22 aprill 2007

Öises metsas musta kassi ei näe

Unenägu. Jooksen Jüriööl esimest vahetust. Tunne on hea. Jalgades pole küll maksimaalset särtsu, aga grupis kedagi kiiremat ei tundu ka olevat. Jõuan linnatänavatel teiste ees joostes probleemideta kaarti lugeda. Hajutused loen ilusti välja, pressipunktiks on seltskond ümberringi juba väga hõredaks jäänud. Täpsemini on vahetus läheduses ainult üks "Ottawa orienteering club" kirjaga särgiga sportlane. Lõpuni on kilomeeter. Lasen Ottawa mehel rahva ees särada, loen etapid kuni lõpuni välja. Lihtne, peaaegu et teede äärest punktide noppimine. Tõstan veidi tempot ja võtan Ottawa mehe jälle kinni. Ja siis. Jookseme mäest alla, punkt peaks kohe ees olema, aga miskipärast pole tähist näha. Seisame künkakesel, kontrollin legendi. Lame küngas. Jõgi teeb kõrval iseloomuliku kääru. Koht PEAB õige olema. Juba on jälle kõik koos. Hüüan teistele, et see on kindlalt õige koht. Jookseme jälle kõik koos järgmise punkti poole. Kauaotsitud KP on 100 m edasi tipukese jalamil.

Ja teie küsite, kuidas tekib multikultuurses ühiskonnas ksenofoobia.

Usun, et teistelgi on analoogseid lugusid jutustada. Kommentaator: "Erkki Aadli kiidab rajameistrit, et raja lõpuski suutis ta ootamatusi pakkuda."

18 aprill 2007

Koondise laager ja Peko kevad

Sain nädalavahetusel teada kaks head ja kaks halba uudist. Hea uudis: olen jooksu poolest konkurentsivõimeliselt kiire. Reedese 4x3km testjooksuga Haanja suusaradadel sain hakkama 1:04 kiiremini kui sügisel, kuigi rajaolud olid nüüd pigem kehvemad. Võitlus Chiefiga kulges sama stsenaariumi järgi kui novembrikuus, esimese ringiga sain suure (seekord 15 sek) vahe sisse, mis edasi kokku kuivama hakkas. Sügisel lõppes see endise klubikaaslase 8-sekundilise võiduga, seekord jõudsin ma viimasel ringil taas natuke kiirendada ja säilitasin 10 sekundit edu. Chief hoidis ennast pühapäevaseks ekideniks.

Kust kiirus tuleb, räägime juba mõnes järgevas jutus.

Halb uudis. Maastikul orienteerumisega kombineeritult ei paista testjooksu kiirus kuidagi välja. Peko kevade graafikud ei ole rõõmustavad. Kaotust tuli ka nendel etappidel mida ma enda teada ilusti ja kiirelt läbisin. Ja seda maastikul, millesarnast ma ikka endale sobivaks olen pidanud. Esimesel päeval väsisin raja lõpuks ikka päris ära ka - selles püüan ennast reedel tehtud kolme trenniga (kaks intensiivset) välja vabandada.

Hea uudis. Ma arvan end teadvat, millest see kaotus tuleneb. Ja kohe ka viimane halb uudis - see ei ole kiiresti parandatav. Minu viimane tõeliselt hea jooks jäi aastasse 2004, Hatiku Koprakarika esimesele päevale. See võistlus lõppes mulle koleda jalaväänamisega kolmanda päeva kuumuses. Tõesti, keskusesse tagasihüppamisega oli tõsiseid probleeme. Keset võistlushooaega, kuu aega enne eestikaid jäi vigastus välja ravimata ja sellest ajast peale on minu metsajooksu saatnud pidev (ala)teadlik mõtlemine hüppeliigese säästmisele (pole just 100% õnnestunud - ainuüksi sellel kevadel olen o-trennis jalale juba kolm korda liiga teinud), mis ei lase 1)piisavalt pikki samme võtta ja 2)kaardile ja orienteerumisele keskenduda. Tee peal (ja lumes, nagu Karjalaskel 2005) neid probleeme ei ole, ja seda on stopperilt näha.
Plaanis on kõigepealt reedese keskmise trenni väänamine terve(ma)ks ravida, edaspidi tähtsamatel võistlustel alati korralikult teipida, tasakaalulaual pöiale harjutusi teha ja (psühholoogilise trennina) pikemaid lõike (järjest risusema ja ebatasasema) metsa all joosta. Ja järgmisel aastal vaatame veel seda asja, kellel jõudu vähe on ja kes metsa all joosta ei jõua.

Ühe õppetunni sain ka. Öösel orienteerudes ei maksa loota, et tihnikus punkt ise kätte tuleb. Põlva öiste teine punkt, mida otsides ma igavikuliselt pikaks kuueks minutiks täiesti ära eksisin, oli tegelikult suhteliselt võetav. Päriselt ei olnud isegi nii pime ja hirmus, kui seal tundus. Äkki proovin isegi kunagi uuesti seda öist asja.

Liikumisteed ja kaardid on RouteGadgetis.

11 aprill 2007

Ultimate Race Weekend

Kõik, kes arvasid, et nädalavahetuse teemadel lugu ei tulegi, eksisid jämedalt. Ikka tuleb!
Läinud nädalavahetusel õnnestus kõikidel eestlastel avada võistlushooaeg või siis edetabelisvõistlushooaeg. Programm oli nädalavahetuseks planeeritud erakordselt tihe. Võimalik oli teha 4 starti ja täpselt nii palju ka mina tegin.

Soojenduseks tõmmati nädalavahetus käima Tartu külje all Keeril, kus joosti öine lühirada. Läksin võistlusele vastu ilma eriliste tunneteta, plaanis oli joosta lihtsalt üks kiirema sammuga treening öises metsas. Kõik sujus hästi. Tegin mõningad arglikud teevalikud ja jooksin mõned liiga võimsad S-id. Kaardipildilt vaadates kõige lihtsama punktiga tegin ikka päris korraliku vea. Ei näinud sihte kohe üldse mitte ja olin hopsti punktist omajagu mööda jooksnud. Aga mis kõige olulisem, jube hea oli joosta. Tahaks öelda , et ka kiiresti aga öises metsas on see kiirus jube petlik, aga vähemalt võtsin metsa ja raiesmikke väga agressiivselt. Tulemuseks natuke kahtsusväärne teine koht.
rajad on näha: http://www.kape.ee/gadget/cgi-bin/reitti.cgi?act=map&id=1&kieli=

Teine start oli Karjalaskevõistlus. Aastaga olin unustanud kui ilus mets seal on. Alguses üritasin ikka ringi joosta mööda teed kui võimalik aga mida rada edasi seda rohkem arusaadav oli, et lühim tee on kiirem. Konkreetseid vigu suutsin vältida kuni raja eelviimase punktini, millele kulutasin >30sek kauem kui oleks pidanud. Jooksutempot ei oska kommenteerida. Ära nagu ei väsinud, kiiremini ka ei jooksnud. Võimalik, et oleks olnud vaja kedagi, kes oleks tempo üles kruvinud. Tulemuseks siis 5 koht, pingelises lahingus Erikuga jäin 23 sekundiga alla.

Õhtul oli siis võimalus ennast taas pimedas proovile panna. Võru spordikooli auhinnavõistlus öises sprindis. Ausaltöeldes pole ma nii lahedat sprinti vist jooksnudki, kui saaliorienteerumised välja jätta. Kui tavaliselt on sprint eesti tingimustes ikka jooksuvõistlus, siis suur punktide arv ja pimedus jätsid jooksupoole küll seekord tahaplaanile. Pimedas tulevad asjad ikka erakordselt kiiresti vastu ja kui punkte on keskmiselt iga 100m tagant, siis on vead jube kiired tulema. Minu suureks õnneks oli võistlus juba tegelikult enne starti otsustatud. Naiivitarit uskusid infot ja tulid pisikeste led lampidega starti. Tiigrihüpe on küll võrru jõudnud aga tänavavalgustus mitte ja seega määras oluliselt lambivalik tulemusi. Mina nägin enamus punktidest juba järgmist punkti kui led lambi mehed ei näinud peale kaardi suurt midagi. Sellelt võistluselt siis üllatav esikoht minu kontosse ja auhinnaks 5 päeva täis higi ja valu Jaanimäe spordibaasis.

Viimane katsumus oli sellest aastast uue nimega Lihavõtte lühirada. Kuna vorsti jagatakse seal kahepäeva summas ja Erikuga oli vahe eelmisel päeval väga väike siis oli nö Huippujännitävä tilanne! Jalad olid ikka väga valulikud juba eelnevatest jooksudest. Seoses sellega tegin natuke pikema soojenduse ja töötas. Aga võistlust alustasin kohe vigadega. Esimene punkt tuli ebakindlalt ja teise läksin suunaga kohe täitsa sassi. Sealt edasi aga sujus kõik korralikult ja enamvähem korralikus tempos. Lõpuks olin raja alguse juba unustanud ja jäin jooksuga igati rahule. Preemiaks 6. koht ja kokkuvõttes eriti magus võit Eriku üle ning kokkuvõttes 4. koht.

Võru korraldatud võistluste tulemused ja rajad on saadaval www.okvoru.ee

Nädalavahetusega võtsin kokku 69kp ja viga tegin nendest neljaga. Loomulikult võib etappide üle kõvasti nuriseda aga küll mul see oskus hooaja edenedes ka paikka loksub. Neli starti ei meeldinud mu kehale eriti ainult. Esmaspäeval tõmbas kurgu valusaks ja nina nohuseks. Laksasin vist terve küüslaugu päevaga kinni ja möllasin kogu oma rahvameditsiinitarkusega. Täna juba jooksutehnika ja kurat, kus ma tundsin ennast alles hästi!

Lahinguväljal näeme...

05 aprill 2007

Üks naiselik lugu

Vahel harva kui mul on vaja õppida siis leian ma, et kui huvitav on see maailm, kus me elame. Interner pakub mulle lõpmatut faktikogu kõikide maailma totruste kohta. Ja mina olen kui väike laps oma lõputu uudishimuga ja ahmin infot endasse.
Tavaliselt sellistel päevadel ma jõuan oma ringiga ka Liisi blogi, kus ta vahendab maailmale oma muljeid Inglismaalt. Tavaliselt ma muust jutust väga aru ei saagi aga silma torkavad ennekõikke sellised kohad nagu "Eile tegin natuke pahandust ja sõin 100g shokolaadi" ja "Auhinnaks võtsin ikka shokolaadi...! jne.
Mõned kuud tagasi oli selline suhtumine minu jaoks võõras aga nüüd on see minu karm argipäev.
Nädal peale haanja maratoni õnnestus mul saunas ka kaalule astuda ja üllatus oli meeletu. Olukord oli selline, et arvatavasti poleks enam Pudõlin saanud minuga maadelda sest ma oleks tema jaoks lihtsalt liiga raske. Rohkem nagu Padari ja Pertelsoni klassi mees. Jah totaalne shokk. Teksade, täis taskutea, täis kõhuga, dressipluusiga jne kokku oli number 91kg.
Noh, tuli mingi spontaanne häälitsus ka?
Mõned peävad peale seda läksin poodi ja ostsin omale kaalu ja alustasin põhjalikku dieeti. Noh tegelikult algas dieet juba mõned päevad varem ja tugev treening mõned nädalad varem, niiet arvatavasti oli mu tühimass 87-88kg. Esimesel kaalumisel oli 86,5.
Lähenesin oma dieedile puhtalt matemaatiliselt. Lõin kokku umbkaudselt palju ma päevas kulutan ja palju ma päevas sisse ajan omale suu kaudu. Kaks trenni päevas kerge kool ja muud tegevused minu hinnangul on kuskil 4500 kalorit või kilokalorit või mis iganes ühikut. Üks gramm rasva peaks andma 9 kalorit või kilokalorit või midagi sellist. Ehk siis puht matemaatiliselt peaks ma 900 ühikuga miinuses olema et päevas ca 100g alla võtta. Eesmärgiks oli EMV lühirajaks alal 80kg olla.
Menüüst jätsin välja kõikvõimalikud maiustused, "karastusjoogid" ja muu väheväärtusliku. Asendasin need puuvlijadega. Hommikusöögi ja lõunasöögi jätsin täiesti tavaliseks. Õhtusöökidest loobusin, või siis suurtest söökidest peale kella kuute. Väikse salati või hunniku puuvilju ikka sõin aga ilget kõhutäis makarone kella 22 ajal enam ei teinud. Et keha täielikuks kuivuks muutumist vältida, sõin perioodi vältel ühe Victeli kuuri ja loomulikult tarbisin ka ohtralt vett, et kogu rämps kehast välja pesta.
Diiet oli natuke ka riski peale minek, sest ei olnud mingit nägemust kuidas keha reageerib. Tegin ju edasi suhteliselt kõvasti trenni. Veel hullem, alustasin kõvasti trenni tegemist peale 8-9 kuuseks veninud pausi.
Aga minu väga meeldivaks üllatuseks on see kõik kujunenud oodatust kordades lihstamaks. Juba esimesed nädalad näitasid, et 80kg tuleb märksa kiiremini kätte kui oodata oli. Täna hommikune kaalumine näitas juba 81,3kg. Nelja nädalaga üle 5kg alla võtnud ja selle juures on ka sportlik vorm siiski oluliselt paranenud. Esimestele võistlustele lähen isegi vastu tundega, et äkki jõuan joosta eeskujulikult ja mahun Jüriöö esimesse tiimi.
Ma nüüd ei teagi, mida ma täpselt selle jutuga öelda tahtsin. Võibolla lihstalt südamelt ära rääkida oma mure. Loodan vähemalt, et inspireerin inimesi vaatama, mida ja millal nad omal suust sisse ajavad.

Lahinguväljal näeme...