22 detsember 2005

TERVIS

Kaheksa nädalat on treenitud, oli viimane aeg oma tervist kontrollida. Kas minusugusel harrastussportlasel on mõtete seda teha? Kindlasti, usun, et minu treeningtundidele töötunnid liites on koormus võrreldav nii mõnegi „olümpiasportlasega“. Teiseks on mul juba 15-aastasest peale esinenud aegajalt probleeme südametöös. Kunagi taheti mul isegi treenimine ära keelata. Tänaseks on see üldtunnustatud doktor oma seisukohti muutnud ja oma vigast diagnoosi mulle ka kinnitanud.

Teisipäev, 20.12, Spordimeditsiini Sihtasutus.

Kaal 71 kg
Pikkus 178 cm
Kopsumaht 5,1 l
Vererõhk 140/90 – see on kõrge, koguaeg selline olnud. Ei teagi täpselt, kas see mängib ka olulist rolli südametöös? Probleem kindlasti olemas.
Hgb 148

Jooksutest ilma max. hapnikuta, kuid koos laktaadiproovidega.




Läved – 150-152 (III koormus) ja 172-174 (VI koormus) – läved praktiliselt samad, mis mõõdeti veebruaris. Segatsoon jätkuvalt 20-24 lööki. On see hea või halb? Olen arusaanud, et mida peenem vahe seda uhkem. Samas ei ole numbrid kunagi midagi näidanud. Mul on pidevalt olnud max.VO2 parem, kui mõnel teisel Eesti orienteerujal, kuid see vahe ei ole kajastunud tulemustes.

Mida siis sellest infost välja lugeda? Treenitus ja füüsiline seisund on head. Jooksin lindil minuti kauem, kui veebruari lõpus. Samas olid nüüd pulsid ja laktaadid kõrgemad (oleks ka ebaloogiline, et oleksin paremas füüsilises seisus, kui enne hooajaalgust). See on märk sellest, et ma ei ole jõudnud veel piisavalt vastupidavuse baasi laduda. Viide raskele võistlushooajale on pulsside ja laktaatide näol olemas. Teine põhjus on kindlasti selles, et ma ei läinud testile puhanult. Vahetult enne testi olin teinud kaks korralikku treeningnädalat. Võttes arvesse EKG ja taastumise laktaati soovitati, mul intensiivsete lõikude alustamisega viivitada ning plaanida esimeste lõikude sisse pikemad puhkepausid. Lähen jaanuaris konsultatsiooni, loodetavasti näitab EKG siis 5+ pilti, seekord 4-. Organismi soovitati turgutada Preduktaali või Mildronaadiga (seda ei ole Eestis üldse saada, kuid minu teada on see relv mida kasutavad mitmed tirijad, nt. Loskutov). Lisaks kaebasin valutava kanna üle. Alates jaanuarist teen ühe laserravikuuri (8-10 korda). Kevadel põlve puhul see aitas. Lisaks veel Bioglükosamiin, mis pidi liigestele hea olema. Hakkan juba vanaks jääma, poleks oodanud, et hakkan sööma samasid preparaate, mis Aadel.

Kokkuvõttes jäi positiivne mulje. Sain juba varakult teada, millele tuleb tähelepanu pöörata. Selge on see, et minu kõige suurem probleem korralik uni, tööinimese häda. Kui saaks igapäev 9 tundi magada siis võiks ka tirida. Loodan järgneva nädala jooksul sellele kõvasti rõhku panna.

Ootan arvamusi!

02 detsember 2005

Talv, külmunud maapind, jalad...


Ilusad külmad ilmad on järjest peale tulemas - talv on juba vägagi ukse taga. Maapind on juba kõva ja külmunud. Veerpalul vorm järjest tõuseb! Orienteerujatel seevastu tõusevad mahud. Kellel kiiremini kellel aeglasemalt. Selle kõige juures kasvab aga erakordse kiirusega vigastuste oht. Vanematel kaladel peaks olema pead rohkem, et jälgida kõike märke lähenevast vigastusest. Nooremad mehed rohkem jooksevad nö valu välja ja on tahtejõuga nii asja juures, et kainelt ei jää mõtlemiseks aega.
Aga miks see kõik praegu siin nüüd kirjas on? Ikka selleks, et teie treeningrõõmu rikkuda ja muud sellist. Tegelt ei! Olukord on hoopis selline, et minu väiksed töökad jalakesed on saanud liiga palju lööke ja nüüd on tulemus käes. Nad on täiesti läbi!
Huvitav on aga asja juures see, kuidas see kõik algas. Mina jagaks vigastused laialt kaheks nende alguse järgi. Ühed saavad alguse mingist õnnetuse moodi juthumist või siis äkiliselt, näiteks lihaserebestus või jala väänamine või kuradi põlvega puu puruks jooksmine vms. Teised aga on sellised mi vaikselt vaikselt suruvad ennast peale ja koguvad hoogu nädalaid, võibolla isegi kuid ja siis kui kohal on siis halvavad igasuguse tegevuse mõneks ajaks. Esimeste vastu ei saa suht kuidagi valmis olla, st jälgida ennast. Teiste puhul on aga ainus võimalus jälgida oma keha märke.
Kui nüüd hoolega järele mõelda, siis andsid mu jalad mulle märki küll. Aga mitte nii nagu ma seda ootasin. Kolmapäeval joostes lõi tohutu valu sääreluu ümbrisesse sisse. Vasakul jalal! Noh mis seal ikka, luuümbrise põletik. See oli esimene mõte peas. Kodus veel lugesin Jooksja Tarkvarast selle kohta ja Tundus täiesti talutav. Tuleks ainult kolida jooksma pehmemale pinnase, mahte vähendada ja jala labadele veeprotseduure ja massaaži pakkuda, sealt ju kõik alguse saab. Sellest siis alustasin. Neljapäeval piirdusin ujumisega, õhtul tegin kerge jalavanni ja tegelesin oma jalgadega. Kõik ju tore ja siis All hell broke loose! Jalalabad läksid ikka korralikult paiste. Valu oli ikka kohe nii korralik, et ei lasknud uinuda. Selline tuim valu sees koguaeg. Ega siis midagi, Enne magamaminekut külma peale korralikult ja põletikuvastast geeli. Nüüd pole enam midagi teha aint geeli ja külma tulebki anda.
Aga tagasi põhjuste juurde. Neid ma otsida pikalt ei oska. Ainult liiga suur maht. Võibolla isegi mitte maht vaid liiga kiire ja suur mahu tõus. Sääreluupealt tundsin valu esimest korda mõned nädalad tagasi jooksutehnika harjutusi tehes. See aga läks kohe üle ja joostes oli tunne super. Jalalabad aga tegid esimest ja viimast korda valu jõulumäel orienteerumiste ajal. Arvasin, et see on seotud pehme pinnase ja teiste jalanõudega. Ja tõsi õhtustel jooksudel ei olnud tunda mitte midagi. Kõik tundus olevat kõige paremas korras.
Ega siis midagi, saan rohkem rõhku pöörata ujumisele ja ülakeha arendamisele. Loota tuleb, et paus liiga pikaks ei lähe. Päris Kiivikaks ära ka minna ei taha ju.
Aga olgu see teile õpetuseks, üle ei maksa pingutada ja igasse valumärku tuleb täie tõsidusega suhtuda. Pidage meeles, et "Haigus areneb aeglaselt, ent paraneb veel aeglasemalt"!
Andke kuuma!

30 november 2005

November

Esimest treeningperioodi (30. okt.-27. vov.) võib lugeda õnnestunuks. Seatud eesmärgid said enamuses täidetud. Plaanitud 38 tundi tiksus kokku, Jõulumäe laagris sai käidud, haigustest olen siiani eemal olnud ning vanad vigastused ei ole treeninguid seganud.

Kas ma suudaksin treenida rohkem? Kas ma peaksin rohkem harjutama? Tõenäoliselt ma seda suudaks. Küsimus oleks millise hinnaga. Võrreldes eelmise aastaga harjutasin esimese tsüklis 9 tundi rohkem, tehes selleks 7 treeningut enam (38,4 h vs. 29,4 h; 30 vs. 23 treeningkorda). Kuigi treeningperioodi üles ehitus on sarnane olen ma see aasta harjutanud mitmekesisemalt. Kuigi 38 tundi on tühine summa tuleb jääda realistiks ja arvestada ligi 30 % mahukasvuga.

Novembri peamiseks eesmärgiks oli treenida mitmekülgselt, saavutada teatud rutiin ning mõnus treeningvorm. Kõik kolm eesmärki suutsin täita ainult osaliselt. Treeninud olen küll mitmekülgselt, kuid tihti on kannatanud kvaliteet. Näiteks enamus jõutreeninguid on olnud siiamaani kodus teleka ees püherdamised. Samas olen rahul hüppe- ja jooksuharjutustetrennidega. Treening rutiini on seganud kõige rohkem pidev Tallinna ja Tartu vahel pendeldamine. Lisaks ei tunne ma, et oleksin heas treeningvormis, võib öelda, et konditsioon on rahuldav, kuid mitte hea. Jooks on tihti raske ja ebameeldiv. Jõulumäe laagris tundsin olulist arengut, samas kogesin seal ka reaalsust, enamus koondislasi on momendil paremas füüsilises konditsioonis.

Järgmine tsükli plaan on 42 tundi (7,5-12-13-9,5). Jätkan sarnaste harjutustega nagu novembris, loodetavasti saab suusatada. Kuna järgmine laager jääb juba kolmandasse perioodi siis tuleb paar väsitavat nädalavahetust üle elada. Kindlasti tahan rohkem tähelepanu pöörata lihashooldusele – venitus ja massaaž. Selle jaoks peab aega leidma. Eriti teeb mulle muret alaselg.

Juhul, kui huvitab siis selline nägi välja 47. nädal (Jõulumäe laager)

E h -
õ - 63´ taastav jooks + 15´ jõudu
T h -
õ - 30´ jooks + 30´ hüpped Tartu Lauluväljakul + 23´ jooks
K puhkus
N h – 40´ jooks + 50´ suunaharjutus (valge leht) + 10´ jooks
õ – 67´ jooks Rannametsas
R h – 10´ jooks + 68´ orient. Rannametsas (~10 km rada; avg 160) + 12´ jooks
õ – 75´ jooks Rannametsas + 15´ jõudu
L h – 25´+ 20´ jooksuharj.(vahele 10´ jooksu)+33´ orient (~5km;avg167)+10´
õ – 60´ jooks Jõulumäel + 10
P h – 140´ jooks Rannametsas (osaliselt maastikul; avg 140)
õ -

kokku 13,5 tundi


Treenige!

24 november 2005

10 km — 36.02

Uus treeningaasta on ka minu jaoks alanud. Novembri esimese kolme nädalaga sai treenitud rohkem kui viimased 8 kuud nelja nädalaga (32 tundi). Põhilised märksõnad on jõud ja jooksutehnika, kuid plaanid mitte enne jaanuari kiiresti joosta said ümber tehtud — kohalik ideoloogia käsib nimelt ka praegu isegi kaks korda nädalas intensiivseid trenne teha. Ja kuna üks kord sellest tehakse TKC raames kolmapäeva õhtuti Silkeborgis (ja üle nädala kaardil), leidsin ma, et natuke pingutamist ei tee ka mulle ikkagi paha.

Eile õhtul toimus aga suurem üritus — kogu Lääne-Taani juuniororienteerujad kogunesid Århusi traditsioonilist novembri 10 km testjooksu jooksma (teine joostakse jaanuari lõpus). Külalisvõistlejana asusin starti minagi. Joosti 4 ~2,4 km pikkust ringi Mindeparkenis väiksemate (ja vähem valgustatud) tänavate ääres + kümnest kilomeetrist puudujäävad meetrid. Ringil ei puudunud ka lauge, kuid iga läbimisega järjest pikemana tunduv tõus.

Tuleb tunnistada, et 10 km on ikka tugevate meeste distants. Mina ei mäleta, et mul kunagi jooks nii raskelt oleks tulnud. Esimesel ringil pandi kohe korralik tempo peale (8.18). Seadsin end neljandale positsioonile ning kannatasin kuidagi ära. Paraku selgus juba peale teist ringi, et ka teistel on raske, ning kaks kaasjooksjat otsustasid pealtvaatajaks jääda. Kuna esimene oli seks ajaks minust juba pikalt ees, tuli lõpuni ise jõuda. Tempo küll langes (2.+3. ring 17.43 ja viimane 8.56), aga see-eest oli enesetunne palju meeldivam. Niimoodi oleks jõudnud pikemaltki joosta. Testi parimale (vabandust, ajasin küll juttu ja puha, aga nime ei mäleta) kaotasin üle minuti. Järgmised hakkasid ka umbes minuti pärast tilkuma. Pärast jooksu oli muidugi jälle ülihuvitav møde teemal "kuidas saada paremaks orienteerujaks".

Tegu on muuseas minu 10 km isikliku rekordiga — polegi juhtunud seda distantsi varem jooksma. Nüüd muidugi huvi on, kui kaua see võistlusvormiga aega võiks võtta. Enne seda jooksu mõtlesin, et 36 minutiga oleks praegu küll päris rahul — eks nüüd siis tuleb olla. Viimane raske trenn enne jooksu oli pühapäeval (2,5 tundi natuke allpool aeroobset läve, 13-tunnise nädala järel oli see mulle ikka katsumus), puhkenädala alustuseks sai esmaspäeval 45 min ujutud ja teisipäeval 45 min mere ääres sörgitud.

11 november 2005

Kolli jutt

Kuna minuga juba ka vähe suuremaid lapsi hirmutatakse siis ka väike ülevaade möödunud aastast.
Aasta algas minu jaoks detsembri algusega (enne seda MM-lt saadud vigastus jala väänamise näol) ning suutsin realiseerida 354 h. Sinna sisse jäid suvekuudel 5-6 nädalat vigastuste tõttu vahele ning ka november siis puudu. Maht on ikka väike. Samas arvestades, et nii pikalt järjest ei ole 5-7 aastat harjutanud.
Sellest jooksu teedel 225h
Jooksu metsas 14h
orienteerumist 20h
võistlusi 32h
suuska 37h
muu 24 h (saalitrennid, pall jne)
Kuigi jooksu metsas on suhteliselt vähe võib öelda, et talvel on ikka suht palju jooksu lume peal ning see annab tegelikult juurde (kajastub teejooksu osas). Metsas jooks on märgitud ikka konkreetne pinnase peal jooks. Tegelikult on ikka vähe.
Hooaja põhieesmärk oli MM, kuhu jäi kahjuks vigastuse tõttu sõitmata. Tagantjärgi vaadates ning ka enne ette mõeldes ja kohalesõidu tingimusi arvestades tulemuse saavutamine oleks olnud väga raske. Samas kui harjutada eesmärgiga koondises joosta siis ei saa minu arust olulisemat võistlust kui MM olla.

Järgmise tähtsusega olid Põhjamaade MV, Balti MV ja Eesti MV tava/lühi.
Põhjamaade MV suutsin lühirajal joosta välja enda hetke peaaegu maksimumi antud maastikul (sisaldas ka viga, aga rõhutaks “antud maastikul”). Eestlastest II koht, üldse 32 (vist). Hetkeseisu ja põhjamaade maastikul vähest kogemust arvestades jäin rahule. Samas arenguruumi on palju.

Eesti MV lühi. Eesmärgiks oli kindlasti medal. Jäi 4 min kaugusele. Väga kehva sooritus minult. Viga kokku kahe esimese punniga 3,5 min. Ei tea milles asi, lihtsalt ei saanud kaardist aru, ka peale finishit rahulikult vaadates. Juba eeljooks ei sujunud üldse. Samuti kahe esimese punktiga hästi palju viga. Ka füüsiliselt kehva enesetunne.

Eesti MV tava. Eesmärgiks enne hooaega oli kindlasti medal. Kuid kuna juuli keskel MM katsevõistlustel olnud vigastus tingis 3 nädalase jooksupausi siis enne starti oli eesmärgiks võimalikult hea jooks. Vigastusest tingituna oli enne tavarada 1,5 kuud võistluspaus. Käisin küll mõnel päevakul aga võistlemas peale MM katsevõistlusi ei olnud käinud. See tingis tõenäoliselt selle, et raja esimeses kolmandikus ei saanud üldse kaardiga kontakti, peaaegu esimese 8 punniga igaühega väike viga, mõnega suurem. Samuti ei olnud pikka aega metsas kiiresti jooksnud ning jalalihased väsisid ning ei olnud jooksu tunnet. Samas suutsin pingutada lõpuni, mis oli väga hea (võitlusvaim kõva) ning eelviimasel pikal etapil sain vist isegi parima aja kirja. Arvestades hetkeseisu jäin tulemusega rahule.

Balti MV. Koht 11. Eestlastest III. Ei saa mingil juhul rahule jääda. Enesetunne ei olnud hea ning ühe punniga ka suurem viga.

Õnnestumised hooajal:
Kindlasti suurim ilmselt EMV öine võit. Tegin hea jooksu ning ka vorm oli hea, kuigi konkurents nõrk. Ikkagi kolmas öise võit järjest – saavutus!
Põhjamaade MV lühirada – jäin väga rahule.
EMV pikk rada – jäin rahule jälle raja teise poolega, esimene oli katastroof! Koht hea aga kaotus suur. Suurt väärtust medalil ei ole, samas suutsin kahte tavaraja medalimeest edestada.
Teate Jüriöö ja EMV hästi joostud ja võidetud esimesed vahetused. Kevadel tegin veel häid jookse, rahule jäin Tallinna öisega, mis ei oma tiitli poolest mingit tähtsust aga enesetunne oli võib-olla hooaja parim ning võitsin pikalt Silverit, Hiiekat, Chiefi ja Erikut. Tegin ka füüsiliselt väga hea jooksu.
Sügisjooks oli ka hea, parandasin enda eelmise aasta tulemust 1,5-2 minutiga. Aeg 35.22. Chief tuli lähemale aga ära sain. Jagu sain Petsist kellele hävisin 1,5 a tagasi Rabajooksul. Selle aasta Rabajooks samuti parem kui eelmine 21.11. Samas on vimpli peal kirjas, et 17,5 a vanuselt jooksin 20.54. Masendav, et praegu jooksen kehvemini.

Tõsiselt kahju on, et hooaja teine pool vigastuste nahka läks.
Kokkuvõtteks pean ütlema, et hooajaga rahul ei ole, eriti teise poolega. Ei tundnud hooaja jooksul kordagi sellist vormi, mida tundsin aasta varem näiteks EMV lühirajal. Hea tunne hakkas tulema MM katsevõistlustel ning selle järgselt aga kahjuks jäid need jooksud pooleli. Samas olin hooaja esimesel poolel stabiilne.

Järgmise aasta plaan.
Plaanis on teha 480 h. Nii, et igasugu kollijutud on liigsed.
Üks põhieesmärk järgmisel aastal:
Igal võistlusel on eesmärgiks Chiefile ära panna (see eesmärk oli püstitatud ning kirjutatud ka peatreenerile enne Chiefi blogi kirja). Ja Nummikule tahaks ka ära teha, mõnikord. Lisaks on ka muud eesmärgid, eeskätt seotud Euroopa MV ja MM-ga. Ja noortele ei taha kindlasti kaotada.
Uue aasta ettevalmistus on siis alanud, pea 2 nädalat juba täis. Siiani sujub.
Pilte ei olnud. Nii, et jama jutt.
Jõudu,
Erkki

RASKE!

Nagu eelmised sügised, nii ka see aasta läheb treeningutega alustamine raskelt. Joosta ei jõua, pulss on kõrge, kõik kohad valutavad, õhtuti oled laip...selle kõige juures on siiski suur pluss, edasi saab minna ainult paremaks.
Treening hooaeg algas mul 3. novembrist. Selle ette jäi kuue päevane reis Kaukaasiasse. Mul olid küll tossud kaasas, kuid pigem enese rahustamiseks. Kuigi maastikud on seal tapvalt ilusad ja jooksmiseks sobivad, ei käi tervisesport kokku sealsete inimeste arusaamadega. Seda ei saa neile ka pahaks panna, mida sa ikka jooksed, kui kogu energia läheb enese elus hoidmisele. Kuigi reis oli suhteliselt väsitav ja kaugel sportlaslikust režiimist, lootsin ma sellest kiiremini välja puhata. Tänaseks tehtud üheksa trenniga olen üritanud harjutada võimalikult mitmekülgselt. Selle aasta sees ongi plaan pöörata suurt tähelepanu jõu arendamisele. Selleks on mul nädalas kolm spetsiaalset trenni – teisipäeval hüpped, neljapäeval jõusaal ja laupäeval jooksuharjutused. Lisaks tahaks enne lume tulekut võimalikult palju metsas joosta. Täna oligi hea võimalus koos Erkkiga mööda Männiku samblast vaipa joosta, hea vaheldus kõvakattega teedele.
Millega siis ülejäänud tegelevad?

Paar pilti Kaukaasia maastikust. Seal on kindlasti palju potentsiaalseid orienteerumismaastikke, kuid vaevalt, et seal kaarte on. Gruusias on siiski orienteerumisliit olema. Äkki kunagi saab seal juba orienteeruda. Reisi sihtkohana soovitan aga soojalt, hea võimalus Euroopa steriilsus ning mugavus maha raputada.

Tbilisit ümbritsevad "künkad"


Väikse-Kaukasuse mäed Armeenias


Tehke trenni!

02 november 2005

TKC Silkeborgis

Täna oli plaanitud joosta hommikul 35 minutit ja õhtul 30 min + 40 min tubast jõudu. Aga kui ma eile sain sms-i "Hej Jürgen. Skal du med til træning i morgen i Silkeborg? Samme tid og sted i Lund?" ja mulle veel lampi ka pakuti, otsustasin pahaaimamatult selle kasuks. Hommikune jooks jäi ikka paika, venis isegi 45 minutini.

Õhtune üritus oli aga karmim kui ma ootasin. Silkeborg Vesterskov on kõigile ju nii tuttav, et musta värvi pole kaardi trükkimisel mõtet raisata. Ja punktideks kõlbavad pesulõksud ka. Lisaks oli stardi-finishipaika klubimajast (korralikum kui Horsensi oma, (sega)saun ja puha) 20 minutit jooksu. Kaardil oleva 7,7 km pikkuse raja läbimiseks kulutasin ma ka nii palju, kui lamp lubas (1.20) ja tagasi jooksime jälle 20 minutit. Oli korralik treeningpäev.

Rajast: Esimest punkti ei leidnud — ei teadnud veel mida otsida. Koht oli õige, kuid selles veendumiseks läks aega. 2–12 läksid ilusti, üllatavalt mõnus tunne oli öö-o vaenlase kohta (väike viga neljandaga (alguses läksin liiga vasakule, siis jälle paremalt punktist mööda) ja 11.-ga (ootasin punkti õigest kohast edelas olevast orvandist — keerasin mingil hetkel maailma 90 kraadi)). 12. jooksin üles lagedale ja sealt piki nõlva (kust leidsin tee) alla. 13. oli aga hullus võsas, minek võttis kaua aega ja punkti sain kätte alles idast kraavi käänakust tulles. 14. jooksin ka idapoolse künka otsa ja 15. valisin nõlvaalust viirutust kartes väga vale valiku otse üle mäe. Aga eks trenni tuleb ka teha (jõud oli ju plaanis). Tõusu võtsin käpuli. 16. jooksin taas üles lagedale ja sealt rohelise serva mööda peale. 17–20 olid taas head, kuid 21. minnes ei saanud poolel etapil enam midagi aru. Teid oli palju, jooksin lõpuks ühte mööda, mis mind punktitagusele lagedale putka juurde välja viis. Sealt peale tulles ei saanud ka midagi aru, kuni lõpuks taipasin, et pean vaid üle seljandiku rohelisest välja minema. Selliste asjade pärast mulle öine orienteerumine ei meeldigi — kui viga teed ja enam paigas ei ole, läheb uuesti aru saamiseks ikka meeletult aega. 22–23 tulid kustuva lambi kiuste kätte küll.

Ja järgmise nädala teisipäeval (plaan: puhkepäev) pidid nad Horsensi klubimajast väga toreda 90-minutise koosjooksu tegema. Kogu aeg üksi joosta oleks ju ka igav. Peab plaani vist ikka ümber tegema.

01 november 2005

375 tundi

Aga ma vähemalt loodan, et need olid efektiivsemad tunnid kui 2004. aasta 420. Treeninguliikide kaupa oli ajakulu selline:
Jooks teedel 213 h
... ja maastikul 8,5 h
O-treeninguid (põhiliselt päevakud) 20 h
O-võistlusi 32 h
Jooksutehnikat ja tõuse 8 h
Suusatamist 39,5 h
Ujumist, aeroobikat (esimene osa) ja ratast 41 h
Jõuharjutusi 13 h
+ mõned matkad ja süstasõidud

Intensiivsusest saab aimu järnevalt graafikult

Talvises treeningus oli sel aastal minu jaoks uus lõikude jooksmine. Varem olid minu esimesed kiired sammud kevadised võistlused, pulsi sain vahepeal üles vaid mõnede kiirete suusasõitudega. Kevadise lõunalaagri järel oligi minek päris hea, kuid peale Karjalaske edu ei osanud ma kiire trenniga piiri pidada (järgmise kahe nädala sisse jäi 3 rahulikuna klassifitseeruvat treeningkorda (+ 2 puhkepäeva)) ja pingutasin üle. Juba Pekol ei olnud enesetunne ja kiirus kuidagi vastavuses ja Jüriööl ei suutnud ma kuidagi noortel välejalgadel järel püsida. Peale seda olin ma nädala haige ning ragistasin Ilvese kuidagiviisi läbi. Seega oli mu üllatus suur, kui nädal hiljem täiesti valmistumata (eelmise päeva Virumaa o-jooks) Tartu kevadjooksu 23 km 1.22-ga läbisin. See andis Baltikateks kõvasti eneseusku juurde.

EMV öistele pani mind Viivi millegipärast kirja, kohusetundlikult kannatasin ma selle ära, kuigi kevadjooksu väsimus oli sees ja viimase startijana öises metsas uitamine pole mulle kunagi naudingut pakkunud. Balti MV-ks taastusin aga ilusti ära ja jooksin 3/4 tavarajast ka kenasti, kuid siis ei saanud enam leedukate kaardist midagi aru ja tegin tihnikuse lohuga 6-minutise vea. Teatejooksuga olen aga rahul, kuigi lõpuspurdis teisele kohale neljandaks jäin. Rajal suutsin igatahes ilusti konkurentsis püsida. Viimane vahetus pole lihtsalt minu positsioon.

EMV lühiraja õnnetuses tahan ma aga loosi süüdistada. Kolmandana metsaminek tugevaimas eeljooksus ei olnud küll minu lollide vigade põhjendaja, kuid õhtune esimene stardipositsioon oli küll väga ebaõiglane. Miks mu keskendumine häiritud oli, lugege Orienteerujast. EMV teatega seevastu olen ma tänavustest o-jooksudest ehk enim rahul — küllaltki kehva enesetundega suutsin ma raskel rajal (peaaegu) lõpuni ilusti grupis püsida. I täpp jäi panemata tagant kolmandas võsas, kus mind tillist tõmmati.

Juunikuu aga midagi muud positiivset ei pakkunud. Peale EMV-d väänasin sulgpalli mängides jala välja ja pidin nädala jooksuga vahet pidama, misjärel ei tulnud enam midagi välja. Sprindi suutsin vähemalt lõpuni kannatada, aga Ilvesteade oli ikka täielik surm — pingutasin oma valusa jalaga nagu jõudsin, aga ikka liikusin nagu Maru vanamehed ja Kopra lapsed. Peale seda võtsin aja täiesti maha, sõitsin vaikselt ratast, kui hüppeliiges sörkida ei lasknud ning 4EST-il ja Fin5-l (väga head o-trennid!) tulemustetabloo äärde ei läinud.

Enne ärasõitu jooksin veel igati positiivse üllatuse pakkunud Harku järve jooksu (korraldus pakkus küll hoopis negatiivse üllatuse) ja pettumuseks osutunud Kehtna sprindi (eelmise nädala kiirus oli jälle kuhugi kadunud).

Taanis hakkasin eelkõige valmistuma maratoniks, nautisin pikki tõuse ja ilusaid vaateid. Jooksin WRE võistluse Munkebjergis, kus alustasin liiga kiirelt ja väsisin tõusuderikkal rajal lõpuks päris ära — kuid ei võtnud seda väga tõsiselt. Septembris käisin ka kohaliku klubiga kaks korda nädalas orienteerumas, kuid maastikud ei pakkunud suuremat ja keskendumine oli raske tulema. Lisaks olin poolteist nädalat septembri alguses piisavalt tõbine, et mitte trenni minna.

Maratonist olete juba lugenud, kommenteerin veel, et paar päeva peale jooksu hakkas mul labajala pealne selle koha pealt, kuhu võistluse ajal kiip oli kinnitatud, nii hullult valutama, et segas kõndimistki. Olen edaspidi selliste asjadega ettevaatlikum. Lisaks tabas mind jälle mingi viirus, mistõttu jäi aasta viimaste tundide tagaajamine ära. Sörkisin rahulikult oktoobri lõpuni, et uuele, 450-tunnisele aastale vastu minna.

---

Aasta oli seega väga ebaühtlase vormiga — nii mõnelgi korral pööras enesetunne nädalaga ikka oma 540 kraadi. Ma pean selle põhjuseks nõrka aeroobset põhja ja liiga rohket intensiivsete trennide jooksmist. Vähemalt eelmistel aastatel, kui ma palju rahulikumalt olen treeninud, selliseid probleeme nii teravalt esinenud pole. O-rajal takistab mind veel vähene jõuvastupidavus — kui siledal maal võin ma kõrget tempot tunde hoida, siis tõusud tapavad mu kiiresti. Selle vea parandamiseks on novembrisse-detsembrisse planeeritud 3 korda nädalas jõu- ja 2 korda jooksutehnikaharjutusi. Kiirustada ei plaani ma ka intervallide jooksmise alustamisega ja nende hulga tõstmisega. Või mida targemad soovitavad?

Järgmine kord kirjutan lühemalt!

30 oktoober 2005

ca 50 tegemata tundi!!!

Tõmbasin ka täna siis sellele hooajale kriipsu peale kuigi olen mõtetes juba mõnda aega uues hooajas, tegudes ühe nädala!
Kuna eelmine aasta põhimõtteliselt ei teinud ma jaanipäevast novembrini trenni, siis oli hooaja algus raske. Tuli võtta väga ettevaatlikult. Üle 40 minuti järjest joosta ei saanud kuna põlved ei kannatanud ära seda. Jalad olid nõrgad! Seega alustasin hooaega jõutreeningutega, et vaikselt jalad jooksuvalmis seada ning kergete lühikeste sörkidega 2 korda päevas kui võimalik. Esimesed kaks tsüklit läksid selle alla, siis olen vaikselt valmis.
Edasi läks kõik mahu ja kiiruse tõstmise tähe all aga krahh oli kiire tulema. Käisin ühel haigel tütarlapsel külas 30 minutit ja oligi olemas - 1 nädal voodis, 1 taastumiseks. Talve lõpul ,vahetult enne võistlushooaja algust oli veel nädalane paus seoses mao ülihappesusest tingitud kõhuvaludega. Aasta jooksul oli 3 kõhuvalude tsüklit enne kui välja slegitasin, et mis seda põhjustab ja kuidas seda vältida. Igatahes toitumine on kõige alus nagu ikka!
Edasine treening läks plaanikohaselt kuni juuli keskpaigani, kus tuli treeningpaus seoses ühe matkaga ja peale matka alguse saanud puusavalud, mis ei lasid trenni teha kuskil 25% ulatuses plaanitust. Selle alla läks ka kogu suvelõpu ja sügisene võistluste rivi. Ei ühtegi head jooksu!
Võistluste poole pealt oli aasta kesine. Viga oli ilmselt ka selles, et läksin liiga panema. Vead rikkusid peaaegu et kõik jooksud. Paremateks jooksudeks hooajal olid Jukola, EMV sprint, Balti teade, Jüriöö. Rohkem midagi eriti meelde ei tule. Teatejooksud tulid kõik hästi välja kui Tiomila fiasko välja ärvata! Kesise vormi kohta mõistlikud jooksud veel EMV pikal ja taval.
Läbikukkumised olid EMV lühi (kõige suurem läbikukkumine üldse!), Ilves 3. Rohkem selliseid suuri jamasid meelde ei tulegi praegu.
Hea meel on veel, et sain teha mitmeid jookse eestist väljas! Eriti hea meel on 8 jooksu üle soomes ja 2 üle rootsis! Need õpetasid rohkem kui aasta eestis kindlasti. Järgmine aasta peab kindlasti üritama vähemalt 15 jooksu skandinaavias tegema! Ets kae mis sellest plaanist välja tuleb!
Uueks hooajaks on planeeritud 500 tundi. Alustan ikka jõutrenniga jõuludeni, siis suusataks kui võimalik on, ja siis hakkaks jooksma. See on jämedalt öeldud. Maastikujooksu osakaalu tuleks tõsta treeningutes. Koos o-võistlustega on mul 70 tundi aasta peale seda. See on ülemõistuse vähe. suurt suutäit ei võta aga 110-120 tundi võiks ikka teha. Kahjuks siin tartus õhtuti jne ei ole võimalusi seda teha, kui just lund maha ei tule omajagu.
Ma ei oska midagi enam kirjutada, ärapanija võtab keskendumise ära. Järgnevalt siis minu hooaeg numbrites ja tabelina. Jõu ja jooksutehnika peaks kuidagi laiali lammutama vist, aga ets kae seda.

Jooks 234,1
Maastikujooks 70,65
Suusatamine 39,6
Ujumine 16,5
Jõud ja JT 22
Muu 18,3
KOKKU 400,7 h
ca 3991 km

27 oktoober 2005

450 tundi

Plaan oli tehtud 500 tunni peale. Reaalselt sai tehtud 450 tundi. Varem ei ole ma nii palju harjutanud. Samas oli edasiminek ka tulemustes. Allpool tagasihoidlik analüüs.

Lõppenud hooaeg oli stabiilne ja arengus samm edasi. Püsisin terve ettevalmistushooaja tervena (va. talvine põlvetrauma, mis treeninguid oluliselt ei takistanud) ja suutsin 85-90% osas plaanitu ellu viia. Täistabamust takistas saavutamist peamiselt tööga seotud probleemid (nt. talvistes laagrites ei saanud täisprogrammiga osaleda ) ja kerged haigused.
Hooajaks oli seatud mitu eesmärki – muutuda stabiilsemaks orienteerujaks, olla konkurentsivõimeline tavaradadel, pääseda MMil A-finaali ning joosta stabiilselt suurtel välisteadetel. Kindlasti saavutasin ma selle hooajaga teatud stabiilsuse. Usun, et selle kõige paremaks tõestuseks on neli individuaalset medalit EMVlt ja õnnestunud teated (va. EMV). Siiski tuli hooaja jooksul piisavalt alla neelata ka mõrutaid suutäisi, ebaõnnestusin mitmel olulisel võistlusel (nt. BMV tava, Põhjamaade MV ja CISM). Ebaõnnestumiste peamised põhjused peituvad jätkuvalt orienteerumistehnikas ja vaimses võimekuses. Väljaspool Eestit ei suutnud ma joosta ühtegi head tavarada. BMVl rikkusin hea jooksu ühe suure tehnilise praagiga, NOCil ja CISMil aga olin lisaks tehnilisele saamatusele ka füüsiliselt hädas. Kuna EMi tavarada on algaval hooaja üks peamisi eesmärke siis üritan talvistes treeningutes neid nõrkusi leevendada. Kolmas suurem eesmärk sai 50 % osas täidetud. Kannan endas veendumust, et parema aklimatiseerumise (varasema kohaloleku) korral oleksin olnud valmis ka MMi lühiraja eeljooksust edasi pääsema. Sprindi eeljooksust edasipääsemine oli kergendus, kuid juba Västeråsis nägin, et oma tasemega kuulun A-finaali jooksjate hulka. Enam ei ole A-finaali pääsemine omaette eesmärk vaid vahend, mis aitab seada uusi sihte (koht A-finaali esimeses pooles). Viimase suurema eesmärgi täitmine oli kõige lihtsam. Õnnestunud klubivahetus ja Roosti o-elule omane mõnus atmosfäär andsid väga positiivse laengu. Viis Roslageni eest joostud teatevõistlust võib kindlasti kordaminekute hulka lugeda. Mul ei õnnestunud küll kordagi väga säravalt joosta, kuid usun, et klubi seisukohalt oli need jooksud pigem head, kui keskmised. Varasematel aastatel ei ole ma Skandinaavia suurtel teadetele sarnaseid jookse teinud. Kui see aasta suutsin liidritele pikalt konkurentsi pakkuda siis järgmine aastal tahan üritada ka väiksest „hitti“.
Eelmise aasta parimad stardid (kronoloogilises järjekorras) - EMV lühi, MMi testid, sprindi eeljooks MMil, MMi teade, EMV tava, 25manna. Need olid stardid millega jäin rahule. Suurimad fiaskod (jällegi kronoloogia) – Ilves3 II päev, BMV tava, EMV teade, NOC tava, CISM tava/teade, MMi lühiraja eeljooks, EMV pikk. Kurat, paska on ikka rohkem. Tavaradade probleemist oli ülevalpool juba juttu. Lisaks sellele on mul kohati raskusi enda ohjeldamisega, kipun hirmsasti ründama, sekundeid kärpima. Reeglina tähendab see käigupealt plaani muudatusi, mis enamuses lõppevad suurema veaga.
Lisaks õnnestunud talvisele ettevalmistusele olen väga rahul suvise treeningperioodiga. Vaatamata tingimustele (töö kõrvalt, ilma laagriteta) võtsin ma sellest maksimumi. See väljendus kõige paremini MMil ja EMV taval. Lisaks suutsin ma oluliselt tõsta oma jooksuvõimekust. Olen nüüd kahe aasta jooksul oma füüsilist taset võrrelnud kahel rahvajooksul, Harku järve (6,4km) ja Sügisjooksul (10km). Kuigi Harkus läks võrdlus viletsa rajatähistuse tõttu tuksi (vaheajad näitasid progressi) siis Sügisjooksul parandasin aasta vanust tulemust 50 sekundiga, uus 10 km mark on 34.19 (usun, et seda on veel võimalik u. 60´´-90´´´jagu kärpida). Eesmärk on joosta 32.59 siis pidi üks edukas ärimees oma rahakoti rauad avada , seega profikarjäär 1.20 kaugusel:)

Faktid –

jooks (tee) – 285,8 h
maastik (maastikujooks + orient. trennid) – 51,1 h
võistlus – 43,9 h
suusk – 30,7 h
ÜKE – 16 h
jooksuharjutused – 5,85 h
muu (ujumine, saalihoki, koss, vutt, üks jalgratas) – 16 h

trennikordi – 351 (täispuhkepäevi 57; haiguse päevi 5)
võistlusi - 47



Minu jaoks numbrid korralikud. Rohkem oleks pidanud jooksma maastikul. Samuti jooksuharjutuste osakaal võiks olla suurem. Eks, tavaradade probleem ongi siia maetud. Jõudud jääb väheks, eriti rasketel maastikel. Kahe kuu jagu on täispuhkepäevi, usun, et parema elukorraldusega oleks võimalik osa neist meeldiva treeningu täita. Arenguruumi on.

Intensiivsus –
ae2 (110-125) 35h
ae1 (125-148/150) 305h
mx (148/150-170) 60h
an (170-...) 50h



Arenguruumi on selgelt segarežiimi treeningutes. Väike mõtetera M.Alaverilt „Südame funktsionaalse võimekuse arendamiseks on kõige tootlikumad tempotreeningud ehk kestvustöö segarežiimis. Seda kasutas intuitiivselt Veerpalu küllaltki palju. Nüüd, kui teadlased on tempotreeningute mõju ära tõestanud, kallutan ma julgelt kogu võistkonda antud suunas. See pole eksperiment.“

Uue hooaja plaan 510 tundi. Peaeesmärgid EM, MM ja võimalikult palju Aadlit „karistada“ (Selgelt kõige ambitsioonikam ülesanne. Tammede rahvatarkus - võidad Aadlit, võid Eestis võita kõiki)

Jään huviga teie hooaja kokkuvõtteid ootama.

P.S. Erik võiks oma paari aasta taguste treeningpäevikute sisu avaldada.

24 oktoober 2005

micr-O

I ring rada 3,27km 12 KP aeg 18.49


Algus konarlik. 1 KP juures raskusi teeklasside eristamisel, kompass aitas hädast välja. 3 KP tundus nii lihtne, et kaardilugemine jäi tahaplaanile. Peale 10 sek. seismist sai pilt selgeks. Edaspidi olin hoolikam. Kohati 10000 kaardi pealt raske asju välja lugeda.

II ring micr-O rada 1,26km 10 KP aeg 10.21


Minu jaoks oli 5000 üleminek raske, kohe magasin õige teerist maha ja ronisin üle mäe. Mind häiris, et 5000 oli suurendatud 10000, eriti segadusse ajas 4 m. kõrgusejoon. Kuigi üritasin olla tähelepanelik siis plaan oli pikalt mitte seista. Kokku võtsin kolm valet KPd samas jooksukiirusega edestasin teisi ligi 2´. Olin ainuke H21 võistleja, kes sai üle kahe trahvi samas ajaliselt olin ma selle lõigul kiireim (koos trahvidega). Kui pea ei võta eks siis peavad jalad töötama.

III ring rada 1 km 4 KP aeg 6.33

Viimasel ringil ei eksinud. Puhkehooaeg andis eriti tunda tõusudel. Ülearu vahule ennast ei ajanud, kuid kindlasti ei olnu see kerge jalutuskäik.

Hea kogemus. Arvestades asjaolu, et Skandinaavias levib see distsipliin hoogsalt siis tasub kasutada igat võimalust, et oma oskusi lihvida. Eriti minusugusel, kes kipub kauaks trahviringidele jääma.

23 oktoober 2005

Põrgu Ida-Virumaal

Sellise nimega võtaksin kokku 3 poolearulise tammede liikme aka Jyrgeni, Lauri, Peeteri ideed teha ca 90 km matk ilma pikemate pausideta Eesti ``tööstuspärandis`` Ida-Virumaal. 9.25 sõitis Aserist, kuhu jätsime auto,välja buss, mis viis meid antud matka alguspunkti, ajaloolisele Sinimäele. Sealt see kõik algas. Kell oli 10.49. Esimene tund Sinimäel ja selle ümbruses oli huvitav ja ajalooliselt hariv, sealt edasi võeti suund hiiglasliku Viivikonna karjääri poole. Vahepeal olime veel tunnistajateks mingitele päris tumedale ärile kuskil mahajäetud Viivikonna asulas aga õnneks meid sellega seoses ei kõrvaldatud. Samuti oli esimene mäe-finish mingi vana tuhahunniku otsas, mis oma 30 m oli kõrge kyll. Karjääri jõudes oli vaatepilt ikka võimas kyll. Mis aga hämmastas kõiki kolme, oli Eesti parima o-maastiku avastamine vanas karjääri osas, kus reljeef lihsalt lummav ning pinnas kivine nagu skandinaavias. Imeline. Ära sai ka veel nähtud jurakas ekskavaator, mis liikus nii vaikselt ja sujuvalt ja yllatavalt kiiresti. Edasi võeti suund üle raba Kurtna-Nõmme looduskaitse alale, kus ka esimene pikem söögipaus tekkis. Aega oli siis kulunud vist üle 5 tunni. Sealt edasi liikusime ainsa normaalse linna sealkandis, Jõhvi poole, kuhu jõudisme juba pimedas. Külastati kohalikku Rimit ja tehti pikim puhkus matkal, ca 30 min. Mina isiklikult sain jalga kuivad sokid ja elu tundus mõnus. Jõhvist võeti suund Kukruse mäele, sinna saamiseks pidime aga liikuma mööda Eesti kõige ohtlikumat teelõiku pidi, kus inimeste auto alla jäämine igapäevane asi. Meid siiski jumal õnnistas ja midagi ei juhtunud. Kukruse mäelt avanes imeline vaade nii Kohtla-Järvele, Jõhvile kui ka Kukruse külale. Jürgen teadis rääkida, et see mägi on keemiliste protsesside tagajärjel kunagi ka põlema süttinud. Kohalik Vesuuv.Üleval puhkasime natuke ja lahendasime õlut ning edasi oli plaanis minna mere äärde Valaste joale ja pankrannikut kaema. See plaanu luhtus, kuna välja oli ikka nii pime, et sittagi ei näinud. Otsustasime hoopis otse Kiviõli poole astuma hakata. Tagantjärele mõeldes oli see elu-päästev otsus. Enesetunne oli siis veel kõigil suht-koht mõnus, vaid mõned villid natuke andsid tunda. Mis siis ikka, suund Kohtla-Järve poole. See linn on ikka üks kuradi kole linn. 5% eestlaste juures ma ei imesta. Jõle pikk oli ka teine, läbikõnimine võttis ikka palju aega. Kell võis siis olla midagi 22 ja 23 vahel. Enne Kohtla-Nõmmele jõudmist saime veel lähedalt kaeda kuidas üks väiksem ekskavaator oma tööd teeb. Seal sai ka pilte tehtud, mis loodetavasti neti peagi üles saavad. Peale seda tegime pikema söögipeatuse. Alates sealt hakkas asi raskeks minema- jalad oli kanged, villid hakkasid üha hullemini valu tegema jne. Umbes kesköö paiku hakkasime edasi liikuma ning juba kaardile vaadates tundusid kahtlased kohad ees ootamas, kuid seda mis tegelikult tuli, me päris oodata ei osanud. Sisenesime Aidu kaevanduse suletud alasse, kuhu, nagu me hiljem teada saime, tavakodanikel asja ei ole. Seal aga rallitasid ringi Belass-tüüpi koletised, ehk siis suured kaevanduse veoautod, mis võiva kaaluda jumal teab kui mitukümmend ( sada?) tonni. Vahepeal möödunud vanakooli Kirovitśi tratktor nagi välja nagu mänguauto nende kõrval. Tee, mida mööda läksime, oli siuhke lai jurakas orus ja ilgelt sopane ning pidevalt voorisid mööda need beastid , ohtlikult lähedalt kusjuures. Tahtsime võimalikult ruttu siitkandist jehhat teha, kuid enne meid ikka üllatati veel korralikult. Nimelt arvas üks selle mölaka-juht, et teeb meie kulul nats nalja ja ilge pasaga tulles võttis suuna otse meile ning alles viimasel hetkel keeras ära. Me jooksime kabuhirmus hüpates peaaegu mingisse sopaauku. Petz hiljem tunnistas, et oleks peaaegu püksi sittunud. Kaevandusest väljumine polnud ka lihtne teema, kuna oli raske aru saada, kust üldse saab välja. Peale väikset sõimu mingilt venekeelselt asjapulgalt me siiski väljas aime ja võis kergendatult hingata. Minul aga oli nyyd juba laus-väsimus peal ja minna polnud ikka üldse vähe veel. Peale ca 4 km kõndi sundisin teisi peatust tegema, kuna jalad oli täiesti läbi, samuti hakkas matk ka vaimselt kurnavaks muutuma. Vana lohutaja Petz siis lausus, et pole hullu, meil on veel vähemalt 4 tundi minna. TPMV! Mina siia suren. Sealt alates algaski see, mille pärast on pealkiri põrgu-liikumine oli ikka nii vaevaline, väsimus hakkas juba üle piiride minema ning liskas kõigele oli süda ikka nii paha. Kiviõlisse sisenedes hakkasin kogema juba midagi võimasamat, kui valu ja väsimust. Nime ma selle asjale anda ei oska ning samuti ei soovita ma seda tunnet kellelegi. Teistel see-eest polnud minu arust olukord üldse nii hull ning see tegi olukorra veel nukramaks, kuna tempos ei tahetud palju alla anda. Lõpuks tuhamäe juurde jõudes läks tunne siiski nats paremaks.kuna tahe selle juraka otsa ronida oli ikka sajaga suur. 101m tõusu ja üleval me olimegi. Puhkus ja mõned pildid ning veel natuke puhkust ja tuligi hakata viimasele otsale asuma Aseri poole. Varem väljakäidud 12 km-st sai täpsemal mõõtmisel hetkega ca 17 km. Täitsa p......s. Kuna enesetunne oli kergelt paremaks läinud, otsustasime ``viimsele teekonnale`` minna. Plaan oli ära kannatada kuni suure teeni, kuhu oli ca 4 km ja seal puhata. Võin vist rahuliku südamega öelda, et need olid minu senise elu kõige pikemad kilomeetrid. Iga hetk kui ma arvasin, et enesetunne ei saa enam hullemaks minna, läks ta mõne minuti pärast hullemaks. Kuna ma polnud elu sees varem matkal käinud ning eelnev nädal haige olnud, siis imestada ei ole siin midagi, et ainult mina (enda arust vähemalt) nii koomas olin . Lõpuks suurele teele jõudes kukkusin lihsalt märjale ja külamale asfaldile pikali ja puhkasin. Kurb oli see,et ikkagi oli veel üle 10 km minna. Mitmed korrad tekkisid mõtted, et miks sellist enesepiinamist on vaja. Orienteerujate värk, mis muud. Kuna kilomeetrid ise ei lähe, asusime taas teele. Peale 2 km läbimist tuli Jürgenil pähe minu arvates päeva parim idee-jookseme. Jooksmine oli kõndimise kõrval ikka lausa pidu. Kuna aga teistel, erit Petzil, olid villid rängemad kui minul, siis pidime kõndima ka. Niiviisi vahelduvalt jõudsime Lenska maanteele, kust polnud enam palju Aserisse. Tegime viimase puhkuse, sai ka keha kergendatud, ning viimasele 5 km minema. Arvestades juba läbitud teed tundus see ikka sigavähe. Enesetunne oli ka juba oluliselt parem kui varem. Siiski suutis mu keha veel mind üllatada mingi 2 km enne lõppu, kui tekkis väsimuses veel kõrgem staadium kui kunagi varem. Iga väiksemgi seisak kaardivaatamiseks lõppes minu puhul põlvitamisega. Seda, et uni juba viimased 5 tundi peale surus, pole mõttet mainidagi-loomulik. Umbes 6.30 me siiski jõudsime Aserisse ja matka ametlik lõpp oli 6.58 auto juures. Elu kõige mugavam istumine võis alata. Au teistele meestele, kes väsimusest hoolimata meid siiski turvaliselt? (ise magasin) Jürri sõidutasid.
Päeva möödudes on juba olemine lõbusam, kuid sellist asja korrata ei tahaks. Matka peaks siiski nautima, kuigi ma olen jumala kindel, et seesugune kannatus ei jää kaugeltki viimaseks.

20 oktoober 2005

Hooaja lõpetamine

Teist aastat toimus juba esimesel korral legendaarseks saanud noorema põlvkonna orienteerujate hooajalõpu üritus. Seekordseks maandumispaikas said Jyrgen Einpauli residents ja Jyri mets ( loe lepavõsa).
Osadele algas kogu üritus juba tegelikult eelmine päev, kui Taanist saabusid meie o-tähed Annika ja Jyrgen ning osa seltskond Annika eestvedamisel suundus Tallinna linna peale. Ära käidi ka veel mingil kahtlasel peol, mis vähemalt minule jättis hea mulje. Aga nyyd õigest päevast. Minule ja Timmole algas päev sellega, et tuli minna varuma ``karastusjooke`` eesolevaks väikeseks orienteerumisürituseks. Egas orienteerujad sa hooaja lõpupeol hakkama ilma väikese metsas ragistamiseta, mis seekord tõesti kujunes parajaks murdmiseks. Sai siis Ülemiste Rimit natuke külastatud ning mõned joogid ostetud. Muule rahvale paistsime raudselt Soome turistitena, kuna kes muu ikka poest 4 kohvri õlle ja siidriga lahkub, muudest jookidest rääkimata. Kohale jõudes tervitas meid ees juba eelmise aasta tśempion Pihl, kes temale omaselt ``soojendusega`` juba alustanud oli. Kell näitas siis mingi 13.30 vast. Egas siis midagi ka asjad maha ja samuti ``sooja`` sisse lykkama ( tagantjärele mõeldes polnud just kõige targem tegu aga sellest juba edaspidi). Ilusaks yllatuseks leiti yhest toast koroonalaud, mis sai yheks õhtu peategelaseks. Vaikselt hakkasid ka juba teised kohale tulema. Ca 15.00-ks oli vist rahvas kõik kohal ja võis hakkata valmistuma õhtu üheks peasündmuseks: paaristeateks Jüri metsas. Enne veel loositi võistkonnad ning saatuse tahtel õnnestus minul saada paari Eesti-Taani naisvälejala Annika Rihmaga. Meie võitu võisid sel hetkel ohustada vaid paar kus võistlesid tiitlikaitsa Peeter ja salapärane Eva-Maria Ehala. See oli siiski laus-vale aimdus. Aga nyyd jooksu enda juurde. Plaanis oli seitse vahetust nii et mees alustab ja lõpetab. Stardipaugu kõlades tuli võimalikult kiiresti alla libistada purk õlut, mille yllatuslikult pani pika puuga kinni selle aasta komeet Eesti o-taevas Markus Puusepp. 33 päeva kainust olid temas ilmselt kõigist suurema janu tekitanud. Rajal said aga kiiresti kõik kokku kuna võss ei võimaldanud eriti eest ära jooksmist. Vahetused ise oli ca 1 km pikad, kusjuures rajal oli ka ``värskendus- joogi punkt ``, kus head ja paremat serveeris legend Tanel Taal. Lisaks tuli ka vahel teha veel lisaharjutusi nagu kätekõverdused, kükid jne. Otsustavateks said aga aja peale joodavad siidrid ja õlled, mis eri tähendustes murdsid mõnedgi mehed, allakirjutanu kaasa arvatud. Ametlikke lõpptulemused tulevad loodetavasti ka interneti kuid mitteametlikult võitsid selle katsumise Jaan Tarmak ja Nele Taba. Erit tõstaks esile just naisliikme südi sooritust, kes minu kahjumeeleks oli Annikast yle igas elemendis. Nagu enne starti aimata võis, kõik võistkonnad lõppu siiski ei jõudnu.
Üllatuseks olid sunnitud katkestama ka enne starti suuri sõnu öelnud ja minulegi kõige kardetumana tundunud võistkond Pihl-Ehala. Ju tabas Peetrit sama häda mis minulgi elu päris raskeks tegi: soojendus sai liiga võimas! Tagasi suundusid enamus võistlejad kahe autoga. Vaid kõige kõvemad otsutasid ka veel kerge lõdvestuse teha, mille hulka kuulusid sõbralikud maadlusmatśid (loe püherdamised) suvalisel kartulipõllul ning lisaks veel mõned geniaalsed lükked, mis jätaksin siiski asjaosaliste teada. Enne pimedat jõudsid siiski kõik villase tagasi ja pidu läks lahti täie hooga. Koroona, saun ja tequila said tõmbenumbriteks, milledest keskmine ka mõnedele saatuslikus sai. Negatiivse üllatuse vormistasid kolm naiskodaniku, kes juba varaõhtul peolt lahkusid. Ei sa mina aru mida neil paremat leida oli. Suurtemate vahejuhtumiteta kestis pidu kuni öötunditeni kuni mingi aeg lihtsalt inimesed ära väsisid ja magama läksid. Järgmine hommik sai vahetatud erinevaid põnevaid jutte, kes mida eelmine õhtu korda oli saatund.Osadel toimus veel kerge trenn (mõnedele 23 km) ning koju ära mindigi.
Loodetavasti ei unune see õhtu asjaosalistel veel niipea meelest. Kuulujutud juba käivad et jõulude-aastavahetuse aegu on oodata uut põnevat üritust. Eks näis mis saab.

16 oktoober 2005

Viis viimast

Viis (5) viimast

Augusti lõpu heast füüsilisest vormist (EMV tava medal, 34.30 alistamine Sügisjooksul), ei olnud septembri kekspaigaks palju enam alles. EMV pikk rada tõestas seda väga ilmekalt. See tõttu tõstsin septembris väheke treeningumahtu ja võtsin eesmärgiks lõpetada hooaja viimased viis starti positiivse feelinguga.
3 (Euromeeting)+ 2 (25manna) andsid hea võimaluse joosta lisaks kahele teatele, veel sprint/tava/lühi, korralik vaheldus.

1.Euromeeting sprint – suutsin enne starti raja suhteliselt hästi valmis plaanida. Olin aastaid tagasi (vist 1997) Põlvas ühe sprindi jooksnud. Ei uskunud, et „kopral“ midagi erilist varuks oleks. Rõve tirimine. Kuigi füüsiliselt olin jooksuks valmis siis tehniliselt ei suutnud tuttaval maastikul maksimumi võtta. Lugesin kaarti lohakalt, jooksin pigem varasemate teadmiste, kui kaardi järgi. Sellest tingituna langesin kahel korral rajameistri teevaliku lõksu. Lisaks veel kaks puterdamist Põlva city´s. Eksimusi kokku 45 sekundi jagu, koht rivi keskel 16 sekundit kaotust Markusele ja paar sekundit Kristjanile. Tublid poisid. Kõige valusamalt käis rahakoti pihta aga Hiieka elujooks.



2.Euromeeting tava – peale lõpetamist tuli mulle vastu puujalgne Marek: “raadios seisid hästi, ma loodan, et sa oma traditsioonilist lõpuviga ei teinud“. TPMV! Ei suutnud ma oma head jooksu lõpuni hoida. Tegin tagant kolmanda ja teise KPga kokku minutise kaare, mis maksis mulle koha 15 parema hulgas. Eestis kohtab harva võistlust, kus tavarajal on ühe minuti sees 7-8 tüüpi. Parima eestlasena oli Tarvo 19., ma kaotasin talle 30 sek. ja olin 24. Eks, sööd seda mida kokku keedad. Kokku eksisin rajal ligi 3´, kuid eriti valusalt just lõpus. Esikolmiku meest vaheajad olid muidugi omast klassist.



3.Euromeeting teade – võistkonna koostamisel sai selgeks, et „vanameeste“ võitlusvaim on kesine ja Eesti läheb starti kolme „võrdse“ võistkonnaga. Arvestades seda olukorda otsustasin ennast ankrumehena proovile panna. Võistkond Markus/Alar/Andreas omas kindlasti potentsiaali konkureerida esikuuikusse. Peale noore „pulli“ Markuse võimsat avavahetust sööstis Alar liidritega metsa. Kahjuks ei olnud ta värskelt haigusest paranenuna esimese otsa meestele võrdne vastane. Kuid talle omaselt võitles viimaste meetriteni ja käeplaks oli vihane, see süstis ka minusse kõvasti võitlusvaimu. Kohaks oli 13. Kaotada ei olnud midagi, seega läksin jooksma maksimum kiirusega, kuld või muld. Raja esimene pool sujus hästi, suutsin mööduda Eesti II (Rain), Taani II ja mõlemast Poola võistkonnast. Vastujooksul kohtusin isegi Šveitsi II võistkonnaga. Samas oli minuga koos metsas päeva kiireim mees – tšehh Jan Prochazka. See tüüp liikus ikka rõvedalt. Kahjuks pidin raja teises pooles kiirele tempole lõivu maksma, tegin enne pressi konkreetse lolluse ning lõpus oli raskusi suuna hoidmisega (minu vana viga). Kahjuks karistas mind lõpus Leedu „härg“ Krepsta. Nägin teda neli KPd enne lõppu, eeleelviimasest väljudes valisin kindla etappi, lootuses, et minu edu on piisav. Jooksin vasakult mööda teed. Terve etapp oli vaikus, kuid vahetult enne KPd tuiskas risti minu eest läbi rohekas-kollane loom. See oli sitt taktika. Kokku võistkond 9.



4. 25manna – tänu Mihkli kiirele arengule pääsesin Roslageni avavahetuse rollist ja sain keskenduda II vahetusele. 25manna taset võib julgelt võrrelda Tiomila ja Jukolaga, sest terve Skandinaavia tipporienteerujate plejaad on seal kohal. Mihkel tegi superjooksu andes mulle vahetuse üle 22. ja 70´´ liidrist hiljem. Ideaalne stardikoht. Suutsin liidrite tempos joosta, tehniliselt suuri probleeme ei olnud (maastik oli suhteliselt lihtne linnalähedane mets, siiski kohati peitlik ja järskude nõlvadega). Raja peal sai võideldud väga auväärse seltskonnaga – Omeltšenko (Orion), Erik Andersson (Denseln), Jedlicka (Pyrintö), Tölkkö (KR), Myhren (Södertälje), Holmberg (Järla). Enamus eliitklubide mehed. See oli situatsioon mida ma täiel rinnal nautisin. Joosta suurel teatel liidergrupis on motiveeriv. Tänud Mihkel! Vahetusse saabus kogu liiderrong koos, mina andsin vahetuse üle 11., joostes välja etapi seitsmenda aja. Kindlasti üks hooaja säravamaid sooritusi.



5.25mannakort – teate maastikul peetud lühirada. H21 oli kokku neli klassi, eliit + kolm võrdse rajapikkusega klassi. Mina startisin H21-3, kus mul oli ligi 110 konkurenti. Kahjuks ei suutnud erinevatel põhjustel teha hooaja lõpuks puhast sooritust. Mõlemad vead olid tingitud mu enda kärsitusest ning tahtmisest võita sekundeid. 13 KP juures eirasin plaani (joosta lõpuni mööda teerada) ja olin KP juures niivõrd ebakindel, et otsustasin 10 meetrit enne tähist minna ennast lageda äärde määrama. Kokku 75´´ liigset kohalolekut. 18 KPd pidasin elementaarseks (olin sealt ka eile mööda jooksnud), et suusarajal keskendusin ainult jooksule. Keerasin liiga vara metsa ning kaotasin valel kõrgusel seistes-mõeldes ligi 45´´. Kokku 5. koht, kuid vaheajad näitasid teistsugust potentsiaali. Kahju on hooaega sellist lapsikustega lõpetada, kuid samas sain viimasest nädalavahetusest piisavalt innustust, et edasi võidelda.



Hooaeg on läbi! Novembrist läheb jälle lahti.
P.S. Aadli on juba loom, küsige tema novembri treeningplaani näha, ma soovitan enne maha istuda, et oleks pehmem langemine. Loodan, et teistel on sama ambitsioonikad plaanid.

11 oktoober 2005

25manna kruiis!

Sellel laupäeval toimus Rootsis Stockholmis järjekordne suur orienteerumisklubide mõõduvõtt ehk 25manna teade. Minule oli see esimene kord sellel võistlusel kaasa lüüa ja üritus pakkus ka nii mõndagi uut .
Kuna ööbimisvõimalused meil puudusid siis alustasime reisi reede õhtul Tallinna sadamast D terminalist. Reisikaaslaseks Erik Aibast. Mõlemad jooksime Soome klubi IF Femman ridades. Erik vastavalt 5. vahetust ja mina viimast vahetust. Kuna Tallinn-Stockholm laevaliiklus on niivõrd aegalseks läinud, siis üleliigset aega palju ei jäänud. Peale rootsi lauas nuumamist pidime kiirustama, et esimestena laevast maha saada, et võistluspaikka jõuda. Arvestuste kohaselt oli meil laeva maabumisest Eriku stardini ca 75 minutit aega. Kiire start laevast, õnnestunud passikontroll ja sujuv korraldus femmani meestega lubasid meil kiiresti võistluskeskusse jõuda.
Kohale jõudes oli täiesti võimatu aru saada võistluse hetkeseisust ja võistlusest üldse. Tohutu mass jooksis ainult. Väga keeruline oli jälgida. Peale mõnda aega võistluskeskuses siiski hakkas juba midagi koitma.
Nendele, kes seal jooksnud pole siis kiire tutvustus. 25manna on teatejooks nagu teatejooks ikka. Igas võistkonnas on 25 liiget. Kellest max 9 vist tohib H21 klassi jooksjad olla. Rootsikeelne juhend jääb mulle arusaamatuks, seega lühidalt: tiimis peab olema mingi ports naisi, mingi ports lapsi ja mingi ports veterane. Teatud vahetused on teatud vanuseklassidele. Loomulikult võivad H21 vahetusi kõik joosta. Lisaks sellele on veel 3.-7. vaehtuseni rajal 4 ühe võistkonna jooksjat. 3. vahetus läheb metsa kui 2. vahetuse jooksja on välja tulnud ja siis edasi läkitavad kõik teele ühe jooksja kui rajalt tulevad ja 23. ehk 8. vahetuse jooksja saab metsa siis kui kõik 7. vahetuse jooksjad on finišisse jõudnud. Lihtne eks. Püüdke seda kõrvalt jälgida! Vaatemäng kui selline tekib alles viimaste vahetuste ajal!
Rahvast oli võistlema tulnud siiski vääriliselt. Stardinimekirjas oli 330 meeskonda. See annab siis kokku 8250 võistlejat. Pole paha. Võistluskorraldus siiski on palju tagasihoidlikum Jukolast või Tiomilast. Toimub ta ka lühidalt ju tegelikult, 6 tunniga on võitjad teada.
Jooksudest siis. Eestlastest näitasid esimeses vahetuses eriti teravat minekut Markus Puusepp ja Mihkel JÄrveoja, kes tulid metsast välja vastavalt 17nda ja 23ndana. Väga vinge jooks kindlasti. Meie IF Femmani spets tuli napid 20 sekundit hiljem 37ndana. Mihkel läkitas veel metsa Chiefi, kes tegi hea jooksu ja tõstis Roslageni tiimi kõrgele 11ndale kohale. Aga seda kõike minu oma silm ei tunnistanud.
Erik tegi tubli jooksu peale 4ndas vahetuses toimunud fiaskot kui üks meie mees võttis vale kaardi. Erik pääses metsa ca 10 minutit oma kolmest vahetuse kaaslasest hiljem, küll aga suutis hea jooksuga grupi enamvähem kokku tagasi tõmmata. Peale seda oli tükk maad pimedust võistluse koha pealt jälle. Liiga raske oli mul seda jälgida. Suurest võistlustkeskuses passimisest hakkas lausa pea valutama. Kokkuvõttes olime peale Eriku vahetsust 52. kohal.
See koht siiski ei jäänud püsima. vaikselt kukkusime ca 10 kohta taha poole. Mina startisin 62. koha pealt. Enne starti jõudsin veel ära näha põneva viimase vahetuse lahenduse aga sellest natuke hiljem. Startisin sünkroonid OK77 jooksja šveitslase Christian Ottiga. Sain meeskonnalt käsu temaga koos joosta. Ta pidi hea jooksja olema. Alguses siis ei keskendunud eriti muule kui tema selja vaatamisele. Vahetult esimese punkti eel tegin kivisest alast mööda minnes teise valiku ja ta sai 10m jagu ette ja siis hakkas kohe vihaga kiirendama. Minekut tal oli. Eks siis jälgisin teda ees aga oli tunda, et temaga joosta ei jõua. Pidi ise hakkama orienteeruma. Tempol aga langeda ma ei lasknud ja ega siis oli saatuse vastu juba raske võidelda. 5. punktiga tuli korralik 2- 2,5 minutine viga. Kaardil tundub, et pole midagi liiga keeurlist aga tegelikkuses oli ikka väga ujuv kant seal. Punkti saingi ennekõike kätte tänu 5-6 mehelisele rongile, kes mu seal kinni püüdis. Selles seltskonnas jooks jätkuski. Kui 8. punkti esimesena võtsin siis üritasin 9. etapiga sellest rongist lahti saada aga enen punkti sõitis rong mulle taas sisse vasakult. Ja nii jätkasimegi. 10. punktiga ürotasin sama aga siis jäin täitsa grupi lõppu. Edasi polnud suurt soovi ja jõudu midagi üritada. Jooksin nii konksus grupi lõpus kuni 19. punktini, kus suurem osa seltskonnast jooksis punktist mööda. Siis paari kaaslasega kiirendasime nii kus vähegi saime kuni veane 24. punki juurde laskudes. Siis sai taas osa seltskonnast minust mööda. Sealt edasi polnud enam midagi teha. Kuna särtsu just üleliia palju polnud siis jäi ainult lõpuni nii kiirseti minna ja võimalikult vähe mehi mööda lasta. Tulemuseks lõpuprotokollis 59. koht. Seda siiski suuresti tänu ülisuurele tühistatute arvule. Nimelt võeti maha ligi 100 meeskonda.
Jooksuga ise võib suhteliselt rahule jääda. Head tulemust takistas 2 nädala tagune maraton, millest taastumine ilmselgelt võtab ikka vägap ikka aega. Samas arvan, et see hoidis ka mind suurest katastroofist, sest ma tean kui raske on mul joosta rongis mis liigub aeglasemalt kui mina. Siiski tunnen, et oleksin suutnud OK77 mehega kaasa minna, kes lõpetas minust tubli 5 minutit varem 46. koha peal. Samas pole midagi kindlat. Ta siiski võitis pühapäevase lühiraja võistluse H21E klassis, mis näitab et ta papist poiss päris pole.Kuigi võistluses eesti tiime polnud võib siiski öelda, et tegu oli eestlaste võistlusega. Nimelt tegi Kalevan Rasti ridades Anu Annus hea jooksu eelviimases vahetuses ja püüdis kinni temast 1.21 ennem rajale läinud Leksand OK naisvõistleja. Leksandi eest aga jooksis viimast vahetust Olle Kärner. Nii läksid Kalevan Rasti Antti Harju kehastuses ja Leksands OK Olle kärneri kehastuses koos liidritena rajale üle kolme minutise eduga jälitajate ees. Peale seda teatevahetust andis Anu ühe legendaarsema intervjuu mida minu kõrvad ealses kuulnud on.Rajal aga näitas Antti head kiirust ja Ollel jäi kahjuks vaid teha kõik, et jälitajad teda kätte ei saaks. Õnn oli Leksandist ja napid 15 sekundit jäid lahutama Ollet jälitajatest. Juhheii...
See aga oli kõik, mida ma võistlustel kogesin. Peale enda jooksu tuli suht kiirelt asjad kokku panna ja sadama poole liikuda kuhu jõudsime 15 minuti enne laeva väljumist. Kruiis võis jätkuda. Hooaja lõppu tähistasime pidulikult. Kes võttis lõhet, kes vene kaviaari... Õhtu lõpuks laulsime ka mõned laulud Pearu Pauluse ja Ivo Linna loomingust ning puhkasime ennast muud moodi vaimselt välja!


Tulemused: http://www.25manna.nu

10 oktoober 2005

Rabajooks

Pühapäev toimus järjekordne legendaarne Harku Rabajooks, juba ei-tea-mitmes.Ilm oli ikka täiega ilus, mis soodustas ka suurt jooksjate arvu--kokku oli neid tulnud väidetavlt ligi tuhat.
Endal oli plaanis peale lennata sellise kiire trenni formaadis, nii ka enamvähem juhtus.
Stardipaugu kõlades asuti leekima ikka nagu tavaliselt ja 1 km märgis oli üllatus nagu tavaliselt-aega oli kulunud kõigest 3.05. Mis siis ikka, tempot vähemaks et kooma laks ei tuleks. Teine km sai juba normaalse 3.30-ga läbitud. Vahetu võitlus käis mingi poisiga, kes nägi oma 13 aastat vana välja. Kolmandal kilomeetri postil tuli taas üllatus, sedakorda negatiivne. Tempo oli langenud 3.40 per km-le. Egas midagi kui uuesti nats hoogu juurde ja kaasvõistlejäid pyydma. Oma tugeva kergejõustiklasest kursavenna jätsin ka maha. Jooks kulges suht normaalselt kuni km enne lõppu mingi vend ikka erilise pasaga tagant üllatas. Üritasin poisile sappa võtta, kuid peagi jäin maha, kuna ikkagi trenni eesmärgil lippasin-polnud mõttet ennast rihmaks tõmmata.
300 m enne lõppu pühkis mööda veel Silver Kivi (kursavend). Lõppus olin siiski sunnitud tegema paar kiiret sammu et saada ilus ümmargune aeg. Nii ka juhtus-22.00.
6.3 km peale tuli üllatavalt kiire aeg, ise poleks oodanudki nii head jooksu. Vähemalt üks rõõmustav asigi sügisel.

Põlva MV kaardid

Pealkiri räägib enda eest! Esimene on teate kaart teine tava kaart! vist!

EMV pika raja kaardid

Nonii, nüüd olen ma lõpuks skänneriga sina peale saanud! Aeg on mõned kaardid üles riputada kohe! Esiteks siis pika raja eestikad!


28 september 2005

Berliini maraton


Berliini maraton oli minu selle sügise peaeesmärgiks. Juba talvel sai trennis rohkelt teoretiseeritud, mis taktikaga peaks maratoni jooksma ja kas on võimalik hoida 40 kilomeetri jooksul 4 min/km tempot. Nüüd, 25. septembril oli aeg seda kõike praktikas kontrollida.
Minu treeningplaanis olid ette nähtud rohked keskmisest kiiremad maanteejooksud, lauged tõusulõigud ja kõige tähtsamana kolm nädalat enne maratoni testvõistlusena Koldingi poolmaraton, milleks tahtsin valmistuda samasuguse treeningnädalaga nagu päris maratoniks. Kuu aega enne võistlust külmetasin aga päris korralikult ja hakkasin uuesti treenima alles 2,5 nädalat enne maratoni. Lisaks oli taanlaste o-elu aktiivsem kui ma ootasin ja intensiivsed trennid tegin ma pea kõik hoopis teisipäeviti ja kolmapäeviti metsas.

Maraton ise: laupäevane 13-tunnine reis kulges meeldivamalt kui olin kartnud, kahekorruselises bussis oli umbes 10 inimest. Ja bussijuht käis peatuste ajal mulle inglise keeles üle rääkimas, mida ta taani keeles mikrofoni ütlema hakkab. Õhtul pimedas veel väike jooks ja ebaõnnestunult lõppenud süsivesikujaht.
Pühapäeva hommik algas vara. Sõime hotellis kella poole seitsme ajal ja sõitsime metrooga kesklinna. Eksimisohtu ei olnud, rahvamasside liikumissuund oli üks. Riigipäevahoone ees tervitas meid 1,5 h enne starti hommikuses päikeses kümblev kastemärk muruplats. Rahvast ei tundunud palju olevat, kuid Petsi kaotasime me siiski ära. See-eest kohtusime Mareki ja Erikuga. Stardis selgus meeldiva tõsiasjana, et B-grupp tähendas stardikaarest eespooltki startimist — nö neegrid olid käeulatuses.

Start oligi selliselt positsioonilt väga sujuv. Tempo oli suht ühtlane, trügimist ega aeglasematest möödamanööverdamist praktiliselt teha ei tulnud. Planeerisin alguses meist kogenuima Aibasti tuulde hoida, kuid kaotasin ta 500 meetri järel silmist. Valisin oma tempo, püüdes tõmblejatest end mitte häirida lasta. Timmo väljus stardist minu kõrval.
Esimesed kilomeetripostid tulid vastu väga kiiresti. Teise km aeg oli 3.50, Timmo soovitusel tõmbasime natuke tempot alla, liikudes massist hästi natuke aeglasemalt. Tunne oli hea, pulsivööd peal ei olnud, aga kiirus tundus trenni oma. Tagasi vaadates Erikut ega Marekit ei paistnud — sain aru, et Timmo kõrvaletõmbumise järel (ta tuligi oma vana vigastusega starti vaid kisatunnelma pärast, koos fotokaga, et pärast pealtvaatajana pilte teha) pean üksi jätkama. Kolmanda kilomeetri ajaks saavutasime juba 3.55. Veel aeglasemalt. 3.58. Sellises olukorras ei ole kerge tempot kontrolli all hoida. Esimese joogipunkti järel umbes 6,5 km peal võttiski Timmo minu keelitustest hoolimata numbri maha.
Jätkasin iseseisvalt kilomeetriaegadega 3.55 ja 4.00 vahel. Püüdsin mitte kaasvõistlejaid jälgida ega neist mööduda püüda. Rahvast oli tänavatel rohkelt, silmasin palju Taani lippe, aga mitte ühtegi Eesti oma. Tänavanurkadel mängisid bändid, rahvas elas kaasa. Kuigi kilomeetrid ei tulnud enam nii ruttu vastu kui varem, oli tunne, nagu võiksin sellist tempot lõputult hoida. Kuna temperatuur lähenes 20 kraadile, jõin igas joogipunktis — võtsin topsi vett ja püüdsin sellest võimalikult palju väikeste lonksudega suhu saada. Olin alati üks viimaseid, kes oma tühjaksjoodud topsi maha viskas. Joomine õnnestus hästi, kõhus probleeme ei tekitanud ja kilomeetriaegades ei kajastunud. Panin tähele, et kuigi püüdsin tempot massist natuke aeglasemana hoida, ümbritsesid mind kogu aeg paljuski samad näod.
1:23-ga poolele maale jõudes meenutasin oma varasemaid poolmaratone — 4 aastat tagasi Rocca al Mares 1:25 joostes oli mul küll tunduvalt väsinum tunne. Hakkasin juba mõtlema, et kas see maraton nii kerge ongi. Oli meeldiv mõelda, et alla poole maa on veel minna.

Kuskil 25 km paiku polnud jalad enam sugugi nii värsked. Mootoris oli aga jõudu nagu stardiski. Kartsin, et energia võib otsa saada (eelmiste päevade süsivesikute laadimine ei olnud just eriti edukalt läinud) — vahetasin vee joogipunktides Gatorade vastu, mis oli küllaltki magus. Märkamatult oli minu tempo massi omast kiiremaks muutunud — jooksjaid oli juba ka piisavalt hõredalt, et jätta hetki, kui mu ees oli vahe üle 10 meetri. Kella järgi oli tempo siiski endine — mõned sekundid alla 4 min/km. Olime raja kesklinnast kõige kaugemas osas, kus pealtvaatajaid suhteliselt vähem. Hakkasin mõttes arvutama, kui palju võin tempot alla lasta, et alla 3 tunni lõppu jõuda. Seadsin vahe-eesmärke — hoida sama kiirust 30-nda kilomeetrini.
Enne 28. km posti tuli tagantpoolt Marek. Vestlesime enesetunde teemal. Marek oli poolel maal tempot tunduvalt tõstnud. Jooksin 29. km temaga kaasa — 3.42. Leidsin siiski, et kuigi hetkel polnud sellisel kiirusel ka midagi viga, on suur tõenäosus, et lõpuni ma nii kiiresti vastu ei pea. Marek leidis ka seda, kuid otsustas siiski proovida. Jooksin 10 sek/km aeglasemalt edasi. Kui 34. km-ni oli tempo siiski pidevalt alla 3.55 — teadsin, et lõpuni pole enam palju ja nii palju kui alguses pole enam mõtet tagasi hoida.
37. km läbimiseks kulus esimesena üle 4 minuti. Konkurentidest jooksin aga juba selgelt kiiremini. Tihti nägin jooksjaid eespool täiesti korraliku tempo pealt kõndima jäämas. Endal oli kõige enam probleeme jalgadega — need kippusid kangeks minema. Jalatallad olid ka juba väga ära põrutatud. Aeg tundus venivat — vaatasin mitu korda kilomeetri jooksul kella, et kas on järgmine post märkamata jäänud, kuid see näitas veel 2 ja poolt minutit. Aga 3 tunni alistamine ei olnud enam probleem — peastarvutus näitas, et selleks võin ma järelejäänud kilomeetrid kasvõi 6 minutiga joosta. Mäletasin rajast, et peame enne Unter den Lindenile keeramist Alexanderplatzi serva välja jõudma — selle teletorn tundus aga veel nii kaugel.
4 km enne lõppu pidin ennast tempo hoidmiseks ikka väga palju sundima. Lõpu lähedus andis kõvasti jõudu juurde, 3 tundi ei olnud enam küsimus, tahtsin alla 2:50 joosta. Joogipunktis võtsin harjumusest topsi, aga jõin vaid lonksu. Alexanderplatxile jõudes sain kätte kolmest naisest koosneva grupi. Pingutasin väga, et nendest enam mitte maha jääda. Unter den Lindenile keerates jäi üks neist aga ise minust maha.
Lõpusirge oli pea 2 km pikk. Brandenburgi väravad paistsid kaugele. Nüüd andsin endast juba kõik. Rahvas vist karjus, aga ma ei mäleta seda eriti. Mõtlesin äkksurmadest maratonifinišites ja leidsin, et see on üks ilus surm. Teadsin juba kindlalt, et jooksen alla 2:50, lootsin, et alla 4 min/km joostud sekunditest piisab viimase 195 m läbimiseks, et aeg tuleks alla 2:48. Üks mees oli täiesti enesekontrolli kaotanud ja tuikus ühest raja servast teise eespool paistvate väravate poole. 41. km sildi juures küsis üks mees millegipärast, et kas eespool paistev viimase kilomeetri algust tähistav kaar ongi finiš. Võitlesin vaid ajaga, ja olin seda juba peaaegu võitnud, lõpuspurt ei tundunud üldse oluline. 200 m enne finišit leidsin endas aga energiat eesjooksvast naisest mööda suruda. Lõpujoonel tõstsin käed üles ja vaatasin finišikella. 2:46:43.

Marek seisis mõnikümmend meetrit finišist. Lasime fotograafil endist pilti teha ja liikusime edasi. Tundsin, et kõht on mul tõesti tühi ja sõin laudadelt banaane, õunu, küpsiseid ja jõin erinevaid jooke. Massaažilaudade juures kohtusime veel ühe eestlasega, kes stardis oli lubanud 2:45 rünnata. Ta oli hakkama saanud 2:41-ga. Marek hirmutas teda oma jutuga, et ta pole varem isegi poolmaratoni jooksnud ja 10 km sai viimati läbitud 1999. aastal.
Massaaž tegi jalgadega tõesti imet. Riidekoti võtmine ja pesema minek ei valmistanud mingeid probleeme. Kuna mul oli tagasisõidubussi peale suhteliselt kiire, ei jäänud ma kauaks mökutama vaid suundusin kohe metroo peale, sealt hotelli asjade järele ja siis bussijaama. Buss oli täis roppe nalju rääkivaid keskealiseid puhkusereisilt koju suunduvaid taanlasi. Kurja pilgu ja laiutava olekuga suutsin endale siiski tagada kaks istekohta.

Tunnet, et maratoni ma küll enam joosta ei taha, ei tekkinud küll hetkekski. Isegi praegu, kui jalad veel väga valusad (eriti parema jalalaba pealt — kahtlustan liiga tugevalt paeltega jala külge tõmmatud kiipi (kuigi seda joostes üldse tunda ei olnud)), tahan kindlasti kunagi veel seda läbi teha. Eesmärk on nüüd muidugi raske — isikliku rekordi parandamine.

26 september 2005

Supertræningsløb 21. septembril

21. septembril võtsin ma esimest korda osa supertræningsløb'ist — need on järgmise aasta MM-i piirkonnas võistlusmaastikele sarnastes metsades umbes kord kuus peetavad päevakud. Start on küll vaba, aga aega mõõdab emit ning kohalikud võtavad jooksu päris tõsiselt.

Seekord joosti järgmise aasta teatejooksu (Himmelbjerget — taanlaste jalamilt kõige kõrgem (120 m) mägi) kõrvalmaastikul. Tõusu oli tõepoolest küllaga, aga tehniliselt mets midagi eriti üllatavat ei pakkunud — nähtavus oli üsna hea, tuli vaid jälgida, et õigel kõrgusel oled. Roheline on siiski päris tihe, eriti tumedam.

Ise jooksin ma maratoni eel suht rahulikult, kuid siiski ennast mitte tagasi hoides. Seega oli mulle suur üllatus, et parimad mind 12 minutiga võitsid — viga kogunes mul kokku ehk 3 minutit. Enesetundel polnud viga, kuigi rinnus oli sügavalt hingates natuke valus. Õhtu oli külm, õnneks oli mul piisavalt riideid kaasas.

22 september 2005

Rootsi MV

Pühapäeval lõppes Rootsi MV lühiraja ja teatega (rootslased korraldavad oma MV 10 päevajooksul, alustakse tavarajaga, ainult pikk rada ja sprint joostakse kevadel eraldi) Toimumispaigaks Dalarna maakonna lõunapiiril asuv Avesta. Enne eelmise aasta Västeråsi MM-i käisime kõrvalmaastikel isegi paarkorda trennis ja korra võistlemas. Maastik oli karm - ülitehniline, kohati megakivine ja paiguti väga ebameeldiva pinnasega (munadeni ulatuv mustikas, marjad nagu tikrid). Minu õnneks sai päev enne teadet päevakuna joosta lühiraja A-finaali. KURAT, ma suutsin 18 KPst läbida vaid 12. No, ei saa sellisele maastikule nõrga keskendumisega peale minna. Mind karistati ikka igas elemendis. Vältides täielikku agooniasse langemist, panin kompassi peale ja roomasin suurele teele välja ja sealt kiiresti koju (mööda teed loomulikult). Pettumus oli suur, kuid teadsin, et selline ülesraputus mõjub enne võistlust hästi. Lühiraja võitis prantslane Damien Renard (OK Denseln), Peter Öbergi (OK Hällen) ja Nils Olssoni (Stora Tuna) ees. Raske rada kajastus ka tulemustes, kolmanda koha võitja on tehniliselt perfektselt liikuv „veteranorienteeruja“. Samuti oli üllatav Renardi võit, kuigi tema on omale nime teinud tippsprinterina (enam-vähem Aadliga samal tasemel) ja võitis Jaapanist teate hõbeda.

Teade. Start 9.30 (sai juba kinnastega sooja tehtud). Rada 10,4 km., stardis ligi 120 neljaliikmelist võistkonda. Juba esimestest meetritest oli selge, et maastik on sama nõudlik, kui lühirajal. Tegin unelmate stardi, tänu heale kaardikontaktile läbisin 1. ja 2. KP ideaalselt. 3KPs olin viies. Järgmisel lühietapil kaotasin lugemisjärje ära ja laekusin valesse hajutusse. Sinna läks u. 1,5 minuti jagu aega. Ilusast algusest ja liidritest ei olnud enam haisugi. Kuni vaateKPni kulges jooks positiivselt. Astusin küll kahel korral teravate kivide vahele, kuid muidu olin igati eeskujulik kividel liikuja. Tõenäoliselt individuaalvõistlusel sellist tempot kivide peal ei suudaks aretada. Võistluskeskuse (4,5km) läbisin ligi 2´ kaotusega. Umbes 6-7 km. hakkasin uuesti esimese grupi lõpu nägema ning tänu hajutusele õnnestus ennast sinna sisse istutada. Hiljem selgus, et samas hajutuses oli ligi 20 meest minema saanud ja meie rong oli teine suurem seltskond. Minu ümber sebis palju tippklubide tegelasi (Orion, Malungs, Stora Tuna), mis mõjus väga innustavalt ja positiivselt. Suuri apse ma rohkem ei teinud, oma hajutused võtsin ära. Finišis oli kaotus 3´ja 31. koht. Aeg 68´ (korralik teade ikkagi, Soomes olid mingid 45´-50´ vahetused). Kuigi 4 KPst oli kahju siis jäin oma jooksuga rahule, eriti positiivne oli füüsiline tase, sest kartsin, et ei suuda sellel maastikul esimeste tempot hoida. Õnneks läks vastupidi. See aasta olen Rootsis jooksnud kolm korraliku esimest vahetust, kuid alati on midagi säravast sooritusest puudu jäänud. No, hitt ei tule kergelt. Äkki 25 Mannal.

Äkki ma suudan isegi kaardi kunagi üles panna. Lubasin ka MM-i kaarte. Äkki järgmine nädal.

Täna Uniküla päevak. Tehke trenni!

21 september 2005

Lugu sellest, kuidas juhe kokku jooksis. Balti Noortematś.

Täna siis toimus sellinne huvitav võistlus Kükal nagu EST-LAT-LIT Noortematś ning samal ajal ka Põlva MV. H-20 rada oli 10.7 km ja 20 kp. Suht korralikud kabatuurid ning tõotas tulla korralik jooks tulla.
Nüüd siis lühidalt raja juurde. Stardis kaarti kätte saades nägin, et esimene jumala lihtne. Nii oligi ja ega ka teine mingi keeruline punn polnud kuid ikkagi panin ca 15 sek viga. Kolmandasse oli juba nats huvitavam, kuna punn asus sellises ujuvas kohas. Poolel teel tekkis segadus, kuna valge mets oli ikka korralik võsa seal. Neljas oli koba, samuti 5-s ja kuues(panin ikkagi viga mingi 15 sek). Ja siis algasid probleemid. Ei suutnud kuidagi pikka lahendada ning läksin kuidagi tuimalt panema. Tulemuseks valus suuna viga, kaardist väljas käik ja ca 4 min viga kui mitte rohkem. Edasi läks taas vigadega kuni 9-das Markus mu 8 miniga kätte sai. See ikka viis masendusse küll kuna oma arust ma päris nii palju viga ei pannud. Järgmine etapp sai koos Markusega koos forsseeritud kuid järjekordne viga kustutas ka selle duo.Siis sai paar punni jälle korralikult kuni jälle vea panemiseks läks. Kuulus tumeroheline koht, kus MM-il medaleid jagati ei läinud ka minul kõige libedamalt, järjekordne minutine viga. Nüüd oli igasugune isu kadunud ja tuli lihtsale lõpuni tiksuda ja homseks jõudu jätta. Mis mind aga üllatas oli see, et just selles vahemikus sain 3-l etapil järjest 2. etapiaja. Kas tõesti tegid kõik viga või liikusin ma ikkagi veel korralikult? Päeva lõpetuseks sai veel eelviimasega ca minutine pirn pandud. Lootused jäid homse peale.
Teate päev ei tõotanud enne starti küll midagi head. Väsimus oli sees ja vaim kuidagi nüri.
Jooks ise aga tuli välja hoopis parem kui eile. Algusest kuni pressipunkti, mis asus vähem kui 2 km enne lõppu olin peaaegu veatult tulnud-väikestest kaartest võibolla ca minut kokku kuid kindlasti mitte rohkem. Olin ka mööda tõusnud Leedust ja teisel kohal. Aga teadagi ühtegi asja ma korralikult lõpuni ei suuda viia, seega panin ainukese mõtlemist vajava punktiga viga ja leedukas sai mu kätte. Lõpuspurdis olin omaenda hale vari ja sain kõige kusisemal kombel kotti.
Võistlusisu oli ikka tükiks ajaks läinud. Täna, 3 päeva hiljem aga tahaks juba uuesti joosta, kuid mitte metsas, vaid Euromeetingu sprindil.
Loodan panna ka kaardid peagi üles, et mu jutul ka mingit mõtet oleks. Loodan, et petz saab oma skänneriga taas sina-sõbraks.

20 september 2005

Põlva MV

See nädalavahetus oli siis Põlva MV tava ja teade plus lisaks veel Balti noortematš, või siis vastupidi. Igatahes võistlused toimusid Kükal. Hea maastik. Rajad olid planeeritud mõistlikud, kuid millegipärast pandi H21 jooksma sama rada H18 klassiga. Mõnemõttes hea, vahel on hea sellist lühemat jooksu ka teha.
Jooks algas kiiretsi, suht mõttetud tee-etapid. Tõmbasin vist tmepoga natuke üle sest mingil hetkel oli selline kinni jooksnud tunne. Esimese valiku pakkus etapp 4-5. oli variant minna otse mööda sihti ja kõlvikut ja siis raiuda raiesmikku või siis sihti ja teed suht korralik ring teha. Otsustasin ringi minna. Terve raja tundus see vilets variant olevat kuna siht osutus suht halvaks. Kokkuvõttes siiski kindel etapivõit (oma vanusekklassis vähemalt). Edasi läks rada juba õigele küka maastikule. Seal ei saanud ma kudiagi mõistlikke etappe lahendatud. Viga ka ei teinud aga variandid olid niivõrd halvad. Tempo seevastu oli hea. Kiirus oli täitsa olemas. KLassikalises rihma medalikaotuse võsas sain punkti ilusti kätte aga etapp sealt välja nurjus täielikult kuna ei näinud ära teed paremal, kaotus üle minuti. Finišisse tulles olin siiski jooksuga rahul, kuid siis külma duššina mõjus leho haldna kommentaar et siin metsas tuleb ikka alla 6 minuti kilomeetirle joosta. Nii see siiski ei läinud. Silver võitis mingi 4 minutiga. See tundus tegelt müstiliselt palju. Panustan siinkohal lohade tekkimisele sest tempole mul etteheiteid pole. Aga midagi pole teha, stardipositsioon loositi vilets. Õhtul kodus muidugi oli nüõri lugeda, et noored ässad olid veel oma 6 minutiga mulle ära teinud.
Teisel päeval oli teade kavas. Minule oli õnn naeratanud olla ühes võistkonnas orvandi vetaranide maido ja rooniga. Jooksin esimest vahetust. Olin valmis hirmkõvaks võitluseks, sest eile olid ju noored põrmustanud mind. Stardist minnes oligi näha igasuguseid kiirendajaid seal aga kohe peale k- punkti oligi olukord kontrolli all. Otsustasin kiiresti alustada ja seda ka ellu viisin seal. Esimesed punktid puhtalt kõik ja juba õige pea oligi selja taha vaadates nukker pilt - Ainult lauri tammemäe. Kahekesi me koos edasi liikusime heas tempos. Nii mõnelgi korral päästsin lauri selgest veast. Kaks punkti enne pressi olime ikka põhjalikult eest ära ja siis üle lageda minnes oli lihtne variant. metsani välja ja seal samas lohk. Aga võta näpust. Metsa juures midagi ei klappinud noh. peale kerget lokeerimist leidsin punkti aga viga siiski mingi 2,5 minutit. Punkt oli puhta raiesmiku peal, st lageda raiesmiku. mitte valgega mörgitud metsas. Hullumaja. selleks ajaks olid noored kõik seal juba. tammemäe sai ka kuidagi paremini minema sealt kuigi pani ka viga. Igatahes sealt välja minnes oli olukord vilets juba. Pressi minnes takerdusin võssa veel ja oligi olemas. Pressis olin juuba 50 skeundit maasa. Viimane kilomeeter jooksin vigadeta. kõik oli korras.
Kokkuvõttes olime 3 kohal, tõsist jooksu näitas rein rooni kes hakkas tagant poolt ohtlikult ründama teisel kohal olnud põlva tiimi. Loomulikult rikkus päeva taas üks 18 klassi tegelane, kes tegi raja läbi 4 minutit kiiremini kui mina seda ka puhta jooksuga oleks suutnud. Leedukatel tulevikku on, selles pole küsimustki. Kus eestis sellised jooksjad on?

Tava tulemused:
http://kobras.polvamaa.ee/PolvaMV2005/tulemused/Paev1.htm
Teate tulemused:
http://kobras.polvamaa.ee/PolvaMV2005/tulemused2/teade_koond1.html

Kahjuks mul puudun arvuti ja skänneri vahel sümpaatia ja kohe üldse ei taha nad

13 september 2005

EMV pikk rada

Kirjutasin oma blogis ka natuke pikast rajast http://kirtirebane.blogspot.com

12 september 2005

Konkurss: valusaim hapnikuvõlg!

Nii juba kolmandat korda täna hommikul kirjutan seda! Tahan algatada konkursi parimale hapnikuvõlas näole. Kõik kommentaarid ja hinded on teretulnud siia samma alla kommentaaridesse. Tegemist on siis Tallinna Sügisjooksu lõpu eel tehtud piltidega. Nagu näha oli kõigil valus. Pildid on sõbralikult laenatud esporti koduleheküljelt. Kogu fotoseeria on näha aadressil www.esport.ee .

11 september 2005

30 km ja ligi 4 tundi vaeva ja ei mingit tulemust.

Eile siis toimus EMV pikal rajal ja mina otsustasin ka mees olla ja ikka meeste rada joosta. 29,1 km küll natuke heidutas kuid siiski otsustasin peale lennata. Joogikott valmis, geel kaasa, igaks juhuks ka glükoosi tabletid kui kännu peal istumiseks läheb, ja starti.
Kaart käes, egas midagi kui teele. Algus head lühikesed etapid, saab sisse elada. Kolmandast välja minnes juhtus aga see mida olin kartnud: mingist võsast läbi minnes väänasin taas jalga, ning sellest tuleneva valu tõttu tempo langes ikka kõvasti. Korra pikal etapil isegi mõtlesin katkestamisele kuna valu ei tahtnud kuidagi järele anda. Selle mõtte surusin siiski kiiresti peast välja ja surusin edasi. Mingi aja möödudes läks asi ikka paremaks, tempo oli siiski ikka madal. Olulisi vigu ei teinud, hea seegi. 8 km joogipunkti jõudes oli olukord isegi üllatavalt hea-jalg ei valutanud enam ja väsimusest polnud veel märkigi. Kerge jõujook ja edasi. Etapid 10 ja 11 sujusid normaalselt kuigi mõlemiga tegin vast mingi 20-30 sek viga. 12-sse otsustasin joosta ringi. Välja minnes panin korraliku suuna vea aga hullu polnud kuna üle poole raja oli veel ees ja kõik alles hakkas juhtuma. Enne punkti üllatas mind Mihkel Reimaa, kes reipa sammuga mind 4 minutiga kinni püüdis. See mind üllatas kuna oma arust ma nii aeglaselt ka alustanud polnud. No mis seal ikka, edasi. 12-15 läbisime Reimaaga koos kergete vigadega. Sealt läksid meie teed lahku kuna mina läksin otse 16-sse, tema joogipunni, mis oli natuke eemal. 15. kohtasin ka ESTO amatööri Tiit Tähnast, tema tuulde ei võtnud. Peale kaardivahetust jätkasin juba kiirema tempoga kuna Reimaad ei tahtnud enam järgi lasta. Karjäärist läbi joostes hakkasin nägema 4 min varem startinud ESTO amatööride teist poolt ehk legendaarset Margus Marrandit. Enne kui temast möödusin, lahendasin esimese annuse geeli. 17. jõudes oli kõik veel roosiline, kuid kohe hakkasid ka kehas muutused toimuma: ärakukkumine toimus ikka liiga kiiresti. Pikk etapp 18, mis polnud ka kergemate killast, murdis minu sellel päeval. Sealt edasi läks jooks ikka raskeks. 18.-st välja tulles nägin juba Avastet, kes oli ju 20 min. peale mind startinud ja kohe hiljem ka duos liikuvaid tammesid Aadlit ja Kraasi. 19.-das olin juba Avastel käes ja punkt hiljem ka duol, kuhu oli üllatusena jõudnud ka tagantpoolt startinud Rain Eensaar. Loomulikult möödusid nad minust nagu postist. Enne 21-st tuli see punt juba mulle vastu kuid nüüd oli seal Chiefi asemel Avaste. Joogipunktis 22km peal nägin ka selle muutuse põhjust. Seal seisis väga kurnatud olemisega Kraas, kes katkestas. Seal ütles ta ka kuulsad sõnad, et au mulle kui ma selle raja lõpetan. Need viisid peast viimasedki katkestamise mõtted, kuigi parema jala reielihased oli ikka halvas seisus ja ca 9 km oli veel minna. Samas punktis aga juhtus selle päeva kurb hetk kui väsimuse foonil unustasin komposteerida, mis mulle alles finishis selgeks sai. Etapp 23 tuli veel enamvähem aga siis läks ikka sitaks raskeks. Pidevad reiekrambi eelsed seisundid ja julm väsimus tegid liikumise ikka väga aeglaseks. Siiski ei andnud alla ja kangutasin edasi. Poolel teel 25.-sse möödus minust Nõmm, kes oli ka juba väsinud olemisega kuid vähemalt minu arvates veel liikus suht normaalselt. Taaskord tuli võidelda reie krampidega. 26. punnis anti veel juua ning siis vaatain, et kui ma nüüd üle soo ja põllu saan, siis olen juba kodus. See soo ja põllu etapp aga kujunes ikka katsumuseks, kuna soos pidin kõndima, et reied krampi ei läheks, ja põld oli suht rõve ning haises sita järgi. Siiski peale üüratut aega ma jõudsin kohale, tegin veel väikese vea aga sellest oli ikka nii pohhui juba, peaasi et ükskord lõppu saaks. Siis aga toimus midagi üllatavat nagu mingi teine tulemine vms. Viimased punnid läksid juba suht reipalt joostes ja lõpusirge suutsin isegi enamvähem forseerida.
Tulemust küll ei saanud kuid olen siiski rahul, et suutsin, lõpetada ja veel elusalt pealegi.
Natuke hiljem tuli petz, kes oli korraliku jooksu teinud ja lõi mind poole tunniga.
Peale finshit nägin mis rada oli meestega teinud. Nii Nõmm kui Aibast oksendasid ja ülejäänud olis ikka väga pehme olemisega.
Au kõigile, kes selle raja läbi tegid.

03 september 2005

Tallinna Sügisjooks

Nonii, täna siis mõned tunnid tagasi oli järjekordne võimalus ennast proovile panna eesti jooksjate konkurentsis. Toimus järgjekordne ja aasta aastalt kasvav sügisjooks saku suurhalli juures. Võistlejaid kokku mingi üle 6000 vist. Neist kuskil 500 ringis 21km rajal ja suur enamus 10km rajal. Tammedest näitas sisukust üls vaid Erik kes otsustas minna 21km rajale. Tulemust tal kahjuks ei tea. 3 minutise eduga võitis Loskutov nagu arvata oli.
10km jooks aga tõotas orienteerujatele tulla väga põnev. Stardis oli suur osa eesti orienteerujate koorekihist. Omajagu oli saanud ennast kuuma gruppi startima, mõned pidid rünama ka tagant poolt. Endal enne jooksu eesmärkidena kindlasti oli Aadli võitmine ja siis veel Silver ja Lauri. Enne kõike ikka Aadli kurat. Aja olin sättinud omale a ja b plaaniks st ideaalis alla 35 minuti ja b plaanina sobis mulle ka kaotus alla 10 minuti maailma rekordile (26.17).
Stardis oli tore jälgida keskendunud ja ühendunud jooksuhuvilisi. Kõik plaksutasid usinalt vastu jalgu. Ei tea miks, ju mingi uus mood. Arvatavasti nähti kuidas Paša seda tegi ja kõigil tuli ka kohe teha. Ei näinud mina MMi 10km stardis et keegi nii oleks tinud ja ei hakanud ka nüüd siis mina seda tegema.
Jooksu alguses takerdusin hetkeks gruppi, mingite naiste taha kinni aga esimesel võimalusel kiirendasin ennast kuskil 15. positsioonile. Algus oli kiire. Ees nägin orienteerujatest ainult Assorit ja Ollet. Esimene kilomeeter 3.10. Siis hakkas tempo langema. Chief, Aadli ja Lauri möödusid minust aga olime kõik ilusti ühes grupis. Lauri üritas isegi juhtohju võtta seal. Assor ja Olle olid juba omajagu ees. Minul hakkas juba vaikselt järjest raskem. Teine kilomeeter 3.22. Vaatasin kella ja mõtlesin et issand jumal, 30 minutit sellist kannatamist veel on küll surm. Chief libises eest ära mul juba korralikult. Aadli, Lauri, Silver ja Heiti olid korralikult koos. Kolmas kilomeeter 3.30. Tore - nimetaksin seda mitteametlikuks 3 km isiklikuks rekordiks. Päriselt ainult 3km jooksnud siiski ma pole. Sõjaväes 3,2 surusin hädise 11.54ga.
Neljandal kilomeetril juhtus see mis juhtuma pidi. Täielik haamer. Tempo langes tohutult ja inimesed hakkasin korralikult mööda jooksma minust. Vahetult enne 4km silti jooksid lootusetult eest ära kõik kellga koos olin. Aeg neljandal kilometril 3.43.
Jooks oli nüü juba väga vaevaline, kiirust polnud üldse ja järjest jooksid mehed üks haaval mööda. Väga raske. Kuskil seal taga sirgel jooksis mööda Rain. Ei suutnud talle tuulde võtta. Viienda kilomeetri aeg 3.49. Õudne tunne oli nendel hetkedel - grupp kus olid Lauri ja Silver tundus lootusetult läinud olevat. Aadli oli neil veel omakorda eest ära korralikult. 5km sildi juures sai vett näkku visata. Juua ei julgenud kuna kartsin, et lööb rütmi lootusetult sassi.
Peale joogipunkti hakkas kergelt mugav jooksurütm taas sisse tulema. Ees olevad seljad hakkasid vähehaaval lähenema. Kuues kilomeeter 3.44. Nüüd oli juba tunne sees täitsa hea. Otsustasin ees olevad kaks könni olemisega valgete särkidega meest kinni võtta prooviks. Ülesanne läks edukalt ja suheliselt lihstalt. Nüüd polnud enam midagi. Järgmine rong oli juba 3 meheline, kus olid Rain, Silver ja Lauri. Otsustasin neile jägi jõuda enne finisit. Kuskil 500m pärast olin neile juba päris lähedal, siis vaatas Lauri selja taha ja otsustas kiirendada. Rainist ja Silverist sain kiiresti mööda ja natuke maad hiljem olin ka Lauril kõrval. Seitsmes kilomeeter 3.37.
Lauri ei jõudnud kaasa tulla. Kuulsin küll hingeldamist selja taga aga see osutus tundmatuks jooksjaks. Kuskil 7,5km peal sai mu vahekiirendus taas otsa. Või siis vähemalt mugav tunne minus asendus sellise tohutu kannatamise tundega. Jooks läks väga vaevaliselt. Peale 8km peal olevat joogipunkti ja kõik neid piltilusaid tüdrukuid kelle teenustest pidin loobuma oli juba väga valus tunne jalgades ja hingamisteedes. Kaheksas kilomeeter 3.36.
Sirge peal oli ilmselge, et Aadlit kätte ei saa. Kahju. Aga sellel hetkel oli mulle olulisem, et tagant minust mööda minema ei hakata uuesti. Jube vastik sirge oli üheksandal kilomeetril, see mõjus vaimselt tapvalt. Kilomeetri aeg 3.42. RASKE ON!
Sisse keeramine kaubanduskeskuse tagustele aladele. Viimane kilomeeter. Peaks nagu kõik endast veel välja suruma. 800m enne lõppu jookseb must mööda NAINE. See oli täielik katastroof. Ja ma isegi ei jõudnud talle korralikult tuulde võtta. Kannatasin vaevaliselt, et keegi veel ei läheks. Eelviimasele sirgele jõudes kiirendasin nii kus suutsin. Sain veel naisele kõrvale ja lõpusirgel ainult sõin valu ja üritasin naisele ära teha.
Peale finisijoont vajusin põlvili reklaamplakatite juurde, kus oli igati meeldiv päiksevari. Mis siin salata - peale sellist jooksu on küll finišis mõte peas, et kuradi hea, et see läbi sai. Aeg 35.51 näitab ühelt poolt, et kõige hullem polnud. Mõnes mõttes tuleb rahule jääda, sai ju nii mõndagi meest võidetud. Aga samas see tunne, mis rajal oli teatud kohtades ja see tempo mis seal oli tekitavad küll mõtte, et kas see 35 minutit oli nii kaugel?
Jooksu ametlikke tulemusi ei tea aga niipalju kui tean siis võib küll öelda, et eesti orienteerujate jooksutase üldist eesti jooksjate olukorda vaadates on ikka suhteliselt korralik. Esi 60-70 seas oli oma 10 orienteerujat kindlasti. Minu ees oli neid juba 6 ja mina olin üldarvestus kuskil 33-35. Aga ruumi veel on. Nüüd tuleb aint sihid paika panna, et aasta pärast minut selle aasta ajast näpistada.
Mõtteainet aga pakub see tunne mis jalgades oli peale jooksu. Peale 10 minutist sörki ja korralikku venitamist sain sellest küll lahti aga 25. sept Berliinis ma kahtlen, et see valu ainult neljakordistub.

02 september 2005

Horsens OK treening

Kuna klubi esindajaid ei osale kohalikel võistlustel just väga palju (Taani lühirajal näiteks ainult 11 võistlejat), ei pidanud ma Horsens OK-d väga suureks klubiks. Tegelikult aga olevat neil liikmeid umbes 250 (aktiivseid küll "ainult" 80), millega ollakse Taani suurimate klubide seas. Linna lääneservas järve ääres on neil ka päris esinduslik klubimaja (EuVe omast ikka tunduvalt uhkem). Horsens OK on oluline tegija ka tuleva aasta MMi korraldamisel.

Teisipäeviti (ja laupäeviti) korraldatakse klubiliikmetele o-treeninguid linna ümbruse metsades. Kuna neid just väga palju ei ole, tuleb kõik olemasolev ära kasutada ja maastike kvaliteet on seega väga ebaühtlane. Kui eelmine nädal mängisime hullemate Tallinna ümbruse kaartide sarnases umbes 1 km x 750 m metsas rinnuni heinas ja nõgeses poolemeetriste kividega peitust, siis see nädal käidi välja päris korralik maastik — üle 50 m kõrgune suhteliselt lauge, aga rohkete nõlvavormidega mägi, kus mõned aastad jagasi isegi JFM lühirada peetud. Mets oli okaspuudega, kohati päris risune ja rohelistes kohtades ikka päris tihe. Püstviirutust tuleb ka tõsiselt võtta, põõsad on tunduvalt torkivamad kui meie omad.

Seekord jooksid umbes 40 kohalolnut ühte 3,3 km ringi kaks korda läbi, et näha, kui palju vigadega kaotatakse. Mina kaotasin palju, sest tegin esimesel ringil palju viga. Kui meil minnakse peale trenni koju pesema, siis siin tulevad kõik klubimajja kokku, kus saab pesta, süüa, juua ja taani keeles juttu ajada.

Eelmisest reedest saadik on mind ka mingi haigus kimbutanud, mis nüüdseks on lihtsalt hulluks köhaks taandunud. Kui enne oli mul kindel plaan pühapäeval Koldingisse (linn ~100 km lõunas) poolmaratoni jooksma minna, siis nüüd pean sellest ilmselt ikkagi loobuma. Tõenäoliselt on minu järgmine päris võistlus siin Taani pikk rada 18. septembril — nädal enne maratoni. Aga ma pole veel päris kindel, kas see on nii hea mõte.

Kuna keegi jättis mu fotoka arvutiga ühendamise juhtme koju, siis seekord ma kaarte ei näita. Võibolla mõne päeva pärast. Aga seni võite vaadata, kus ma üldse olen: http://maps.google.com/maps?ll=55.870688,9.887695&spn=0.048219,0.083985&t=k&hl=en

31 august 2005

EMV tavarada

Laupäeval 27. septembril toimusid Värska taga Kitsemägedes järjekordsed Eesti Meistrivõistlused orienteerumises. Augusti lõppudele kohaselt tavarajal. Maastik tõotas tulla kiire, rajad olid pikad ja kaardi nime järgi võis tunduda, et on ka mägi kaardil. H21E klassi rada oli planeeritud suhteliselt pikk - 18km ja 27kp. Kuna valud vasakus puusaliigeses on mind treeningutest kõrval hoidnud juuli lõpupäevadest alates, siis minu jaoks vajas sellise pikkusega jooks juba erilist valmistumist ja erivarustuse kasutusele võtmist. Rajale võtsin kaasa kolm väikest geeli ja joogikoti ca 1,5l spordijoogiga. Enne starti sain küll kõva kriitikat selle suhtes aga infostendilt lugesin, et on vaid kaks joogipunkti ja otsus langes joogikoti kasuks.
Rada ise suuri elamusi ei pakkunud. Enamuses rõhuti jooksukiirusele, millega kahjuks mina hiilata ei saanud. Esimesed kaks punkti üllatasid natukese ootamatu lehtpuumetsaga. Jõudsin juba mõelda, et kaua mul sellises metsas 18km läbimisele kulub. Alguses ei saanud eriti jooksu sujuma ja liiga palju lootsin heale õnnele, mida seekord kõige rohkem kahjuks polnud! Esimese punktiga kerge kaas vasakult, viga olulist nagu pole aga 15-20 sekundit oleks kiirem olnud küll. Teise punktiga kiirustasin tee pealt maha keeramisega ja sattusin orvandise, mis tuli juba valest suunast sisse. Seal oli ka punkt, see mind sinna kiskuski. Kerge mõtlemise ja liiga suure ringiga rohelisega märgitud metsas kaotasin ca minuti. Kolmanda punkti suunas hakkasin jälle jooksma liiga mõtlemata. 100m punktist välja jõudnud, leidsin eest nutuses seisus naiste koondiseliidri Kirti, kellele näitasin kiiruga meie asukohta (Kirti katkestas vist ikkagi). Jooksin kaarti oluliselt vaatamata suunaga suure tee suunas. Selle tulemusena jooksin läbi suhteliselt märja ja kõrge taimestikuga soo, mis tegi jalga kohe raskemaks. Punkti endaga raskusi polnud aga etapil kaotasin taas liiga palju.
Neljanda punkti poole jooksma asudes ootas ees esimene etapi moodi asi. Üritasin tempot üleval hoida ja selle tõttu ei näinud ühtegi head lahendust etapile ja seega surusin lihtsalt suunaga peale. Kui olin alla soo juurde jõudnud, siis oli etapi lahendus mulle selge ja edasi oli vaid minek kuni pareamlt suurem mägi sisse sõidab. Viies punkt sujus raskusteta ja enamus etapist kuuendani. Kuuendat punkti ootasin olevat orvandi lõpus. Looduses aga jäid need lohud juba eraldi süsteemina orvandist välja ja seega vahetult enne lohke otsustasin alla poole tagasi liikuda, et orvanist mitte välja minna. Mõistsin oma viga suhteliselt kiiresti aga viga siiski piisav. Seitsmendat punkti olin omast arust neljandasse minnes juba näinud ja nii jooksingi kaarti oluliselt vaatamata sinna aga üllatusena polnudki see minu punkt. Seitmses punkt asetses kõrval lohus. Kaheksanda jooksin ringi ümbes nina, mis vist oli mõttetu kuna 2,5m joonega selline nõlv ei ole suur. Üheksanda punktiga läksin suunaga kuni lohk-orvand nähtuseni teisel pool väikest teed ja seal läksin ilgelt hästi juskui peale punktile aga jooksin hoopis peaaegu 100m jagu mööda kus ootas mingi punkt nr39. Oleks peaaegu ära võtnud selle aga igaks juhuks kontrollisin ja meil oli hoopis 70. Kerge mõtlemine ja siis jooksin enda punkti. Kaotus 2 minutit.
Edasine jooks hakkas juba vaikselt sujuma. Suuremaid vigu suutsin vältida. Üksi oli raske tempot üleval hoida. 16nda punktiga jooksin natuke liiga paremale alguses ja siis lollakalt üle väga märja soo. Mõned kümned sekundid läksid sinna. 19ndas punktis korjasin enda rongi Taavi Nurme. Üritasin temast ka kohe lahti saada aga Taavi hiilgas hea treenitusega või siis mina halvaga. Võta sa nüüd kinni... tempo tõusis mõneks etapiks natuke kuni hoog taas rauges.
23. etappi oli raske lahendada. Väga oleks tahtnud mööda sihti minna aga sood olid väga märjad ja jalad ütlesid mulle, et soodest tuleks mööda minna. Otsustasin soodest mööda minna ja tabada teeotsa mis mind punktini viib. Etapi lahendasin enda meelest väga hästi, kõik klappis ja tuli hästi välja. Etapiaegadest kahjuks see väga ei kajastu. Päris etapi lõpus tegin kergevea kaldudes liiga vasakule alla ja pidin natuke suure tõusu enne punkti võtma. Järgmised kaks punkti taas natuke vigased. 24ndaga millegi pärast ei jooksnud soo äärde välja vaid hoopis kaldusin teisele poole küngast. 25nda juures seisin asjata mõnda aega ja üritasin asjast aru saada. sest olin 100% kindel et olen õiges kohas aga punktiks olev kivi oli nii olematu, et ma ei näinud ei kivi ega punkti. 26nda etapiga üritasin taas vältida ette jäävaid soid ja jooksin ringiga mööda. Etapi lõpus aga keerasin liiga vara sisse ja jooksin asjatult märga sood mööda. Sealt edasi oli ainult jooksmise vaev. Jalad olid väga rasked. Viimasel soolõigul oli esimene kramp ähvardanud juba.
Finiši joont ületades öeldi, et läksin võistlust juhtima. See polnud ka suur üllatus sest startisin siiski stardiprotokolli algusest. Aeg 1.52.53 ei tekitanud suurt heameelt mulle. Lootsin joosta kuskil 1.45ga. Kahjuks tegin liiga palju vigu. Eriti jooksu alguses enne esimest joogipunkti, mis oli ka vist raadiopunktiks. Etapiaegu analüüsides olin ma raadiopunktiks teinud juba kuskil 5 ja pool minutit vigu. 6km kohta on see ülemõistuse palju. Samas arvestades nüüd vigadele kulud aega ja teiste võistlejate sooritusi, tuleb tunnistada, et ka puhas jooks olekd piirdunud vaid isikliku rahulejäämisega, lõpuprotokollis see suuri muudatusi poleks teinud.
Siiski tuleks esimese meeste klassi tavarajaga rahule jääda, arvatavasti oli see selle aasta kolmest tavarajast parim, mis jooksnud olen. Nüüd siis jääb vaid pilk tulevikku Eesti pikale suunata. See saab huvitav olema. Tahaks näha, kes siis minu joogikoti üle nalja teeb?