30 juuni 2010

Rock me Amadeus!!!

Kellele ema, kellele tütar, kellele mõlemad?

Ema

Tütar

27 juuni 2010

Pirullista vauhtia

Selliseid uudiseid siis kohaliku tähtsusega lehest.

Lisaks veel üks kaart, mis kajastab minu ebaõnnestumist kohaliku tähtsusega võistlusel. Üllatavalt keeruline maastik oli!

25 juuni 2010

Kas see ongi põhi!?

Ei tea! Ma kardan, et siiski mitte. Aga üllatav on see kui laastavalt võib 2 ja pool nädalat ilma treenimata ühele kehale mõjuda. Eriti lihastele. Kirsiks tordi peale jooksin ettevalmistamata kehaga suhteliselt aktiivse sammuga Jukolal teist vahetust. Sellest jooksust taastumine võtab ikka palju aega. Esmaspäevast kolmapäevani olid mul kehas kõik lihased väga valusad. Masendav.
Jukola ise oli FUN! See oligi orienteerumine. Õnneks lubasid lähtepositsioon ja võistkond sea täiel rinnal ilma lisapingeteta nautida. Startisin teisele vahetusele 1031. mehena. Mingitel segastel põhustel eeldasin, et mehed kõik orienteeruvad ja ma tiksun vaikselt mööda rongi üles. Viga. Orienteerujad jooksid minust 1000 kohta eespool. Esimese punktiga siis väänasin oma vea ära ja ülejäänud rajal suutsin suuri pirakaid vältida. Kui segaseks läks, seisin jne. Kohati nägin oma silmaga kuidas 100+ meest teevad viga. Otsivad punkti kuigi punktini on 300m minna. FUN! Ma ei hakkanud neid aitama, las poisid möllavad.
Esindustiim, mille ankur ma pidin esialgu olema lõpetas kohal 22. Viimane vahetus läks metsa kohal 15. Oleksin huvitava jooksu saanud. Kahju! Järgmine aasta oleme kindlasti tugevamad ja saan loodetavasti ka oma võimaluse.
Peale Jukolat kasutasin võimalust ja põgenesin eksiili. Resideerun Soomes ja õpin orienteeruma. Algus on vaevaline. Enamus keskendumist läheb jooksmisele ja vigastusest taastumisele. Jalg kannatab praegu ainult maastikujooksu. Siis teen seda. Olen päevakuhunt. Kuntorastikuningas!
Jukola 2. vahetus minu moodi!
Teisipeävak!
Kolmapäevak!

18 juuni 2010

Ma olen tagasi!

Täna käisin jooksmas. Jalg on veel hell ja väsib kiiresti aga joosta oli siiski fantastiline tunne. 25 minutit puhast naudingut.
Homme soome, ülehomme maailm!

13 juuni 2010

liha surm

Alustame rõõmsama noodiga! Sellise postkaardi leidsin Primorsko linna pealt. Nii näevad kohalikud elanikud oma rajooni.
Usinamad lugejad teavad, et vigastasin vasaku jala säärelihast EMi teatejooksus. Sellest ajast on omajagu vett merre voolanud.
Esimese hooga oli küll jalg väga valus aga hakkas imekiiresti taastuma. EMilt koju jõudes kõndisin juba ilusa sammuga ning esmaspäeval ja teisipäeval õhtustel jalutuskäikudel sain lausa testiks mõned jooksusammud teha. Kõik paistis väga lubavana. Kolmapäeval lõunast aga hakkas allkäik. Jalg hakkas iga tunniga järjest hullemaks minema. Ööl vastu neljapäeva valutas lausa nii, et ei saanud magada.
Neljapäeval käisin arsti juures, kes mudis seda omajagu ja siis lõpetuseks tegi portsu süste otse lihasesse. VALUS RAISK. Süstide tulemusena läks asi meeletu kiirusega väga hulluks. Päeva teine pool oli nii hull, et mitte midagi ei saanud teha. Iga liigutus pani säärelihase mitmeks minutiks valust tuikama. Ja valu oli tugev.
Õnneks hakkas reedel asi siiski paranemise märke näitama ja nüüd pühapäeva õhtuks olen samas kohas tagasi, kus olin teisipäeva õhtul ja loodetavasti saan siit jätkata paranemist. Kahjuks on asi siiski piisavalt tõsine, et pidin loobuma ühest hooaja tähtsaimast stardist - Jukolast. Asi on sedavõrd valusam, et olin määratud vastutusrikkaimale vahetusele.

Kartofiilidele ka sortiment kaarte Bulgaariast. Osa radadega, osa ilma.

03 juuni 2010

man vs. nature

Eilne lühiraja kvalifikatsioon läks p&%¤#. Peale füüsiliselt ebaõnnestunud tavaraja kvalifikatsiooni oli see minu viimane võimalus ennast enamvähem orienteerujana tõestada. Võtsin peale tavaraja kvalifikatsiooni kogu keskendumise lühile. Sprindist ja tegelikult ka tava kvalifikatsioonist oli selge, et füüsiliselt pole raske finaali joosta, vaja on ainult kontrollitud sooritust. Laadisin ennast eelõhtul jäätise ja karastusjookidega. Tegin kõik minu võimuses.
Stardieelne soojendus nätias, et keha on väsinud aga vaim oli lahinguks valmis. Eelstart oli 10 minutit pikk ja need 10 minutit sain veeta maailma parima orienteeruja seltsis. See oli keskendumise tipptase. Minujaoks startis igal minutil kolm meest. Tema jaoks startis üks. Eks ta ole.
K-punktist suundusime eri teedele ja minul sai kohe selgeks, et on minu päev. Punktid jooksid ise kõhtu, joosta oli kerge ja kui punkt ka kõhtu ei jooksnud, siis andis maastik kohe märku kuhu suunda minna, et punkti leida. Mõne punktiga kaotasin natuke aega aga lühiraja kontekstis oli siiski käimas hea jooks. Viimasel pikal etapil enne lõppu surusin veel meeletult tempot ja lugesin kaardilt ette, et tulevad rasket allamäge etapid. Oli vaja minna ettevaatlikult.
Ma olin valmis. Ja ei saanud pihta noh. Jumala abiga leidsin nö hajutuse punkti ja siis oli selge, et minu punkt saab ainult üleval olla. Jumala abiga vaatasin ka õiges suunas ja nägin seda. Viga piirdus minutiga. Järgmise etapi jooksin ekstra aeglaselt ja etapi lõpus said mu kätte 2 minutit hiljem startinud mehed. neid nähes kiirustasin eelviimase etapiga ja kaotasin veel 20 sekundit ja finaal jäigi kaugeks unistuseks. Puudu jäi 39 sekundit. Ei saa just öelda, et väga rõõmus oleksin olnud.

Kui algul ei pakkunud mulle teade huvi siis peale ebaõnnestunud individuaalseid sooritusi oli see tõesti viimane võimalus head jooksu teha. Laadisin ennast sarnaselt lühirajale ja kuigi keha oli eelnevatest päevadest väsinud, siis vaim oli valmis lahinguks kõrgeimal tasemel.
Esimene vahetus läks üle kivide ja kändude ning metsa sain üsna tagasihoidlikult positsioonilt. 6.13 liidrist. Üksinduses. Kui esimene tõusunukk läks üsna vaevaliselt, siis esimesest punktist teise ja sealt kolmanda poole enesetunne aina paranes. Üsna pea hakkasin selg ees lähenema konkurendid ja kiirus tõusis seoses sellega veelgi. 110m tõusu ja tunne aina paraneb. Mõnus. Siis tegin nõlva peal mõned väiksed vead aga siiski püüdsin samal ajal konkurente ning peale esimest raadiot oli aeg teevalikuteks. Kõik läksid otse. Mõtlesin riskida ringiga. Jooksin täiskiirusel allamäge kuni lageda servani. Tunne oli suurepärane. Keegi oli lageda serva ehitanud lõksu - jooksin otse sisse. Kukkusin suurel kiirusel kõhuli, tõusin püsti ja üllatusena vasak jalg lihtsalt ei tööta. Säär ja päkk teevad põrgulikku valu ja lihtsalt ei allu.
Edasine jooks kulges võitlusena. Enamus keskendumsit läks jooksmisele. Tegin seoses sellega mõned vead aga mitte midagi katastroofilist. Kokkuvõttes tõstsin meeskona mõned kohad aga enamus potensiaali jäi siiski kasutamata.
Sel päeval oli kõik meie kasuks. Kahjuks polnud mehi, kes seda realiseeriks. Loodetavasti on MM-il need mehed olemas.
Kui peale finišit tundus, et tegemist on lihase rebestusega ja paranemiseks läheb ikka pikk aeg, siis nüüd on selge, et tegemist on siiski vaid tugeva löögiga lihasesse. Loodan taastuda kiiresti ja järgmisel nädalal Harku Järvejooksul juba pakkuda konkurentsi endistele ja praegustele orienteerujatele ning mõnele jooksusõbrale. Tundub, et võistlusnädal on minu jaoks lõppenud. Esialgu plaanisin veel joosta lühiraja B-finaali täiskiirusel aga kui lihas vähegi valu teeb, siis ei hakka ennast piinama ja naudin suvitamise võlusid.