09 detsember 2006

Orienteerumine

Soe detsember pakub ideaalseid võimalusi orienteerumiseks. Üritan seda maksimaalselt ära kasutada. Nädala jooksul sai tehtud kaks kaarditreeningut.

Kolmapäev, VOOREMÄE
5x1km allamäge lõigud, reljeefikaardiga. KPdes tuhmid helkurid. Soojenduseks 30´, enne lambi kustumist suutsin läbida neli rada. Järjekord - AEBC. B rada osutus liiga raskeks, 2KP jäi leidamat. Raske aga hea treeing. Ei ole kerge peale tööpäeva korralikult keskenduda + veel pimedus ja reljeefikaart.

Laupäev, VÄLGI
Lühikesed O-rajad, mis vaheldusid suunalõikudega. Tavaline orienteerumine õnnestus väga hästi, jooksin lõigud hoogsalt ja kohati tundsin ennast päris kindlalt. Põrgu läks lahti suunajooksuga. Ma ei suutnud ühtegi kompassi harjutust korralikult lahendada! Joonistasin kaardile ristid (X), kuhu mina oma suunatjau ja Silva pöidlakaga jõudsin.


Suurimad tänud Ollele, kes mõlemad trennid ettevalmistas. Vooremäele viis ta ka KP helkurid välja. Sellist taustajõudu omades on lausa lust trenida.

Järgmine nädal plaanis öine ühisstart (liblikatega) Unikülas ja laupäeval kompassiharjutus Kaiul.

O-tehnika logiseb ja krigiseb igast küljest. On mida järgi aidata.

26 november 2006

Mis toimub?

Viimased kaks kuud on olnud segu muudatustest, kahtlustest, rõõmust ja pettumustest. Lühikese perioodi jooksul olen kogenud üllatavalt palju hetki, mis paratamatult on mu hinge raiunud uusi ja uskumatuid kanaleid. Kogu selle möllu sees tundsin, et olen ummikusse jooksnud. See kõik viis minda ära tundmiseni, et vanaviisi ei saa enam jätkata. Otsustasin teha uue pöörde – vahetasin töökohta ja kolisin tagasi Tartusse.

Olen viimased kaks kuud elanud elu, kus treenimine on selgelt olnud madala prioriteediga. Üllatavalt palju on minu peast käinud läbi mõte, et aitab. Milleks ennast piinata, elus on nii palju muid huvitavaid väljakutseid. Samas ei ole ma hetkegi treenimisest päris lahti lasknud. Tänaseks olen oma kahtlustest vabanenud (kas lõplikult?) ja tunnen endas uut motivatsiooni treenimisega jätkata. Esiteks on nii palju suurepäraseid tulemusi olnud käeulatuses. Pikk tee on käidud, oleks ennatlik loobuda enne magusamate viljade noppimist. Usun, et olen võimeline veel arenema. Teiseks ei suuda ma ennast petta – ma naudin treeningprotsessi, kogu see higi ja valu on osa minust, millest ma ei suuda veel eemale jääda.

Ettevalmistust uueks hooajaks alustan järgmisest nädalast. Terve novemberi olen ennast vaikselt liikumises hoidnud, kui korralikust treeningust on asi siiski veel kaugel. Nädalavahetusel toimunud koondise ettevalmistuslaager oli esimene tõsisem treeningkogemus. Üritasin ennast uuest treeningrežiimi sulatada. Sai jälle metsas joosta, see oli väga kosutav. Laagri pärliks oli laupäevane testjooks.

Testjooks
4x3km (ocad´i andmetel 3,028km) eraldistardist suusaradadel, sisaldades 3´ asfaldi lõiku. Rada oli jagatud kolmeks lõiguks, vaheaegu võtsime SI märgete abil. Väga mõnus ja vaheldusrikas rada. Oma jooksuga jäin rahule. Eesmärk oli joosta ühtlaselt. Ringiajad – 10.58, 11.09, 11.10, 11.01. Suurim ringiaegade vahe 12´´. Arvestades praegust seisundit andis see pingutus väga positiivse impulsi, kontrollisin pingutust ja suutsin oma jõuvarusid ühtlaselt jaotada. Positiivselt üllatas Jürgen, kes veel viimase ringi alguses oli liider. See näitab, et targalt ja sihikindlalt harjutades on kõik võimalik.



Eelmine hooaeg
Tänaseks ei ole ma veel suutnud lõplikult eelmise hooaja kokkuvõtet lõpuni teha. Tegemist oli kindlasti hooajaga, milleks olin füüsiliselt hästi valmis, treeninguid kogunes 480 tunni jagu. Oli hooaeg, kus ma astusin väikse sammu edasi, oli hooaeg, mis näitas, et parema tehnilise tasemega on võimalik oma tulemused uuele tasemele tõsta. Pikem kokkuvõte lähinädalatel.





27 oktoober 2006

Kurk puhtaks

Vaatasin eelmisel talvel arsti ukse taga istudes kaadi pealt, et juba alates 2000 aastast olen vahelduva eduga käinud Mustamäe haiglas LOR osakonnas saamas selgust, mis on viga kurgul. Kui mingil põhjuse talvel haigeks jääb nii on 1 kuu järjest haige. Enamuses otseselt trenni teha ei sega (peale seda kui ise enam segada ei lasknud), aga valutab ja ilmselt kuhugi organismis ikkagi mõjub. Peale mitut aastat sai eelmine talv siis otsustatud - mandlid ära. Lükkasin lõikuse oktoobrisse ning meenus see mingi 10 päeva enne lõikuskuupäeva.
17.okt hommikul naksti haigasse, magama ja mandlid ära. Peale ärkamist väga mõnus ei olnud. Paljud on seda kogenud aga rääkida ei saa, neelata ei saa ja ajad verist ila suust kaussi.
Kurgus ei ole siiamaani veel väga hea, üks pool ikka valutab aga eile käisin tohtritädi juures ja ütles, et väga hea, ainult trenni võib hakata tegema 1 kuu peale lõikust. Sellel teemal siis temaga vaidlesin tükk aega kuna tavaarstide arusaam trennitegemisest on ju teada kuni lubati naisega tasakesi varsti sörkima minna. Et keegi ikka kätt hoiaks.
Eks paistab kas nüüd on talvel kurgumured läinud või ei.

Erkki

16 oktoober 2006

Rogain

Winter Xdreamil (koos nimeka seltskonnaga) ETV spordiuudistesse pääsemine ei jäänudki mul sellel hooajal viimaseks korraks teles mainimist leida — Kolgakülas 7. oktoobril toimunud TA OK Rogainil suutsime koos Olavi Ottasega vastu pidada kauem kui mul eelmistel kordadel on õnnestunud ja suhteliselt hea rajavaliku abil kogusime rohkem punkte kui ükski teine võistkond — kõikide punktide äranoppimine (millega sellel võistlusel siiani veel keegi pole hakkama saanud) jäi ainult ühe planeerimisrumaluse ja krampide taha.

Kaart, meie liikumistee on punane.

Aga kõigest kronoloogiliselt:
-2 Poolteist tundi enne võistlust, kui ma parajasti ennast kodust sõitma sättisin, helistas mulle võistkonnakaaslane, et uurida, miks ma juba kohal ei ole — ainult poole tunni pärast hakatakse ju kaarte jagama. Selline professionaalne suhtumine tegi meele heaks.
-1 Kuniks ma ennast kohale vedada ja riidesse panna olin suutnud, oli Olavi juba mitu rajavarianti suutnud välja mõelda. Ma tulin kohe enda uue ideega välja. Rajameistrid olid head tööd teinud, võimalusi tundus palju olevat ja parima väljaselgitamine ei olnud üldse lihtne. Lõpuks läks ikka kiireks ja viimased detailid panime
0 Stardihetk tuli üsna ootamatult. Möödusime üsna kiiresti vähestest konkurentidest, kes meiega sarnaselt kõige lähemal oleva punkti võtmata olid otsustanud jätta. Esimeses punktis (26) tegime jõe veeseisu nähes plaani ümber ja otsustasime 32 ka kohe ära võtta.
1 Esimene tund lõppes kusagil Pudisoo rabade vahel. Enesetunne oli kahe punkepäeva järgsele jooksule iseloomuliku raskevõitu alguse järel suurepärane. Etapi 43-59 raba jooksime me peaaegu täies pikkuses.
2 Teine tund saabus pangapealsel eramaa-siltidega tähistatud teerajal joostes. Vaade merele oli lummav. Ottas kippus tirima, hoidsin pikivahet, et mitte kuklasse hingamisega teda innustada.
3 Joogipunktis (21) 2,5h järel peatusime esimest korda, et mõned batoonid süüa, vett peale rüübata ja reporterile kommentaare jagada. Saime teada, et Hiie polnud seal punktis veel käinud (mis oli loomulikult vale). Peale pausi läks minul olek raskemaks, aga Olavil see-eest kergemaks. Igatahes kivist sihti jooksis ta nagu väle põder, kutsudes matkajates esile vaimustuskilkeid.
4 Kolga-Aabla tihedamas kuusikus näime vastu jooksmas Merike Vanjukki. Teised vastutulijad enam ei jooksnud. Meie veel üritasime. Tundsin kasvavat soovi Ottaselt paluda luba natuke maad kõndida. Hiiekas oli vastutulijate sõnul väga lähedal ees. Tahtsime neid enne rabaetappe kätte saada.
5 Metsapeatuse järel sukeldusime rappa. Pidasime soist metsa sama kehvasti läbitavaks ja otsustasime etapi 47-56 minna otse. Olavi lasi mind vedama, jooksusamme enam ei tulnud. Mulle mõjus see mõneti üllatavana väga hästi, peale 35-minutilist rabaseiklust tuli jooksusamm jälle kergemini välja.
6 Olavit tabasid esimesed krambid. Vilunud liigutusega haaras ja haaknõela ja torkas selle sügavale lihasesse. Mina kasutasin aega venitamiseks. Tähelepanematusest tegime Hara kaardil punktiga 52 päris suure vea. Joogipunktis kuulsime, et Hiiekas oli 15 minutit tagasi sealt läbi käinud. Pikutasime mõnuga, sõime võileiba ja limpsisime geeli peale. Hiiekas olevat ka kaua puhanud ja kaarditööd teinud. Hakkasime ka kaarti uurima. Lootsime, et suudame veel 25 ka ära võtta.
7 Etapid 45-38-36-20 olid just nii rasked kui me ootasime. Kaardimõõtkava näis vähenenud olevat — kraaviäär 20-sse tundus lõputult pikk. Lohutasime end, et alates 37-st läheb kergemaks. Läkski. Tõnis Erm ergutas meid punktis ja kiitis meie teevalikut. Laudteel muutus Olavi samm raskemaks, mina tundsin end järjest tugevamalt.
8 Punktis 51 jäi lõpuni täpselt tund. Tegin pessimistliku plaani, et etappidele 51-48-24-22 kulub igaühele 10 minutit ja 22-28-F võtmiseks jääb täiesti piisavad 15+15 min. Olavi võitles krampidega, teel peale 48-t pidime natuke aega kõndima. Minu pessimistlik plaan osutus täiesti realistlikuks ja 28-s jäigi lõppu jõudmiseks täpselt veerand tundi. Alguses nii lihtsama tundunud ülesande elluviimine rippus noateral. Ottase näost võis näha ta piinu. Finišijaamale sain pihta eeskujulikult ja nii jäi 4 sekundit aega lõpuks ülegi.

Peale finišit jätkas Ottas jooksu parkla poole, et poole tunni pärast startida Kuusalus auto-orienteerumisele kaardilugejana. Mina sõin tunnikese suppi ja võtsin õnnitlusi vastu, et järgmisel hommikul startida Slovakkia poole. Sellest juba järgmises jutus, seniks võite kaardilt uurida, missugused tipud teile kõige ahvatlevamad oleksid tundunud.

10 oktoober 2006

MK finaal - kokkuvõte

MK finaal etapist kujunes väga keeruline ja raske võistlus. Lisaks pingelisele võistlusprogrammile tuli rinda pista väga spetsiifiliste ja nõudlike maastikega. Ma ei ole oma elus jooksnud maastikul, mis nõuaks nii aktiivset keskendumist ja agressiivset kaardilugemist. Äravahetamiseni sarnane minireljeef, mida ümbritseb tihe-tihe mets ning katab vulkaanipursete tagajärjel maapinnale sadanud kiviklibu. Kui Põhja-Euroopa reljeefi on vorminud jäine mandrijää siis sealsete maastike kuju on voolitud põletava laava poolt. Terves regioonis on kokku enam, kui sada kustunud vulkaani. Pole siis ime, et eestlasliku tagasihoidlikusega jääd sealsel temperamentsel maastikul liialt aeglaseks:) Kõigile orienteerumise fanaatikutele soovitan seal ära käia, elamus on garanteeritud. Usun, et parim aeg seal joosta on kevadel või sügisel. Suvel on seal aktiivne turismihooaeg ning talvel liialt külm, kuigi püsivat lumekatet ei pidanud seal pikaks ajaks tekkima.

Minu jaoks oli see vastuoluline võistlus. Olin hooaja juba praktiliselt lõpetanud, teinud juba muud plaanid, kui viimasel hetkel tekkis võimalus Prantsusmaale sõita. Vaatamata minimaalsele ettevalmistusele otsustasin võimalust kasutada. Iga sekund taolistel maastikel ning sealses konkurentsis on kulla väärtusega. Tegin kokku kuus starti. Kaks jooksu (mis momendil enam mingit rolli ei mängi) õnnestusid hästi, kaks starti olid väga lootustandvad ning kaks jooksu kujunesid täielikuks katastroofiks.

Nii nagu ebaõnnestusin tormi tõttu katkestatud lühirajal ei suutnud ma edukalt ära kasutada ka uut võimalust. See maastik, eriti selle maastiku kujutamine kaardil, oli minu võimete jaoks selgelt liiga keeruline. Ma ei suutnud joostes kaardist mingit ülevaadet saada. Pidevad seisakud ja jalutamine ei päästnud mind vigadest. Kui esimesel lühirajal kulus 4,3 km läbimiseks 58´ siis reedel kulus 4,1 km katmiseks 43´. Mul on kahju, et ma ei suutnud leppida tõsiasjaga, et ma ei suuda sellel maastikul kiiresti liikuda ning tegin 4 ja 12 KPga rabistades saatuslikud kaared, mis jätsid mu MK punktidest kaugele. Olen emotsionaalne persoon. Mõni eluseik võib mind enne võistlust niivõrd segadusse viia, et võistlusteks keskendumine muutub keeruliseks. Kahjuks läks lühirada paljuski minu personaalsete dilemmade nahka. Seda on varem juhtunud ning võimalik, et juhtub veel. Pean leidma oskuse need teemad võistluse ajaks isoleerida.

Ärajäänud lühiraja kaart

Lühiraja kaart

Päev hiljem startisin koos maailmameistritega (Thoresen, Salmi, Bührer, Puusepp) VIP võistlusel. Joosti lühiraja maastikul värskelt lõppenud teatega samal rajal (1 ja 3 vahetus). Kaotanud lühirajal igasuguse eneseväärikuse suutsin nüüd teha väga korraliku soorituse. Kolmas üritus samal maastikul oli väga lootustandev. Läbisin raja 48´ (kaotasin 30´´ Thoresenil, kes kasutas ära minu eksimuse eelviimase KPga), mis oleks teatevõistlusel olnud väga korralik tulemus. Õnnestumiste hulka loen ka lühiraja eeljooksu.

Teate kaart

Kahju on mul sprindist ja tavarajast. Jooksin mõlemal võistlusel väga häid sektsioone, tegin sooritust millega võib konkureerida 20 parema hulka. Veel ei suutnud ma neid võimalusi realiseerida. Eriliselt kahju on mul sprindist, kus üks arusaamatu viga (vt. sprindi juttu) maksis koha 30 parema hulgas. Tavarajal tegin ühe rumala ja ühe ebaõnnestunud teevaliku. Vead, mis ma tegin raja teisel poolel olid paratamatus. Ma lihtsalt ei suutnud sealsel maastikul paremini orienteeruda. Enne saatuslike vigasid jooksin stabiilselt 20 parima hulgas. Mõlemad jooksud sisendasid minusse veendumuse, et kodusemal maastikul on mul võimalus paremaid kohti saavutada. Füüsiline tase on juba momendil selleks valmis, nüüd on vaja teha tööd tehnika kallal.

Tavarajal

Võistlus oli väga kõrgetasemeline. Ilma tõttu kaotas olulisuse lühiraja eeljooks ning loobuti sprindi kvalifikatsioonist. See tähendas, et igas finaalis oli joonel üle 80 mehe, kusjuures suured o-maad kuue mehega. Usun, et kõik tulemused esimese poole sees on kõrge väärtusega. Seda enam tahaksin esile tõsta Markuse suurepäraseid sooritusi. Peale selle, et „noor“ oli super reisikaaslane andis ta mulle oma keskendumisvõime ning korralike sooritustega piisavalt mõtteainet. Võin vist julgelt öelda, et mina olin sellel reisil rohkem selli rollis, kui Markus. Ma ei suuda meenutada, et mõni teine Eesti meesorienteeruja oleks 20-aastaselt kaks korda MK-l 30 hulka jooksnud. Võib julgelt öelda, et Markus on peale seda turneed o-maailmas aktsepteeritud tegelane, sellel faktile lisas kangelane väga rasvase punkti bankettiga:)

Samas asendis lõpetas M. ka banketi

MK finaalis tõusid esile mitmed huvitavad aspektid. Eriti kõnekas oli meeste tavarada, kus praktiliselt terve esikuuik tuli metsast välja mitmemehelistes rongides. Nõudlik maastik ning väärtuslikud MK punktid panid mõne mehe väga raske valiku ette. Samas on väga raske ette kujutada kuidas võrdsed atleedid peaksid leidma eraldi liikumisteed. Topelt liblikas? Võimalik. Suurem stardiintervall? Kahtlen. Pigem tuleks see teema vaikselt ära unustada. Mida treenitumaks muutuvad atleedid, seda rohkem saab koosjooksmist olema. Minu nägemuse järgi IOF isegi soodustab koostööd – lühike stardiintervall, minimaalne liblikas, lihtne rada (mis on kõige saatuslikum, lihtsalt ei leidu võrdseid teevalikuid). Ma olen veendunud, et enamus tippe ei ripu lihtsalt „konksus“, kuid keegi ei ole valmis ka võrdsete heitluses liigselt riskima. Samas Prantsusmaal tunnistas Novikov, et Thierry järgi joostes ei olnud ta võimeline oma tööd tegema. Ütles, et õppis meistrilt. Lühirajal oleks usin õpilane õpetaja peaaegu seljatanud. Teine huvitav tähelepanek oli, et kõik suured meistrid ei suuda terve hooaja teravas vormis olla. Olla võitja maist oktoobrini on suhteliselt keeruline. Paljud tipud vajusid kohati väga sügavale keskmike vahele (nt. E. Wingstedt). Ka mina tundsin, et kolm tiitlivõistlust hooaja jooksul on selgelt liiga palju. Lihtsalt ei suuda olla piisavalt näljane. Ja ilma selleta ei tule ka tulemust.

Auvergne vulkaanide vahel lõppes senise MK sarja kuulsusrikas karjäär. Alates järgmisest hooajast korraldatakse tipporienteerujatele spetsiaalne sari, mille jaoks kasutatakse juba eksisteerivaid võistlusi (nt. O-Ringen, O-Festival jne). Prantsusmaal peeti viimane täisprogrammiga MK sarja etapp (selle koha täidab siiski iga aastane MM). Kas see on õige muudatus? Kuna enamus etappe toimub Skandinaavias siis majanduslikult läheb sarjast osavõtmine kindlasti lihtsamaks, samuti peaks maastikud meile paremini sobima. Samas kaob võimalus MK raames joosta tundmatutel ja eksootilistel maastikel. Eks, seda vajadust peaks tulevikus rahuldama MM.

05 oktoober 2006

04 oktoober 2006

MK finaal - sprint

Eilse tormi tõttu otsustasid korraldajad loobuda sprindi eeljooksust. Kõik 85 meest startisid finaalirajal. Lisaks sellel otsustati, et ära jäänud lühirada joostakse reedel MK finaalina, mis tähendas rõõmussõnumit kõigile eeljooksus põrunutele (ka Markusele). Vastavalt IOFi reeglitele saavad finaaletapil startida kõik sportlased.

Sprint. Chateau de Theix. rada 3,0 km, 110 m tõusu, 25 KP
aeg 19.09, 45. koht, sls 179/186



Ma ei ole ammu nii mitmekülgset ja huvitavat sprindirada jooksnud. Pigem oli tegemist jälle lühikese lühirajaga. Juba enne starti oli teada, et korraldajate ennustatud võitjaaeg (14´, Therry võitis 16´) jääb välja jooksmata. Minu eesmärgiks oli tehniliselt puhas jooks. Teadsin, et ei suuda füüsiliselt kedagi hirmutada. Raja esimesed lõigud kulgesid hästi. Pikk etapi lahendasin õieti (ega seal muud lahendust olnudki). Samas juba esimesel tõusul oli tunda, et nende jalgadega imet ei tee. Esimesed ebakõlad kaardiga tekkisid teel 5 KPsse. Põhjapoolne lage oli väga imelik sümbioos metsast ja lagedast, lisaks oli seal uus aed mida kaart ei kajastanud. Kompassi abiga suutsin siiski enam-vähem õiges suunas edasi kulgeda. Kui enamus rajast kulgesin eesmärgi päraselt (olid väiksed ebakõlad 12 ja 13 KPga) siis peale ligi 50 meetrist tõusu 18KPsse hakkas silme ees virvendama. 18KPs tegin kohe rumala kaare, lugedes KP objektist allpool olevaid kive (mida ei olnud kaardil!) juba kiviaiaks. Õigele kõrgusele jõudes olin juba kiviaia vales otsas. Võimaluse MK punkte teenida kaotasin 21 KPsse. See oli täiesti arusaamatu viga. Ma ei suuda momendil teatud episoode meenutada! Uskumatu! Tean, et läksin KPst välja paremale. Edasi on ainult udu...uuesti ärkasin, kui olin valede kivide vahel tiiru ära teinud. Lõpuks vajus pulss vist piisavalt alla, et suutsin enda paika määrata. See rikkus selle jooksu. Ma ei ole veel vaheaegu näinud, kuid ega mul siiski midagi suurt kaduma ei läinud.

Tunnen, et ma ei suuda joosta piisavalt agressiivselt. Olen liiga alalhoidlik ja kontrollin asjatult palju (eriti tihti vaatan käelegendi). Tundub, et paljuski joostakse viimase riski piiril, kui on KP siis võetakse ja lennatakse edasi. Ei mingit peenutsemist. Toorelt peale ja minema.

Täna olin kohati hädas ka 4000 mõõtkavaga. Osa asju saabus liiga kiiresti. Usun, et mõned vead olid just seotud sellega, et lugesin liialt kaarti ja vaatasin legendi, selle asemel, et maastikul objekte otsida. Tihti olin üllatunud – oih, ma juba siin!

Markus saavutas fantastilise 29. koha ning tõestas veelkord, et minusugused „diislid“ süüakse varsti (sprindi)koondisest välja. Arvestades konkurentsi ning nülitud skalpe oli see tema poolt väga lootustandev esitus.

Homme tavarada.

03 oktoober 2006

MK finaal - TORM

Eilne 25 kraadine suveilm asendus öösel vihmasaju ja suure tuulega. Minu stardi hetkeks oli juba kerge torm hoogu võttmas. Pääsesin siiski metsa (6´ peale min suleti start). Maastik oli karm. Sain ikka korralikult puuga pähe. Nii detailset ja samas füüsiliselt rasket maastiku ei ole ammu kohanud. Esimese poole tunniga suutsin ainult ühe KP ilusti läbida, hiljem hakkas asi juba sujuma. Olin väga üllatanud, et ei näinud ühetgi konkurenti. Peale 58´ matka (rada 4,3 km!!!!) sain olematut lõpusirget nähes aru, et tänane võistlus on tühistatud. See uudis tegi mind väga rõõmsaks. Teist võimalust ma enam niimoodi tuulde ei lase.

Aga raja lõpetas kolm meest - H. Johansen, K. Österbo ja skm. See kõik oli SAIGOONi treening.

Lühiraja finaal lükati edasi reedeks. Kahjuks starditakse siis MK seisu järgi, nii et kaotan oma hea stardikoha.

Metsas ei saanud aru, et ilm nii karm on. Hiljem kämpingusse jõudes tuli reaalsus ikka kohale...

PuuseppMyhrenKraas

Maailmameister teed puhastamas

02 oktoober 2006

MK finaal

Lühiraja eeljooks
Rada 4,2 km, 19KP, aeg 33.33, 12. koht.



Üritasin joosta võimalikult kindla peale. Olles siinsetel maastikel teinud ainult ühe treeningu ei osanud ma enne starti väga midagi oodata ega karta (äkki see oligi parim lahendus). Jooksin väga hea alguse. Olin ilusti kaardis, suutsin tempo hoida sobival tasemel. Esimest korda lõikasin näppu 6. KPga. Ei usu, et ringi jooks ennast palju õigustas. 8. KPsse oli raja raskeim lõik, alustades kaljuronimisest, enne teele jõudmist, kuni lahtiste kividega kaetud nõlval jooksmiseni. 12. KPsse jooksin liiga otse ning jäi mitmel korral okaspõõsastesse kinni. Raja lõpus tegin ka kaks konkreetset kaardilugemis viga. 14. KPsse lugesin kaljusid valesti ning üritasin kaljuga lohust KPd võtta. Väike seisak päästis suuremast veast, kuid lisatõus oli tõsiasi. 16. KPd läksin liiga kergekäeliselt püüdma. Kokkuvõttes normaalne sooritus. Kuna ma ei ole varem tiitlivõistlustel lühiraja finaal pääsenud siis oli see selgelt kordaminek.

21 august 2006

WUOC, Slovakkia, Košice

Tavarada
Algus ebakindel, etappe minnes puudub plaan, lohkudes ei leia õige kivi tagant tähist. 8.-nda punkti tõusu naudin. Teel kümnendasse möödub 6 min hiljem startinud šveitslane, hakkan arvutama ja loen ennast lageda ületamise järel vale lageda juurde. Rejeef hästi ei klapi, kuid üritan siiski lohust punkti võtta. Loomulikult seda pole. Seisan päris tükk aega, enne kui ennast rohelise nurga järgi paika saan. 11.-ndaga teen tüüpilise parandamise vea, teed ületades loen jälle kaarti valesti (või õigemini jätan lugemata) ja jooksen punkrilohkudest mööda suure nõlvani välja. Seekord saan end kiiremini paika. Punktis saab mu kätte 4 min hiljem startinud itaallane. 12.-nda surun tema järel (teen ustavalt kaasa ka 15-sek vea lagedal). Pika etapi alguses seisan, joon ja teen teevaliku, kuid mäest alla kihutan ikka kergema vastupanu teed rohekollastesse lohkudesse välja. Lisatõus pole probleemiks, vahetult enne punkti mind kätte saava norraka väikese abiga saan itaallasega 14. juures jälle kokku. Norrakas kaob eest, teeme itaaliaga erinevaid teevalikuid, kuid punktides oleme jälle koos. Peale pressi tõusul jääb ta kõndima, saan väikese vahe sisse, kuid 21.-sse laskub ta julgemalt ja on jälle natuke lähemal. Vahe püsib 50 m ringis kuni lõpuni. Niimoodi on väga mõnus orienteeruda. Kui rada läbi saab, on mul tõsiselt kahju, et lõpp nii kiiresti tuli. Jooksin alguses selgelt liiga ettevaatlikult.


Lühirada
Tahan iga hinna eest vältida eilset olukorda, et ma peale finišit end üldse väsinuna ei tunne. Juba kolmanda punkti viga oleks pidanud hoiatavalt mõjuma, aga 5.-ndas on tõus oma töö teinud ja mina enam kaarti lugeda ei oska. Alles minutite pärast taipan tagasi alla tee peale minna. Punkt on mööda lohku tulles ülilihtne. Võtan tempot aeglasemaks ja kivine osa ei valmista probleemi. 11.-s ei oska jälle õigel ajal seisatada ja kaarti lugeda, olen lohu juures veel paigas, kuid loen siis esmapilgul, et punkt on tunduvalt kõrgemal ja jooksen mäest üles. Veast arusaamine võtab jälle natuke aega. Laskumisetapid on lihtsamad, kui kaardilt tundub, lähen suunaga välja ja saan ennast natuke enne punkti ilusti paika loetud.


Teade
Kristjan on esimeses vahetuses pressipunktis küll kolmas, kuid taandub teise poolega liidritest soliidsemasse kaugusesse. Sander teeb teises vahetuses taas superjooksu ja mina saan metsa küll esimesest grupist minuteid hiljem, kuid 8. kohal, meie põhikonkurentide ees. Positsioon ja lihtne rada on jalgu kiiresti liigutama motiveeriv. Pressipunktiks on taganttulijad (Itaalia, Austria, Ungari) siiski kuklasse hingama jõudnud. Tõõtan tõusu üles ja olen punktis taas üksinda, kuid 11.-s teen taas ligi minutise vea kõrguse hindamisega orvandis. Punktiauk on palju kõrgemal, kui mina seda arvan olevat. Õnneks läheb mööda ainult itaallane. 13. ja 14. koperdan ka natuke, jälle on probleemiks kõrguse hindamine nõlval. 15.-ga võtan jälle natuke lisatõusu. Konkurente rohkem enam metsas ei näe, välja tulen üheksandana. Tõenäoliselt oli teistel 10.-ndas KP-s mõnevõrra pikem hajutus (U-lohk juhthorisontaali kõrval rohelise ääres 100 m minu punktist lõunas). Timmo saab ka viimases vahetuses selle punkti ja teeb kahjuks sellega ka 4-minutise vea, nii et võistkonna lõpptulemuseks jään 12. Parem kui eelmise korra 15., aga 2 aasta pärast Eestis nõuab Kolla juba medalit. Loodame siis, et Markus oma üliõpilaskarjääri senimaani suudab jätkata.

14 august 2006

5 aastat üritamist

2001. aastal tõmbasin sogasest veest välja öise kulla. Tol hetkel ei uskunud, et järgmist individuaalset kulda peab ootama ligi viis aastat. Nüüd on see ootus läbi! Aga oleme ausad ei mina ega keegi teine ei oodanud, et see tuleb sprindis. Nädalavahetuse startidest oli kindlasti tähtsaim sprint, kuigi paremat tulemust lootsin öises. Nädala alguses joostud kaks tšempionaati näitasid mulle selgelt sprindiga seotud kitsa kohad kätte. Minu ainus lootus oli, et rajameister pakub võimalikult palju teevalikuid. Keskendusin ainult ülesande lahendamisele. Teadsin, et jooksukiiruse poolest suudan parematega konkureerida.

Sprint

Raja esimesed KP-d oli minu jaoks keerulised. Jäin kohe stardist ettelugemisega hiljaks. See maksis mulle kaks teevaliku viga – 2 ja 3 KPsse. Kolmandast välja joostes võtsin tempo maha ja tegin rahulikult teevaliku. Neljandasse joostes vaatasin ära ka etapid 5 ja 6. Olin saanud peale alguse rahmeldamist oma rütmi tagasi. Etapid 3-10 valasid minu edule vundamendi, näitasin nendel oma parimat taset. Seda vahemiku jäid kroonima neli parimat etapiaega. Viiendasse joostes põrkus minu tee punktis välja tuleva Silveriga. Konkurendi nägemine (ning teadmine, et olen temast kiiremini alustanud) andis kindlasti lisajõudu. Vaatepunktist läbi joostes kuulsin küll korraliku lärmi, kuid oma positsioonist ei saanud mingit aimu. Lõpp oli üllatavalt metsane. Minu ainuke mõte oli – kindel orienteerumine! 11KPsse minekul olin ilusti kaardis, tegin kaks kerget seisakut, kõik klapis. Kahjuks oli tähis asetatud väga risusesse kohta. Väike lisakaar oli paratamatus, seisak ja Silver olid need kaks asjaolu, mis mind sealt päästsid. See KP ei olnud küll sprindile omane. Liiga peidus! Järgmine orienteerumisetapp läks tunduvalt kindlamalt. Üle oja turnides olid peas kaks mõtet – otse või ringi? Teerajalt algav „vagu“ tegi otsuse minu eest. Kahjuks jäin liigselt suunataju usaldama ning unustasin kompassi ära...läbi 9 KP ja asi korras. Kuradi tihe mets! Järsku näen paremal laugjat küngast, tpmv...järsk kurv paremale. Lõpp oli raske. Olin ennast konkreetselt kinni jooksnud. Kangutan lõpuni. Väike koperdamine viimase KPga. Maas aeledes kuulen, et edestan Sandrit sekundiga. Yes, olen kuue hulgas.

Usun, et kaotasin 2 ja 3 KPga 5´´. 11 KP juures tiireldes 15´´ ning eelviimasel etapil 10´´ (äkki oleks pidanud ikka ringi jooksma?). Olen tulemusega super rahul. Samuti jagan Ollega seda tiitlit suurima heameelega, kahju, et Sander ei olnud sekund kiirem. Samas 10 KPs juhtisin 24´´. See peaks olema piisav vahe, et seda lõpuni hoida. Lõpu sooritus vajab kriitilist lähenemist. Aga õnn soosib tugevaid!

Sprindi kaart (Route Gadget)
Tulemused

Öine

Kõigile ei sobi uneajast ringi kihutamine. Mina olen üks nendest. Olin siiski stardiks hästi valmis. 10´ peal olin veel liider (sprinterile omaselt). Hiljem hakkas probleeme valmistama valutav kõht (vabandan teepeale tekitatud kahe hunniku pärast) ning krampi kiskuvad reied. Aga saatuslikuks sai ikkagi maastik. Jäin rajameistrile alla. 9 ja 11 KP olid selle öise raja pärlid! Plaan on see rada uuesti (päeval) läbi joosta. Kahtlustan Juozast haltuuras, 9 KP juures leidus kivihunnikuid selgelt rohkem, kui neid kaardile oli kantud. Tahtsin küll lõpetada, kuid tehnika ei olnud nii pikaks seikluseks valmis. Olen endas pettunud. Arvestades rasket rada ja tugevat konkurentsi kuulub minu lugupidamine parimatele. Kõvad medalid olid mängus!
Mul on päris huvitav tsükkel seoses öistega –
2001 Tõravere – kuld
2002 Malvaste – katk.
2003 Pudisoo – hõbe
2004 Leemeti – katk.
2005 Vehendi – hõbe
2006 Altja – katk.
2007 .... - ???
Tundub, et tasub minu peale panustada!

Maailmameistri konsultatsioon seekord ei aidanud. foto - www.lsf.ee

06 august 2006

MM - teade (täiendatud)

Valitud teate taktika oli üllatav, kuid tagantjärgi vaadeldes töötas see perfektselt. Plaan oli püsida võimalikult kaua kaasvõistlejate tuules. Pääsesin rajale kohtadel 5.-7., kaaslaseks tšehh ja norralane. Kui algul püüdsin oma jooksu konkurentide järgi sättida siis peagi oli selge, et rada on piisavalt erinev ning tuleb teha oma sooritus. Pikalt sain nautida jooksu viiendal positsioonil. Rajalõpus jõudis kolmemeheline rong (Norra, Tšehhi ja Taani) mulle järgi. Olles terve raja teinud oma tööd jäin ma endale kindlaks ning ei muutnud taktikat. See oli otsustav moment. Tagantjärgi analüüsides oleks pidanud selle hetkel uuesti valima „koosjooksja“ positsiooni. Reaalsuseks jäi mitme minutiline viga raja kõige „ebamugavama“ KPga. See oli rajoon, mille kohta oli sapiseid märkuseid nii mõnelgi tippvõistkonnal. Nii kõrges ja tihedas konkurentsis sellist ebastabiilsust ei andestatud. Pettumus on ängistav. See oli nii lähedal...samas piisavalt kaugel. Võistlus näitas, et oleme saavutanud taseme, kus kuue hulka jooksmine on reaalne eesmärk. Kahjuks tuleb uut võimalust aasta otsa oodata.

Saatuslik KP

Saatuslikuks sai üks kahtlane KP (nr. 64). Olle eksis sellega, mina keerasin veel vinti juurde. See oli rajoon, kus eksisid paljud tippvõistkonnad. Eksimus ei tulnud väsimusest või närvidest vaid ma kujutasin seda situatsiooni hoopis teistmoodi ette. Kogemuse vähesus? Pigem siiski tõlgendamise probleem. Ootasin, et KP orvand asub nina peal. Lageda ala nurgast alla tulles kõik klapis, vasakul suur orvand, otse ees kuusetihnikutega (kaardil enne KPd roheline tihnik) nina. Lugesin ennast kogu aeg kõrgemale, kui ma tegelikult olin. Jooksin KP orvandi kõrvalt 2-3 korda mööda, lugedes selle suure orvandi küljes olevaks väikseks orvandiks. Isegi et tekkinud mõtet, et orvand langeb järsult suure orvandi poole ehk siis vasakule. Ootasin koguaeg orvandit, mis moodustub nina otsas ja avaneb otse tuleku suunas. Tundsin kuidas tšehh ja norralane seljatagant ära kadusid (krt, neil on lühem hajutus oli minu mõte), siis kadus taanlane, nägin lätlast, kuni lõpuks ilmusid kaadrisse ukrainlane ja prantslane. Siis lõppes ka minu leiutamine. Vaatame, mida need mehed teevad. Tegime veel koos minutise kaare, kui Omeltšenko endalegi üllatuseks KPd nägi. Mu esimene mõte oli, et see ei ole võimalik, see asi on mäda! Kõik tundus nii ebaaus. Ma olin praktiliselt KPs käinud. Orvand oli sügav ning ülevalt tundus see pigem suure orvandi nõlvana. Reaalsuseks jäi 3´ viga, mis maksis meile koha kaheksa parema seas. Minu võitlus ei olnud sellega veel läbi. Üritasin lõpuni. Ukraina oli meie jaoks liiga tugev, alla oma võimete jooksnud Prantsusmaa jäi seekord seljataha.

Teate kaart
Tulemused

Sander ja Olle olid koha kuue hulgas välja teeninud. Seekord oli ankur nõrgim lüli. See teadmine teeb haiget. Samas tunnetasin, et sellel tasemel jooksmine ei ole kauge unistus, see tase on reaalselt olemas. Selleks tuleb vaimselt paremini valmis olla. Võimalik, et teate pettumus ja sellest tulenevad emotsioonid saavad eriti võimsaks jõuks, mis panevad mind veelgi hoolkamalt edasi harjutama. Vaatamata sellele, et rong seekord veel rööbastelt maha sõitis pandi meid tähele. Suur teleekraan on võlujõuga. Kuna olime seal pidevalt pildis siis oli meil ka palju poolehoidjaid, üllatavalt palju. Nende inimeste tunnustus on asjatundlik ja tõestab veelkord, et oleme õigel teel.

MM teate autasustamine. Kohad 4.-6. Kas järgmisel korral seisab seal ka Eesti võistkond? See ei oleks ime.

03 august 2006

MM - tava finaal

Tavarada oli mulle nende tiitlivõistluste põhidistants. Kogu eelnev ettevalmistus oli planeeritud tavarada silma pidades. Võtsin seda starti, kui oma esimest ja viimast MMi tavaraja finaali. Olles kahejalaga maapeal seadsin endale väga realistlikud eesmärgid – olenemata asjaoludest teen oma soorituse ning enne lõpujoont alla ei anna. Iga minut selles pingutuses pakkus mulle naudingut. Täitsin oma eesmärgid – olles terve raja üksi sain teha oma soorituse, kuigi kohati oli mul füüsiliselt raskusi tundsin enne lõpu uut hingamist ning lõpetasin raja kahel jalal seistes. Kuna ma ei ole varem hiilanud väga stabiilse tavaraja jooksjana siis selle jooksu võib kindlasti minu paremate tavaradade hulka liita. Tehniliselt olin paaris kohas hooletu, lisaks kripeldab nõrk aeg pikal etapil. Kuid need eksimused ei oleks mind protokollis aidanud rohkem, kui kolm-neli kohta. Ma ei ületanud ennast, kuid oma koha jooksin välja. Kaotasin neile, kes on minust paremad.

Rada 17,2 km, 32 KP, 875 m. tõusu, aeg 123.53, 31.koht

Üllatav oli, et võistlus peeti pealelõunal. Mina startisin kell 14.57 (nr. 7). Seoses sellega jäi söömata korralik lõunasöök. Ma pelgasin seda väheke, kuid õnneks sellest probleemi ei tekkinud. Teine üllatus oli, et stardis said kaardi, kus rada oli mõlemal pool, 8 KPs keerasid kaardi teistpidi ja jätkasid.
Maastik oli tavaraja finaali vääriline. Peamiselt lehtpuu mets, mis vaheldus tihedate kuusikutega. Kõrguste vahed olid aukartust äratavad. Uskumatu, et Taani maksimum kõrgused on Eestist madalamad. Lisaks traditsiooniliselt tihe teedevõrk. Üllatav oligi tiheda metsa suur osakaal. Eriti raja esimesel kolmandikul tuli kõvasti kuusetihnikut murda. Esmakordselt puutusin kokku Taani soodega. Ilm soosis tavarada – pilvine sooja kuni 20 kraadi, isegi äiksevihm ootas viimased võistlejad koju, et siis võitjad poodiumil üle kallata.
Rada algas minu jaoks hästi. Ainuke tõrvatilk oli 2KP. Tegin halva valiku, rammisin otse, kuigi oli valida ringijooks. Usun, et vasak ring oleks olnud kiirem. Esimese kahe pika etapiga olen rahul (3KP ja 7KP). Suutsin piisavalt ette lugeda ning teha endale sobivad lahendused. 8 KPs, joostud 40´ olin 4´ kaotusega 26. kohal. Teel 9 KPsse kohtusin varem startinud leedulase ja slovakkiga (nemad teel 12 KPsse), see segas väheke minu keskendumist (hakkasin vahet arvutama). 9KP ja 10KP tegin mõlemaga viga. Eriti kahju on 9 KPst, sest enne rohelisse minekut seisin ja üritasin ennast määrata, kuid edutult. Käisin ikka tumerohelises orvandis enne KPd ära. Kuigi ma olin pikaks etapiks valmis ei suutnud ma seda hästi lahendada. Olin hädas valikuga. Vasakut võimalust ma ei näinud, võimalik, et alateadvus kiskus sinna, kus olin juba varem käinud (etapp 6-7). Kui muidu olid mu etapi ajad teise ešeloniga võrdsed siis seal oli allajäämine kohati üle minuti. See valmistas pettumuse. Raskeim hetk rajal saabus liblikaid läbides. Sealsed järsud tõusud oleks võinud saada fataalseks. Kui muidu läbisin tõusud joostes siis 25 KPsse minnes jäin käima. Õnneks ei tähendanud see lõpliku kustumist. Võimalik, et mind päästis 16 KPs võetud energiageel. Raja viimased kilomeetrid kulgesid hoogsalt ja hea enesetundega. Mulle oleks sobinud rada stardist kuni 8KPni ja 27KPst-finišini.

Jõhker analüüs näitab, et kaotasin teevalikutega 3´ (2KP, 12KP, 13KP, 16KP) ja punkti võtmisega 2´ (9KP, 10KP, 28KP). Sellest viiest minutist on kahju, kuid säärased eksimused lohisevad momendil veel minu tasemega kaasas. Kahju, et ei saanud kordagi „koostööd“ teha. Pikkadel jooksuetappidel oleks sellest suur abi olnud.

Finaali jooksuteekonnad
Tulemused

Duell

Lisaks MMi finaalile peeti maha ka printipiaalne duell parima Tammede sportlase tiitlile. Nii valus, kui see ka ei olnud pidin järjekordselt tunnistama Erkki paremust. "Vanaisa" seisab protokollis selge vahega minu ees - 11,8 sekundit!!! Kurat, kas selleks oli vaja üle kahe tunni metsa vahel murda. Samas, nii palju, kui ma igakord Erkkit võita tahan on mul alati heameel, kui ta hästi jookseb. KArdan, et vähestel on nii head treeningpartnerit, kui minul Erkki näol. Aga küll tuleb ka tasumise päev!

Lõpusirge
Erkki 28 KPs, 3km lõpuni











Tirija

Müts maha Olle ees! Kuigi mees ise oli peale lõppu vähe tusane, sai ta järjekordselt hakkama super tulemusega. See tõestab veelkord, kui ambitsioonikad plaanid mehel on. Mul on olnud õnne, olen näinud omasilmaga enamusi Olle super jooksudest. Ma leidsin omale uue stiimuli, ma harjutan ja pingutan koondisekoha eest nii kaua, kui ma näen ära suure grande finale, maailmameistritiitli. Äkki juba homme! Lihtsalt on lust ja privileeg sellise venna kõrval treenida ja võistelda. Assafa, anna treeningul valu. Tiitel on käeulatuses. Ma kavatsen seda päeva näha.

02 august 2006

MM - sprindi eeljooks

Rada 3,1 km, 20 KP, aeg 16.31, 21. koht (finaali koht – 54´´)

Kodutöö oli vilets. Ootasin hoopis teistsugust võistlust. Metsa põikas rada vaid hetkeks, võitlus käis spordirajatiste, Tivoli ning avatud pargi vahel. Sain kahel korral sprindile iseloomulike trikkidega tünga. Olen endas pettunud, et ei suutnud rajameistri nippe läbi näha. Olin selleks isegi valmis, kuid vähene sprindi kogemus maksis kätte. Samas, kui palju ma spetsiaalselt sprindi treeninguid teen? Minimaalselt. Eestis joostakse enamuses lihtsaid metsasprinte, mis pigem on lühi-lühirajad. PWT tüüpi sprinte, kus palju teevalikuid ning „lõkse“ peetakse vähe. Täna jäi sellest kogemusest puudu.

Eeljooksu kaart

Kuigi finaalikoht jäi ajaliselt kaugele oli see siiski reaalne. Tegin kaks suurt teevaliku viga. 4 KP asus velotrekil, ma ei lugenud välja, et punkti kõrvalt läks tunnel, mida kaudu oleks pääsenud trekilt minema. Ma lihtsalt ei suutnud seda välja lugeda. Kaotus 20´´-25´´. Teine eksimus tuli teel 14 KPsse. Ma ei leidnud sobivat teed lõbustuspargist välja. Lugesin jälle valesti ning pidin jooksma suure ringi. Loogiliselt mõeldes oleks pidanud mõistma, et sarnasest asutusest pääseb välja ainult piletikassade juurest, seal on reeglina suured väravad. Oleks pidanud kasutama sama väravat, millest sisenesin, tuttavat teed on alati lihtsam joosta. Seisakud ja atraktsioonide vahel tiirutamine maksis 30´´- 40´´. Lisaks veel paar koperdamist ja seisakut, kuid sellised eksimused käivad sprindi juurde. Lõbustuspargis oli palju KPsi, kiire jooksu pealt nende lugemine ja numbrite kontrollimine oli päris stressirohke. 15´´ oleks saanud seal parema keskendumise korral kokku hoida.

Füüsiline vorm ja tase oleks võimaldanud finaalis joosta (seal siiski midagi saavutamata). Kahjuks tõmbasin endale ise vee peale. Usun, et sprindi eeljooks oli hea soojendus enne põhilahingut.

Finaali kaart

Finaali rada oli võistluse parema jälgitavuse tõttu lihtsam, kui eeljooks. Tõelise thrilleri lõppvaatuses näitas oma taset Emil Wingstedt, kes võitis juba kuuenda tiitlivõistluste sprindi järjest. Sekundiga kaotas Daniel Hubmann ja talle 0,7 „kohalik“ Claus Bloch. Sander saavutas tippkonkurentsis suurepärase 33. koha. Hea algus suurteks tegudeks.

Tirijad.Hubmann,Wingstedt,Bloch""

30 juuli 2006

MM - tava eeljooks

Rada 10,7 km, 21 kp, aeg 68.35, 490m tõusu.
13. koht (stardinumber samuti 13!). Kuna jooksin A grupis siis olen kolmapäevases finaalis 7. startija.

Tuginedes eelinfole ja varasematele kogemustele üritasin rajal suuremat tähelepanu pöörata kolmele aspektile: teevalik, metsa läbitavus ja kõrgusjooned. Enamuses minu teevalikud õnnestusid (30´´ viga etapil 12KPsse, oleksin pidanud otse jooksma), tihedaid alasid suutsin vältida ning mõned lisameetrid tõusu ei saanud saatuslikuks. Jooksin kindla ning kontrollitud jooksu. Miinuspoolele tuleb kanda raja teisel poolel tehtud rumalused. Jooksin paaril korral KPst liiga hooletult välja (13KP ja 17KP). 16 KPga tegin rumala kiirustamise vea, mõtetegevusse tekkis lünk. Alles peale minutist tiiru ja seisakuid sain oma eksitusest aru. Kontosse lisandus ka kolm 15´´ punkti võtmise viga (5KP, 20KP ja 21KP-viimane punkt!).

Tavaraja eeljooks S-11kp/18kp-21kp
Tavaraja eeljooks 11kp-18kp

Füüsiline vorm oli kapriisne. Tõusudel ning metsas tundis organism ennast paremini, kui kiiretel teelõikudel. Loodan, et eesootav sprint ergutab tavaraja finaaliks minu kiiruslike võimeid.

Grupi võitis Soome tuus Jani Lakanen, kes edestas teiste gruppide võitjaid ligi 2,5 minutiga. See asjaolu venitas minu kaotuse võitjale häirivalt suureks. Samas minu ajaga oleks igas grupis kvalifitseerunud. Eesmärk oli jõuda finaali. Usun, et praegune stardikoht annab mulle hea võimaluse konkureerida lõppvõistlusel 30 parema hulka. Kolmapäeval lisandub eeljooksu pikkusele 7 km ja ligi 400 tõusumeetrit. Tuleb raske võitlus, mis ei saa ühelegi startijale kerge olema. Olen selleks valmis, tahan finaalis hästi joosta.

Tulemused/vaheajad


Erkki saavutas B grupis 12. koha ning stardib finaalis 11. numbri all. Allpool tema tänase jooksu kommentaarid.

"Tunduvalt parem sooritus kui eile. Enesetunne oli parem ning ei pidanud nii palju
rabelema kui lühirajal. Alguses suutsin vähemalt enda arust korralikult minema
saada, kuid raja teise poole alguses tuli sisse kaks viga (kokku ~2 min). Ilmselt
väsimusest läksin natuke lohakaks. Vaheaegu ei ole näinud nii, et teevalikute kohta
ei oska midagi öelda. Normaalse enesetundega normaalne jooks."

Erkki kaart

Teisipäeva hommikul joostakse Ǻrhusis sprindi eeljooks ja pärastlõunal finaal. Meestest stardis lisaks minule noor sprindilõvi Sander. Võistlus toimub linnalähedases tiheda teedevõrguga, madala reljeefiga ning hästi nähtavas metsas. Minule isiklikult istub selline formaat rohkem, kui linnasprint. Säilib rohkem traditsioonilisi orienteerumise elemente ning vähem domineerib toores füüsiline jõud. Usun, et tehniliselt puhta sooritusega ei ole finaalis jooksmine utoopia. Jaapani MMi 37. koht vajab ikkagi ületamist. Õhku jääb küsimus, kuidas mõjub sprint tavaraja finaalile? Juba siia tulles oli see vastuolu mulle teada, samas usun, et sprindist saadav positiivne emotsioon (finaali pääsemine) aitab mind paremini tavarajaks üles kütta. Õnneks on tavaraja start pealelõunal.

Lõpusirgel
Olle kontrollib tulemuste tablood. Kõik on korras!
Nende meeste vahel tuleb finaalis printsipiaalne heitlus

28 juuli 2006

MM - model

Tänane päev kulus tavaraja maastiku iseärasustega tutvumiseks. Minu jaoks oli modelimaastik juba tuttav. 29. juunil jooksime samal platsil tavaraja testjooksu (vt. Taani laagri juttu). Kuna maastik oli osaliselt tuttav siis kasutasin treeningut mõõtkavaga harjumiseks ning metsa läbitavus tingimuste hindamiseks. Enne pühapäevast tavaraja eeljooksu kerkis minu jaoks üles kolm olulisemat aspekti, millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata.

Tavaraja modeli kaart

LÄBITAVUS
Kuna maastik on kiiresti joostav siis tuleb väga hoolikalt kaaluda roheliste alade läbimist. Tihti tasub neid jooksukiiruse huvides vältida. Otsustamise teeb keerulisemaks aga asjaolu, et tihti on sarnaselt märgitud rohelised totaalselt erinevad. Näiteks oli modeli raja alguses tumerohelisena märgitud kuusetihnik, kus sai kohati väga kiiresti joosta. Samas KP-de 9-10 vahel asuvat lehtpuuvõsa, koos ebameeldivate põõsastega, oli keeruline jooksukiirust vähendamata läbida.
Veel keerulisem on rohelise viirutusega. Modelil oli kolm täiesti erinevat viirutusega tähistatud ala: maha langenud puud (4-5KP), sõnajalg (5-6KP ja 12-13KP) ja männinoorendik (11-12). Selgelt sai kõige kiiremini liikuda mahalangenud puude vahel, esimesena sõnajala vahele minek oleks aga kindel häving. Teevaliku tegemisel kujuneb rohelistest aladest kindlasti üks peavalu.

TEEVALIK
Kindlasti tavaraja võtmesõna. Väga oluline on leida endale aeg, et teha kindlad teevalikud. Modelil sai erinevaid teevalikuid proovida vahemikus 9-13 KP. Usun, et tegin 10 KPsse hea valiku (vältisin rohelist ning sain kindlalt KPle läheneda), 11KPsse kindla valiku (suurt orvandit pidi oli hea suunduda ebameeldivasse metsatuka KP-sse) ja riskantse valiku 13KPsse (KP võtmine mööda nõlva oli väga aega nõudev, kindlam variant oleks paremalt mööda teed). Eeljooksus kavatsen teha ainult häid ja kindlaid valikuid.

h=5m
See on asi, mis Taani kaartidel on väga raudselt paigas. Reljeefijoontesse tuleb suhtuda suure respektiga. Tihti tasub paari ja enam joonega orvandeid vältida. Õige kõrguse leidmine ja selle hoidmine on tavarajal kriitilise tähtsusega. Tavaraja finaalis on meestel 17,5 km. rajal 880 tõusu meetrit. Tundub uskumatu. Eriti jõhkraks kujuneb sealt täishooga alla jooksmine. Asi mida mina ei ole veel kunagi spetsiaalselt harjutanud.

Tavaraja modeli kaart (jooksuteekonnaga)

Ülehomme siis tavaraja eeljooks. Rada 10,6-10,7 km, 21-22KP ja 460-490 tõusumeetrit. Stardis ligi 120 meest, kes on jagatud kolme eeljooksu. 45 nägu pääsevad finaali.

Tavaraja eeljooksu maastik (vana kaart)

Mis tunne on? Füüsiline vorm on ettearvamatu. Tean, et ma ei ole viletsam, kui varasemad aastad. Usun, et sellest piisab finaalikohale pretendeerimiseks. Vaimselt tunnen ennast üle pikkade kuude hästi. Viimased nädalad on minu jaoks olnud väga valgustavad. Momendil tunnen ennast puhta lehena, ma olen vaba ja täis tahtmist ennast siin realiseerida. Kas saaksin olla rohkem valmis?






25 juuli 2006

Alpilaager Shveitsis.

Proovin siia oma esimest kirjatükki üllitada, kuna see kord tundub olevat põhjust. Põhjuseks on selle aasta Shveiti mitmepäevajooks (SOW) edela-shveitsis itaalia-piiri ääres Zermattis.
Selle aasta SOW-i avastasime enda jaoks 15-nda mai õhtul, kui oli viimane registreerimise päev ning juba põgusal kodulehe külastusel saime aru, et asi on väärt külastamist ning registreerisime end kribinal-krabinal ära. Mina kui noor veteranorienteeruja, D 35 klassi (lõpuks osalejaid 57) ning Raivo H21K klassi (osalejaid 193). Etteantud umbkaudsed rajaparameetrid olid antud 7 km ja 50 minutit, mis tundus olevat täpselt minu jaoks.
Sõit ise läks lahti üks päev ennem võistlust, esmalt Zürihisse ja sealt rongiga Zermatti. Viimased 25 km läbisime rongiga 1,5 tundi ning oli tunne, nagu oleksime sattunud Harry Potteri muinasjuttu ning sõidaks punase rongiga eemale tsivilisatsioonist, Sigatüüka kooli. Rong aina ronis ja ronis mägede vahel loogeldes ülesse poole, mäed muutusid aina kõrgemateks ja nõlvad järsemateks, mägijõed vahutasid kusagil all ning ojad ja kosed vulisesid paremal ja vasakul nõlvadelt alla. Suurest rongiaknast väljavaatamisest oli sõidu lõpuks sõna otseses mõttes kael kange. Peale mägedevahel looklemist avanes üks hetk meie ette laiem roheliste nõlvadega orupõhi, kus asuski imeilus Zermatt.

Rongist oma sumadanidega väljudes avastasime end kohaliku vaksali esiselt, kus käis eriti vilgas sagimine, kus kõik proovisid tabada kas taksot või hobu-tõlda, et oma elamisse suunduda. Kuna meiegi ei omanud erilist aimu oma ööbimiskoha täpsest asukohast ning veel vähem aimu oli meil kohalikust linnast, leidime kiirelt oma elektri-takso ning 2 minutise sõidu järel pandigi meid üsna ümber nurga meie maja ees maha. Muide, Zermatt on nn.auto-vaba linn, seal sõidavad vaid el.sõidukid või kondiaurul uhked tõllad.




Järgmisel päeval oli esimene võistluspäev, start 3000 m, finish 2800 m merepinnast.
Mägedesse viis mööda mägiraudteed rong, raudtee valmis juba 1898 a.-l!
Stardis maastikku vaadates sai selgeks, et raja ülemises osas on tegemist väga kivise maastikuga, kus aluspind on meeletu kivikülv ning seal peal olid suuremat kaljud ja kivimürakad. Proovisin oma vaimusilmas seda kõike kaardil ette kujutada, kuid ei suutnudki seda teha, sest vastav varasem kogemus puudus.
Alustasin rada rahulikult joostes ning esimesse valisin ringi-jooksu mööda teed, et siis punktile ülevalt peale minna. Kuid juba teelt lahkudes ei suutnud maastikku ja kaarti kokku panna ning kontakt kaardiga katkes. Jälgides suunda, sisetunnet ja teisi võistlejaid, sain väikese viivitusega esimese punkti kätte. Teise polnud tehniliselt raske minna, mäest ülesse ja nina pealt hops punkti. Füüsiliselt oli sellisel kõrgusel mäkke-jooks raske, õigemini seal eriti joosta ei saanudki. Aklimatiseerumata kohe sellisel kõrgusel joostes tekkis selline hapniku-puudus, et joosta ei saanud ning käiminegi tekitas väga kõva ähkimist. Isegi imestasin, mis häält teen! Kuna maastik oli avatud, siis kolmandasse minnes seisatasin kolmandikul etapil ja panin enda jaoks paika, kuhu joosta, kuid mäest alla minnes kaotasin silm-kontakti selle kohaga ning lugesin end rohkem ülesse, misläbi tegelikult vajusin liiga alla. Kuna sain aru et kauguse mõttes olen tsoonis, siis proovisin end paika panna, kuid meeletult suured nõlvad ja vormid ümberringi tegid selle minu jaoks raskeks. Neljapäevakulise kombel abi küsides sain end paika ning siis punkti. Neljandast jooskin mööda, kuigi nägin punkti. Minu jaoks oli seal veel üks lohk, kus pidi punkt olema, kuid kahjuks ei olnud... Tagasi! Kuuendaga kaldusin liig vasakule ning siis ei saanud enam kaljust alla ning tuli teha väike ring. Edasi hakkas maastik muutuma vähem-kiviseks ja rohkem heinaseks ning jooks hakkas kulgema. Teel 11-sse näitasin isegi parimat etapiaega, lõpus 2-3-5 vaheajad. Kokku 7. koht. Olin üllatunud tulemusest, kuna olin ju harjunud eestis ikka seal esikolmiku piirimail lõpetama. Ja oma jooksuga jäin ise rahule, v.a. 3KP. Kas tõesti on siin nii kõvad tegijad koos? Mul polnud sellest aimugi.




Esimese päeva maastiku lõpuosa:




Teine päev oli võistlus samal nõlval ,kuid 2500 m peal. Siin oli metsa ning ilusaid kõrgeid sinika-puhmaid. Muidugi ka kõrged rohu-nõlvad ja lumest valendavad tipud ümberringi. Korraldajad suutsid meid sel päeval üllatada suutmatusega normaalset transporti korraldada. Lubatud rong hilines ligi 40 minutit ning mina hilinesin starti. Õnneks halastati ja anti uus stardi-aeg, seda lendstardist. Jalad (reied) olid eilsest mäest-alla jooksmisest nii tümad, et käisin juba teisel päeval nagu puujalgadega ning mäest-alla jooks valmistas tõelist piina. No ja mida rajameister mulle kohe alguseks pakkus? Loomulikult alla-mäge jooksu, kus ma ka vanadele 70 klassi-tegijatele jalgu jäin. Õnneks sujus raja algus ilma vigadeta ning edasi hakkas kõva ronimine. Mulle see istus, ülesse-mäge kulgemine ei olnud nii valus, pealegi joosta ei saanud nii-kui-nii, selleks olid mäed liiga järsud. Pika etapi üheksandasse valisin algul ülevalt mööda teed minnes, kuid kui jõudsin lagedale ja seda nõlva nägin, kadus igasugune soov sinna otsa ronida, ära. Tulin tagasi alla ja mööda teed edasi. Diagonaalis piki mäge ülesse, kalju juures kontroll ning veel ülesse-poole. Sealt juba punkt paistis. Järgmisega juhtus taas neljapäevakulise viga. Kaugelt paistis punkt kivi juurest, mille enda omaks lugesin. Kohalejõudes osutus see võõraks. Kuna arvasin et olen liiga all, jooksin pikemalt mõtlemata ülesse, kuid peagi taipasin, et see oli viga. Tagasi allaminnes nägin juba kaugelt oma punkti, allpool sellest, kus käisin. Seejärel jälle ülesse. No peavad ikka kiired jalad olema, et seda rumalat pead kompenseerida! Lõpp oli kiire, siis tulid ka parimad etapiajad ning kokkuvõttes 3.koht. Võib rahule jääda, arvestades seda paanikat starti hilinedes.




Kolmas päev oli tõeline maiuspala. Seda reklaamiti ka ennem võistlust kõige rohkem. Start/finish 3000 m peal. Maastik täiesti avatud, meeletult kivine, kus hele-kollane tähistaski kivikülvi (parasjagu nii suured kivid, et sammu ühelt teisele sättida ei andnud ning olid parajad igal sammul jalgade murdmiseks ja väänamiseks). Tume-kollane oli peene kivi-klibuga ala, kus täidsa sai joosta. Liustikud kohe käe-ulatuses.
Minu rajal kulgemine hakkas kohe viperustega, sest teel esimesse väänasin üsna korralikult oma teibitud jala ära. Hea oli, et oli teibitud, muidu oleks hullemini läinud. Esimene mõte oli et kas tõesti siis on võistlus läbi, kas minna tagasi ja katkestada? Kuid otsustasin vaikselt üle lumelaikude edasi komberdada ning kuidagi ikka raja läbida (lisaks väänatud jalale olid mu reied endisest veel hullemas olukorras, niiet tundsin end tõelise Pinocciona).
Esimesega tuli lisaks jalaväänamisele paras viga, seal läks vist mingi 5-6 minutit kaduma, kuid järgmised punktid olid lihtsamad. Jalavalu segas selget mõtlemist, kogu keskendumine oli suunatud sellele, kuhu oma sammud seada et mitte uuesti väänata ja haiget saada. Viiendasse oli meeletult kivine allamägi, kus H70 klass sai mulle taas oma oskusi näidata ja eest joosta. Seitsmendasse algas üles-mägi ning rada läks huvitavaks. Kalju- ja mäevormid olid kolossaalsed, kuigi sellest kaardil aru ei saa. Pidi hoolsalt valima oma liikumisteed, et mitte ennast kusagile 'karpi kinni joosta'. Nii kuni 12KP-ni. Sealt algas allamägi ning keerulisem kalju-osa sai läbi. Jala-valu enam väga tunda ei andnud ning raja viimasel ja joostavamal osal sai isegi paar ilusat etapiaega näidatud. Koht 12. Seda oligi oodata. Kuna SOW-l läheb koondarvestusse 5 paremt jooksu, polnud asi veel hull.




Peale võistlus-hommikut (start oli sel päeval meie jaoks juba 9:00) otsustasime minna taastuma tuttavate poolt soovitatud Leukerbad'i, mis on kuulus veekeskus oma dermaal-allikatest tulevate vete poolest. 2,5 tundi kuuma-külma vee vanne ning lõõgastavad massazivannid sinnajuurde hakkasid peagi oma imet tegema ning peale järgmist vaba päeva olime neljandaks võistluspäevaks täiesti terved ja jooksu-valmis.

Neljas päev. Uuesti gondlitega starti, mis seekord 2500 m peal.
Maastik täeisti lage, ilusad rohumaad, isegi lambad rohtu nosimas. Nõlvad endiselt suured. Start ja finish on mäe otsas ning korraldajad on andnud eel-info, et võistlejad alustaks rahulikult et säilitada jõudu lõpu-tõusudeks. Juba esimesse minnes saab kõvasti ronida, pool nõlva isegi jooksen, kuid edasi käin, võtab meeletult hingeldama. Esimese saan kätte ilma suurema veata, liiga üleval vast olin, kuid kogemuste puudumine seletab seda. Edasi kulgeb rada järsult allmäge ja sukeldub detailsesse kalju-alasse. Õnneks on täna kontakt kaardiga hea ning kolmanda leian ilma kiirelt. Olen rahul. 4-5-6 läksid libedalt, kuid siis tuli viga. Jooksin liiga ülesse ning ei saanud end kuidagi paika. Võõrad punktid segasid. Lõuks taipasin! 1-1,5 min läks. Edasi hakkas rada pidevalt tõusma. Mulle see sobis, sai joosta ilusal heinamaal, ei pidanud ronima. 13-st alates läks tõus päris karmiks, kuid proovisin meenutada Mareti-Ruthi matkasammu ning kulgesin kiirelt finishi poole. Tulemuseks 2.koht. Olin rahul.

Vaade maastikule (kui hästi vaadata, on näha palju pisikesi sibajaid):




Viies päev oli linna-o-mine. Kaart 1:4000. Rada 3,1 km. Mõtlesin, et tuleb nii umbes 20 minutine kiire ots. Täna oli ees-startijatel eelis, kuna siis oli linn turistidest tühi, poed veel kinni. Kahjuks olid meie stardiajad üsna lõpus ning oli teada, et linna-vahel läheb rüselemiseks. Ennem starti minekut üllatusin, kui nägin, et meie üldliidri aeg (startis kohe hommikul vara) oli ligi 10 min/km-le, seadsin end üllatusteks valmis. Joosta soovitati suure-mustrilise tossuga, mida meil muidugi polnud, seega läks käiku tavaline Asics Gel-Kayano. Kohe stardist läks rada küla ääristavatele järskudele nõlvadele. Alla vanalinna jõudis alles raja viimasel kolmandikul.
Rahvast ja jooksjaid oli kõvasti, eriti peatänaval. Kaarti seal lugeda ei saanudki, sest pidi vaatama ,et keegi kas otsa ei jookseks, küljelt sisse ei jookseks või ise kellelegi otsa ei jookseks. Tegin etapivalikud suurte kaartega, kuid kindlapeale, kuna kuigipalju oli peatänav juba tuttav ning mälu järgi joostes oli aega laveerida rahva vahel.Viimased punktid läksid täis-käigul ning viimasesse minnes korraks kella vaadates sain aru et kõige hullemini ei läinudki. See et sel päeval 1. koht tuli, oli suur üllatus. Vigu tuli 2 minuti jagu ning võitu ei oodanud.
Viie päeva kokkuvõttes olid 2. kohal.



Viimane päev. Start 2500 m peal, finish 2200 peal. Tundub allamäge-jooks. Korraldajate eel-info järgi on raja algus väga kivine ja tehiline. Kivid majade suurused (pilt on tehtud vabal päeval viimase päeva maastikul).
Seda ta oligi. Alustasin rahulikult ja proovisin olla kaardis kinni. Esimene tuli väikese vasak-kaarega ebakindlalt, 2-3 puhtalt. 4-sse piki üli-kivist nõlva joostes väänasin taas jalga, seekord teist. Olgugi et oli teibitud. Õnneks pole asi väga hull, kuid parasjagu niipalju, et tempot segada. Vaatan ära kuhu joosta ning pistan kaardi püksi. Nii on kuidagi kindlam neil kividel tuterdada. Kui suurem laskumine laskutud, võtan uuesti kaardi pihku. Olen paigas, väike metsariba, kus suur kivi nurgas, paistab juba. 5-sse jäin liiga kõrgele,sest tundus et olen juba piisavalt all. Kui lõpuks taipan kus olen ja all punkti näen, on nõlv nii järsk, et otse alla ei saa. Teen väikse kaare edasi-tagasi. 6-s puhtalt. Nüüd tundus olevat raskem raja-osa möödas ning vigu eriti ei olnud tulnud. Tõstsin tempot ning mis siis juhtus? Kerge 5 minutine viga. Jooksin liiga all ning sattusin võõrasse punkt, samuti auku, nagu mul. Paika end ei saanud, kui läksin ülesse-poole, sattusin pidevalt mingile kivikülvile, kaardil seda aga ei olnud (lõpuks tuli välja et see oli see üksik kivi punkti-rõnga kõrval). Nõlva-vormide järgi ma end paika ei saanud, sest kõik tantsis silme ees. Mingi hetk otsustasin vaadata veel kõrgemale, ning siis sain punkti kätte. 8-sse jooksin liiga alla, tuli uuesti ülesse ronida, ja mitte vähe. 9-10-11 kulgesin enam-vähem. Proovisin tempot hoida et kaotatut tasa teha ning kokkuvõttes mingigi normaalne tulemus kirja saada. Ja siis juhtus selle võistluse kõige tobedam viga. 12-sse minnes ei lugenud kaarti piisavalt hoolikalt ja sattusin paralleel-situatsiooni, kus oli ka kolm kivi-punkti. Kammisin seal edasi-tagasi nagu segane. Proovisin ennast paika saada, kuid olin täiesti kindel ,et olen õiges kohas ning mingit selgust ei tulnud. Ei teagi, mis ajel, kuid mingi hetk taipasin, et olen ülevalpoolt ja et tuleb minna tunduvalt alla. Siis oli asi selge! Punkti, tagasi ülesse ja finishisse! Koht oli vist 17.

Kokkuvõttes 4. koht. Läbikukkumine.

Järelsõna:

Kui raha ja aega on, soovitan kõigil kord elus SOW-l ära käia, iga päev pakuti täiesti uut ja kordumatut maastikku. Kaardid olid hea kvaliteediga. Konkurents tihe.
O-mise koha pealt panin tähele, et kaotasin just allamäge jooksu etappidel ning võitsin teisi ülesse joostes ning lausikul joostes, kui oli hea pinnas. Allamäge joostes kaotasin näiteks 4.päeval 3KP-sse joostes (etapi pikkus 750 m), kus ma üldse viga ei teinud, parimale etapi-ajale 1,10. Selles osas on shveitslased ületamatud.

Selle nädala võin lugeda oma o-karjääri üheks huvitavamaks ja ilusamaks.

Ilusat suve lõppu kõigile ja koondislastele edukat esinemist MM-l!

23 juuli 2006

o-ringen

Neljateist aastase vaheaja järel võistlesin O-Ringenil, 1992. aastal saavutasin H14B klassis üheksanda koha. Enne Rootsi sõitu otsustasin, et võistlen ainult kolmel päeval. MMi silmas pidades ei olnud mõistlik ennast liigselt kurnata. Lisaks on Hälsinglandi maastikud Jüütimaa omadest totaalselt erinevad. O-Ringeni maastikel oli võtmesõnadeks tempovahetus ja täpisorienteerumine. Enamus metsast oli kaetud ühtlase kivikülviga, mille vahel tuli leida võimalikult hea jooksu trajektoor. Kivide vahele ukerdama jäämine tähendas suurt ajakaotust. „Kodust“ maastiku leidus ainult esimese, teise ja viienda päeva võistluskeskuse vahetus läheduses. Mõeldes MMile oli eesmärgiks tunnetada võistluspinget, joosta 15000 kaartidega ning leida hea orienteerumisrütm.

„haamer“
rada 12,56 km, 23KP, aeg 95.45, 40. koht

Ebameeldiv pinnas nõuab stardist alates liialt tähelepanu, kontakt kaardiga jääb tagasihoidlikuks. Enne esimest KPd üritan ennast vägisi kaart suruda, kuid lõpuks on ainuke mõistlik lahendus ikkagi kindlale objektile välja jooksmine. Nutune algus. Lisan kerged kaared 3 ja 4 KPga. Pärast alguse vapustusi pääsen liikuma. Kuni 12KPni liigun hästi. Pika etapi jooksen vasakult. Olen ise lahendusega rahul, kuid mulle üllatuseks joostakse kiiremad ajad paremalt mööda teed (liivane!). 11KPsse ronimine oli kogemus omaette. 12KPs olen 17 kohal, joostud 56´. Minu jaoks oleks seal võinud võistlus lõppeda. Edaspidi olin ebakindel (nõlv enne 13KPd) ja lihtsalt väsinud (20 ja 21 KP). Alates 70´ hakkasin väsima, raja lõpp möödus juba „haamri“ all. Viimase väikse paunaga andsin väsimusest tingitud vigadega ära ligi 4´. Füüsiline nõrkemine enne MMi tavarada oli halb märk. Üheks põhjuseks kindlasti liialt varajane hommikusöök (ligi 5h enne starti) ning palav ilm. Samuti jooksin enne starti terve starditee, O-Ringenile omaselt oli see ligi 4km pikk. Aga siiski, oli see ebameeldiv kogemus.

O-Ringeni I päev, S-13KP
O-Ringeni I päev, 13KP-F

„nullauto“
rada 4,75 km, 18KP, aeg 33.22, 31. koht

Olen esimene startija. Ligi sada meest minu järel metsa tormamas. Maastik oli avatum ja vähem kivine. Mulle igati sobilik. Esimesed viis KPd jooksen ilusti. 6KPst jooksen 5m. kauguselt mööda. Kõik laabus ilusti, kuid enne KPd muutusin hooletuks. Nägin tähist vasakul...30´´ lisakaar oligi reaalsus. Pika etapi lahendan paremalt. Liidrid jooksevad vasakult selgelt kiiremini. Suurim eksimus tuleb 10 KPga. Olen enne KP piirkonda ilusti kaardis, tõstan tempot, kõik tundub ideaalselt sujuvat. KP läheduses muutun aga ebakindlaks, minust paremale jääb suur kalju, loen ennast kaardil kohe suure „kammi“ juurde. Peale paari tiiru ja kahte vale KPd, saan aru, et olen valel kõrgusel. Enne oma KPd väänan veel kergelt jalga. Traditsiooniliselt lähen järgmise KPga kohe viga parandama, õnneks püüab suur kivi mind enne suuremat viga kinni. 12KP võtmisega jätkan rabelemist. Tasuks jällegi paarikümne sekundine lisakaar. Tehnilise pesa (13-15) jooksen hästi, kahjuks loen 15 välja minnes kaarti valesti – alla! Lageda peal saan alles aru, et olen liialt kõrgust kaotanud. Selles konkurentsis seda ei andestata. Võitlen lõpuni. Kaotus võitjale on hirmuäratavalt suur (4.57). Samas on teada, et 100 mehe hulgast leidub mõni riskialdis kellel kõik õnnestub. Samas peab siinses konkurentsis riskeerivalt jooksma. Rahuliku ja kindla jooksuga ei saavuta samuti midagi. Kindlasti parem sooritus, kui esimesel päeval. 10KP veast oli kahju, tegin liiga järsult ja kiirelt valearvestuse, 5-10´´ seisak oleks mind veel päästnud. Rabelemine ei aita!

O-Ringeni III päev

„diisel“
rada 12,14 km, 23KP, aeg 87.40, 36. koht


Parim jooks O-Ringenil. Hädas olin tehniliste punktide läbimisega. Kolmes kohas (2, 3 ja 9KP) seisin KP objekti kõrval, kuid ei suutnud ilma lisakaarteta tähiseid leida. Lisaks eksimus 7 KPga. Jooksin punktist vales suunas välja, kogu energia läks enda õigeks kangutamise peale. Peale kivikülvi ei saanud tippudest ja soodest enam midagi aru. 2´ jälle raisus. Samas olin kolmandaks päevaks maastikuga paremini kohanenud. Olen rahul pikkade etappidega. Kuigi lõpus külastasin kahel korral valet KPd (17 ja 18, igapäev raja lõpuosa mustas tähistest!) ja teen joomiseks asjatu lisakaare (peale 18KPd), surun lõpuni. Füüsiliselt olin palju parem, kui esimesel päeval. Kuid lühirajal tunnetatud kiirust ka ei ole. Liigun ühtlase diisliga. Kujutan ette, kuidas liidrid kividest vabasid alasid läbi kihutasid. Seda kiirust ei olnud. Kokkuvõttes rahuldav tavarada, mis aga tippkonkurentsis palju sõnaõigust ei andnud. Järjest rohkem hakkan kiviste maastikkudega harjuma, kuid siiski on raske korraga jälgida kaarti ja maapinda. Kohalikud seda kuidagi suudavad!

O-Ringeni IV päev, S-9KP
O-Ringeni IV päev, 10KP-F

O-Ringen näitas selgelt, et lisaks arvestatavale jooksuvormile on Skandinaavias läbilöömiseks vajalik ka tugev üldfüüsiline põhi, kivide vahel turnimiseks ja hea kompassi tunnetus ning üldistamisvõime. Ka parima tahtmise juures ei ole võimalik kõike kaardi pealt välja lugeda. Tuleb osata palju asju vahele jätta ning näha ainult olulist. Usun, et Rootsis veedetud nädal tuli vormile kasuks. Koju jõudes osalesin Harku järve jooksul (6,4km) ja saavutasin uue isikliku rekordiga 21.09 9. koha. Seega ei ole ma halvemas vormis, kui eelmised aastad. Kahjuks on viimaste treeningnädalatega hakanud vana kanna vigastus tunda andma. Olen kanna nii halvasti ära hõõrunud, et tekinud on põletik, mis jooksmisel teeb kohati ebameeldivat valu. Loodan siiski, et suudan käepäraste vahenditega vigastust kontrolli all hoida. Ei usu, et selle pärast minu tulemused kannataks.

Järgmine võistlus – MMi tavaraja eeljooks. Kas nüüd või mitte kunagi!


Tulevased SuperElite´i võitjad.

14 juuli 2006

Võru-Tartu

Perse läinud jungade MM ja niisama lebotamise karistuseks otsustasin täna oma keha veidi kiusata ja võtsin ette jalgrattal teekonna Võru-Tartu. Kuna mulle mööda maanteed sõita ei meeldi valisin teekonna marsruudil Võru-Ihamaru- Vastse-Kuuste-Uniküla-Roiu(Vooremägi)-Tartu.
Kuna eile sai törts pidu ka pandud, polnud algus just lihtsate killast. Siiski sain pooletunnise sõidu järel viimased mürgid kehast välja ning masina korralikult tööle. Edasi oli juba lapsemäng, kilomeetrid möödusid justkui linnulennul. Ainsaks kergeks probeleemiks oli ilgelt treppis viimane kruusatee lõik Vooremäe juures mingi 4-5 km ulatuses.
Aega kulus 4 planeeritud tunni asemel 3.26, milles sees ca 5-6 min puhkust(Vastse-Kuustes poes käik ja Vana-Võru maantel hetkeline seisak kaardi vaatamiseks). Enesetunne oli hea ja väsimus tuli peale alles pärast sõitu.
Emotsioonid on igatahes head, annab motivatsiooni edasipidigi rattaga täristamiseks.

11 juuli 2006

JWOC 98

Kaheksa aastat tagasi selgusid juunioride maailmameistrid šampusepealinnas Reims´is. Elades kaasa Mihkli, Timo ja Markuse teate triumfile, meenusid koheselt aastatetagused sündmused. Vaatamata kesistele tulemustele individuaaldistantsidel tundsime teates hetkeks poodiumilõhna. See oli fantastiline tunne ja tekitab hea emotsiooni ka täna. Peale esimest vahetust olime 5. kohal, kaotust liidrile (T. Gueorgiou!) 35´´. Teises vahetuses langesime seitsmendaks ning kaotasime kontakti liidritega, kuid kolmandast kohast lahutas meid 9´´. Ankrumees hoidis poole rajani lootust kõrgel, joostes kohtadel 4.-6. Kahjuks vajus siis kaardimajake kokku (kaardil 8-9 KP rajoon). Lõppkoht 15., seda pettumust aitas leevendada ainult banketil horvaatide poolt serveeritud „titanicud“ :)

Maailmameistriks tuli Rootsi, kooseisus Rikard Gunnarsson, Mats Troeng, Håkan Peterson. Mida ütlevad need nimed meile täna? Tõenäoliselt peale M. Troengi on teised enamusele tundmatud isikud, vaatamata sellele, et H. Peterson on 2002. aasta EMi sprindi meister. Ma loodan, et ajalugu ei kordu ning värskete ilmameistrite nimed figureerivad veel aastakümneid tulemuste tipus.

Mulle ka meeldis see MM. Lühiraja 18. koht jäi JWOC-il minu parimaks. Eriti magus on täna neid protokolle vaadata, kuna nii eeljooksus, kui ka finaalis õnnestus mul nülgida Anders Nordbergi skalp. Tegu, mida täna on äärmiselt raske korrata.


Teate I vahetus. Rada 6,94 km, aeg 43.59

05 juuli 2006

MM-i laager

26.-30. juunini osalesin koos teiste koondislastega MMi ettevalmistuslaagris. Laagripaigaks oli valitud Kesk-Jüütimaal asuv Silkeborg. Lisaks tulevaste võistlusmaastike lähedusele oli ka enamus treeningkaarte kompaktselt ümber elupaiga. Väga positiivne lahendus, lisaks võidetud taastumisajale saime treenida praktiliselt MM-i paralleel maastikel.
MM-il stardin tavarajal ja sprindis (loodetavasti ka teates). Lähtudes sellest oli minu peamiseks eesmärgiks joosta võimalikult palju 15000 kaardiga, tavarajale sarnanevatel maastikel. Kindel plaan oli teha kaks spetsiaalset sprinditreeningut. Kokku jõudsin laagris teha 9 kaarditreeningut, millest kõige olulisemad olid neli – kaks lühi- ja üks tavarada ning kahest jooksust koosnenud sprinditreening. Lisaks põhitreeningutele mahtus kavva jooks reljeefikaardiga, joonorienteerumine, kompassiharjutus jne.

Teisipäev, 27.06
Lühirada vol 1. Rada 6km, 23KP, 42´. MM-i tavarajale sarnanev maastik. Kõrgete ning järskude nõlvadega pöögimets. Enamuses väga hea läbitavusega, vaheldudes tihedama kuusemetsaga. Tihe teedevõrk. Jooksin 15000 kaardiga. Hästi kulgenud jooksu jäid varjutama kaks teevaliku viga (11 ja 23 KP) ning üks „sõge rabelemine“ (12 KP). Juba esimene testjooks näitas ära, kui oluline on jälgida kõrgusjooni. Juba 2-3 joonega (h=5m) orvandit on tihti targem vältida. Lisaks tuleb teatud liiki rohelist karta nagu tuld. Selle sisse ronimine ei lõppe hästi – kõrge alustaimestik, okaspõõsas, nõges ja muud ebameeldivad loodusimed, pidurdavad oluliselt jooksutempot. Ladus jooksmine ja teevalikud on aga tulevase MMi võtmesõnad.














lühiraja maastik



Kolmapäev, 28.06
Lühirada vol 2. Rada 5,7km, 19KP, aeg 46´, kaart 10000. MM-i lühirajale iseloomulik maastik. Võrreldes vol. 1-ga oli kohati tegemist totaalselt erineva metsaga. Raja algus (1-6KP) kulges tammemetsas, kus pidi palju kummargil jooksma. Tihedad ja madalale ulatuvad tammeoksad tegid jooksmise ja õiges suunas liikumise keeruliseks. Lisaks oli maapind kaetud kanarbikuga, meenutas kohati Norra maastike. Raja teine pool oli jällegi peamiselt kuusemets. Võrreldes esimese päevaga olid kõrguste vahed väiksemad, kuid orvandite süsteem tunduvalt detailirikkam. Reeglina on Taani maastikud tehniliselt lihtsad, kui püsid pidevalt kaardis on kõik elementaarne. Keeruliseks läheb siis, kui tempo tõuseb liiga kõrgeks või kaob keskendumine. Ma sain valusa õppetunni 12KPga. Kõik tundus klappivat, kuid „õigete“ orvandite vahelt ma küngast ei leidnud. Ükskõik, kuidas ma oma kaarti ei sättinud tundus, et oleksin nagu õiges kohas. Kõik paistis nii sarnane, et raske oli ennast täpselt määrata. Ainsaks väljapääsuks oli joosta kindlale objektile, milleks sai lõunapoolne tee. Selline peata olek maksab nii kiirel maastikul valusalt kätte. Tundub, et jõudsin esimeste jooksudega juba 15000 skaalaga liialt ära harjuda.




Neljapäev, 29.06
Tavaraja treening. Rada 11,7km, 20KP, aeg 69´. Tarvo oli ettevalmistanud suurepärase, ohtralt teevalikuid pakkuva raja. Sellest kujunes laagri tähtsaim treening. Üritasin selleks valmistuda, nii nagu oleks tegemist MMi tavaraja eeljooksuga. Maastikuks hästi läbitav, peamiselt pöögi-kuuse segamets. Järskude ning sügavate orvandite skeemiga. Jubeda tumerohelise (lehtpuu võsa) ning pisut leebema helerohelisega (peamiselt kuusenoorendik). Peale raja alguse ebakindlust suutsin leida hea kontakti kaardiga. Usun, et tegin enamuse teevalikutest hästi. Võtsin igas punktis endale teatud aja, et kõik rajameistri trikid läbi näha. 13KPs nägin 3´ varem startinud Erkkit. Ma kohtusin temaga rajalõpu osas pidevalt, kuid me ei jooksnud ühtegi etapi sama trajektoori kasutades. See oli naudinguline kogemus. Etapivaliku paremaks teostamiseks üritasin pikematel teelõikudel võimalikult palju ette lugeda. Sellest oli abi. Tahan oma mõtetes säilitada iga sekundi sellest jooksust, sest sarnane sooritus viiks mu tavaraja finaali. EMi fiaskot silmas pidades oleks see juba väike võit.





tavaraja maastik

Reede, 30.06
Ǻrhusi kohal oli tunda kärsahaisu, koondise sprinterid soojendasid rehve. Väga plahvatuslik oli „vanaisa“ Aadli. Kündis pool kohalikust botaanikaaiast üles.
Esimene rada 3km, 15KP, aeg 15´. Avatud park, botaanikaaia atraktsioonide ning tumeroheliste metsatukkadega. Kuigi MMi sprint joostakse peamiselt hästi läbitavas metsas on seal suure tõenäosusega ka mõned lõigud sarnast lagedat parki. Oluline oli endale sprinditingmärke meelde tuletada ning vältida sprindile iseloomulike „lõkse“. Parema efekti saavutamiseks jooksin mõlemad sprindi trennid intensiivselt. See andis võimaluse langetada kiireid otsuseid ja eksida valikutega. Suurima vea tegin etapiga 7-8. Vasakpoolne variant on selgelt lühem, tõenäoliselt ka kiirem.
Teine rada 3,2km, 17KP, aeg 23´. Esimesest rajast tunduvalt erinevam. Rada kulges peamiselt äärelinna elamute vahel, kuid sisaldas viimaste punktide näol ka tavaorienteerumise elemente. Palju erinevaid teevalikuid, palju sprindile iseloomulike tingmärke, palju „lõkse“. Perfektne treening. See on asi, mida iseseisvalt kodus harjutada ei saa. Ning iga meeter selles treeningus täitis oma ülesannet. Üritasin tempot veelgi tõsta ja võimalikult palju ette lugeda. Rajameister oli tasemel. Kui reeglitest rangelt kinni pidada siis minu tulemus läheks tõenäoliselt tühistamisele. Teel 14 KPsse (otsi kaardilt risti) ületasin heki, mis oli kaardile märgitud keelava tingmärgiga. Lisaks olin paaris kohas teevalikuga hädas. 9 KPst jooksin juba välja, kui otsustasin ikkagi teise varinadi kasuks. Lisaks läbisin ühte elamukvartalit kolm korda, oli küll tuttav tee, kuid kardan, et viimane kord oli liiast. 12KPst oleks pidanud kohe suure tee peale minema.




Silkeborgi laager oli üks paremini organiseeritud laagreid, kus ma kunagi käinud. Kõik toimis nagu kellavärk. Eriti oluline oli, et Tarvo (ja Olle teise sprindi rajameistrina) suutis igaks treeninguks spetsiifilise harjutuse ette valmistada. Tehnilise suutmatuse või maastiku mitte tundmise taha seekord pugeda ei ole vaja. Selle 9 treeninguga võtsime sealsetest võimalustest praktiliselt maksimumi. Laager oli harjumatult intensiivne (iga päev testjooks), kuid läbi nende katsumuste ongi kõige lihtsam maastiku eripärasid omandada.

Tänasega on minu MMi stardini jäänud 24 päeva. Esimesed 10 päeva on plaanis harjutada Põhja-Eestis, kasutades ära Nõmme-Harku metsa. Kavas pikemad krossid, tõusud ja pikad lõigud. Seejärel siirdun 14. aastase vaheaja järel O-Ringenile. Tõenäoliselt ma seal kõiki päevi ei võistle, kuid võistluspäevadest kujunevad MM-i peaproovid. Vahetut enne MMi on plaan põigata korraks Lõuna-Eestisse, äkki isegi joosta Obinitsa kandis.




Olle ja Sander lühiraja teekondi arutamas.