25 veebruar 2011

Surf's up!

Laager tiksub oma rada. Esimese paari päeva shokist olen üle saanud. Lihased on koormusega harjunud. Liigset väsimust pole. Päike paistab. Üritan mitte liiale minna aga samas ka võistluste pärast mitte liiga palju puhata. Praegu on siiski töö tegemise aeg.
Eile õnnestus ära proovida elu esimene surfimine. Või noh mitte päris. Püsti ei ajanud. Kõhuli laua peal. Lained olid natuke magedad aga paar head sõitu sain.
Täna jooksime senise laagri parimat rada. Suurel nõlval nikerdamine on alati tore.

Siia pidi tulema kaart aga segastel asjaoludel ei tulnud!

Lisaks veel törts parimat hispaania muusikat.

20 veebruar 2011

Escape from Hellview

Läinud neljapäeval pakkisin susped ja päiksekreemi kotti ning ööpimeduse katte all põgenesin pakase eest nagu silmalapiga Kurt Russel New York-ist. Ees ootas 3 nädalat päikselises Hispaanias. Ja ma ei pidanud pettuma. Umbes 40 kraadi soojem kliima on fantastiline. Teatava kahjurõõmuga vaatan emhist, kui hommikuti on tartus -31.
Samal ajal kui enamus eesti spordiperet pani oma talvist vormi proovile Tartu Maratonil, tegin mina 2011 aasta esimese võistlusstardi orienteerumisrajal. Jaanuari kuise vigastuse järel ma eriti jooksutrenni teinud polnud ja nüüd laagri kolmandal päeval olid lihased juba väga tühjad ja valusad. Rada iseenesest oli piisavalt lihtne, et koguaeg tundsid, kuidas kiiruses puudu jääb. Pea ja keha pole sellisteks soorituseks veel valmis aga tore oli sellegi poolest.
Korraldajad pakkusid välja 8,9km ja 21kp-ga raja eeldatava võitja ajaga 60min. Nad vist polnud valmis rahvusvahelisteks võistlusteks. Minu 45:42 polnud mitte parimate aegade lähedalegi. Siin see orienteerumine on natuke teistsugune, selline perega jalutuskäik metsas. Kaasas tikutops, tamiil ja vile. Nagu Eesti orienteerumise kuldsetel aastatel noh. Mind vähemalt vaadati rajal kui veidrikku, kui ma täiel kiirusel joosta üritasin.

Lisaks veel komplimendid Tallinna, Münheni ja Barcelona lennujaama pagasi teenindusele minu koti kaotamise eest. Lennust on 3 päeva möödas ja keegi ei tea veel minu kotist mitte midagi. Pärast oleks huvitav teada, et kus mu kott ära käis. Seda loomulikult juhul kui ma seda veel näen.

11 veebruar 2011

Teine vaatus...

... ehk eelmisel nädalavahetusel oli siiski kaks starti. Lisaks lühirajale panin enda füüsise proovile ka tavarajal. Ja füüsis vedas alt. Ei. Tegelt vedas pea alt. Füüsis sõitis nii mõnigi kord peast ette. Mõnes mõttes oli tore oma astraalkeha näha seljatagant imeilusa tehnikaga paaristõukeid jagamas. Võimas. Kahjuks keeras ta koguaeg valele rajale ja tegi halbu valikuid. See on mingi suusaorienteerumise eripära, et murdosa sekundi jooksul teed vale otsuse ja siis nii mitu minutit, kui etapp pikk on, kahetsed seda valet otsust. Lõbus. Ma jõudsin seal peaaegu 1,5 tundi kahetseda. Koguaeg läks midagi nihu.


Tavaraja 1. osa


Tavaraja 2. osa

Kolmapäeval osalesin mingi minu jaoks täiesti tundmatu 45 aastase jorsiga Raisios suusatamise sprinditeates. Distantsiks 2x4x1,5km. Kolm päeva ei olnud selgelt piisav aeg nädalavahetusest taastumiseks. Kogu keha oli pööraselt väsinud. Sinna lisaks väga vilets lipe ja 4x4 minutit kannatamist sai reaalsuseks. Minu sooritused jäi kahvatuks ja meeskonnakaaslase omad lausa katastroofilisteks ja nii lõppeski võistlus meie jaoks auhinnatu viimase kohaga. Treening siiski hindele 5. Sellist piimhappevanni polnud ma ammu võtnud. Salendavat piimhappevanni. Peale esimest (natuke pikemat ehk 1,6km pikkust) ringi kukkusin sirgelt jalalt pikali. Ei suutnud püsti seista. Õnneks venis rong nii pikaks, et viimased kaks sain omas tempos sõita. Muidu kirjutasin neid ridu tõenäoliselt haiglavoodist.
Peale kolme intensiivse trenni ja kolme võistluse suutsin viimase kahe nädala jooksul ka palju käsitööga tegeleda ja üle pika aja olen oma teose üle uhke. Tõenäoliselt on see ilusaim kamin, mille me teinud oleme. Ilus!

No on ilus noh!

05 veebruar 2011

Back in business!

Jalg on terve! Tegelikult tegin esimese jooksu juba nädalapäevad tagasi Tartu sisehallis. Jalg on muidu nagu uus aga kui üritan värskelt jooksutehnikatrennis õpitud tarkuse järgi päkka tõsta, siis on tunda, et jalg on nõrk. Pead korraliku taastusravi läbiviima. Trenni, trenni, trenni...
Olen siiski rahulikult alustanud ja intensiivsed trennid suusatades teinud. Üks intensiivne trenn tuli lausa nii intensiivne, et pärast õhtul asja analüüsides jõudsin järeldusele, et see võis mu elu üks väsitavamaid treeninguid olla.
Suusatasin Raisios Kerttula suusarajal 6x2,9km ringi nii kiiresti kui keha lubas. Keskmiselt 8minutit ringile. 2 minutise taastumisega. Trenni järgselt oli kõik OK kuni kodus maha istusin ja keha lõdvaks lasin. Järsku oli väsimus selline, et ei jõua istuda ka. Varvastest sõrmedeni kogu keha tuikab tuimalt ja igas asendis on ebamugav. Meeletu väsimus. Otsustasin siis magama minna, et äkki on pikali parem. Ei! Ootasin 2 tundi und, iga paari minuti tagant asendit vahetades. See on väsimus! See on töö. Kartsin, et järgmine päev ei saa voodist püstigi aga hommikuks oli masin töökorras jälle. Back in business.
Suusatreeningute kulminatsiooniks osalen nüüd nädalavahetustel 9 aastase pausi järel suusaorienteerumisvõistlustel väljaspool Eesti piire. Tuleb tõdeda, et Eestis on vale arusaam alast jäänud. Suusaorienteerumine on väga keeruline ala ja heast suusavormist on seal väga vähe tolku. Tänane lühirada oli nii keeruline, et võtsin sealt endale jõukohase tulemuse. Tühistamise. Topelttühistamise. Kõigepealt jätsin ühe punkti vahele ja lõpetuseks sõitsin rada valepidi. Sellest kõigest hoolimata oli tõeliselt lahe võistlus, kus orienteerumispinget jätkus rohkem kui piisavalt. Homseks pean ennast korralikult mobiliseerima. Seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Täna olin vilets kõigis elementides.