühapäeva sain veel nendega joosta.

Balti MV. Orienteerumine on karmide meeste ala

Reedeõhtune model Saldas pani tõsiselt järele mõtlema, kas see ongi siis selline orienteerumine nagu me tahtsime. Nõges, risu, kaardist ei saa midagi aru. Jäi vaid loota, et võistlusärevus teeb võsas rabamist lihtsamaks. Füüsiline soojendus (10 minutit tirimist krossirajal Sandri ees/taga) sisendas optimismi rohkem. Kannatas pingutada küll.


S-1 Startima juhtusin ma koos Gvildysega. Otsustasin provokatsioonidele mitte alluda ja stardipiiksude kõlades ta kohe mööda lasta. Vähemalt K-punktini leedukas ebamaist kiirust üles ei näidanud. Sealmaal läksid meie teed lahku. Mina keerasin kohe vasakule tee peale. Lootsin punktile peale minna kahe suure kivi kaudu, tegelikult nägin neist vaid esimest. Suur lohk ja terav orvand enne punkti joonistusid selgelt välja, üle harja, pilk paremasse lohku (punkti ei ole), siis vasakule KP-sse. 5. aeg, 2:48, kaotus etapi parimale 0:15
1-2 Tehniline etapp. Mõtlen kohe täpselt kaarti lugema hakata, aga järg läheb 50 meetriga käest. Jätkan kompassi järgi, piki lohke ja künkaid. Kui kaugus hakkab õige tunduma, püüan end paika lugeda. Äkki olen punktis kirdes juhthorisontaali-orvandis? Seisan. Kõik nagu klapiks sellega. Orvandist alla, üle künkakese, ongi punkt. Sellega läks küll hästi. 9., 1:51, 0:21
2-3 Suunaga, vahepeal suurt midagi lugeda ei ole. Paremalt sõidab nõlv sisse, laekun otse punkti.5., 1:12, 0:06
3-4 Vaatan kaarti. Vasakule tee peale minek tundub mõttetu ring. Otsustan suunaga otse läbi süsteemi joosta. Püüan lohasid kasutada, aga need kipuvad valesse suunda vedama. Väga hästi läbi ei saa. Mäest üles ja tee peale, olen rohkem vasakul kui ma ootasin. Tahan suurt lohku vältida, seetõttu jooksen mööda teed natuke lõunasse. Tagasi võssa keerata on raske. Lohu lõpu kahest orvandist läbi, piki nõlva ja olengi kohal.15., 4:24, 0:44
4-5 Kavatsen joosta mööda joont, läbi sadula. Tegelikult kaldun üle puude ronides kõrgemale ja ületan suurema valge lohu peaagu selle põhjast. Ronin vastasnõlvast üles ja näen teist valget lohku hoopis endast vasakul. Pilk kaardile ja kõik on jälle selge. Punktivõtmisega probleemi pole. 19., 1:44, 0:19


5-6 Pikem etapp. Muud varianti ei näe, kui ülevalt üle poollageda, teed mööda alla ja üle heinamaa otse punkti poole. Metsa ääres loen punktipiirkonna hoolikalt välja, jooksen üle suurema künka, ootan vasakul järgmist, aga juba paistabki paremal punkt. 7., 3.18, 0:11
6-7 Jooksen punktist välja mööda loha. Stopp. Ma pidin ju tehnilisemas osas kõik ilusti välja lugema. Loengi: Olen lagendikul, ees on mägi, kuhu tuleb mööda orvandit üles joosta, siis peab maapind natuke jälle langema ja vastasnõlval orvandis peakski järgmine punkt olema. Ja kõik ongi täpselt nii! 11., 1:30, 0:20
7-8 Ei näe muud varianti kui otseminek (teised siiski nägid ka vasakult lagedalt minemise varianti). Ründan agressiivselt nõlvast üles ja minu ülbus saab kohe järgmise mahalangenud puu taga maha rahustatud. Üleval ei olegi mets nii hull. Hooman kõlvikupiiri, puude hulgas muutuvad valdavaks üha nooremad kuused. Mäest alla, jõuan teerajale, aga ei tea veel, kuhu täpsemalt. Keeran vasakule, kohe olen lageda soo juures, jooksen mööda rada, paremal tundub mets nii tihe, et ei tahakski sinna keerata. Kaart väidab siiski, et see muutub järjest vältimatumaks. Lõpuks ei olegi asi nii hull, punkt on suisa lagendikul. 23., 3:12, 0:40
8-9 Nüüd tuleb küll jälle kõik välja lugeda. Üle lageda, läbi sadula. Seal seisatan, ja loen edasi: orvandit pidi alla, piki selle otsast moodustuvat nina, siis üle tipu, kergelt paremale ja punkti. Nii nagu kaardil, nii ka looduses. 7., 1:24, 0:15
9-10 Mööda teed minek tundub liiga suure S-i sisse tegevat, seega otsustan sihi-variandi kasuks. Lähen lagedale ja sealt mööda rajakest, üle tee, orvandist alla. Roheline on ikka väga tihe kuusik. Tahaks juba kiiremini sihile jõuda. Siht ongi täitsa bra, vaatan möödumas lagedaid vasakul ja keeran ise hoopis paremale lohku, mille teisest otsast viib orvand punktini. Orvandis näen ees OK Orvandi särki. Tõnis? 9 minutit? Eufooria. 25., 2:54, 0:42

10-11 Eufooria. Tõnise võitmine on igal võistlusel mulle üks väiksemaid eesmärke, mis siis veel rääkida 9 minutiga kättesaamisest (enne starti tegime metsas nägemise kohta veel nalja). Kaardilugemine vajub hetkeks tahaplaanile, Tõnis tirib ees päris kiiresti. Mingist hetkest hakkab mul tekkima kahtlus, et ta ei saa ise ka päris täpselt aru, kus me oleme. Äkki oleme lagedal, kusjuures see lage on täiesti valepidi. Tõnist ma enam küll kunagi ei jälgi. Jagan ära, kus me oleme, aga maailma uuesti paikakeeramine võtab nii palju aega, et olen märkamatult juba lageda teise otsa liikunud. Nüüd loen rahulikult kõik välja! Mina aitab oluliselt 6.KP, kust ma uuesti läbi jooksen. Üle mäe, lohk, jälle natuke tõusu. Kontrollin kompassi. Tõnis seisab punkti kõrvallohus ja näeb ikka veel segaduses välja. KP on seal kus vaja. 29., 5:52, 3:00

Sellest etapist oleks Annika saanud lõputöö kirjutada.

11-12 Õnneks on järgmine etapp lihtne, aitab veast taastuda.14., 2:50, 0:19


12-13 See etapp on teevalikupähkel. Juba enne tee peal joostes püüan head lahendust leida. Kuna ringivariandid ei tundu ka väga hästi läbitavad (päris maja juurde tagasijooksu, mille Sirmais kuuldavasti (mitte väga edukalt) valis, ma ei näegi), otsustan otse minna, raiesmikul paremat jooksukoridori otsida ja siis ükskõik kummale teele jõuda. Roheline kuusetihnik on tõsine džungel. Üritan sealt lihtsalt võimalikult kiiresti läbi suruda. Sajab (padu)vihma. Liikumisviis meenutab kõige rohkem ujumist. Raiesmik on parem, aga hein ja risu ei lase sealgi väga suurt kiirust arendada. Lõpuks jõuan mingile jäljele. Vasakul pool meenutab see teed veidi rohkem, seega keeran sinna. Lageda nurk, päris hästi olen läbi saanud. Tee peal surun läti naisest mööda. Keeran punktile vareme juurest peale, üritan edutult reljeefist aru saada. Kollane ja valge ei klapi kaardiga absoluutselt. Loen orvandi sadulaks ja tahan punkti võtta õigest kohast mõnikümmend meetrit läänest. Lageda nurk paneb mind jälle paika, natuke vasakule ja KP paistabki kõrval lohus. 14., 7:34, 1:06 — mööda raiesmiku idaserva ringi oli siiski kiirem variant
13-14 Plaan jääb tegemata. Üritan ebaõnnestunult ennast paika lugeda. Äkki näen paremal autot seismas. See ei ole maastikuauto, seega olen juba tee lähedal. Vasakpööre. Loon mingi teooria oma asukoha kohta. Punkt ei ole päris täpselt seal, kus ta minu teooria järgi peaks olema (nojah, ega künkad ja lohud ka päris seal ei ole, kus nad võiksid olla), aga paistab kaugele ja evib õiget numbrit. Mis siis ikka, võtame ära. 29., 1:37, 0:46
14-15 Õnneks on jälle teejooks, ehk suudan orienteerumise paika saada. Ega ikka ei suuda küll. Kohe metsa jõudes läheb asi segaseks kätte. Loen ennast liiga vasakule. Arvan, et jooksen läbi põhjapoolse terava otsaga lohu ja siis peaks ronima üle mäe ja selle taha orvandisse, aga ees on hoopis veel üks lohk. Ja selle taga veel üks. No mida. Saan lõpuks aru, kus olen, ja ronin vasakule. Satun õigesse orvandisse, aga natuke liiga alla. Minu ja KP vahel on mingi mahalangenud puude kuhi. Tõnis võtab punkti enne mind. 17., 2:10, 0:30
15-16 Ikka veel ei suuda ma ennast käsile võtta. Tõnis ronib mäest üles (ahhaa, läheb teele), mina tahan nii lühikese etapi ikka otse minna. Turnin piki nõlva. Tõsine risu. Üleval tundub natuke parem läbitavus, Tõnis jookseb ka seal, ronin siis ise ka ikka üles. Vaatan kaarti. Hoopis teisel pool on ju punkt. Jooksen Tõnise järel läbi lohu punkti. 19., 2:10, 0:38


16-17 Tõnis läheb otse, seega jooksen mina tee peale. Siis uurin kaarti. Hea plaan. Diagonaalis üle lageda, üle soo, tee püüab mind kinni ja kuna otse tundub väga keeruline reljeef olevat, jooksen etapi lõpu mööda teed ringi. Metsa jõudes kuulen paremalt ropendamist (eesti keeles). Nagu hiljem välja tuleb, jooksis Tõnis seal okastraadi põlve. Tee peal on meie seltskonnaga (jah, Tõnis on jälle tagasi) ühinenud veel kaks välismaa orienteerujat (lätlane Guntars Smitins, 6 minutit varem startinud, ja leedukas Donatas Mickus, 3 minutit varem startinud). Taban viimasel hetkel ära, et mööda soist orvandit on punktile väga lihtne peale minna. Kõik klapib, Smitins veab ja mina kontrollin. 20., 4:00, 0:58 — etapi lõpp oleks tulnud otse minna


17-18 Suudan jälle plaani teha. Üle mäe, siis kasutan 10. etapilt tuttavaid lagedaid, üle sihi ja piki nõlva punkti. Esimese hooga jooksen liiga soo äärde, see on kole. Natuke soost kaugemale, mets on päris ilus, juba paistab mingi lohu moodi asi. Punkti ei ole. Seisatan. Pole muud varianti, kui see peab olema väike orvand enne punkti. Ongi nii. Rong tuleb ka paremalt jälle peale. 11., 3:01, 0:30 — paremalt mööda rada sai sama kiiresti


18-19 Teisi enam ei vaata. Pikk etapp, aga teevalikuvariante on üks. Jooksen suunaga läbi süsteemi (jään päris palju kinni) ja jõuan oodatud kohta maja juurde lagedale. Mööda teed mäest üles, mööda loha (sihti) mäest alla, mööda suusarada jälle mäest üles, järsk vasakpööre ja mööda suusarada taaskord alla. Leedukas jookseb mööda. Kannatan KP-sse keeramisega viimase hetkeni, jõuan teravasse orvandisse. Tipuke vasakul, paremal lohk ja KP. Leedukas paneb väikse vea, kipub vasakule kalduma. Piiksu peale tuleb ta ka ikka punkti. 12., 7:21, 0:43


19-20 Plaan on tehtud, kohe vasakule tee peale. Loen hoolikalt kaarti, eestikatel ma juba tegin sama punktiga viga. Mäest üles viib loha, üleval suusarajal veendun oma asukohas, jooksen edasi, kuni näen suusaraja allakeeramist ja keeran siis ise paremale mäest alla. Olen orvandist juba möödas, seega tuleb end laskumisel tagasi kallutada. Kas KP peab tõesti nii all olema? Kaart väidab, et peab. Ja ongi. 13., 2:49, 0:22 — algus oleks tulnud ikka otse minna
20-21 Tagasi üles (näen silmanurgast jälle Tõnist), alla joogipunkti, tops vett, mööda teed edasi. Keeran teekäänakult metsa, reljeef läheb natuke uimaseks, aga juba olengi punktis koha. Hästi. 2., 2:43, 0:03


21-22 Punktist välja jooksen mööda lagedat. Üle suusaraja jõudes satun üllatavalt hästi joostavale lohale. Mäest üles. Kordan endale, et järgmise punkti võtmiseks on ülioluline kindel pealeminekukoht. Otsustan võsa rünnata kohast, kus tee kõige madalamal on. Äkki näen ees doktor Abrami särki. Ongi tema! Plaanid on jälle peast pühitud, võtan kogenuma konkurendi tuulde. Teele jõudnult keerab ta enesekindlalt paremale. Selge, oleme vasakule kaldunud. Hetke pärast hakkab mind närima kahtluseuss. Tee keerab ees vasakule ja sukeldub mäest alla. See on ju punktist hoopis teisel pool! Miks ta sinna läheb? Taipan mõne sekundi pärast, et Abram on minust paar etappi ees ja suundub juba 25. KP poole. Ümberpöörd. Kindlast attack pointist pole mul enam midagi meeles. Üritan tabada kaduvat rada, aga tegelikult keeran vist mingit varasemat loha mööda võssa sisse. Kuidas saab ühte ja sama moodi märgitud roheline erinevates kohtades nii erinev olla! Siin on nähtavus ja läbitavus nullilähedased. Jõuan siiski kuidagi lohkude servani ja üritan maastikku ning kaarti klappima saada. Loen ennast ninale punktist kagus. Tegelikult olen arvatud kohast 50 m kirde pool järgmisel ninal ja tipukese taga punkti loomulikult ei ole. Jooksen edasi. Kindlaid objekte selles võsas ei leia ja tagasi tee peale minna ka ei taha. Usun ennast paika saavat 22. ja 31. KP vahelises lohus. Punktis on suurem seltskond jälle koos. 19., 4:44, 1:41
22-23 KP-st väljudes tuleb Tõnis jälle vastu. Kuidas ma talt eest ära ei saa! Ragistan intensiivselt läbi võsa ja leian end taas üksi olevat. Vaatepunktis juua ei pakuta. Õnneks on vahepealne vihmasadu ise kosutust pakkunud. 3., 2:05, 0:05
23-24 Lagedal joostes kuulen kõrvanurgast, et olen vaatepunktini siiani parimat aega näidanud. Lageda nurgast metsa, harja taga peab punkt olema. Nii on. Konkurente ei näe ega kuule. 7., 1:14, 0:06
24-25 Tahan tabada sama loha, mis Abrami järel joostes, aga mul ei õnnestu see. Seekord jään palju hullemini võssa kinni ja tee peal on Mickus-Smitins-Restis jälle tihedalt kandadel. Punkti poole keerab üllatavalt tugev loha, mis läbib täpselt neid objekte (künkatipp, sadul), mis mul vaja. Hakkan peaaegu punktist altpoolt mööda jooksma, aga näen enne siiski tähist. 9., 5:22, 0:26
25-26 Punkist välja viib ka loha, mis hajub siiski saja meetri pärast laiali. Tahan üldsuunaga otse teele jõuda, aga kaldun päris palju vasakule. Lätlased ja leedukas lõikavad paarikümne meetri kaugusele ette. Ja Tõnis on jälle siin! Kuidas ta sealt võsast nii hästi välja puges? Lätlased keeravad metsa, mina nende järel. Kohe taipan, et tegime seda liiga vara. Õnneks on soo väga hästi joostav. Vastased püüavad paremalt kaarega minnes tõusu vältida, mina ronin kõrgemale. Olengi üleval, nüüd alla tagasi. Punkti saavad konkurendid siiski enne mind võetud. 19., 4:02, 1:05 — kaotus tuli etapi esimesel poolel (Tõnis oli 25-s 43 sekundit taga, aga tee peal juba kohe sabas)


26-27 Lätlased otsivad nõlval kõrgemal head jooksukoridori, mina ragistan mööda oru põhja. Natuke edukamalt kui nemad. Tee peal olen vist üksinda, ähkimist tagant vähemalt ei kosta. Äkki läksid otse? Tagasi ei vaata ja keskendun oma orienteerumisele. Mööda teeradu saab punktile küll päris lähedale, aga tean, et selles piirkonnas nähtavusele just loota ei saa. Peale raja lõppu fikseerin U-lohu vasakul käel, olen paigas suures orvandis ja tahan sealt kohe alla ära joosta, et mitte punktist ülevalt mööda panna. All on tõsine risu. Tunnen jalge all maapinda jälle tõusmas (näha pole loomulikult midagi). Selge, ees on juba pooljooneküngas punkti taga. Väikse kaarega punkti. Piiksumine meelitab ka lätlased jälle kohale. 13., 5:10, 0:27
27-28 Ülim ettevaatus. Liigun mööda lohupõhju. Nüüd näen ees juba sooga lohku. Nõlvast üles, tahan kohe suurest lohust punkti võtta. On näha, et seal pole punkti, vaid hoopis Smitins ja Reskis. Asi selge, õige ka, suur mägi on ees ju veel. Ronin üles. Nüüd kõik klapib. 24., 2:15, 0:45 — Raini teevaliku edu (tagasi tuldud teerajale ja selle käänakust punktile peale) on küll müstiline
28-29 Punktist välja jooksen üldsuunaga, tee on ju risti ees. Saan päris hästi võsast läbi, aga leian end hoopis juba tuttaval teeristil joonest 150 m vasakul. Mis siis ikka. Lätlased on ka kannul. Võtan tõusu meeldivalt mööda teed, lõikan siis nurga maha ja keeran tunde järgi sisse. Tunne ei peta, KP-kivi paistab. 18., 2:26, 0:41
29-30 Jälle tee-etapp. Otsevarianti ei hakka kaalumagi. Loen viimased etapid ära. Ja käesoleva etapi pealemineku. Tahan järsaku juurest vasakule orvandisse keerata, aga seal paistab mets nii kole, et lükkan võssasukeldumist edasi. Loha ei ole ikka veel. Nüüd pole pääsu, ragistan mäe peale, siis natuke allapoole. Leian end sadula lõunaotsast. Korrigeerin suunda, aga liiga vähe ja jooksen liiga diagonaalis üle järgmise mäe. Näen ees juba poollagedat, keeran tagasi ja jõuan punkti. Etapi otse tulnud lätlased on ka jälle kohal. 20., 5:00, 1:12
30-31 Punktist välja joostes jään ikka totaalselt kinni. Mingi ime läbi harutan end lahti ja pääsen tee peale. Kontrollin asukohta, see on kontrolli all. Mõne sammuga olen üle soo ja asun mäge ründama. Võitlus on tasavägine. Võtan ikka tipu ka ära, kuigi natuke vasakult ronides (nagu lätlased teevad) oleks seda vältida saanud. Punktis oleme seega jälle koos. 11., 3:57, 0:29
31-32 Otsustan vasakult ringi joosta, et teist lohku vältida. Juba esimesest tõusust on mulle enam kui küll. 10., 3:08, 0:29
32-F 13., 0:26, 0:05

Tihti on kaasvõitlejatest (just raskema läbitavusega maastikel) pigem abi liikumiskiiruse säilitamisel. Sellel laupäeval sobis mulle üksinda orienteerumine tunduvalt paremini. Kui ma igal võistlusel suudaks nii hästi keskenduda kui seekord esimesed kümme punkti, võiks ma juba EMV medalitest unistama hakata...

SELLi mängud

Sprint

TULEMUSED
Sprindivõistlust võtsin ma täiesti pingevabalt. Kartsin, et eelmise päeva pikk sõit (õhtusele jooksule Kaunases ei jõudnud, kolmapäevane trenn oli ka ainult Astangul punktikohtade ülevaatamine (suuremas osas seismine)) ei anna sprindiks just parimat teravust. Tuleb välja, et mul ikkagi vist ei ole tingimata lahtijooksu vaja. Raja esimene pool oli tõesti nauditav, kõik tuli ideaalselt kätte (tõsi, ega seal kuhugi eksida ka ei andnud) ja nii lennukat jooksutunnet polnud ma ka veel orienteerumisrajal tundnud. Peale 30-meetrist tõusu ei sujunud kaardilugemine enam nii voolavalt, aga suuremaid (üle 5-sekundilisi) vigu õnnestus mul ka raja teisel poolel vältida. Medal oli üllatus. Vaheaegu pole kahjuks avaldatud, nii ei oska ma öelda, kas tegid teised raja lõpus vigu või olin ma tõesti Krepštast ainult 10 sek/km aeglasem (ja Gvildysest 2 sek/km kiirem).

Mõneti tuli meelde 2000.a EMV lühirada Valgesool. Enne seda võistlust oli mul olnud ehk ainult matemaatiline võimalus suurtelt võistlustelt poodiumikohti võtta. Jooksuvõime oli (enamvähem) olemas, aga tehniliselt kippus ikka palju (suuri) vigu sisse tulema. Valgesoo oli minu esimene praktiliselt puhas o-sooritus. Tulemuseks H18 klassi kuld, kusjuures samal rajal jooksnud H20 klassis (Siimsaare, Gans, Tomson, Klaasimäe jt staarid) oleksin ma oma ajaga kolmas olnud. See võistlus tõi minu orienteerumisse tõelise kvaliteedihüppe. Ilusaid jookse, mis varem olid vaid unistus, hakkas järjest tihemini välja tulema. Kui see medal tundus paljudele tollal juhus, tõestasin ma (loodetavasti) järgnevate tulemustega vastupidist.

Lühendatud tavarada

TULEMUSED
See jooks polnud küll midagi meenutamisväärset. Ehk ainult õppetunnina. Isegi polüglotist Leedu orienteerumiskorüfee (BMV2005: "Everybody go forest", "Kristjan Trossmann, fantastika") vangutas SI mahalugemisel pead: "Not good at all". Algus tundus ülilihtne, lisasin ainult kiirust. Kolmandas punktis sain 2 min varem startinud venelase kätte. Viiendaga tahtsin varakult üle oja minna, et siis turvaliselt orvandi või kraavini, mis alt ojast punkti pidi jooksma, liikuda, aga miskipärast viskas keegi mind 100 m itta, nii et olin ojast üleminekul punktist juba möödas. Kui see lohutab, siis Tammemägedega juhtus midagi sarnast. See ei seganud keskendumist veel palju, 13. KP asemel järgmisesse orvandisse (ja poole kõrgemale kui vaja) ronimine aga küll. Ja järgmine etapp (kõigepealt jälle valesse orvandisse, siis, viga taibanult, mööda risust ja nõgesest ja mudast nõlva) ajas veel rohkem vihale. 22. KP-s polnud võistlustahet enam üldse, kui kohe punkti ei leidnud, tuiasin sihitult paar minutit nõlval kõrgemal. Joosta polnud muidu vigagi, kuigi rajameister lasi sadistliku mõnuga mööda pehmet nõlva üles-alla joosta. Aasta esimene palava-ilma-jooks. Gvildysele oleks ka puhta jooksuga 30 sek/km kaotanud.

Teade

TULEMUSED
Teade oli mõnus. Ilus ilm, hea maastik, soe jõevesi, läikivad medalid. Vilniuse ülikooli võitmine oleks raske olnud (kuigi kilomeeter enne teise vahetuse lõppu olime neist veel ees, aga nende viimse vahetuse jooksjast Gvildysest jäi isegi Tiomila täht Trossmann kolme esimese etapiga maha). Õnneks sain mina metsa pingevabal positsioonil, vilniuslased ja Eesti-Leedu sõprusvõistkond olid 2 minutiga ees (ilma nendepoolsete vigadeta püüdmatud), tagant ei tundunud ka keegi meie hõbedat (segatiimid ei läinud arvesse) kuigi tõsiselt ohustavat. Tegin kindla peale jooksu (suuremad vead esimesest ja kuuendast punktist väljaminekud) ja tõin medali koju ära. Nädalavahetuse punktiks positiivsed emotsioonid.

Elu-olu
Söök ei olnud parem kui eelmisel aastal Tartus (ma muidugi ei tea, kas seal ka hommikusöögiks seene-sibula kastmes tatrapudruga üllatati). Esimese õhtu lusikatäis salatit ja 2 pikka viinerit jätsid ka kõhus küsimuse õhku. Majutati meid Kaunase põllumajandusülikooli ühiselamus linnast veidi väljas. Tõenäoliselt oli neil hiljuti president campuses jalutamas käinud, sest ühikate remont oli lõppenud fassaaditööde ja uute akendega. Muus osas olid hooned autentselt stalinistlikud. Tuppa oli kolme peale ettenägelikult 9 tekki jagatud. Pistikupesadest üks ei pildunud sädemeid ega pannud toa teises nurgas olevat pesa undama. Aga pühapäevaks harjusime päris ära, et pesema minekuks tuli (väga osavõtlikult ja abivalmis, kuigi ka vene keelt "otšen ploho"lt rääkivalt) tädilt võtit küsida ja keldrikäikudesse seiklema ronida. Jooksurajad kooli taga metsas olid mõnusad. Ja mängude avatseremoonia väga vinge.

Spordiüritus, mis jäi surnuaiale jalgu…

Maapiirkondades on teadupoolest probleeme noortele inimeste töö ja tegevuse leidmisega ja sellest tingituna sõidavad noored inimesed seal massiliselt ära linnadesse, Soome ehitajaks, Iirimaale kalkuneid kitkuma, Itaaliasse varastama või Belgiasse ja Saksamaale prostituudiks. Maapiirkonnad jooksevad tühjaks. Kolhoosikeskused, kus omal ajal kihas elu, on nüüd varemeis - katuseräästast kasvavad hein ja väiksemat sorti lehtpuud. Tolmustel külateedel võib liikumas näha ainult aastate poolt räsitud nägudega vanainimesi. Ei ole ühtegi naerul suud, ei ühtegi säravat silmpaari. Inimeste kohtumispaigaks on kalmistu. Jäänud on vaid minevik…
Ühes sellises Kagu-Eesti asulas on probleeme veel sellega, et inimesed kipuvad liiga massiliselt teise ilma minema ja kohalik surnuaed on lihtsalt väikseks jäänud.
Ristiusk, mida vanad eestlased järjekindlalt maha pesid, ei poolda ühishauda ja krematooriumit. Inimese maiset keha tuleb kõigepealt ikka sugulastele eksponeerida ja siis lasta tema viimsel puhkamiskohal aastakümnete viisi rehadega möllata. Suurema vedamise korral tõmbab tuulispask lähedalasuva puu koos juurtega maa seest välja ja koos juurtega ka mõned kadunukesed.
Seega selles väikeses asulas võeti ette plaan laiendada oma kalmistut. Selle projekti raames võeti maha hulk metsa, täideti maad ja suretati välja üks pikkade traditsioonidega spordiüritus.

Eelnevas tekstis olid kõik faktid kontrollimata ja osa sellest väljamõeldis!

Täna siis joosti viimane Rosma jooks. 40 aastat traditsioone on nüüdseks ajalugu. Järgmisest aastast kolib jooks Intsikurmu ja kinnitamata andmetel läheb ka pikemaks. Viimasele korrale olid kaugemad osalejad tulnud teiselt poolt Eestit, et rünnata veel kõigi aegade edetabelit.
Minu jaoks oli see teine kord selles ringil joosta. Viimati käisin arvatavasti 2000 aastal kui olin kosumas ületreeningust. Maha sain siis suurepärase 19 või 20 minutiga. Ei mäletagi täpselt. Priit Paasmaga koos sörkisime läbi igatahes. Ringist mul erilist ettekujutust polnud, nii et plaane teha oli keeruline. Eelmisel laupäeval joostud 6 km tempokross dendropargi 1,5km saepuru ringil koos 250m tõusuga näitas, et rekordite tabelis olevad ajad on minu jaoks ulme. Tõenäosusteooria abil kalkuleerisin välja aja 14.30, mis praeguse ettevalmituse juures tundus kättesaadav.
Jooksule läksin vastu julgelt. Stardijoonel seisin kõrvuti kahe pisikese tüdruku ja Kenny Kivikaga. Kuna füüsilised võimed on mul limiteeritud , siis otsustasin Kennyt võita kavalusega. Kuna mul olid jalad naelad, temal tavalised jooksutossud, siis alustasin kohe kiirendusega, et esimesel laskumisel ees olla ja kiirendada 9,8m/s². Plaan õnnestus 100% ja esimesel tõusul jooksin juba üksi, kuigi tundsin terve raja Kenny aurat enda vahetus läheduses. Esimesed paar kilomeetrit oli väga mõnusad aga siis sai see mõnu otsa. Viimane kilomeeter oli juba lauskannatamine. Surnuaiale ruumi tegemiseks muudetud rada pani viimase 500m jooksul proovile nii vaimsed kui füüsilised omadused. Abitu lõpuspurt ja kell kinni! Aeg displeil 13.52.
Ametlikus protokollis siiski kuidagiviisi 13.55. Aga enda kella siiski usaldan natuke rohkem. Tulemus minu kohta ikka üllatavalt hea. Jäin täiesti rahule. Eriti head meelt teeb seal juures see, et Avg oli 179 ja max 187. Selliseid numbreid ma ei ole oma kellal näinud ikka päris pikka aega. tavaliselt kipuvad nad kuni 10 lööki madalamale jääma. Seega sain küll hetke maksimumi oma kehast vist kätte. Kodus natuke vaatasin seda rada kaardilt ka. Faktiliselt öelda ei saa aga minu lugemine andis 115m tõusu raja peale. Tegelikkuses võiks see number kuhugi 105-115 jääda vist. Lisaks sellele veel oli see ikka korralik krossijooksu rada. Ma ei näe küll ühtegi põhjust, et nuriseda.
Triumfeeris natuke üllatavalt Aadli ja suhteliselt veenvalt ajaga 13.02. Selle ajaga õnnestus tal ennast raiuda ka nüüd siis juba igaveseks kõigi aegade edetabelisse. Neid õnnelikke oli tegelikult käputäis veelgi. Palju õnne teile kõigile!
Järgmine jooksuvõistlus on plaanis joosta juba 3 nädala pärast. Ees ootab Ramirendi Kevadjooksu 8km. Eesmärgiks olen seadnud omale 27 minutit. Eks näe mis välja tuleb. See tähistaks uuele tasemele jõudmist.

TULEMUSED

Värske uudis veel Leedust SELLi mängudelt, kus Jürgen on täna peetud sprindivõistluse lõpetanud kolmandana.

Nädal 19

... ehk siis orienteerumissportlaste keeles 7. tsükli 4. nädal tõi kokku 10 treeningtundi. Plaani sai tunniga ületatud, aga see pole väga hull, kuna pühapäevase trenni asendasin ma rattasõiduga.

Esmaspäev
54 min taastav jooks, AVG 140
Rahulik jooks Mustamäel. Taastumist oli peale Ilvest hädasti vaja. Keskmine pulss tuli siiski üsna kõrge, nagu see üksi joostes minuga ikka juhtub. Tiikide juures venitus ja 10 lõuga.

Teisipäev
75 min jooksu, sh 23 min jõutõuse (10+10)*35 sek, AVG 145
Jõutõusud vanakal koos Sandriga. Ilves3-st ma täielikult taastunud ei olnud, aga tõusudel väga raske ei olnudki. Taastumist tõusude vahel jäi natuke väheks, kuna pehmes liivas sai mäest alla väga kiiresti. Tossud läksid liiva täis. Elevust tekitas väike bullterjer, kes ka ennast treenida tahtis.

Kolmapäev
79 min jooksu, sh 10x400 m lõigud staadionil (1.12), AVG 142?
Jalad tundusid soojendust tehes juba päris korras, aga kiire jooks tuli väga raskelt. Tundub, et ega kiiremini polekski jõudnud. Poolteist kuud tagasi hallis oli samasugune trenn kuidagi kergem. Lõikude vahele jooksime 300 m. Sandriga staadionil jooksmise nipp seisneb selles, et teda ei tohi kurvis siserajale lasta. Sirged tuleb lihtsalt ära kannatada.

Neljapäev
70 min tempokamat jooksu Harkus, AVG 150
Üksinda joostes (kui energiat rääkimisele ei kulunud) tuli tempo päris mõnusalt. Jooksin Harku mägedel üles-alla ja edasi-tagasi. Positiivsed emotsioonid.

Reede
101 min jooksu Mustamäe-Kesklinn-Merimetsa-Mustamäe, AVG 130
Tähistasime Sandriga minu sünnipäeva sellega, et otsustasime minna vaatama seda imet, kuidas Harju tänav maikuus lund täis on. Google'i kaartidelt tundus tunniga teostatav ring. Tegelikult läks linnaekskursioon pisut pikemaks. Aga huvitav oli, sai üle pika aja Raekoja platsil käidud ja kodulinna jälle pisut enam tundma õpitud. Liibuvad püksid ei äratanudki liiga palju ebatervet tähelepanu. Me vähemalt loodame, et nägime välja nagu Norra suusatajad. Jooksu lõpetasime 10 minutit enne kümmet, siis sain koju torti sööma.

Laupäev
73 min jooksu Viimsi jooksul, jooksu AVG 183
Viimsi jooks. Kirti soovitusel astusime koos Sandriga Viimsi 10 km maanteejooksul joonele. Enne starti uurisime äreval pilgul konkurente ja mõistatasime, kes neist kui kiire võiks olla. Mina küsisin naljatamisi, kas joosta kohta või aega, Sander muigas selle peale. Peale paugu käimist oli palju rahulikum. Kerkisime rivi etteotsa, ajasime juttu. Umbes 2 km pärast otsustas Sander ikka aega jooksma hakata, mina kohta. Tempo oli ühtlane. Sander liikus 100 m eespool saateauto tuules. Konkurente jäi ka minu selja taga järjest vähemaks. 1,5 km enne lõppu oli Sandri edu hinnanguliselt juba üle 200 meetri. Jooksin koos Taavi Tamburi ja Jaanus Pedakuga. Siis hakkas järgmise päeva Tartu jooksumaratonil 4. koha saanud (alla 1.15!) Taavi oma käivitava treeninguga pihta. Sandril vedas, et rada otsa sai! Ma jõudsin tagasi staadionile jõudmiseni veel tihedalt talle tuulde hoida, kuid kaugeltki mitte tõsist võitlust pakkuda. "Kaugelt Põlvamaalt tulnud" Sandri aeg tuli 33.06 ja minul 33.32(PB). Kohad siis 1. ja 3. Eufooriat pole, kuna tugevamad jooksjaid valmistusid tähtsamateks jooksudeks, aga positiivsed emotsioonid siiski. Ja auhinda sai ka. Tulemused.

52 min rulluiskudega, AVG 129
Õhtul tegelesin hobidega. Kolmandat korda sellel aastal (ja kokku... vist viiendat). Päris lahe oli, enam ei olnudki vaja ainult tasakaalu hoidmisele keskenduda.

Pühapäev
100 min jalgrattaga, AVG 131
Kuna joostud on juba piisavalt (eelmises tsüklis näiteks 98% kogu treeningust), otsustasin pühapäevase trenni asendada üle pika aja (viimane kord 22.09.06) rattasõiduga. Jalad ei olnud sellise liigutusega absoluutselt harjunud, nii et loodetud taastavat efekti ma küll ei saavutanud. Lisaks hakkas lõpuks — just siis, kui ma mööda Tallinna ringteed kodu poole kiirustasin — (jääkülma) paduvihma ka sadama. Sain natuke märjaks. Aga muidu on ratas tore ja kiire riistapuu.

Ega Aadli vastu ei saa

Viimasel võistluspäeval lasi kokkuvõttes veenvalt triumfeerinud Tammede esinumber sõdurpoisid siiski ettepoole. Aga alustame pühapäeva hommikust.

Mina olin kahe päeva kokkuvõttes kuuendal positsioonil ja võtsin 3 minutiga taga olnud Peetri eelmise õhtu provokatsioonid vastu külma rahuga. Kaks minutit peale mind pidi startima Sander. Ei ole ju võimalik, et Peeter Sandrit minutiga võidaks!

Nagu ma kohe soojenduse alguses veendusin, osutus eileõhtune saun (kahe vihaga!) Ninsa juures jalgade pehmendamises väga efektiivseks. Vähemalt ei olnud lihased enam otseselt valusad. Meenutasime Sandriga, missuguse kergusega noorteklassides mitmepäevased võistlusi joostud sai. Vanadus ei ole naljaasi.



S-1 Mul oli au startida koos H20 klassis kolmanda koha saanud lätlase Kalvis Mihailovsiga. Vähemalt stardist pani poiss minema nagu tuul (et mitte halvemini öelda). Ise jooksin kohe üles mäkke ja teiselt poolt alla, punkt paistis poole laskumise pealt ära. Vahepeal jäin korduvalt risusse kinni ka. 10. etapiaeg, 2:06, kaotus etapi parimale 0:22

1-2 Kümmekond meetrit piki nõlva ja siis agressiivselt üle soo. Mööda rada järve äärde, enne suusaraja ületamist saan kätte metsaväljaveotee. Teen sookeses jalad märjaks, fikseerin oma asukoha kaardil. Punktipiirkonda aga täpselt välja ei loe, olen nõlval liiga kõrgel ja kuigi tunnen, et isegi 1:15000 kaardil ei saa punkt nii kaugel olla, jooksen edasi. Leian ennast rajalt, keeran vasakule alla ja leian raja ka kaardilt. Paistab ka sooserv, liigun selle äärest punkti. Kuulatan, Sandri raginat pole (veel või enam?) kuulda. 20., 4:29, 1:17

2-3 Eilsest tuttav koht. Üle soo jõudnult jätkan piki maariba. Ülehindan selgelt oma kiirust ja keeran õigest kohast mitusada meetrit varem soo peale. Läbitavus on hea, jätkan üldsuunaga. Aru ei saa midagi. Risti ees on kraav, mida ma kaardilt ei leia. Jooksen edasi. Küngas. Sooke. Vähemalt suund on õige. Otsin juba punkti tagant objekte (tee), mis mind kinni peaks. Vasakul on lagedam soonurk. Vahetult punkti ees on kaardil samasugune. Oleks nüüd künka taga punkt ka... Ongi. Huh. Pääsesin kergelt. 16., 3:43, 0:47

3-4 KP-d võttes näen oranži särki. Mis sellel Sandril täna seljas oligi? Kontrollin kompassi ja leian üllatavalt hea tee läbi risuse soo. Natuke kaugemal vasakul, kui plaanis, aga mis sellest. Lagedal annan jalgadele valu. Üle õla ei julge vaadata. Otsustan tõusu võtta mööda teed. Loen järgmist etappi. Kurvist keeran metsa, kerge seisak, tähis paistab. 3., 6:45, 0:28

4-5 Punktis on kõik vaikne. Vist ei olnud siiski Sander. Püüan tõusu vältida ja vajun hoopis allapoole. Ronin üle puutüvede, kuni jõuan suusarajale. Uurin veelkord etappi. Vasakult läbi Kurgjärve baasi või paremalt järve äärest? Järveäärne rada teeb liiga suure kaare. Ajan teerajad segi, tahan eelmisest ristist ära keerata. Ei. Vaatan kaarti. Edasi tuleb veel minna. Lõikan läbi metsa nurga maha. Teel vaatan tahtmatult tagasi, sealt läheneb lennates oranži särgiga Sander. Kurgjärve baasi läbides uurin pikka etappi. Otsustan joosta samamoodi nagu eile, mööda lagedat. Etapi alguse ja lõpu jätan veel lahtiseks. 5. punkt tuleb lihtsalt. Sander on veel taga. 6., 5:28, 0:33

5-6 Kardan, et rabaäärne küngas on risune ja püüan minna täiesti mööda joont. Sander leiab raba servas siiski kõvema pinnase ja pääseb mööda. Punkti võttes tunnen, et jalad on saiast. 2., 2:27, 0:10

6-7 Pikk etapp. Tahtsin minna etapi alguse mööda sooriba, Sander suundubki sihile jõudes paremale. Mind pani aga eelmine etapp ümber mõtlema. Eilsest on meeles, et joonealuses reljeefipesas läksid head lohad. Täna ma enam neid ei leia, takerdun korduvalt mahaalangenud puutüvede taha. Suusarajal näen Sandri selga korraks kaugel ees vilksatamas. Üles lagedale jõudes vaatab ta juba lageda keskelt tagasi. Viskan mõtte teda püüda peast ja püüan etapi lõppu lahendada. Viimasel hetkel otsustan lageda lõpus otse läbi metsa suurele teele lõigata, mitte mööda rada vasakult ringi joosta. Mets on suurepärase läbitavusega. Viin lagedal tehtud plaani ilusasti ellu, punkt on täpselt seal kus vaja. 3., 11:40, 0:38

7-8 Seisatan punktis, panen suuna paika ja jooksen otse ülerahvastatud punkti. Lihtsam kui tundus. 1., 1:07

8-9 Kardan rohelist ja jooksen mõttetult nurga välja. Edasi liigun mööda mäeharja, kõik tuleb vastu täpselt nii nagu vaja. Viimaselt künkalt ründan punkti. Sander lõikab kuskilt vasakult punktis mulle ette. 5., 3:15, 0:14

9-10 Teist korda ma Sandrit eest ei lase! Tõmban talle järgi. Kaarti ei vaata enne teerajale jõudmist. Sander keerab vasakule tee peale. Miks ta sinna läheb? Jooksen otse edasi, läbi soo otsa ja üle kahe tipu. Sander on ka jälle olemas. Näen ülemisi sookesi, punkt on alumise lõunaotsas. 1., 1:58

10-11 Sander jookseb natuke liiga mäest alla. Mina lähen paralleelselt nõlvaga. Rõngakujuline soo on sama äratuntav kui eile. Suur orvand vasakul, künka ja nõlva vahel punkt. Sander tahab ikka veel vasakule ära kalduda. Mina jooksen otse punkti. 1., 1:43

11-12 Punktist välja joostes tundub, et Sander läheb jälle kuidagi vasakule alla. Ise jooksen kergelt ülesmäge teeni. Seal jään korraks isegi seisma. Kindlust ei saa ikka. Äkki olen hoopis mina liiga paremal ja Sander läks õigesti? Kaardist ei saa enam aru. Sander jookseb äkki risti eest läbi. Kallutan veel natuke vasakule. Siht! Nüüd on selge, Sandrile järgi, kõik klapib jälle. Punkt on olemas. 13., 2:46, 0:32

12-13 Teen spurdi ja võtan Sandri jälle kinni. Kaarti pole aega lugeda, usaldan tugevamat konkurenti. Äkki jääb Sander ees seisma. Mul on asi selge, uurisin eile samas kohas viga tehes selle piirkonna päris hästi läbi. Oleme punktirõngaga kaetud teerajal. Jooksen ehk natuke liiga suure ringiga ümber tihniku punkti. Sander tuleb ka. 1., 1:44

13-14 Valik on tehtud, vasakult mööda järvekallast. Sukeldun otse üle tee võssa. Rada seal küll ei ole. Jään põõsasse kinni. Sander on targem ja jookseb natuke mööda suurt teed, otse mulle ette lõigates. Üle suusaraja ja mööda juba teiselt etapilt tuttavat rajakest. Järve äär on päris kõva. Tõusu võtan Sandrist natuke kõrgemalt paremalt, kuulen, kuidas noor täht floorat trükimusta mittekannatavate väljenditega kostitab. Laskumisel läheb ta must jälle mööda. 4., 4:34, 0:13

14-15 Kaks punkti veel! Sander jookseb päris kiiresti. Ma ei taha maha ka jääda, kuigi kaarti hästi lugeda ei jõua. Kõik on segane, tundub, et Sandrile ka. Raiesmik, mingid väiksed künkad? Tahan ühe künka tagant punkti võtta, aga mul ei õnnestu see, kuna punkti ei ole. Lõpuks näen seljataga järve, oleme õigest kohast 100 m edelas. KP paistab ka nüüd kaugele. Sander on vahe sisse saanud ja juba punktis. 16., 3:55, 1:29

15-16-F Otse, aga mitte eriti õnnestunult. Puud kipuvad minust kinni haarama. Finišisirge jooksen lõdvemalt kui eile. 10., 1:17, 0:10 ja 9., 0:24, 0:05

Kolmanda võistluspäeva kohta oli füüsiline seis täitsa OK. Tehniliselt oli teine päev (välja arvatud raja viimane veerand) siiski parem (loe: rahulikum), täna oli rabistamist seoses Sandriga liiga palju. Kindlasti tõmbas Sander mulle aga hoogu juurde, nii et kaotusprotsent Aadlile tuli täna väiksem.

Nädalavahetus oli kokkuvõttes kindlasti positiivne. Kuigi tänaseks on hüppeliiges jälle kergelt valus, see jooksmist ei seganud (kui, siis natuke laskumistel ja reedel libedatel okstel). Kui reedene Aadli tulemus välja arvata, et tundu isegi võitjate ajad enam mulle ebareaalsed.

Tavarada eraldab terad sõkaldest

Täna oli eilsega võrreldes täiesti uus päev. Kui esimesel päeval oli metsas kogu aeg lootusetu rabelemise tunne ja ma tundsin ennast väsinuna juba poole raja peal (järvejooks oli selgelt veel jalgades), siis täna oli füüsiliselt väga mõnus jooks. Tulemus tuli samuti ootuspärane. Tahapoole jäid nii mõnedki nimed, kelle edestamist ma ei eeldanud ja kaotus Aadlile oli minu joostud tavaradadest vist kõige väiksem. Analüüsides leian ma aga ootamatult palju varu.

Etapp 1-2.

Punktis välja minnes jäi kompassile pilk heitmata. Tahtsin just hakata üle oja viiva raja peale jõudma, kui nägin ees hoopis suurt teed. Risused ojakaldad ületasin raja asemel mööda oksavaalusid. Viga ~30 sek.

Etapp 5-6.

Jälle suunaviga punktist väljudes. Plaanisin minna otse (ehk punktist välja paremale poole sood), aga avastasin end juba lageda servast. Teed mööda ring oli peaaegu sama hästi joostavast metsast 45 sekundi jagu pikem.

Etapp 16.-17.

Punktivõtuviga. Muutusin rohelises liikudes ebakindlaks. Viimane kindel punkt oli 150 m enne punkti sooriba otsas. Vahetult enne punkti nõlvani jõudes arvasin, et olen liiga kõrgelt punktist mööda läinud. Keerasin paremale ja sain ennast paika alles teerajal punktist 100 m kirdes. Viga ~1.40. Punktist välja läksin ka jälle viltu (seekord paremale).

Etapid 20-21-22.

21. oleks tulnud ilmselt otse minna. Reljeefipesas ei lugenud ennast paika ja jooksin punktitaguse teerajani välja. Koos vale teevalikuga ~20-30 sek. 22. KP tuli veel ebakindlamalt. Plaanis oli üldse paremalt ringi minna, aga kuna ma jõudsin suusarajale joonest vasakul, otsustasin väikest rada mööda punktile läheneda. Enne punkti olnud soo tundus kahtlaselt suur. Peatusin tihnikus korduvalt. Punkti numbrit kontrollisin kolm korda – ei tundunud kuidagi minu punkt olevat. Aga oli. Enesekindlusetus maksis jälle ~20 sek.

Pikad etapid läksid täna suhteliselt hästi. Üks õnnestunud teevalik oli etapp 10-11, kus jooksin välja Olle järel teise etapiaja.

Punktist väljaminek on ilmselgelt probleem. Läheneva Eesti lühiraja valguses tuleb seda kindlasti harjutada. Kui keegi oskab soovitada spetsiifilisi harjutusi, siis andke aga tulla.

Kuhu sekundid kaovad

Täna joosti Haanjas päris esindusliku koosseisuga mitmepäevajooksu Ilves-3 esimene võistluspäev. Nagu tulemustest näha, oli uut nokamütsi presenteerinud Aadli ülekaal taaskord veenev. Endised klubikaaslased Chief ja Marek moodustasid järgmise grupi, kolmandas kategoorias oli konkurents aga oodatult tihe. Peeter sai 6. koha, mina olin 12., kusjuures meie aegade vahe oli 1.25. Kuna jooksukiiruselt risuses metsas olime üsna võrdsed, on huvitav jälgida, kuidas need kaotussekundid kogunesid. Kaartidel on Peetri liikumistee punane ja minu oma sinine.

Etapp 1-2.
Etapi liikusime põhimõtteliselt identselt. Palju variante muidugi ei olnudki – tee peale ja mööda künkaid punktini. Teerajalt maha keerates kaldusin mina veidi liiga vasakule, enne punkti tegi aga Peeter väikse lisahaagi. Vahe 6 sekundit minu kasuks.

Etapp 3-4.
Mõlemad mööda teerada üle mäe ja siis alla. Peeter keeras raja pealt varem ära, mina jooksin hooga alla teele välja. Peeter jooksis jälle punkti võtmise asemel lageda äärde välja. Vahe siiski tema kasuks 6 sek.
Etapp 4-5.
Piki metsaväljaveoteid ojani. Siis läksid meie teed lahku. Peeter jätkas kõrgemalt piki nõlva, mina kartsin ülevalt õigest soost mööda minna ja ründasin punkti altpoolt. Otsetee oli siiski 9 sekundi võrra kiirem.

Etapp 6-7.
Kõigepealt jooksin juba punktist liiga paremale välja. Teerajast saan märkamatult üle. Raiesmiku ääres sain siiski raja peale. Rajalt lahkudes kaldusin jälle paremale ja vajusin soo äärde välja. Risu ajas mind ikka veel paremale. Alles künka peal taipasin, et nüüd on viimane aeg vasakule hoida. Punkti võtmisega probleemi ei olnud, aga kaotust kogunes 31 sekundit.
Etapp 9-10.
Teevalikuetapp. Mõlemad otsustasime (erinevalt näiteks Aadlist) sood vältida. Peeter tõmbas nõlvast üles ja leidis sealt teeraja, mis viis lagedale ja üle lageda punkti. Mina jooksin nii, nagu ka Peeter esialgu oli plaaninud – nõlva alt (üllatavalt hea läbitavus), järsust nõlvast üles (üleval väga risune), nägin lageda otsa ära ja püüdsin võtta punkti sihtide abil. Risu tõmbas mäe peal tempo väga alla. Peeter oli 17 sekundit kiirem.
Etapp 10-11.
Siia kadus terve minut. Pilt räägib enda eest. Mäest alla jõudes arvasin, et olen veel rohkem paremal ja tahtsin joosta enamvähem jooneni ja siis üle soo tõmmata. Üllatuslikult paistis ees juba lage. Tiik tundus miskipärast looduses suurem kui kaardil. Otsustasin kaarti mitte usaldada ja keerasin eelmise raja pealt metsa. Tulemuseks kohutav S. Kaotust Peetrile, kes tahtis ka otse üle soo minna, aga kaldus lagedale, 1.15.
Etapp 11-12.
Peetril ei jätkunud kannatust punktist välja teise tee peale joosta. Minul jätkus. Peetril ei jätkunud kannatust isegi etapi keskel teeristini välja joosta. Ega rohelise lõpuni. Kannatamatus maksis talle 37 sekundit.
Etapp 12-13.
Kummagi variant polnud hea, aga minu oma 12 sekundit aeglasem. Etapi algul jäin veidi tihnikusse kinni, edasi oli joosta hea, aga ring liiga suur. Ilmselt tuli punkt võtta hoopis paremalt suusarajalt.
Viimased punktid.
Peeter kartis, et 17. punkti juurde viiv siht ei ole hästi joostav. Tegelikult oli. Sihi kasutamine andis mulle 10+20 sekundit tagasi.

Moraal: Lühim tee on otsem tee.

Tere jälle väikesed spordisõbrad!

Suvehooaeg on täie võimsusega tööle läinud ja tegevust jätkub spordisõpradele igaks nädalavahetuseks. Kui väga innukas oled, siis leiab tegevust pea igaks nädalapäevaks.
Tammede liikmed võtavad kevadisest spordiprogrammist aktiivselt osa ja on võitslustules mitu korda nädalas ja erinevatel aladel.

Peale Jüriööd jooksid Erkki ja Jürgen Rabajooksul omale uued tippmargid, vastavalt 2.13 ja 2.11 ja kohad 5. ja 6.

Läinud nädalavahetusel oli võistlustules Tammesid eri riikides ja eri aladel. Türil Hansapank Xdreami avaetapil maitses võidurõõmu Lauri Salomon X-Adventure Teami koosseisus ja Erik pidi Nike ACG tiimi koosseisus tunnistama mõningate võsitkondade paremust saavutades segavõistkondade arvestuses 2. kohta ja üldarvestuses 7. koha.

Rootsis orienteerumismaailma teatevõistlusel nr 2. (soomlaste jaoks vähemalt!) ehk 10mila'l oli erinevate meeskondade koosseisus 3 tamme.
Avaetappi jooksin mina IF Femmani ridades. Eriti kivine pinnas alates stardisirgest ei andnud mulle võimalust enda jooksuvõimeid eriti realiseerida aga minu õnneks tundus maastik kohati nii kivine, et ka kogenud skandinaavlased ei suutnud pimedas seal kiirust üles saada. Suuri vigasid suutsin vältida, need vead mis tegin ei maksnud mulle praktiliselt ühtegi kohta aga samas ei võimaldanud mul ka juhtgruppi kätte saada. Kuna stardist tuli kõigepealt läbida ca 1km kitsast ja kivist tähistatud rada, siis kadus mul konktakt liidritega kohe stardimomendist alates ja seoses sellega ka ei saa jooksuga täielikult rahule jääda. Taga pool joostes pidin korduvalt ka gruppi juhtima, mis minul viis küll tunduvalt tempo alla. Suhteliselt puhka jooksu preemiaks siis seekord 42. koht ja klubi siiras rõõm. Meeskond head algust tulemuseks realiseerida seekord siiski ei suutnud ja lõpuprotokollis seisame 91. real.
Erkki oli üks olulisemaid tegijaid Ikaalisten NV tulemuse vormimises. Tema meeskonnas avas endine Tammede liige Andreas Kraas ligi 10 minutise kaotusega liidritele aga siiski 75. kohaga. Meeskond tõusis kiiresti 50 kanti aga pärast mingis rajaosas SI kaotanud Aadli jooksu oli igasugune lootus normaalseks tulemuseks läinud. Aadli näitas üles erakordset visadust ja otsis ca 30 minutit oma SI pulka ja leidiski. Jürgeni 11 või 13 minutine läätse otsimine Karjalaskel kahvatub ikka totaalselt.
Jürgen jooksis OK Triangelni koosseisus viimast vahetust. Ei oskagi triangelni liigitada. Kas 6 eestlast 10 mehelises tiimis teeb kokku rootsi klubi. Samas Milano Inter on mitmel korral alustanud mängu nii, et platsil pole ühtegi itaallast.
Jürgen ikka tegi uskumatu jooksu. Väidab, et viga ei teinud oluliselt aga millest siis 30 minutine kaotus liidritele? Eriti veel mõned päevad hiljem joostud Viljandi järvejooksu valguses? Kas mõni aeg tagasi väänatud jalg ja kivine pind panid sisepiduri tööle?

Nagu eelnevast juba välja tuli, oli Tammede esindus väljas ka Viljandi Järvejooksul. Starti julgesid tulla peale minu ja Jürgeni veel Erkki ja Erik. Kuna stardinumber oli 2000 ligi, siis ronisin nahhaalselt 100-300 stardigruppi. Innusust andis loomulikult ka eesti üks tuntumaid sportlasi (Priit Pullerits), kes seisis seal uhke näoga ja suure numbriga. Stardis võtsin lihtsalt Sandri selja taha ja surusime kuskilt servast ja muru pealt rahvast mööda ja juba teisel pool staadionit oli enamvähem normaalne joosta. Sandrist ei hakanud liiga kaua kinni hoidma sest see oleks suure tõenäosusega lõppenud kliinilise surmaga. Peale esimest suurt tõusu kuskil 1,5km peal olin oma positsiooni leidnud ja jooks võttis natuke rahulikumad pöörded. Pikal allamäge otsal järve tagumisse otsa üritasin tempot võimalikult kiirena hoida ja seoses sellega tõusin veel mõned kohad. Sander ja Jürgen olid veel silmapiiril aga väga kaugel. Tuules oli Tõnis Vaiksaar ja 30m eespool esimene naine. Peale maastikujooksu ja vastutuulelagedaid sain mõneks hetkeks mööda esimesest naisest aga kruusateele välja jõudes kangestusid jalad totaalselt ja olin sunnitud Tõnise koos naised eest laskma. Viimasel suurel lagedal nägin kaugel ees veel Jürgenit ja Sandrit aga nemad olid ikka väga kaugel siis. Valu süües vedasin ennast finišini välja. Aeg 41.41 oli minule tegelikult üleootuste hea. Arvatavasti isegi minu parim jooks üldse. Olin arvestanud enda treenituse kohta kuskil 43.30. Viimane jooksuvõistlus oli ju olnud 38 minutine Tallinna Sügisjooks. Igatahes süstis selline jooks minusse omajagu optimismi.
Jürgen aga näitas taas väga korralikku jooksu ja oli 39.34ga 15. Tõsine jooks! Sander loomulikult oli veel eespool 38.57-ga. Erkki võttis seekord asja rahulikult aga oli siiski esisajas ajaga 44.08 ja erik 146. koht ja aeg 46.17. Erik on spordimaailmas ikka nii tuntud mees, et Sandri ja Jürgeni lõpetamiste puhul olla ka tema nime mainitud.

Mis edasi? Kogu eesti orienteerumise koorekiht jookseb nädalavahetusel Haanjas. Saab lõpuks näha oma tegelikku olukorda võrreldes teistega. Peale seda tuleb paar nädalat tugevat treeningut ... TUGEVAT TREENINGUT!!!

Öises metsas musta kassi ei näe

Unenägu. Jooksen Jüriööl esimest vahetust. Tunne on hea. Jalgades pole küll maksimaalset särtsu, aga grupis kedagi kiiremat ei tundu ka olevat. Jõuan linnatänavatel teiste ees joostes probleemideta kaarti lugeda. Hajutused loen ilusti välja, pressipunktiks on seltskond ümberringi juba väga hõredaks jäänud. Täpsemini on vahetus läheduses ainult üks "Ottawa orienteering club" kirjaga särgiga sportlane. Lõpuni on kilomeeter. Lasen Ottawa mehel rahva ees särada, loen etapid kuni lõpuni välja. Lihtne, peaaegu et teede äärest punktide noppimine. Tõstan veidi tempot ja võtan Ottawa mehe jälle kinni. Ja siis. Jookseme mäest alla, punkt peaks kohe ees olema, aga miskipärast pole tähist näha. Seisame künkakesel, kontrollin legendi. Lame küngas. Jõgi teeb kõrval iseloomuliku kääru. Koht PEAB õige olema. Juba on jälle kõik koos. Hüüan teistele, et see on kindlalt õige koht. Jookseme jälle kõik koos järgmise punkti poole. Kauaotsitud KP on 100 m edasi tipukese jalamil.

Ja teie küsite, kuidas tekib multikultuurses ühiskonnas ksenofoobia.

Usun, et teistelgi on analoogseid lugusid jutustada. Kommentaator: "Erkki Aadli kiidab rajameistrit, et raja lõpuski suutis ta ootamatusi pakkuda."

Koondise laager ja Peko kevad

Sain nädalavahetusel teada kaks head ja kaks halba uudist. Hea uudis: olen jooksu poolest konkurentsivõimeliselt kiire. Reedese 4x3km testjooksuga Haanja suusaradadel sain hakkama 1:04 kiiremini kui sügisel, kuigi rajaolud olid nüüd pigem kehvemad. Võitlus Chiefiga kulges sama stsenaariumi järgi kui novembrikuus, esimese ringiga sain suure (seekord 15 sek) vahe sisse, mis edasi kokku kuivama hakkas. Sügisel lõppes see endise klubikaaslase 8-sekundilise võiduga, seekord jõudsin ma viimasel ringil taas natuke kiirendada ja säilitasin 10 sekundit edu. Chief hoidis ennast pühapäevaseks ekideniks.

Kust kiirus tuleb, räägime juba mõnes järgevas jutus.

Halb uudis. Maastikul orienteerumisega kombineeritult ei paista testjooksu kiirus kuidagi välja. Peko kevade graafikud ei ole rõõmustavad. Kaotust tuli ka nendel etappidel mida ma enda teada ilusti ja kiirelt läbisin. Ja seda maastikul, millesarnast ma ikka endale sobivaks olen pidanud. Esimesel päeval väsisin raja lõpuks ikka päris ära ka - selles püüan ennast reedel tehtud kolme trenniga (kaks intensiivset) välja vabandada.

Hea uudis. Ma arvan end teadvat, millest see kaotus tuleneb. Ja kohe ka viimane halb uudis - see ei ole kiiresti parandatav. Minu viimane tõeliselt hea jooks jäi aastasse 2004, Hatiku Koprakarika esimesele päevale. See võistlus lõppes mulle koleda jalaväänamisega kolmanda päeva kuumuses. Tõesti, keskusesse tagasihüppamisega oli tõsiseid probleeme. Keset võistlushooaega, kuu aega enne eestikaid jäi vigastus välja ravimata ja sellest ajast peale on minu metsajooksu saatnud pidev (ala)teadlik mõtlemine hüppeliigese säästmisele (pole just 100% õnnestunud - ainuüksi sellel kevadel olen o-trennis jalale juba kolm korda liiga teinud), mis ei lase 1)piisavalt pikki samme võtta ja 2)kaardile ja orienteerumisele keskenduda. Tee peal (ja lumes, nagu Karjalaskel 2005) neid probleeme ei ole, ja seda on stopperilt näha.
Plaanis on kõigepealt reedese keskmise trenni väänamine terve(ma)ks ravida, edaspidi tähtsamatel võistlustel alati korralikult teipida, tasakaalulaual pöiale harjutusi teha ja (psühholoogilise trennina) pikemaid lõike (järjest risusema ja ebatasasema) metsa all joosta. Ja järgmisel aastal vaatame veel seda asja, kellel jõudu vähe on ja kes metsa all joosta ei jõua.

Ühe õppetunni sain ka. Öösel orienteerudes ei maksa loota, et tihnikus punkt ise kätte tuleb. Põlva öiste teine punkt, mida otsides ma igavikuliselt pikaks kuueks minutiks täiesti ära eksisin, oli tegelikult suhteliselt võetav. Päriselt ei olnud isegi nii pime ja hirmus, kui seal tundus. Äkki proovin isegi kunagi uuesti seda öist asja.

Liikumisteed ja kaardid on RouteGadgetis.