25 august 2012

Võistluste korraldamisest

Kõigepealt väike hitihoiatus siia alla, siis hakkame kritiseerima. See lugu on viimastele nädalatele kõige rohkem rütmi andnud. Keerake kõvemaks! Ärge läppari kõlaritega üldse vaevuge kuulama! See on P-H-ATT BASS.

Mõnus!

Ok asja kallale. Mul on ainulaadne võimalus töötada igapäevaselt koos ühe meie klubi kõige suurema aktivistiga. Seetõttu olen viimase paari aasta jooksul väga lähedalt pealt näinud ja pahatihti ka osalenud väga mitme soome mõistes keskmise suurusega ürituse korraldamises. Suurimad neist Noorte Jukola 2012 ja Soome Meistrivõistlused öises 2010 aastal. Esimene neist 1200+ osalejaga, teine kuskil 1700 osalejaga üritus. Ületavad ka siinse orienteerumisriigi mõistes tühimassi. Ja ennekõikke korraldab meie klubi 2015 aastal FIN5 mitmepäevajooksu ja seetõttu olen ka viimase aasta jooksul selle ürituse korraldust näinud.
Jah FIN5 2015 korraldustööd algasid suvel 2011. See loomulikult ei tähenda vana hea wc augu kaevamist või viimasest punktist tähistuse vedamist vaid korraldustööde planeerimist, ülesannete jagamist, inimeste leidmist jne. Kõike tehakse piisavalt varakult, et jõuaks rahulikult võimalikud probleemid ennem võistlust ära lahendada. 2015 aasta võistlusega tegelemist ei sega ka asjaolu, et vahepeale jääb 5-6 klubi korraldada olevat võistlust.
Kaudselt jälgin ka teiste klubide võistluste korraldamist praktiliselt iga nädal lugedes juhendeid, jälgides netilehtedele tulevat infot ja osaledes nendel võistlustel. Parim näide Soome stiilis võistluskorraldusest on märtsis trükitud Jukola kaardid, või Jarmo Jokila tsitaat 1996 aasta Noorte Jukola rajameitritööst "Kolmen vuoden kova urakka!". Keegi küll ei usu, et ta kolm aastat neid radu tegi aga siiski.
Kirjutan ma sellest kõigest selleks, et mõned head nädalat tagasi otsustasin osaleda septembri alguses eestikate pikal. Väikse surfimise peale uurisin välja, kus üritus toimub ja kes korraldab. Korraldaja klubi lehele minnes aga ootas ees kurb tühjus. Ei ühtegi viidet mõne nädala pärast joostavale võistlusele. Andsin asjale natuke aega. Siis ilmus sinna uudis, et oma mees on võõras särgis kaks eestikate kulda võtnud. Aga lähenevast võistlusest siiski mitte midagi. Andsin siis veel natuke aega. Ja mitte päris asjata. See nädal tuli osport.ee-sse registreerimise link ja sellega koos paljulubav info:
NB! Start asub 6 km võistluskeskusest eemal (Sulbis). Võistlejad viiakse bussiga starti. Bussi väljumised on Osulast 45 minutit enne iga ühisstarti!
Iga infokild on loomulikult teretulnud. Aga olukorras, kus natuke kaugemalt tuleva inimesena peaks juba hakkama vaikselt reisi planeerima, laevapileteid ostma, töölt vabu päevu lunima, sellest infost ei piisa. Kaugus starti on praegu üks väiksema tähtusega infokilge.
Mul on suhteliselt kiireloomuline elu aga ma tunnen, et kui minu kohustuste hulgas oleks kõigele lisaks ka võistluse korraldamine, siis võistluskutse oleksin ma suutnud kasvõi unetundidest näpistades netti üles saada. Palju ju sinna infot vaja pole. Ainult kõige esmasem, mille põhjal otsustada, et kas maksab minna või mitte. Üleüldse, et kuhu ja millal minna. Minu kõrvus kõlab küll suhteliselt lihtsalt. Aga kõrvu on erinevaid.
Viimati, kui eestis jooksin jäi ka võistlustest mõru maik suhu. Ka siis oli põhjused juhendis. Ja noh, natuke korralduses üldisemalt. Siis oli korraldaja leidnud energiat, et võistlusjuhendisse kirjutada neli A4 leheküljetäit teksti erinevatest pealinna napsuvõtmiskohtadest aga oluline võistlust puudutav infotmatsioon oli välja jäänud. Võta nüüd kinni, mis võistlejatele tähtsam on. Enamusele tõenäoliselt see napsuvõtmine aga leidub ka käputäis tõsifanaatikuid, kes tahavad spordile keskenduda. Selle juhendi tõttu läks kogu nädalavahetus vedelaks. Nädalas pidi kaks WRE võistlust olema ja punkte vist ei saanudki. Fantastiline.
Loomulikult leidub nüüd kirujaid, et ise ei korralda midagi ja veel kritiseerib. Eri kuradi siga! Hea, et üldse korraldatakse. Tee ise paremini! Kas muusikakriitik peab laulma nagu Feddy Mercury? Kas Nadali treener teeb talle 6:2 6:0 36 minutiga? Ei pea olema ise mingi asja meister, et vigu märgata.

Jõudu võistluste korraldamisel ja loomulikult ka võistlustel osalemisel!

19 august 2012

katki! come-back?

Eile jagati tavarajal EMV medaleid. Ma ei olnud stardis. Olen viimase nelja nädalaga jooksnud 16km. Need kõik see nädal ja jagatuna viie treeningkorra vahele. Tihe andmine. Sääre lihased jäid sellestki koormusest haigeks.
Jaanipäeval väänatud jalg ei pidanud MMil võistluspingele vastu. Trenne lasi teha aga siis kui oli vaja 110% anda siis murdus katki. Hea näite sellise juhtumi kohta andis olümpial meeste kolmikhüppes Bahama härrasmees Leevan Sands. Seotud põlv ei pidanud koormusele vastu ja murdus. Mul käisid teleka ees külmavärinad üle keha. Vastik.
Paranemine on olnud väga vaevaline. Esimene nädal nagu ei muutunud üldse paremas suunas. Siis hakkas vaikselt edenema. See nädal juba tegin selliseid kuni 3km pikkusi jooksuotsi. Tundus täitsa OK. Ainult, et põrutusega seotud lihased kuidagi nõrgaks jäänud.
Aga noh, tsiteerides klassikut da-fuck-sa-niisama-passid-into-da-actionisse. Ma ei passi niisama. Sukeldusin pea ees actionisse sisse. Kasutasin head võimalust ära ja sõitsin jalgrattaga nii palju kui hing ihkas. Ostsin uue ratta, et oleks parem veereda ja saaks mõne mõtekama trenni ka teha. Olen kõik vajalikuld treeningud üritanud ära teha jalgrattal. Nelja nädalaga olen umbes 1400km maha sõitnud. Kuradi raske. Pani velotuuridele kohe teistmoodi mõtlema. Ei julge praegu käsi vastu rinda tagudes väita, et suudaksin Tour de France läbida. Töö kõrvalt 1400 pole ka väga vähe aga nädal lühema ajaga 2000km rohkem tundub ka täiskohaga asja kallal olles uskumatu sooritusena. Rein, sa oled kõva käbi!!!
Tuleval nädalal käin proovin ka maastikul sörkimise ära. Loodetavasti on meeldiv. Esimese võistluse jooksen tõenäoliselt kolme nädala pärast Sõmerpalu looduse rüpes. Soome kivistel maastikel ei julge niipea veel startida aga Eesti pehme mets tundub piisavalt turvaline. Loodetavasti tuleb peale minu keegi veel EMV pikal rajal starti. Ei tahaks päris üksi joosta. Tulge kohale!
Tahaks pikalt mõtteid Olümpia ümber keerutada aga praegu kahjuks pole enam võimalik. Lühidalt ainult, et ilus oli vaadata, kui inimesed said rõõmustada aastatepikkuse raske töö tulemuste üle. Tahaks kaa... Ja olümpiamängude parim sportlik sooritus oli... Ei olnud Bolt, ei olnud Rudisha, ei olnud Phelps, ei olnud noor Leedu või Hiina tüdruk, ei olnud mõni laskesportlane kellest ma midagi ei tea. Selleks oli Galen Rupp. Tema 10000m oli lihtsalt fenomenaalne. FENOMENAALNE!