Hälsingland

Peale hädist EMi seisis minu ees kaks valikut: alustada treeninguid uuteks võistlusteks või murda kompass puruks! Meeltesegaduses jätsin suunanäitaja esialgu terveks. Jätkamise eesmärgiks on tõestada endale, et EMil näidatu oli hetkeline nõrkus. Esimesteks „eksamiteks“ BMV ja EMV lühirada. Peale EMi nädalat keskendusin pikkadele aeroobsetele krossidele, mille vahele jooksin kaks hoogsamat orienteerumist (HMV valik ning Virumaa o-jooks). Teise nädala plaanisin juba aktiivsema, lisaks kolmele võistlusele plaanisin hoida ka mahu võimalikult talutava.

Nädalavahetus möödus Rootsi Hälsinglandis. Stockholmist 350 km. põhja pool asuv maakond korraldab suvel ka O-Ringeni. Minule oli see esimene kokkupuude sealse ultra kivise maastikutüübiga. Eesmärgiks oli teha tundmatutel ning nõudlikel maastikel tehniliselt head sooritused. Üritasin võimalike kohtade peale mitte mõelda. Läksin otsima tehnilist tasakaalu ning kadunud enesekindlust. Kuna laupäevane võistlus oli Eliteserieni (Rootsi kevadine tipporienteerujate seeriavõistlus) etapp siis võis oodata lisaks hea tasemelisele võistlusele, ka huvitavat vaatemängu - tirijate jõuproovi.

Reede
Alftafejden (tavarada) H21E
Rada1 2,4km 25KP aeg 76.02 (6.07 min/km) 15. koht
SLS 177/184

Rada koosnes kahest totaalselt erinevast maastikutüübist. Esimesed 30´ tuli joosta mööda kivikülvi, raja teine pool kulges hästi läbitavas männimetsas. Ma ei ole juba tükkaega olnud niivõrd nõutu, kui seekord stardis kaarti vaadates. Kuhu ma lähen? Etapi punane joon kadus musta värvi vahele ära! Aga variant ei olnud – otse! Raja algus oli midagi jooksmise ja balletti vahepealset (olin ennast ettenägelikult liibuvasse „luikede järve“ kostüümi riietanud, värvuseks siiski must). Jalge all olid ainult erineva suurusega kivid. Kivikõrbes eksisin 3 KPga, liiga palju energiat läks püsti püsimise peale, et muutusin etapi lõpus hooletuks. Labane suunaviga. Lisaks valisin 2 ja 4 KPsse valed teevalikud. Paljuski olid need emotsionaalsed otsused, et pääseda paremale pinnasele.

Halb üllatus oli, et peale tehnilise osa läbimist hakkas mind kimbutama kõhuhäda (krt. see aasta juba mitmendat korda!). See koorem langes varsti hõbedasele samblavaibale. Koos alguse seiklustega olin piisavalt aeg kaotanud, et 13KPs saabusid kaks tagapool startinud sportlast. See äratas mu üles. Alates 14KPst dikteerisin selle seltskonna tegemisi ning suutsin raja lõpuosa KPd läbida enne konkurente.

Huvitav, kas see tõestab jällegi, et minus on ainult teatemehe ja „koosjooksja“ ainest? Üksi ma nii enesekindlalt ja hoogsalt ei liikunud, kui kuklasse hingavate hagijatega. Pigem näitas see, et teatud maastikutüübil suudan Rootsi 40.-50. meestega võrdselt liikuda, või isegi nobedamalt. Samas teatud osadel teevad nad oma veatu ja ühtlase tegutsemisega minusugusega selge vahe sisse. Kokkuvõttes 15. koht, kaotus parimale 5´30´´.

Kuna ma jooksin eliidis esimest korda (Rootsis peab olema arvestatavad edetabelipunktid, et eliiti jooksma saada) siis jäin tulemusega rahule. Jooksule paneks hindeks 4-, peamiselt selle eest, et suutsin lõpuni võidelda. Rain saavutas suurepärase 2. koha H21L klassis. Arvestades seda, kui palju mehi on võistlustel stardis siis on esikolmikukoht hea saavutus, olenemata võistlusklassist.








Laupäev Ljusdalslöpet (lühirada) H21-2
Rada 4,4km 17KP aeg 27.46 (6.18 min/km) 1. koht
SLS 177/189

Saabuvat Piigaste tirimist silmas pidades üritasin lühirajaks eriti pingsalt keskenduda. Kahjuks ei piisanud minu edetabeli skoorist seekord eliitklassis jooksmiseks. 185. registreerunud mehest moodustati kaks klassi – H21 1 ja 2. Lisaks olid veel H21E 1 ja 2 (u. 80 lõustaga, üks tuntum, kui teine). Võistlus peeti suhteliselt kobeda nõlva peal, mis pakkus lisaks piimahappes jalgadele ka väga kivist pinnast ning ohtralt detailseid nõlvapunkte. Minu eesmärgiks oli keskenduda ainult KPde läbimisele, tempo oli teisejärguline. Leppisin endaga kokku, et vajadusel käin, kuid ei lase käest kontakti kaardiga. Kuni 5 KPni tuli joosta väga tehnilisel ja peitlikul maatikult. Kohe esimene punkt oli paras pähkel, lühike nõlva mööda minek, kus puudusid selged orientiirid. Enne KPd pidi olema küll metsasiht, kuid Rootsi sihid erinevad totaalselt Eesti metsadesse raiutud alleedest. Toetudes kompassile ja kõhutundele sai esimene katsumus läbitud. Kolmanda KPga tuli raja suurim eksimus. Hindasin maastiku valesti ja hakkasin vale pätsi otsa ronima...stopp! Kus ma olen? Täpselt nagu ei tea! Krt, seis, vaata rahulikult. Liiga vara, tagasi alla. Õige mäe otsa ronides tähis juba säras. 4 ja 5 korrektselt, kuigi kaotan liialt ettevaatliku allmäe jooksuga kindlasti palju. 6 oli pikk etapp, plaan joosta otse mööda mäeäärt. Eesmärk oli hoomata lisaks teeradadele ka parkimisplatsi, kuna jõudsin etapi peal selle vahetusse lähedusse siis otsustasin seda „käsipuuna“ ära kasutada. Kuna mäe teisel nõlval oli mets ilusam siis oli see võib-olla lapsik nõrkus, kuid tahtsin jääda kindlaks oma konservatiivsele taktikale (usun, et kui suudan põhitõed üks kell unepealt täita siis on aeg ka nurki julgemalt lihvima hakata. Huvitav, kas ikka näen seda aega?). 7-9 etapil tempo tõuseb, suudan siiski olukorda kontrollida. 10 etapi jooksen ringi! Kasutan teejooksu rajalõpuga tutvumiseks. Tundub tihe ja tehniline. 11KPsse minekuks kasutan tuldud teed, jooksen võimalikult kaua teerajal, kindlaid orientiire kasutades (ja tempot langetamata) läbin KP. 12-17 lihtsad punktid suusaradade vahel. Kiire tempoga on siiski raske kõike välja lugeda. Kasutan palju käiguvahetust ja surmkindlaid pealeminekuid. Lõpp allamäge. Kas ma lendan? Tule maapeale tagasi, ühest memmest said mööda, ära nüüd uhkeks mine! Pingutan lõpuni. Kas see oli täna maksimum? Ega, palju paremini ei oleks saanud. Väheke jäävad vaevama 3 KP viga ja vähene riskijulgus pikal etapil. Muidugi oleksin võinud allamäed „hullu“ panna ja viimaste KPdega rohkem riskida. Aga, kas see oleks tulemust muutnud? Jäin oma jooksuga rahule, hindeks 5-. Tulemuseks esimene võit Rootsis. Alguseks hea küll.


Pühapäev
Hälsingekavlen
Rada 6,1km 14KP aeg 38.51 (6.22 min/km)
SLS 173/181

Teate formaadiks mini 25manna. Joosti 16 vahetust, võistkonnas mehed-naised-noored-vanad. Mina jooksin 15. vahetust. Maastik sama, mis lühirajal. Kuna võistkonnana olime mudas siis üritasin joosta rohkem riski piiril. Plaan oli allamäe lõigud hoogsalt joosta, kasutada rohkem kompassi, kui täpislugemist. Jooksin suhteliselt ok jooksu. Punktidega ma ei eksinud. Samas lõikasin kahel korral valusalt näppu liiga kiire tempoga. 6KPsse minekul olin lihtsalt hooletu. Juba viiendasse tulles olin nõlva peal üldsuunaga hädas, kuid suutsin olukorra jooksu pealt ära lahendada. Eelnevalt puterdatud etapp ning allamäge kogunenud jooksukiirus kujunesid fataalseks koosluseks. Jooksin punktist välja ilma konkreetse plaanita, lisaks keerasin kaardi endale valesti ette. Alles järvest välja suubuv suur oja peatas mind. Siis korrigeerisin üldsuuna, kuid ei saanud ennast veel paika. Alles teine seisak teekäänakus tõi teatud selguse majja. Lapsik eksimus – tahad võita sekundi, kuid kaotad hoopis minuti! Ei toi ilma plaanita KPst lahkuda, vaatamata aastatele kipub see ikkagi ununema. Teine suurem (samuti lapsik) eksimus oli etapil eelviimasesse. Plaan oli joosta ümber kaljude ning kompassiga läbi kivise ala. Himu kiiresti alla mäge joosta oli nii suur, et viimane kord vaatasin kompassi punktist välja minnes. Tulemuseks nädalavahetuse suurim suunaviga. Peamiseks põhjuseks liiga kiire tempo, kuid teine oluline asjaolu oli ka see, et ma ei suuda niivõrd kivisel alal korralikult orienteerumisega tegeleda. Kogu tähelepanu koondub kivide vahel vingerdamisele. Kuigi kaotasin etapi parmatele (Rootsi koondislased) suhteliselt palju siis jäin rahule. Jooksin terve raja üksi. Sellisel maastikul on see minusugusele mehele selge miinus. Vaevalt, et seltskonnas joostes oleks vales suunas mööda mäge alla kihutatud.

Bikeest lühirada ja tavarada

Lühi- ja tavaraja võistluskeskus asus Haanja suusastaadionil, lühiraja maastik kulges mööda suusaradu ja nende ümbruses, tavaraja oma käis aga Vällamäel ja seal piirkonnas.
Lühirada möödus enda jaoks suhteliselt tuimalt, kuna väga palju valikuid polnud ning suhteliselt tuim rassimine oli. Enesetunne polnud suurem asi, seega kujunes füüsiliselt üllatavalt raskeks. Ainsa vale valiku tegin teise minnes, kus sõitsin sisse korraliku S, kuna ei märganud vasakpoolsel valikul väikest rada lageda ääres. Sellega ilmselt kaotasin umbes 20-30 sek. Pikka etappi kaalusin pikka aega ning otsustasin otse sõita, mis oligi õige valik. Enamus konkurendid läksid ringi ning kaotasid selgelt üle minuti. Kokkuvõttes oli suhteliselt lihtne rada, kus tuli tuimalt pedaale sõtkuda.
Tavarada see-eest pakkus juba midagi hoopis enamat. Vällamäe maastikult võis oodata et tulevad aeglased km. ajad ning raske sõit hoolimata suhteliselt lühikesest rajast( minul 13,5 km optimaalset teed pidi). Kuna mitu klassi sõitsid ühte rada, siis sel päeval oli minu start üsna hilja ning sain ära näha, kuidas H-18 omad lõpetavad. Kui neist kiireim tuli 1.13-ga siis pani kyll mõtlema, et mida siis pakutakse. Rada ise oligi enamuses mööda metsateid ja tõusu oli ka korralikult.
Esimesed kaks punni erilist valikuvõimalust ei pakkunud. 3. minek aga pakkus isegi 3 reaalset variant mida kõiki ka kasutati. Osad geeniused üritasid isegi otse minna, kuid eriti hästi see neil ei õnnestunud. Ise panin mööda suurt teed ringi mis oli ka õige valik. 4. punktiga panin väiksese vea, kuna alt soo äärest rajalt läks auto jälg maja juurde, mida pidasin teeks. Suhteliselt kiiresti taipasin olukorda ja sõitsin õigesse kohta. Viga vast mingi pool minti. 6 punn pakkus samuti huvitavaid variante. Mina valisin kõige nn. inimlikuma, kus lootsin ikka sõites kohale jõuda. Tõusule jõudes sain aimu, et hetke seisundis ei tule sellest midagi välja ning vaheldumisi lükkasin, jooksin ratas õlal või sõitsin. Osa rahvast oli samuti vasakult läinud ja siis järsaku äärest ratas õlal üles roninud. Paremalt ilmselt mindi ka kuigi seal oli ikka eri järsk tõus. 7. minekul valisin alguses ainsa variandi mis tundus reaalsena, kuid hiljem rada analüüsides ja teistega rääkides sain teada, et ka paremalt mindi ja järsust laskumisest oli täitsa võimalik alla saada, küll mitte sõites. 8. punniga panin ainsa suurema vea, kuna seal oli suur tee mida kaardile polnud märgitud. Vaid väga vähesed taipasid ära, et seda kaardil pole. Halb varinat oli 10. minek, kus otse minekul oli palju puid ja üks rõve ronimine. Alt asfaldilt oleks raudselt kiiremini saanud raudselt. Lõpu sõitsin mööda asfalti kuna mingit tahtmist polnud enam minna tõusu võtma mööda väikesi metsaradu.
Kokkuvõttes olen üsangi rahul, kuna mõlemad vead olid tingitud kaardil puudu olevast teest ja seda ei saanud ette aimata.
Meesteklassis näitasid meie mehed kodumaastikul selgelt naabritele koha kätte. Tõnis Erm võitis kõik päevad, Margus Hallik jagas viimane päev esikohta ja lühirajal oli 3. kohe Jussi Mäkila selja taga 6 sekundiga.
Oli ilus nädalavahetus ning kahju on tõdeda, et Eestis ratta-orienteerumisvõistlusi nii vähe on.
Jõudu ja jaksu kõigile.

Maa all ja maa peal

Täna toimus Kohtla-Nõmme kaevanduspark-muuseumis selle asutuse ajaloo esimene orienteerumisvõistlus. Kohale oli kogunenud kahetsusväärselt väiksearvuline, kuid orienteerumisele rõõmustavalt ustav seltskond.

Start anti harjunust pisut erinevalt majast seest. Kõigil võistlejail tuli leida riiulilt endale paras plastmassist kiiver (mis pidavat õunasuuruse kivitüki laest kukkumisel puruks minema), korraldajate soovitusi järginud panid vööle rippuma aku ja kinnitasid kiivri külge kaevurilambi. Stardist ei tulnud joosta mitte uksest välja, vaid trepist alla, väidetavalt 8-10 m sügavusele.
Kuna maa all kompass ei töötanud (nagu lubatud), tegin esimesed sammud ebakindlalt. Kui pihta sain, kuhupoole lähen, läks liikumine juba libedamalt. Käigid olid piisavalt kõrged, kuigi kohati rippusid laest ebameeldivalt madalal lambid ja elektriraudtee traat (220V). Ühe käega tuli kogu aeg kiivrit kinni hoida. Mõned käigud olid päris hästi valgustatud, aga esimed kolm punkti redutasid pimeduses, mida kaevurilamp märgatavalt peletada ei suutnud.
4 minutit ja 18 sekundit hiljem (multisportlasel Heitil läks loomulikult üle poole minuti vähem, orienteeruja Ollel jälle mõned sekundid kauem) jõudsin taas maapinnale ja algas tavapärasem o-rada. Mets üllatas risususega, kaardil väga kenana näiv 5-6-7 punkti ümbrus olid tegelikult päris kole (lehtpuuvõsa + risu + tärkav nõges), eriti võrreldes täiesti joostava 8 punkti ümbrusega. Minu jooksu segas ebatasasel pinnal jooksmisel valutav hüppeliiges, millele teisipäeval kuidagi märkamatult liiga olin teinud. Ja ebatasast pinnast oli palju (alguses aherainemägi (neile, kes pole suvesid Kohtla-Järvel veetnud — suur kivihunnik), siis risu). Kaheksandal ja üheksandal etapil möödus Olle ja kadus. Kaadri üldistusastmega kohanemine ei läinud mul ka kergelt, juba kolmanda punktiga kadus veale oma 30 sekundit. Võitis 42 minutiga Olle, paar minutit kaotas sekundiga Markuse alistanud Mati Tiit ja neile umbes pool minutit Jaan. Siis tulin suure vahe järel mina ja siis samasuguse vahe järel Ottas.

Maastik oli tegelikult lahe ja veel paremat reljeefi pidi kaardist läänes veel küll ja küll olema. Üks tunnustatud rajameister käis võistluskeskuses tähtsa näoga ringi ja lubas, et kui korraldaja leidub, teeb ta sinna kahe aasta pärast eestikateks uue kaardi. Ka Olle möönis finišis, et kaardi arendamisse võiks veel investeerida küll.

Peale võistlust said kõik osavõtjad uuesti maa alla ekskursioonile minna ja paljud kasutasid võimaluse tõelise vana kaevuri käest põlevkivi kaevandamise tehnoloogiast, lastest, kaevurite ja õpetajate palkadest, Ida-Saksa turistidest ning elektrivoolu toimest inimorganismile kuulata ära. Pooleteise tunniga saime kõik palju targemaks (ja metrooga sõita).

Tagasiteel käisime läbi ka Kiviõli tuhamäelt. Nüüd valges oli vaade selle otsast märgatavalt parem kui oktoobris pimedas. Aga kõrvalolev tehas undas täpselt samamoodi.

Olle jutt

Bikest

Nüüd siis on taas kätte jõudnud aeg, mil mina taas kirjatükiga maha saan. Chief oli juba kurjustanud, et keegi ei kirjuta. Ma üritan asja natukenegi parandada.
Reedene sprindi võistlus kujunes väga huvitavaks ja üsnagi intrigeerivaks. Kuna mina ei julgenud maailma vägevatega veel võitu sõita, olin kirjas H-20 klassis. Nagu hiljem selgus, ainus võistleja reedel ma seal olingi. See-eest sai võrrelda ennast H-18 ja H-40 klassi sõitjatega. Rada ise üllatas mind selle poolest, et kulges enamuses metsas. Ma miskipärast arvasin, et on rohkem linna vahel ja tänavatel. Lugemist oli korralikult ning puhtalt ei sõitnud vist pea keegi. Enda sooritusega jään rahule, kuna teravust oli korralikult ja enamvähem suutsin asjad välja lugeda. Ainus lollus lipsas sisse 5 punniga. Olin alates esimesest koos sõitnud mingi Sommiga, kes eliiti lükkas. Kuna ta mulle üsna kõva vend tundus ei tahtnud teda kuidagi eest lasta ja kaardi lugemine jäi nats soiku. 5-se minnes oligi tal teine punn ja mina vana idioot muidugi järgi talle. Kohale jõudes sain kohe aru, et ma ei peaks üldse siin olema, vaid hoopis jupp maad edasi. Natuke kaotsain aega ka 7. minekul, kus alguse osas jäin soode vahel võssa kinni ning hiljem ei suutnud õiget raja otsa ära oodata ning punni nähes hakkasin lõikama.
Ajaks sain 14.15. Samal rajal võitis mind vaid Soome vanakooli mees Mika Rantala ja seda 10 sekundiga. Meeste eliidis võitis kodupubliku rõõmuks Tõnis Erm Tuomo Tompuri ja Alar Viitma ees.
Tulemusi saab näha Võru kodulehelt: www.okvoru.ee.
Tänase ja homse kohta loodan homme õhtu jutu kirjutada, kui saan ka kaardid kätte

EM tava

Enne tavaraja starti üritasin ennast teadlikult natuke rohkem närvi ajada kuna lühi finaalis olin vist enda arust liiga rahulik ning ei suutnud piisavalt keskenduda. Tagantjärele mõeldes õnnestus stardieelne tegevus päris hästi. Ühtlasi olin ilmselt juba 3 stardiga harjunud suurvõistluse pinge ja rutiiniga. Varasem täiskasvanute suurvõistluse kogemus oli 2 a tagune Rootsi MM-I lühi eeljooks.

Start. Esimesse anti kohe küllaltki keeruline etapp (jooksu mõttes), mis tuli praktiliselt otse joosta. Kasutasin väikeseid teid võimalikult palju ja punkti võtsin ka kindluse mõttes lagedalt ja suurest sadulast. Algus hea ja sai ilusti ennast sisse joostud.
1-2 Roheline soo tundus kaardilt kehva variant. Otsustasin kallutada vasakule kasutades sinist sood ja lagedale välja. Seal jooksin kindluse mõttes nurga täis, et punkt võtta kindla peale vasakult teed ja väikest rada mööda. Teelt sisse keerates järgnes minu jaoks siiani arusaamatu viga. Keerasin teele sisse ning pidin kogu aeg jooksma otse. Oma arust nägin paremalt minevat esimest väikest rada, mida ma ei valinud (tegelikult oli see ilmselt tee, mida mööda ma oleks pidanud jooksma). Järgnes aeglane seisakutega jooks teel kuna teist teed ei tulnudki, üritasin pidevalt määrata asukohta. Nägin vasakul sood ning mõtlesin, et kas ma olen tõesti alles nii suure tee lähedal (arvasin, et on esimene soo)? Lõpuks jagasin ikka lahti, et olen vale tee peal ning väikeste kahtlustega kuni punnini välja. Seda teeristi tahaks uuesti kohapeal näha aga ilmselt on seal kõik korras ning vaatasin ise valel hetkel mujale. Viga ~1,5 min.
2-3 Tehtud viga röövis tibake enesekindlust ning etapp möödus küll hästi minnes aga olek oli ebakindel ning seetõttu tegutsemine natuke aeglane.
3-4-5-6 Saan kätte hea sujuvuse ning loen ilusti kõik välja. Kontrollin pidevalt suunda kuna kohati ujuvatel vormidel võib kergelt ära kalduda.
6-7 Etapil on ees eelinfos olnud linnupesa piiratud territoorium. Punkt tundub ka keeruline, väike lohk rohelises ja nõlva peal. Üritan kallutada kergelt paremale kontuurile, et kaduvat rada mööda võtta punkt. Päris kontuurini ei jõua ja keelatud ala tähistuse lint on ilusti looduses ning selle ääres korralik kappar sees. Sealt kaduva raja peale, kust ilusti väikese nina järgi suunaga punkti.
7-8 Enne punkti natuke ebakindel, kuna orvand tundub minu tuleku suunast rohkem nina taga peidus kui kaardilt näha. Peale kerget ebakindlust punkt käes.
Liblikas. Liblika esimesse punkti läheb küll juba paras kappar, mida eelnevalt ei olnud. Naistel ju sama liblikas. Kogu liblika jooksmine oli parajalt ebakindel. Suurt viga ei tee aga kaardilt õige punkti väljalugemine ja reljeefi ja radade väljalugemine punktirõngaste, -joonte ja –numbrite vahelt on paras katsumus. Seisatasin päris mitu korda ning sujuvust ei olnud. Seda oleks saanud selgelt paremini joosta.
20-21 Samuti raske kaardist aru saada, kuna segavaid jooni liiga palju. Sama on kõigil, jookse!
22-23 Esimene pikem etapp, teevalikuga. Valin kiiresti vasakpoolse variandi, mis tundub päris hea. Olen valikus kindel. Enne punkti jään mahalangenud puudesse kinni aga muidu oli hea valik. Eelmisest 22 KP-st välja inglasega koos, tema valib mul selja taga teise variandi kuid 300 m enne punkti tee peal laekub mulle täpselt ette. Ilmselt oli mingi muu variant siis samakiire.
23-24 kallutan kindlalt tee peale, et selle kaudu punkt võtta.
24-25 Raske valik! Kiiruga ei suuda ühtegi head varianti välja mõelda ning parempoolset varianti ei näe üldse (Olle valis selle). EM-I ajal on selgeks saanud, et tugevamad jooksevad ikkagi väga palju otse, see ju lühim distants. Valin otsevariandi kasutades kaduvaid radasid rohelises ning edasi juba paremini joostavaid radasid. Eelmisi päevi ning ka juba joostud rajaosasid arvestades võis oodata, et ehk tumeroheline ei olegi väga hull – oli siiski. Kaduvad rajad kadusid ka pidevalt jalge alt ära ning olid täiskasvanud. Ilmselt kaotasin selle valikuga ligikaudu 45-60 sek. Samas oleks see parema õnne korral olnud ka täiesti joostav variant (näiteks vaarika ja lehtpuuvõsa asemel oleks olnud kuuse noorendik).
25-26 Tundub raske punkt nõlval, mis mulle on alati raskusi valmistanud. Kontrollin pidevalt suunda ning üle nina punkti.
26-27 Viimane pikk etapp. Lõpp on lähedal. Nüüd tuleb tõmmata! Jooksen punktist natuke lohakalt välja. Aga allamäge on kiirus üleval ning ei taha seisatada, kaldungi liiga vasakule. Lagedal näen kaugel ees inglast kellega 24 koos olin. Ilmselt oli siis minu 25 valik vale (selline mõte siis jooksu ajal). See annab indu pingutada, et lagedal ja teedel lähemale tõmmata. Enne punkti suur tõus. Kaardilt väga suur ei paistagi aga väsimuse foonilt oli karm! Tõusu otsas läks tee kaares ja ka tõus ei lõppenud konkreetselt ära, seega ei olnud päris selget kohta teelt ärapööramiseks. Arvan, et on õige koht ja pööran sisse (inglane jookseb veel edasi). Punkti tahan võtta sälkoru järgi (selle lugesin välja kaardilt, tegelikult on tavaline orvand). Jooksen aga kõik ujub. Midagi ei saa aru. Soo või mineraalmaa? Tõus tõmbas korralikult läbi ka, mõni km on ju joostud. Näen läbi metsa taga teed. Ei taha siia hääletama jääda ja jooksen tee peale välja, et ennast täpselt paika panna. Saan aru kus olen ning veel kergelt sakitades ka punkti. Rõve ja kaval punkt oli. Minu lollitas rajameister sellega ära. Viga ~1,5 min.
28-29. Lahe etapp, Tehvandi tõus. Enna allajooksu kaalun veel kas minna otse või paremalt teed pidi. Otsustan paremalt kuna alla ja ülesmäge on teed mööda parem joosta. Tõus on karm aga kannatan joostes ära, otsas teen paar käigusammu. Punkt ise lihtne.
Edasi lõpuni paras tirimine. 30 tundub veel problemaatiline, nina nõlval, aga pealemineku kohta on väga konkreetne ja punkt paistab ka. Edasi on uduse ja väsinud silmaga raske 15000 kaardilt neid teid välja lugeda aga sujub. Viimane tõus on raske. Finis.
Hinnang enda jooksule on igal juhul hea. Tehniliselt raskemad punktid suutsin ilusti ära võtta aga kahju on 27 punkti veast. Kokku viga ilma pisikaari lugemata jämedalt 4 min. Arenguruumi jäi.
Vormi ajastus igal juhul õnnestus, kuna füüsiline enesetunne oli kogu nädala jooksul hea ning startidega läks isegi paremaks. Tavaraja tõusud tõmbasid lõpus jalad läbi aga muidu jaksasin ilusti lõpuni pingutada.
Kõigi distantsidega peale lühi finaali jäin enda sooritustega ka rahule. Lühi finaal vajab eraldi süvenemist.

Erkki

EMi kaardid

09.05 lühiraja B-finaal, rada 6,1 km, aeg 35.53

11.05 tavaraja eeljooks, rada 9,7 km, aeg 76.30

13.05 teade, rada 9,2 km, aeg 48.39

EM läks p*****!
Lühiraja finaalikoha pudistasin ühe lollusega ära. Samas arvestades konkurentsi tihedust ja sooritust b-finaalis ei oleks ma finaalis suutnud suurt midagi korda saata.
Tavaraja eeljooksuks ei olenud ma lihtsalt valmis. Ei füüsiliselt, ega vaimselt. Raja alguses sai rinda kõva laksu (testrivöö päästis hullemast), peale seda hakkas "lehm" kraavi vajuma. See oli mannetu ja häbiväärne sooritus.
Puhkusenädala ainuke pärl oli teade. Sander tõi võistkonna vahetusse väga intrigeerivas seisus, ma lihtslt pidin endast maksimumi välja võttma, et seda seisu hoida. Viimane ala näitas, et puhanud ja motiveeritumad sportlased võivad teatud situatsioonis ennast ületada. Aga Sandri ja Markusega olen valmis iga kell uuesti teadet jooksma. Vennad ikka tirisid!

Mis edasi? Eks, aeg näitab. EM oli üks verstaposte. Siit edasiminekuks peab tegema teatud muudatusi. Aga eile tuli Harju MV hõbe (võitis loomulikult Helbeke), tundub, et vorm tipp sai valesti ajastatud:)

Teate valu.

EM - 1.20

Täna algasid minu jaoks Euroopa meistrivõistlused lühiraja eeljooksuga. Vastavalt katsevõistlustele saavutatud tulemusele startisin esimese grupis. Jooks algas minu jaoks hästi. Esimesed kaks KPd läbisin edukalt. Kolmandaga takerdusin kergelt risusse. Olles sellest kergelt häiritud jooksin liialt kiirustades KPst välja ning olin järgmise KP juures kergelt ebakindel, seisak nõlval selgitas siiski, et olin KPst mööda tulnud. Viga 15´´. Kõige saatuslikum viga leidis aset 6 KPga. Ootasin tunduvalt suuremat nina, olin terve etapi ilusti paigas, kuid asjaolu, et KP mind nõlval ei oodanud tegi mind ebakindlaks. Tulemuseks 60´´ lisakaar. Raja teisel poolel tegin ühe teevaliku vea (9-10), jooksin valesti KPst välja (10-11) ning eksisin suunas jooksul (12-13). Tulemuseks 1.50 jagu eksimusi, 23. koht, aeg 33.15 ja 1.20 finaalist väljas!



Stardis oli 119 meest, kellest finaali mahtusid vaid 51. Teadsin, et finaalikoha tagab mulle vaid hea sooritus. Kuigi tegin enda kohta keskmise jooksu ei saanud ma täna sellega kuidagi rahule jääda. Tavarada ootab. Mis s.... see uuesti!

Erkki oli minuga samas jooksus. Ajaks 31.01. Kindlalt finaalis. Kõva vend!

Stone Cold Crazy...

... oli selle laulu nimi, mis mul kummitas juba eelmisest õhtust saadik, kui ma astusin Kõrvemaa kevadjooksu starti. Distantsiks oli välja käidus 16km. Kõrvemaa ja 16km tähendavad enamus inimeste peades suusaringi ja miks peaks mina olema mingi erand. Suusasõitudes on ka meelde jäänud, et kõrvemaa suusaring on üks lihtsamaid. Selle teadmisega starti minnes oli selline optimistlik tunne. Mõtlesin, et kui 57 minutiga ei jookse, siis alal tunni tuleb kindlasti. 3.45 kilomeetrile pole ju teab mis kiire jooks. Lausa aedlasepoolne. Eelnevad paar päeva olin peas jooksu juba läbi mõelnud ja starti asudes oli tunne kuradi hea. Mis seal ikka, paneme punnu!
START! Miks kõik longivad? Ei jätku julgust Koselevist mööduda ja võtan ennast gruppi sisse. Nii esimese kilomeetri lõpuks olid Pirksaar ja Koselev oma teed läinud ja mingi punt veel neid natuke jälitas ja siis mina seal oma mugavas tempos. kuni kolmanda kilomeetrini kus jõuti kruusateele, kus vaimsa ja füüsilise tõrke tagajärjel mul keha seisma jäi.
Edasine jooks kulges juba ebameeldivuse märgi all. Kuum päike, õhk ei liigu, tee tolmab, inimesed mööduvad. Kuskil 6km peal juba mõtlesin tõsuselt alla andmisele. Jne jne jne jne... kuni lõpuni välja. Aeg 1.02.50 oli allapoole igasugust arvestust. Koht 15. Esimene naine napp minut seljataga minul. Kõik tundus väga masendav.
Lõpuprotokolli sirvides selgus, et jooks polnud ainult minule raske. Sellise ajaga mida algul endale ette seadsin oleks juba saanud tossud või muud NIKE nänni auhinnaks. Viimase auhinnalise 6. koha saanud Margus Ader sai ajaks 58 kopikatega. Koselev võitis veenva 51 minutiga.
Ettekujutus lihstast rajast on Kõrvemaal ikka väga vale. Suusatamise jaoks on asi suht lihtne aga jooksja jaoks on selliseid väikseid tõuse koguaeg. Tasane maa praktiliselt puudub. Arvan ka, et enda ja paljude teiste sooritust segas kevadiselt soe ilm. Temperatuur aegviidu metsade vahel küündis 24 kraadini. Suve lõpul on see kõik tühine aga mai algul pole keha veel kuumaga harjunud.
Korraldus oli sellele tiimile omaselt hea. Rahvast võibolla natuke vähe, aga esimese võistluse kohta normaalselt. Usun, et järgmine aasta on inimesi 2x rohkem. Nende hulgas loodetavasti ka palju orienteerumishuvilisi. Eriti ootan starti Aadlit muidugi. Täna oleks ta küll uue tossupaari saanud omale.

Aga see kõik oli tühi jutt... Queen'i Stone Cold Crazy Metallica esituses on selle nädala lugu!!!

Töö tehtud!

Tänaseks on kõik olulised treeningud tehtud. Lühiraja eeljookuni jääb veel neli päeva, mis kuluvad puhates ja kergelt treenides.
Nädalavahetusel võistlesin Lõuna-Närkes peetud Tiomilal. Kuigi ma ei ole öise orienteerumise andunud nautleja olin rahul võimalusega joosta esimest vahetust. Tundsin, et vajan enne EMi starte ühte agressiivset ja äkilist võistlust. Võimalust tunnetada omal nahal, kui kiiresti on võimalik kaardiga joosta. Esimese vahetus stardis oli ligi 350 võistkonda, kes kõik tungisid täiel kiirusel kitsasse koridori, mis viis K-punktini. See oli nagu lahinguväli, kus mehi kukkus ja tallati jalge alla. Sarnane kompromissitu ja kohati jõhker võistlus jätkus ka metsas. Rajameister ei suutnud oma kavalustega suurt gruppi laiali hajutada. Paljudes KPdes oli tõsine tunglemine, tõuklemine, sõimamine, rusikahoopide jagamine...vaatamata seisakutele, suutsin ma nendest „kogunemistest“ kavaluse ja jõhkrusega õnnelikult läbi pääseda. I vahetuse rada oli 14,5 km ning jagunes kahe erineva maastikutüübi vahel. Raja algus ja lõpp kulges hästi läbitavas ning tehniliselt lihtsamas metsas,


















raja keskosa aga tehniliselt nõudlikul, suhteliselt kivisel maastikul. Õnnestunud stardi järel seadsin ennast koos Mareki ja Sanderiga liidergruppi. Sealne mugav õhkkond muutis mind hooletuks, selle tulemusena avastasin ennast hajutuspunktis (4KP), kus mul kulus 20´´-30´´ asukoha määramiseks. Need olid pikad sekundid. Terve see aeg möödus minust konkurente. Lõpuks leidsin olukorrale lahenduse, mis minu suureks rõõmuks osutus edukaks. Selle ebaõnnestunud manöövriga olin liidergrupist välja pudenenud. Õnneks eksisid hiljem ka liidrid. Läbisin enamuse rajast 30.-40. koha peal, kaotades liidritele 30´´-1´. Rajalõpus õnnestus mul korraks veel tõusta liidrite hulka (17KP, kaotus liidrile 9´´). Kahjuks hakkas mind rajalõpus häirima kõhuvalu (öiseorienteerumise pidev rõõm), mis sundis tempot langetama. Vahetuses olin 41., kaotus liidrile 45´´, ajaks 86.13. Marek 32. 37´´ kaotusega. Võistkonna seisukohalt oli tulemus hea, ise oli väheke pettunud, et ei suutnud head võimalust ära kasutada. Samas sain korraliku pingutuse. Eriti hea oli, et oli palju tempovahetust, raskeid soo ja liivase pinnasega etappe jne. Hea mitmekülgne ja emotsionaalne võistlus.

Krossirajal pressiKP poole liikumas. Rinnal Kalevan Rasti avaja, endine klubikaaslane Hannu Airila.

http://chtisriders.free.fr/tiomilabd.wmv - prantslaste monteeritud, soome keelse soundtrack´ga videolõik Tiomilast.

Viimaseks kontrolltreeninguks enne EMi lühirada olid eilsed lõigud. Olen kolm nädalat jooksnud lõike Nõmme metsas, u. 1000m. ringil (kooliajast tuttav krossijooksu ring, kus kunagi peeti Tallinna koolide tšempionaate). Viimase kaks nädalat on olnud programmis 2km+1km+2km+1km, 3´ pausiga. Kuna käsil võistlushooaja üks otsustavamaid faase siis ei olegi eesmärgiks korduste arvu tõsta vaid üritada joosta need neli lõiku anaeroobses tsoonis. Vaatamata väsitavale Tiomila nädalavahetusele, pakkusid lõigud positiivse emotsiooni. Suutsin pingutada, joosta sama pulsisagedusega kiiremini, kui nädala eest. Kuigi järgnevad numbrid on enesetunde hindamisel teisejärgulised ja pulsid subjektiivsed annavad need mõista füsioloogilise seisundi paranemisest. Kui vastupidavuse ja baaskiirusega võib rahule jääda siis korraliku tippkiirust ei ole õnnestunud mul saavutada. Kui pulsilöögid ületavad 180 piiri siis läheb keeruliseks, hingamine raskeks, piimahape lihastesse, jooksutehnika muutub olematuks ... sellises seisu ma kaua ei kannata. Loodan, et olukord puhkusega paraneb, kuid pean EMil tempovahetusega ettevaatlik olema.

25. aprill
1. 7.13 (167/177)
2. 3.26 (166/178)
3. 7.15 (170/179)
4. 3.22 (169/181)

02. mai
1. 7.05 (164/174)
2. 3.22 (165/177)
3. 6.51 (170/177)
4. 3.07 (169/183)

Loomulikult osales tirimisel ka Aadel, kelle ajad olid sekundi võrra paremad:)