25 juuni 2006

Pühapäevased 100 KP-d

Täna joosti Mustla-Nõmmel 100 KP jooks. Hea võistlus heal maastikul ei meelitanud kokku küll kõige esinduslikumat seltskonda, aga kohaletulnud said punkte võtta nii et pea suitses.


Esimene ring oli kõige pikem. Algus tuli mul välja väga ebakindlalt, punkte oli mets tihedalt täis ja numbreid tuli kogu aeg kaardi servast legendilt kontrollida. Lühikesed etapid aga ei andnud kaardi voltimiseks aega. Teise punkti veas ma seda süüdistada siiski ei saa, ei olnud ise kaardis. Kümnenda punkti juures segas kaardilt puuduv siht, paika sain ennast alles augus oleva punkti järgi. Edasi hakkas jooks juba libedamalt minema (numbrid jooksid järjest), enne joogipunkti (38) jäi tõrvatilgaks ainult vanameeste järgi viltu väljaminek 34.-st punktist.
40. punktist läksin tihnikus mööda — punkti oli madalamal ja rohkem põõsa sees kui ma ootasin. Paika pani mind taaskord augus olev võõras punkt. Liblikas oli päris keeruline, mets oli tihe ja reljeef ebakonkreetne. Koperdasin kergelt mõne punktiga, suuremat viga ei teinud. Mööda jooksin ka 52.-st, teeradu oli metsa vahel rohkem kui kaardil. 57.-ga kaldusin veidralt ära, ei saagi aru, kuidas tagasi üle sihi sain.


Reljeefikaardiga jooksmine sobis mulle täna päris hästi. Kaart oli eelmisega võrreldes väga hästi loetav ja seljataga jooksvad kinnipüütud konkurendid motiveerisid kiiret tempot ja puhast tehnikat demonstreerima. 70.-ks punktiks enam neid järel ei olnud. Viga tuli 74.-ga, aga see võttis väga vähe aega.


Kolmandaks ringiks ei jätkunud mul enam ei vaimu ega füüsist. Kõht läks tühjaks, energia sai otsa tõusul 87.-sse. 90. juures seisin sadulas oksa küljes rippuva lindikese kõrval ja ei mõelnud kümmekond sekundit midagi välja. 91.-s lugesin situatsiooni välja, aga läksin ikka esimesena paistvasse punkti. Kõige rumalamad vead tulid aga 97., 98. ja 99. KP-ga — jooksin jälle esimese paistva tähise poole. Õnneks jäi sekundite mäng lõpuks siiski minu kasuks.

On tore, et leidub võistlusi, kus ka mul autasustamist asja on oodata, aga tugevam konkurents oleks rohkem rõõmu teinud. Rain avaldas kõikidele kohalolnutele muljet ajaga 1:41, mina olin teine 1:53:17-ga, Randy kaotas mulle 30 sekundit, Lauri umbes 2 minutit, Hiie 3, Erik ja Riho 4.

13 juuni 2006

EMV

Lühirada

Minu jooks jagunes kolmeks erinevaks osaks – stardist kuuenda KPni tegin ära oma suurimad vead, 7-11 KPni jooksin liialt pehmelt, kindlaid variante kasutades ning õigeks jooksuks läks alles teel 12 KPsse . Tegin rajal kaks suuremat viga - 1 ja 6 KPga. Esimesse minnes tekitas nõlvalt paistev tähis nii suurt rõõmu, et kaardi lugemine ununes. Karistuseks 20´´ lisakaar. Kõige rohkem lõikasin näppu 6 KPga, kõik peale punkti läbimise õnnestus perfektselt. Esiteks jätsin täpsustama legendi (kaardilt lugesin, et KP asub orvandis), teiseks jooksin etapi viimase osa kaarti lugemata. Peale 3-4 seisakut ja asukoha korrigeerimist soo juures olin punktis. Karistuseks 40´´. Ülejäänud eksimused jäid 10´´ piiridesse. Kõige rohkem on mul kahju raja keskosas kaotatud sekundidest. Peale suuremat viga 6KPga jooksin järgmised viis etapi liiga kindla peale, liialt kontrollides ja seisatades. Kuigi tehniliselt läbisin need KPd hästi, jäi tugevalt varu agressiivsusest. Viga muutis mind liialt hellaks. Läbisin etapid 7-11 ajaga 6.59. Sander edestas mind sellel lõigul 43´´, subjektiivsel vaatlusel tundus, et ka tema jooksis selle lõigu tehniliselt hästi. Vahemiku 11-finiš liikus hõbedamees ajaga 14.55, mina 15.29, vahe 34´´. See on suhteliselt vägivaldne võrdlus, kuid mulle endale tõestab see seda, et olin siiski võimeline võistlema medalite eest. Kui Sander on füüsilist potentsiaali see aasta mitmeid kordi jõuliselt demonstreerinud siis Silveri ees võtan küll mütsi maha. See oli üllatus, kuid vaadates vaheaegu oli ta igati medali ära teeninud. Mulle siis 4. koht, kaotus Ollele 1.51. kuigi kraapisin vigu kokku 1.40 jagu ei oleks ma suutnud kulla nimel heidelda. Ennast ei ületanud, samas ei vedanud ka alt, seega tubli 4+ neljanda koha eest. Tammede parim! See on tiitel, mida see aasta väga kerge saavutada ei ole.



Teade

Ainsaks eesmärgiks oli kustutada oma mälust 2004. aasta EMV teade. Parimaks ravimiks sai olla ainult võit! Otsustasime juba peale BMV-d, et jookseme Piigastes samas järjekorras, mis tõi Baltikumi hõbeda. Esimene vahetus on alati teatud stressielemendiga ning ka seekord oli enne starti meeldiv surin sees. Võistlus algas minu jaoks hästi. Peale starti leidsin endale meeldiva koha rongi eesotsas. Üllatas, et esimese KP võtsin üksinda, ülejäänud liidrite seltskonda oli õnnistatud ühise avapunktiga. Kõik oli parimas korras, kontakt kaardiga oli hea. 3 KPs olin mul 7´´ edu järgnevate ees, kõik läks positiivselt. 4 KP juures tekkisid mul kaardiga erimeelsused, enne KPd märgitud orvand oli minu jaoks kahtlaselt lohu kujuga...seisak, esimese reaktsioonina lugesin, et olen KPst möödas! Peale kerget lisatiiru oli olukord selge. KP võtsin veel esimesena, kuid selle 45´´ vea ajal oli kogu seltskond jälle kokku kogunenud. Loobusin hetkeks vedamistööst, üritasin lugeda ette, õppida mõned KP numbrid pähe, nautida loodust...krt. kaotatud kontakt kaardiga maksis kohe kätte, järsku olin tee ja sihi ristis...krt. kogu seltskond traavis üle sihi, minul tuli aga hoopis tagasi tuldud suunda minna. Sitt lugu. 7KP (oli ühine) oli minu kaotus esimestele 1.27. Teadsin, et nad ei saa väga kaugel olla. Uskusin, et tehniliselt korraliku sooritusega saan grupi kätte. Peale pikka etappi (mille grupp jooksis vasakult mööda lagedat, mina aga paremalt mööda teed) oli vahe täpselt 1.00. Järgnes erinevate hajutustega etapid, rajad said kokku jälle 12KPs. Kaotasin ühe ebaõnnestunud (tegelikult lihtsalt lolli) teevalikuga 30´´-40´´ ja vahe liidritega oli kärisenud jälle 1.38-ni. Positiivne oli, paistma hakkasid esimesed grupist mahajääjad, nende hulgas Ilves I. Vaatepunktis oli vahe 1.27 ja sellest järgmises punktis juba 1.01. Jooksin lõpu hästi ja korra isegi põrkusin liiderrongiga. Finišis oli vahe väga sümpaatse jooksu teinud Lauri Tammemäega 42´´. Kõige olulisem oli, et andsin vahetuse üle koos Kobrase I võistkonnaga. Hilisemal hajutuste vaatlusel selgus, et kogu esiviisik jooksis sama hajutust ja oli terve raja tihedalt koos. Tõenäoliselt tegi see ka nende püüdmise raskemaks. Samas ei saa ma endale kuidagi andestada 6 KPga tehtud viga. Ei tohi, kontakti kaardiga kaotada!
Mareki ja Erkki näitasid taset, mis ei jätnud teistele palju vasturääkimise ruumi. Hea on selliste tüüpidega koos joosta, kes on valmis võistkonna igasugusest seisust võitjaks tõstma. Tasuks kolmas meistritiitel, 17 meistrivõistluste medal.



Nüüd nädal kergemalt. Üritan võimalikult vähe treenida ja orienteerumise peale mitte mõelda. Nädalavahetusel Jukola ankruvahetus ning siis on plaan jällegi asja sportlikumalt võtta ning tõsiselt suve teiseks pooleks valmistuda.

Täna aga METALLICA!!!

06 juuni 2006

BMV

03.06 BMV tavarada
Rada 15,2km (2 ringi 12km+3km), 32KP, aeg 101.21 (6.40 min/km)
8. koht (kaotus võitjale 11.54)
SLS 175/186

See võistlus oli mulle oluline. Üritasin kõik häirivad faktorid selleks hetkeks unustada ja anda endast maksimum. Kuigi eelnev nädal olin tundnud väsimust, andis reedene „lahtijooks“ väga positiivse signaali. Eesmärgiks teha oma sooritus, hoiduda pikematest „hääletamistest“, omada koguaeg kaardiga kontakti. Jooksin jällegi oma keskmise tavaraja, ei midagi säravat, oma koha täitsin ära. Negatiivse üllatuse pakkus füüsiline vorm. Suhteliselt kiiresti sai selgeks, et risuses metsas on minu liikumiskiirus allpool liidrite kulgemisest. Kuigi üritasin lõpuni oli see üks raske kannatus. Viimasesse KPsse joostes tõmbusid reied krampi, see on halb märk. Tehniliselt andsin enda hinnangul ära 7.40. Kõige enam meelehärmi valmistasid eksimused 1 ja 11 KPga. Rajaalguses langesin kõrgusjoonte lõksu. Kuigi teadsin, et horisontaalide vahe on 2,5 m., kujutasin KP nõlva kõrgemana ette. Jooksin liialt suure hooga nõlvast alla, asukoha määramiseks kulus 2´ ja 300m. lisakaar. Raja kõige totram eksimus oli 11 KPga. Üle pikaaja lugesin valet etappi (14KP). Õnneks suutsin suure teepeal oma eksimuse avastada. Kurvaks tegi ka viga 17KPga. Ma ei suuda isegi tagantjärgi aru saada, kus ma seiklesin. Viibisin kohtades, mida kaardi järgi ei tohiks olla. Juhtub. Ülejäänud pudi käib tavaraja ja harjumatu kaardistamisstiiliga kaasas. Kuigi lõppkoht on minu BMV parim siis ei ole siin rõõmustamiseks põhjust. Päeva päästsid Erkki ja Marek, kes võitlesid välja hõbeda ja pronksi. Superluks. Olen avastanud, et miski ei motiveeri mind rohkem, kui Erkki head tulemused. Eks, see üks „naabrimehele ära tegemise“ sündroom ole. Nii, et ronime edasi!




















03.06 BMV teade
Rada 8,6km, 32KP, aeg 49.56 (5.48 min/km), I vahetus
Vahetuses kuues (kaotus vahetusevõitjale 0.50).
SLS 175/184


Erkki tavaraja hõbe oli nii ilus ja ihaldusväärne. Vanamees märkas kadeduseleeki minu silmades. „Meeldib jah? No pole hullu, eks me võime homme Sulle ka sellise hankida“. Isegi Mareki suutis ta nõusse rääkida. Mehed sõnast, nüüd ongi mul hõbedane autasu olemas! Kuna see oli alles minu teine BMV medal siis saan saavutusega ainult rahul olla.

Rada ise kulges vanas kaevanduses. Enamus rajast kulges lagedal maastikul, tehes aktiivselt haake korraliku lepikusse. Esimene vahetus oli traditsiooniliselt aktiivne ja kiire. Kuna tundsin, et ei ole kambas kõige kiirem siis hoidsin vaikselt positsiooni ja kontrollisin olukorda. Minu jaoks oli oluline, et Läti ja Leedu esindusvõistkonnad liialt agaralt ei tegutseks. Kaks 20´´-30´´ lisakaart hajutusKPdes (5 ja 18) tegin, ülejäänud oli kontrolli all. Vahetusse saabusid esindusvõistkonnad soliidselt koos. Kaks aktiivset lõpetasid meist 50´´ varem.
Poodiumil oli kaks Eesti meestevõistkonda. Pole paha. Sander ja Markus andsid jällegi märku, et nemad on kõige kõvemad teatemehed. Tublid poisid!