agonistic sports*

See sõnadepaar oleks mõned kuud tagasi minu jaoks tähendanud nukimängu või jalgpalliga persekate tagumist. Jooksuvõistlustel ju pole enda piinamisega mingit pistmist. Asi hakkas reaalsuseks saama alles nüüd, kui leidsin netist Dolomite Skyrace'i fotoalbumid ja nägin oma nägu võistlusrajal. Piltidel toimuvat saab ideaalselt kirjeldada sõnadega agonistic sport.

Pildi võtmise hetkel on võistlus käinud 1:15 ja selja taga on ca 8km ja 1400m tõusu. Õhutemperatuur on mõne miinuskraadi juures.

Esimest korda sain teadlikuks mäkkejooksust kui spordialast 2007 aasta sügisel ,kui olime matkamas Põhja-Itaalias ja nägime mingis suvalises kohas plakatit Dolomite Skyrace 2007. Selgus, et üritus oli mõned kuud tagasi ära olnud aga kodus video ja pildimaterjali vaadates tekitas asi piisava huvi. 2008 aastal olin valmis minema aga kuna jooksin suve jooksul kolmedel tiitlivõistlustel, siis ei jäänud lihtsalt aega ja energiat. Ka sel kevadel olin valmis jooksma MMil aga kui enne jaanipäeva see võimalus ära kadus, siis tegin mõne päevaga plaani minna Itaaliasse mäkkejooksule.
Arvestades asjolusid, et minu kodu asub merepinnast ca 35m kõrgusel ja suurim nõlv mingi tunni raadiuses on 30-35m, siis ma tulemuse suhtes endale mingeid erilisi eesmärke ei seadnud. Nii vaikselt vaatasin, et naiste raja rekord 2:30 ja seega ka esimese naise võitmine oleks tubli ülesanne.
Ettevalmistust alustasin ca 3 nädalat enne võistlust kui maabusin Fiera di Primieros eesti JWOCi tiimi abistama. Jooksin igal võimalusel korraliku tõusutreeningu. 2 nädalaga pigistasin sidrunist mahla ikka korralikult välja. Viimase nädala enne võistlust veetsin madalal intensiivsusel matkates aga võimalikult kõrgel. Plaan oli matkata kott seljas Fierast võistluspaikka Canazeisse aga traagiliste sündmuste tulemusel jäi matk pooleli juba teisel päeval ja piirdusin päevaste matkadega Canazei ümbruses. Tagant järele mõeldes hea, sest esimene öö 3000m peal näitas, et minu keha sellises kõrgusel taastuda ei suuda. Oleksin tõenäoliselt ennast väga ära kurnanud selle matkaga.
Võistluspinget aitasid lisada üks matk võistlustrassil, publikuna kaasaelamine Vertical Kilometer võistlusel ja võistluse eelõhtul linna peaväljakul näidatud eelmise aasta võistluse video. Kõige selle summana tundus esimese naise võitmine utoopiana ning kontrollajad vaheajapunktides olid väga korralikud eesmärgid.

Pildil Vertical Kilometer võistluse viimased 30 tõusumeetrit.

Soojendusega ja muude protseduuridega jäin niivõrd hilja peale, et pidin startima võistlejate rivi lõpust. Alguses tundus see kaotusena, kuid tagantjärele mõeldes oleksin võinud ennast armetult kinni tõmmata tirijate tuules. Sain siiski suhteliselt hästi minema ja ka esimese kilomeetri lõpus olin ikka nii kinni juba, et lubasin omale esimese kõndimissammu.
Raja esimene osa on ca 6km pikkune ja ca 800 tõusumeetriga. Koosneb linnatänavatest, slaalominõlvast ja jupikesest matkarajast. Enamasti täiesti joostav nõlv, ainult järsematel kohtadel läks kõndimise peale üle. Parimal võttis sinna jõudmine 35:46, minul 43:40.
Edasi tuli raja rängim tõus, kus võeti 600m tõusu 2,2km jooksul. Selle tõusu otsa jõudis kiireim ajaga 1:01:44, mina 1:15:03. Selles etapil läksid täiega käiku matkakepid ja esinesid ka esimesed krambid. Ca 2600m pealt algas lumi.
Erakordselt külma ilma tõttu oli kohustuslik tõusu tipus selga panna tuulekindel jakk ja algas raja ainule tasane osa. Ca 2 km jooksul jooksul joosti mõned väiksemad tõusud ja laskumised. Enamasti kulges rada lumes, kohati kuni põlveni. Sellel lõigul arendasin kõige konkurentsivõimelisemat kiirust. Mehed kellega jooksin kogu laskumise koos, kaotasid mulle sellel lõigul 4-5 minutit. Kohati jäi mulje, et kohalikel oli probleeme lumes jookmisega. Mina, kes ma treenin halval aastal 5 kuud lumes, tundsin ennast hästi.
Viimane lõik oli raja raskeim - laskumine. Olin videodest näinud kuidas seda tegema peaks. Püüdsin paaniliselt imiteerida. Jooksin nii riski piiril kui võimalik ja nii kiiresti kui vähegi keha kannatas. Reie pealsed lõid tuld, kogu sisikond valutas põrutamisest nagu põrgu, jala tallad lõid pidevast hõõrumisest tuld. Lõputu ebamugavustunne. Suhteliselt laskumise alguses jooksis minust mööda üks mees, kes näitas kuidas asi käima peab. Ei suutnud sammu pidada. Kuskil laskumise poole peal oli üks tasasem jupp. Tunne seal oli analoogne triatlonis rattalt jooksule üle minnes, kus nagu tahaks tirida aga jalad ei allu kehale ja jookse lihtsalt.
Viimased kilomeetrid kulgesid taas mööda slaalominõlva. Igal teisel juhul oleks seal võinud joosta väga kiiresti aga kui enne seda on 1000m laskutud ja 1650m tõusu võetud, siis oli usaldus jalgadesse kadunud. Lihtsalt ei saanud nii kiiresti joosta kui oleks tahtnud. Viimase 2km aeg jääb sellest hoolimata alla 7 minuti. Kui laskumisi harjutaks rohkem, oleks seal mingi minutine reserv kohe, sest selle 7 minuti jooksul pingutasin ma ainult pidurdamiseks.
Finišijoone ületades täielik vabanemise tunne. Kukkusin rahva rõõmuks punasele vaibale püherdama. Jalad olid tühjad, keha oli tühi. Aega kulus 2:17:25, kaotus võitjale gramm üle 20 minuti. Aga see kõik oli fun suure õ tähega. Võistlus hõlmas endas elemente praktiliselt kõikidest minule meeldivatest spordialadest. Oli jooksuvõistlusele omane stardiärevus ja tõmbamine. Oli suusamaratoni pikkus ja pikk tõus suusakeppidega. Oli nõudlik ja tehniline väga maastikujooksule ja orienteerumisele omane laskumine. Ja loomulikult kõikidele minu lemmikspordialadele omane ränk ebainimlik pingutus. See ei jää kindlasti minu elu viimaseks analoogseks võistluseks!

Võistlusraja profiil minu kella andmetel.

*Registreerimisel nõuti minult dokumenti kõlava nimega Medical certificate for agonistic sports