27 juuni 2011

Traumadest

Täna pidin kahjuks pealt vaatama, kuidas üks andekas sportlane ennast tõsiselt vigastas. Väga ebameeldiv tunne oli. Õhtuni välja, tõenäoliselt jätkub homme.
Viimase kuu jooksul on palju vett merre voolanud. Osa sellest on soolane, osa on magus. Palju trenne on erinevatel tervislikel põhjustel vahele jäänud. Palju tööd on tegemata. Sellest hoolimata tuha sees veel mõned söed hõõguvad ja on lootust lõkkele elu sisse puhuda.
Kahe tuleva kuu jooksul on ees oodata mitu aasta suursündumust. Augusti lõpus on taaskord võimalik silmitsi seista maailma parima bändiga. Mõni nädal enne seda on võimalik samal stardijoonel seista maailma parimate orienteerujatega. Ei teagi kumba päeva pärast rohkem elevil olen. Mõlemad üritused saavad kahtlemata olema elamusterohked.
Seni kaua pean aga terve püsima. Nagu ka teie! Ärge ennast vigastage armsad lugejad.