31 mai 2010

Hammer time!

Tänane päev läheb ajalukku kui päev kui kogu eesti koondis sai haamri. Teiste sooritusi ma siin kommenteerima ei hakka, keskendun enda omale.
Kõik käis negatiivse tsenaariumi kohaselt. Eilsed kaks jooksu olid liiast. Juba eile õhtul olin natuke liiga väsinud aga siiski täis laetud optimismi ja positiivset energiat. Tänane võistlusmaastik oli Primorskost mõnikümment kilomeetrit sisemaale. See tähendas 5-6 kraadi soojemat kliimat. Niiske ja päiksepaisteline ja 30 kraadine päike. Ideaalne kombinatsioon haamri saamiseks.
Soojenduse tegin minimaalse, vedelikku tarbisin palju. Stardist läksin ründama. See oli minu distants, see oli minu maastik, see oli minu päev.
Panin kiirelt minema ja esimese punkti võtsin lennult. Teine oli ebamugav etapp ja jooksin vist võimalikult halva variandi. Pikalt mööda järsku nõlva ja võsa, punktiga veel minutine lisakaar ja 2 minutit hiljem startinud Smola oli juba möödas. Etapp tema tuules ja siis rohelises kaotasin kontakti. Tõusud tapsid. Etapil 4-5 takerdusin kogu kehaga okaspõõsasse. Valus. Mõni meeter hiljem takerdusin peadpidi okaspõõsasse. Valus. Võitlus tumerohelises lõppes metsa võiduga. Sealt väljusin juba kaotajana. Järgmisel tõusul said jõuvarud lõplikult otsa. Jooksin suhteliselt puhtalt lõpuni. Mõni väiksem viga tuli jõu puudumise tõttu. Tõusud kõndisin. Tasasel ja mäest alla jooksin nii palju kui keha lubas. Lõppu jõudes olin pigem rõõmus kui kurb. Hea et see läbi sai. Tegelikult oli taaskord suhteliselt lihtne finaali joosta aga täna polnud lihtsalt see päev.
Kahjuks on suur oht et kaks eelmist päeva kummitavad mind ka homme. Pean lootma mingi kõrgema jõu sekkumisele. Väiksemat sorti imet on vaja. Aga teen endast kõik, et oleksin valmis homme 110% pingutama ja oma koha finaalist kindlustama.

Hommikukohvi kõrvale...

Läinud nädalavahetusel jooksin oma elu edukaimad Baltikad. Individuaalne 4. koht ja teate kuld. Ja ma pole rahul. Pean enda jooksi enda miinimumsooritusteks. Sealt halvemini jooksnuna oleksin väga pettunud. Perussuoritus! Minek oli üllatavalt lahja. Orienteerumine sujus. Kõik tehnilised elemendid logisevad aga stopp töötab, niiet orienteerun aeglaselt aga vigu ei tee. Mets oli fantastiliselt tihe. Mulle meeldib. Treenida sellises on võimatu aga võistlel on lahe. Ja sääski ma vihkan!

Neljapäeval põgenesime poliitilise tagakiusamise tõttu eksiili. Pesitsemiseks valisime sobiva niiskuse ja temperatuuriga piirkonna Musta mere kaldal. Vesi 32, õhk 34, jook 4 kraadi. Selline elu siis. Sinise veega basseinid, topless ettekandjad. Kaviaari sööme supilusikaga ja peseme ennast shampusega. Kuurort ikkagi. Sellise pildi manavad silme ette reklaampildid. Tõsi, selliseid hotelle ka leidub. Lahendada jääb vaid probleem, kuidas turistid sinna territooriumile saada ilma tegelikkust nägemata.

Eile tegime esimesed stardid Emi raames. Kavas olid sprindidistantsid. Plaanisin kasutada hommikust kvalifikatsiooni mõnusa käivitava treeninguna tavaraja kvalifikatsiooni jaoks. Jooks kulges suhteliselt rutiinselt. Kõik elemendid nagu töötasid. Jooksukiiruse kallal võib loomulikult lõputult nuriseda aga minuga samal minutil startinud mehed või eelmisel minutil startinud mehed nüüd pööraselt kiiremini ei liikunud. Raja teine pool oli liivaluidetel ja seal läks jooks lootusetult raskeks. Tahtejõuga surusin lõpuni ja hakkasin tavarajaks valmistuma.
Siis aga läks asi järjest rohkem seda nägu, et peab õhtul ka jooksma. Ka paar päris tugevat nime olid suutnud kuskil oma võimalused maha mängida ja nii pääsesingi eelviimasena finaali ja sööstsin kuuenda mehele õhtusele finaalirajale.
Rada oli toekas. Esimesed kaks punkti rannas, siis 3 puntki majade vahel nokitsemis ja siis hooga metsa. Raja lõpp viis taaskord liivaluidetele.
Orienteerumine sujus veel paremini kui hommikul. Vigu praktiliselt ei teinudki. Mõnes kohas lihtsalt tuli keerulise raja tõttu väga aeglaselt joosta. Liivaluidetele jõudes jooksime korra rahva eest läbi. Seal olin 5 sekundit teisena startinud Mats Haldini ees. Kahjuks lõi välja meie erinevus, et mina olin haamri all ja tema tiris. Ca 500m pikkuse lõpuringi jooksul keeras ta 5 sekundise kaotusseisu 18 sekundiseks eduks. Ma ei teinud vigu. Ma olin lihtsalt nii väsinud. See on ikka pöörane kaotus. Lõpuprotokollis oleme kohtadel 23 ja 30.
Olen välja võidetud 30. kohaga väga rahul. Tegin kaks jooksu enda võimete piiril. Vigasid tegin kokku suurusjärgus 10 sekundit. Kahjuks ei suuda teist jooksu päevas sama kiiresti või kiiremini kui hommikul joosta.
Aga nagu juba mainitud, oli see ainult käivitav. Täna on tavaraja kvalifikatsioon. 9,3km, 22kp, 330m tõusu, 52 minutit. Natuke lühike aga eilne näitas, et vorm peaks olema piisav. Nüüd on kõik ainult peas kinni!
Hoidke pöialt!

13 mai 2010

Totalisaator!!!

Iga päev vaatan Olle blogisse ja ootan totalisaatorit aga tundub, et see aasta ei tule midagi. Tuleb ise siis härjal sarvist haarata ja ära teha. Niiet kuulutan välja ennustusvõistluse EMV lühiraja tulemustele.
Nagu tavaks saanud tuleb ära nimetada M21 klassi esikuuik ja must hobune ning uuendusena 2010 aasta puhul teeme ka N21 klassi esikuuiku ja musta hobuse ennustamise. Nagu tavaks saanud siis õige inimene õigel kohal annab 2 punkti ja õige inimene vales kohas annab 1 punkti.
Auhinnaks on kindlasti midagi erilist. Pean kodus natuke üle vaatama, mis head paremat leian ja õhtul annan teada.
Jään siis rohket osavõttu ootama! Enda ennustuse panen hiljem.

10 mai 2010

Kümme miili põrguni

Viimased kolm nädalat on minu sportlikes tegemistes kõik asjad toimunud ühel põhjusel. Esimesed kaks nädalat tegin kõik endast oleneva, et joosta üks jooks hästi ja nüüd on kulunud nädal selle jooksu põhjustatud haavade lakkumiseks.
Talvel, peale esimesi õnnestunud treeningkuid, ütlesin kõva häälega klubi mänedžeridele, et tahan joosta 10milal pikka ööd. Kogemuse mõttes. Legende on pikalt öölt vist rohkem kui üheltki teiselt orienteerumisvõistluselt ja just sellepärast tahtsingi seda kogeda.
Täpsustuseks ütlen, et 10mila kümme miili pole sama, mis Saue Gümnaasiumi miilijooksu kümme korda järjest joosta. Samas seal minu joostud kolmas vahetus oli jämedalt öeldes 10 miili pikkune küll.

Eelmäng, ehk võistluseelsed nädalad!

Kui pandi lõplikult lukku, et jooksen 10milal kolmandat vahetust, milleks on 16,8 km pikkune ilma hajutuseta orienteerumisrada, siis oli põhjust natuke oma treeningud taas läbi mõelda. Kuna talv oli kehvavõita ja lõunas ma ei käinud, siis olin jooksnud väga vähe kiireid trenne ja väga vähe maastikutrenne. Mõtlen siinkohal just jooksu teedeta maastikul. See viga tuli kiiremas korras parandada.
Viisin kõik jooksud teeradadelt kõrvale, et harjuda pehmema pinnase ja põlve tõstmisega. Samas võistlus oli väga lähedal, niiet kahjuks sain teedeta maastikul joosta naeruväärselt vähe.
Võistluseelsel teisipäeval hankisin omale tugeva kurguvalu ja halva enesetunde. Võtsin kõik idamaised ravimid kasutusele, kuid neljapäeva õhtuks polnud veel enesetunne väga palju paranenud. Tegin nii terve näo pähe kui oskasin ja sõitsin ässadega laevale.
Laevas magatud 10 tundi tegid imesid. Rootsi mullale astusin juba oluliselt parema enesetundega. Olek oli veel kahtlane aga juba pigem terve kui haige.
Enne võistlust tegin kohapeal kaks treeningut. Mõlemad suhteliselt aktiivsed. Reedel jooksime Markusega suhteliselt reipal sammul 5km pikkuse raja ning laupäeval jooksin 12 minutit samal maastikul täiest jõust. Jalad olid haigusega saanud piisavalt puhkust aga hingamine oli kuidagi raske. Võttis jube võhmale. Orienteerumine sujus hästi ja tundsin, et olin valmis.
Lisaks füüsilisele poolele olin viimased nädalad ennast vaimselt mudinud juhuks, kui pakutakse vedurit kõige tugevamal tasemel. Minu jaoks tähendaks see 103 minutit põrgulikku valu. Valu, mis tuleb ära kannatada. Kuna talvised trennid olid õnnestunud, siis uskusin, et kannat selle valu ära.

Kulminatsioon

Kõige positiivsemates stsenaariumites nägin ennast startimas liidrina 10-20sek enne Anders Nordbergi. Meie klubi esimese vahetuse mees tegi, mis temalt oodati. Passis grupis kuni eelviimase punktini ja siis forsseeris natuke ja andis kaardi üle ca 10 sekundise eduga jälitajate ees. Fantastiline. Tõesti hea tunne oli vaadata oma klubi kasvõi korraks liidrina. Teises vahetuses püsis meie jooksja juhtgrupis, kuni öise orienteerumise komistuskivi (kõht) ta maha murdis. Väga vaevaliselt aga tahtejõuliselt surus ta ennast siiski lõpuni välja ja mina sain metsa 11. koha peal va 2,5 minutit liidrist hiljem. Algas see mille nimel olin treeninud.
30-50m kaugusel minu ees liikus suurel kiirusel pikk kõhetu mees seljal kiri Halden. Meie vahele jäi üks mees kelle seljas kiri Kristjansands. Minu aju oli kaks nädalat programmeeritud reageerima sellele esimesele nimele. Kiiresti möödusin Kristjansandist aga see ei viinud mind põrmugi lähemale Haldenile. K punktist algas suur tõus elektriliini alt. Tõesti suur tõus. Halden liigub ees nõtkelt ja kiiretsi. Annan endast maksimumi vahepeal Kristjansandi esindajale küünarnukiga hoope jagades. Halden ei tule lähemale. Mäe tipus on Haldenist saanud üks lamp kaugel ees. Kaarti ma veel vaadanud pole.
Tundub, et mäest üles jõudes alles pandi tempo peale. Haldeni lamp kaugeneb, võtame mingi skalbi ja üritame siluda trajektoori nii palju kui võimalik. Ees paistab mingi suurem rong. Tempo on võigas. Teises punktis saame rongi kätte. Kõik haagivad ennast mõnusalt Haldeni tuulde, keegi kaarti ei loe. Rong venib pikaks ja saan selle tagumise otsa mõnusalt kätte. Vaatan kaarti, pikk etapp. Rohkem ei jõua mõelda, rong lausa lendab. Rattad ei puuduta maad.
Mõne minuti pärast hakkab tempo väljakannatamatuks minema. Kaarti lugeda ei jõua. Pole aimu ka, kus oleme. Vahepeal jookseme raja peal, siis keerame mäele jookseme tiiru mäe peal ja tuleme sama targalt rajale tagasi. Kaarti loeb ainult üks mees, keegi midagi aru ei saa. Tempo on nii kõva, et hapnik ei jõua enam ajju.
Peale kolmandat punkti on tagant kuulda hullumeelset hingeldamist. Ei julge vaadata. Ripun grupi lõpus. Paar meest vist on juba maha jäänud. Minust mööduvad reipal sammul paar tiimi. Kalevan Rasti esindaja jookseb 10m metsa pool arutult energiat raisates. Aga liigub kiiresti ja näen kuidas ta mõne aja pärast sätib ennast selle rongi kõige soojemasse kohta. Otse veduri taha. Tempo on nii hull, et hakkan liiga tihti kukkuma. Ja selja taha vaatama. Tühjus. Rongi esimesed vagunid on juba väga kaugel ees.
Kuues punkt on tv-punkt, vedur on juba 28sekundi kaugusel. Jooksen mõtlematult veel eesolevate lampide peale, kuid vahe minu ees on juba 10 sekundi ringis. No ei jaksa enam. Kiire pilt kaardile tekitab minus paanika. Etapp on nii raske ja otse minekut on juba alustatud. Nüüd maha jääda ei saa, muidu eksin lootusetult ära. Lambid veel paistavad kui väga kaugel. Surun nii palju kui jaksan, kuid lambid aina kaugenevad. Ca 500m enne punkti enam lampe ei näe. Õnneks persetunne on treenitud sinna maale, et leian kiiresti kontakti kaardiga ja võtan punkti väga väikeste kadudega. Pea töötab, orienteeruda on mõnus. Järgmise lühikese etapi võtan rahulikult üle tipu ja siis suundun mööda teed ringi jooksma.
Tee peal tulevad vastu mõned jälitajad, kes on võtnud valiku vasakult ringi. Punkti piirkonda jõudes on jälle lambid ees, ja ärritavalt lähedal, võtan ühe grupist maha jäänud mehe skalbi ja suundund gruppi jälitama ning järgmisel etapil arutult kihutades teen kohe vea. Kaotan minuti ja rahunen maha. Järgmise etapi lõpul näen taas mäe otsas lampe. Kurat. Dejavu. Võtan punkti kadudeta ning suundund järgmise tv-punkti poole. Maastik on uskumatult rõve ja kallutab mu aina vasakule. Metsas tundus, et jooksin puhtalt aga tagantjärele kaardilt näen kui suure ringi tegin. Teerajal joostes laekub vasakult sisse jälitajate rong mille veduriteks on IFK Göteborg ja Delta. Haagin ennast kolmandale positsioonile ja kaifin natuke. Tempo on mõnus. Oluliselt aeglasem kui esimeses rongis. Loen kaarti ja jooksen mõnusalt rongi ladvikus kuni mõni etapp hiljem jääme kõik unistama ja tehase taga teeme 30sekundise vea. Satun grupi lõppu ja tuleb välja, et pole ebamugavat kohta kui grupi lõpus olla. Tempo kõigub koguaeg kõndimise ja spurtimise vahepeal. Mets ja maastik on sellised, et mööduda pole üleliia lihtne. Kus on ruumi, seal spurditakse. Kus on kitsas, seal kõnnitakse. Võtan järgmise kilomeetrite jooksul naeruväärsed 2 skalpi ja olen ikka grupi lõpus. Masendav.
Rahva eest läbi joostes olen nii grupi lõpus, et kaasaelajatele jääb mulje, et hakkan maha jääma. Nende rahustamiseks kiirendan ja võtan mõned skalbid. Enesetunne on tegelikult hea. Võtan ergutuseks veel geeli aga jooksitopsis lendav vesi ainult ninna.
Umbes viis minutit hiljem hakkab geel tööle, imeb keha vedelikust tühjaks. Mingil väiksel sooületusel tõmbab sääre kramppi. Närvi ajab raisk. Tõusudel kipuvad mehed kõndima ees ja möödumiseks pole ruumi. Närvi ajab raisk. "Jookske vorstid, muidu jääme maha". Endal sääred krampis.
Raja viimased kilomeetrid muutusi ei toonud. Pidev nihelemine ja siis korralik lõpuspurt ja läbi ta oligi. Lõpetades tundus, et üllatavalt kergelt olin pääsenud. Oleks esimesse rongi püsima jäänud oleks emotsioon teistsugune tõenäoliselt. Liidritest olin maas 6 minutit. Meeskond oli kohal 23. Nüüd algas võistlus.

Tagajärjed!

Väsimus väsimus väsimus... Kui alguses tundus, et polnudki nii hull, siis mida aeg edasi seda hullem tundub. Ööl peale võistlust ma eriti ei maganud. Jalad ja keha valutasid liiga palju. Pühapäeval tegime kerge sörgi, siis tundus enesetunne suht OK.
Esmaspäeval oli enesetunne nii ropp, et võtsin päeva taastumiseks.
Teisipäeval üritasin natuke trenni ka teha aga enesetunne oli nii ropp, et trenn jäi tunniseks sörgiks ja jõuetuteks hüppeharjutusteks.
Kolmapäeval fantaseerisin, et olen puhanud ja võin Tallinna lühirajal juba tirida. Eksisin! Minek oli väga vaevaline. Jalad olid väsinud!
Neljapäeval tegin rahuliku jooksuotsa. Keha ja jalad olid väga väsinud.
Reedel jooksin Keilas sprinti. Keha ja jalad olid väga väsinud. Minekut polnud. Kaotasin jooksuetappidel meestele, keda peaksin võitma.
Laupäeval ei treeninud. Isu tegelt oli aga aega mitte. Käisin saunas, leili ei kannatanud.
Pühapäeval käisin Punktijahil. Minek oli üli vaevaline. Võibolla, et selle nädala kõige vaevalisem. Kui lühikestel etappidel vaevaline minek ei häirinud, siis raja teisel poole pikkadel etappidel tundus, et kohe kohe läheb käigu peale üle.

Mis edasi?

Ei teagi! Eestikateni on 5 päeva. Praegu tundub võimatu, et seal mingeid imesid juhtub. Samas varem või hiljem peab ära taastuma ju. Kurat! Loodan parimat, valmistun veel paremaks.