27 august 2010

Tavaradadest

Eelmisel sügisel võtsin omale sihiks tulla Balti meistriks tavarajal. Kevadel, kui võistlus käes oli, kaotasin kalendriga. Ei saanudki aru miks. Kuidagi ei saanud nagu endast võitlust kätte. Juba teisel etapil, kui oli vaja ainult joosta, oli selline allaandmise tunne. Jooksin sellises mugavustsoonis terve raja ja tulemus oli ka vastav. Neljas koht pole küll väga paha aga mingi 5-6 minutine kaotus on jube.

Homme on võimalus parandada kevadised vead ja teha korralik võitluslik jooks. Mul on nägemus, kuidas ja mida ma tegema peaks aga ma pole kindel, kas ma seda ka teha suudan. Viimane tavarada, mis jooksin, osutus igas mõttes läbikukkumiseks. Tehniliselt puudulik algus, suur viga raja keskel ja väsimusest tingitud halvad otsused raja lõpuosas. Tulemuseks 27 minutine kaotus võitjale ja homse võistluse võrdluseks 17 minutine kaotus Ollele. Selle võistluse võitja homme minu andmetel stardis pole aga Olle on. Kas olen suuteline paremaks kui 17 minutit. Mis koha annab 17 minutine kaotus EMV tavarajal. Eelmine nädal öistel sai pronksi!

MM-i tavarada oli minu minu jaoks väga eriline. 2008 aastal jäin kvalifikatsioonist välja nõrga füüsise ja rumala pea tõttu. Eelmine aasta võimalust mulle ei antud. See aasta sain taas võimaluse joosta nimekas seltskonnas. Kuna mul on vähe kogemusi selliste võistluste jooksmisel, siis on see alati väga meeldiv. Mulle meeldib, et metsas pole aeglaseid jooksaid. Kõik, keda näed, tirivad.

Mulle meeldivad rasked rajad. Nii tehniliselt, kui füüsiliselt. Norras neid pakuti. Kahjuks pakuti tehniliselt võibolla natuke liiga lihtsaid (erinevaid) ja füüsiliselt natuke liiga raskeid. Minu jaoks jäi asjast vähemalt selline nägemus, et vormid on nii suured, et punktivõtt pole väga keeruline. Oluline on etappide läbimise sujuvus ja teevalik. Kehv füüsiline vorm aga sunnib tegema teevalikutes kompromisse.

Füüsiliselt oli mul olemas väga korralik põhi aga kuna ma polnud sellistel maastikel kunagi jooksnud, siis ei võtnud ma tõsiselt seda soiste tõusude juttu. Eeldasin, et olen palju soos jooksnud küll. Rumalus. Soos jooks osutus kordades raskemaks kui olin arvanud. Eriti, kui see soo kerib mäest üles. Mäest alla oli küll mõnus, ei olnud muretsemist vigastuste pärast. Aga seda raskem oli üles saada.

Selle MM-i kokkuvõte oleks selline, et täitsin miinimumeesmärgid aga tagantjärele mõeldes need mind ei rahulda. Kuna eelmine kord ja ka kevadel ebaõnnestusin kvalifikatsioonis, siis esmane eesmärk oli finaali pääseda. Kahjuks polnud ma veel valmis finaalis hakkama saamiseks. See on nüüd järgmine samm. Õnneks sain hindamatuid kogemusi, mida kasutades olen juba loodetavasti järgmine aasta aga kindlasti kolme aasta pärast oluliselt konkurentsivõimelisemas vormis.

Ideaaltingimustes peaks muster olema selline, et igal sügisel kolid sinna, kus MM tuleb. Käiks ka variant, et käid sügisel korralikul luurel, teed õiged järeldused ja vastava treeningplaani talveks. Kevadel käid uuesti luurel ja testid, kuidas treening on mõjunud ja teed viimased korrektuurid plaanis viimasteks ettevalmistusteks. Lõpetuseks lähed nädalakese ennem kohale, et viimased treeningud teha õigetel maastikel.

Trondheimis ei käinud ma kohal kordagi. Eks tulemused olid ka vastavad. Järgmiseks MM-iks tahaks paremini valmistuda. Ka peatreener on olukorra tõsidust mõistnud ja elutargalt öelnud, et peaks Prantsusmaal käima. Jutu lõpetuseks pakub välja 17000+ hinnaga nädala Prantsusmaal ja šveitsis. Odav lõbu või mis? Sellise hinnaga nädalate puhul tekib mul küsimus, et kas parem on treenida nädal prantsusmaal ja siis higistada tööl seda raha tagasi teenida või jätta see nädal vahele ja treenida 3 kuud kvaliteetselt kodus? Pakkuge välja lahendusi, kuidas saan Prantsusmaal käia ja siis kodus 3 kuud kodus kvaliteetselt treenida!


Kartofiilidele kaarte:
Sprindi kvalifikatsioon!
Sprindi finaal!
Tavaraja kvalifikatsioon!
Tavaraja finaal!
Teade!

PS! Lugesin EMV tavaraja inspektori kommentaari ja ma polnud ammu midagi nii rumalat lugenud. "Maastikul esineb ka väiksemaid kaardistamata tormimurrualasid. Sellised pisidetailid ei tohiks aga võistlust segada kuna jäävad etappidele, KP ümbruses on kõik korras." Mõtleme nüüd kõik omaette, kas etapil olev kaardistamata tormimurruala mõjutab võistlustulemusi või ei? Loterii!

23 august 2010

On orienteerumine ja on päevaorienteerumine.

Ma peaksin siia kirjutama tegelikult MMist, mis lõppes minu jaoks eriti emotsionaalse ja tugevatasemelise teatejooksuga. Aga läinud reedel oli mul võimalus joosta veel emotsionaalsemal rajal ja nüüd on raske meenutada MMi teadet, kui mõtted on juba uue elamuse kallal.
Jutt ei käi botaanika aias toimunud EMV sprindist. Loomulikult tänud neilegi korraldajatele hea kaardi ja raja eest! Jutt käib EMV öisest.
Eestis ei julgeta või ei taheta üldiselt häid öiseid võistlusi korraldada. Enamasti valitakse võistlusteks mingi plats, mis päevavalges kriitikat ei kannata ja öösel osutub loteriiks. Kobras lasi eelmine aasta veel latti alla poole ja hakkas punkte keset põldu panema. Tase! Viimane tasemel öine, mida Eestis jooksin oli Hiiumaal H20 klassis. Aga siis ei osanud ma veel oodata kui lahe võib üks öine olla.
Õnneks näitas Rakvere OK selgroogu ja valis öiseks korraliku platsi välja. Maastik pakkus kõike. Kiiret jooksu, suuri tõuse, tehnilist orienteerumist, ilusat metsa, natuke koledamat metsa, asfaltteed ja tuulemurdu. Proovile pandi enamus orienteerumise baasoskustest ja igaüks võib nüüd oma tulemust vaadates mõelda, et kui hea nende tase on.
Tulemusi vaadates jääb mulje, et vähesed suutsid raja enam-vähem läbida. Kuigi tegin küll 2 päris suurt viga, siis tagantjärele jään väga rahule oma käitumisega veaolukorras. Mõlema suurema vea puhul jäin kohe seisma ning hindasin olukorda selliseks, et lihtsam on tagasi minna ja uuesti rünnata viimasest kindlast kohast. Sihitult edasi tagasi joostes kaotab kokkuvõttes oluliselt rohkem aega. Sellist julgust mul varem polnud. Mõlemal korral see ka töötas.
Soojendamisega enne starti ma väga vaeva ei näinud. Kuna öisel (nagu ka üldse) on väga oluline faktor külm pea, siis soojendan ennast enamasti vähe, et võtta raja algust soojendusena. Pika soojendusega kuumeneb pea üle ja siis on peale startipiikse tunda ainult kärsahaisu ja kuulda võsast ropendamist. Enda ees startinud noorsportlase starti vaadates küll ei kuulnud ropendamist aga kärsahaisu oli küll tunda. Võistlus oli enne starti juba kaotatud. Niisis soojendasin mina ennast umbes 5-6 minuti reipa jooksuga põllul.
Tänud korraldajatele julguse ja suurepärase elamuse eest. Ootan huviga kui saan öösel Pariisis, Mustla-Nõmmel või kasvõi näiteks Selgisel startida.


11 august 2010

Minu maailmas saab asju ainult ühte moodi - tööga. Kui midagi tahta, siis tuleb selle nimel tööd teha ja vaev saab tasutud täpselt tehtud töö ulatuses. Niisama proovimise või õnne peale lootma jäädes on ka tulemus tavaliselt vastav. Sama hästi võiksin ju vesiste silmadega voodi jalutsis kõige kõrgemalt abi paluda. Õnnele lootma jääda on mõttetu, on ju olemas vaid halb õnn!
Õnneks on Norras töömeeste maastikud. Siin niisama proovijad väga tõenäoliselt läbi ei löö. Eriti tavarajal. Tavarada on töömeeste distants. Ma olen töömees. Olen teinud palju tööd. Mitte piisavalt, et kõrgetele kohtadele mängida aga piisavalt, et oma masinaklassis hakkama saada.
Homme ootab mind ees tõenäoliselt minu senise elu kõige raskem võistlus. 15,1km ja 770 soist tõusumeetrit. Sisuliselt hakkas ettevalmistus selleks jooksuks peale eelmise aasta Jukolat. Sellest ajast on möödas 15x4 nädalat treeningut. Ca 680 tundi tööd, et need 15,1km ränkrasket maastikku konkurentsivõimelise sammuga läbi joosta. Ühelt poolt olen ma selleks jooksuks paremini ettevalmistunud kui kunagi varem. Samas tunnen, kui palju hädavajalikke trenne on jäänud tegemata. Kahjuks pole enam võimalik neid trenne teha, aeg on otsas. Nüüd on vaja mõtted korda saada ja homme kell 15:00 anda endast 110%. Mina igatahes olen valmis lahinguks ja alla anda ma ei plaani!

Väikene trivia ka muusikasõpradele. Mis lugu kummitas mind tavaraja eeljooksu päeval? Vihjena võin öelda, et see ei olnud koprakarika stiilis "kätte on jõudnud suvi". Antud lugu kuulub vaieldamatult trashmetali suurteoste hulka ja on piisavalt sõjaka iseloomuga, et soisel tõusul sammule särtsu anda.

Muusika teemadel veel jätkates. Norra pole ju kuulus mitte ainult soiste tõusude ja rinnakate naiste poolest. Siin tehakse kõige stiilipuhtamat saatanamuusikat ja tehakse hästi! Selle loo võtaks meeleldi homme metsa kaasa!

09 august 2010

"If it bleeds, we can kill it!"

Selle mõttega lähen homme starti. Hooaja tähtsaimasse starti. Inimkonnaga alaliselt kaasas käiva rumaluse ja minuga alaliselt kaasas käiva halva õnne koosmõjul stardin minutil nr 1. Eesti aja järgi kell 17:02. Jälgige mängu!

Aga veelkord... If it bleeds, I can kill it!