Suunto Games pakkus ainult positiivseid elamusi. Hea läbitavusega mets. Piisavalt reljeefi, et tekitada illusioon nõudlikust rajast. Tormihoiatusest ja lubatud lumesajust hoolimata sai joosta lühikeste riietega. Asfaltkattega parkla. 20+ dušši piiramatu sooja veega. 2+2 sõidureaga tee peaaegu võistluskeskuseni. Tõenäoliselt oleks see võistlus töötanud suurepäraselt ka +2 kraadise külma vihma/lumesajuga.
Enne võistlust lootsin salaja, et olen natuke tugevam. Kaks päeva jooksul aga sain peksa kõigilt, kellelt sellel nädalavahetusel võimalik peksa saada oli.
Esimesel päeval ei sujunud orienteerumine. Nelja nädalane võistluspaus oli orienteerumisoskused paksu roostekihi alla matnud. Tegin ümmarguselt 3x30sek ja mõned pisemad kaared. Kokku gramm üle 2 minuti. Füüsiliselt võitlesin lõpuni välja ja ei tundnud ennast ülemäära nõrgana. 3 minutine kaotus tuli teatud määral üllatusena aga minu lühiraja tase just selline ongi. Positiivne oli aga see, et sain väga hea lähtepositsiooni pühapäevaseks viitstardiks. Suurim hirm oli mul see, et pean ka viitstardi üksi jooksma.
Pühapäeval olid jalad uskumatult väsinud laupäevasest jooksust. Täiskiirusel jooks maastikul on ikka nii kuradi spetsiifiline tegevus, et ilma seda harjutamata on raske seda hästi teha. Elu näitas, et ka 4 nädalat on liiga pikk aeg.
Viitstardist ootasin ennekõike võimalust pingutada 110% ja joosta terve rada grupis. Eesolevaid nädalavahetusi arvestades oli seda hädasti vaja. Eriti teretulnud oleks olnud korralik Andreas Kraas Experience, ehk 10,5km hapnikuvõlga ja Chiefi kannul rippumist. Päris nii välja ei kukkunud aga väga hea tirimine oli küll. Mõlemad andsime oma parima, et tempot üleval hoida. Kohati võtsime natuke erinevaid teevalikuid, mis aga nii hea nähtavuse ja läbitavusega metsas ei muutnud midagi. Stardis ma küll ei näinud lootust eesstartijaid kätte saada ja seda enam tõstis enesekindlust nende nägemine rajal. Olin juba enne starti paikka pannud taktika kuidas Chiefi skalbi lõpus võtan ja passisin raja lõpuosas lühikestel etappidel. Eelviimases punktis, kus pidin alustama oma kiirendust suutis aga üks tarkpea ennast meie vahele poetada ja mitte SI jaama tabada. Kui Chiefi viimases punktis uuesti kätte sain, oli minu jõud lihtsalt otsas. Samas oli Chiefi lõpuspurt minu omast kordades tugevam. Tundub küll, et kui ka oleksin ees olnud viimases punktis, oleksin ikka peksa saanud.
Hea on, kui on konkurentsi. Mis siin salata', tore oli ainult nooremat põlvkonda poodiumil näha. Teen endast kõik, et järgmine aasta oleksin seal mina.
Enne võistlust lootsin salaja, et olen natuke tugevam. Kaks päeva jooksul aga sain peksa kõigilt, kellelt sellel nädalavahetusel võimalik peksa saada oli.
Esimesel päeval ei sujunud orienteerumine. Nelja nädalane võistluspaus oli orienteerumisoskused paksu roostekihi alla matnud. Tegin ümmarguselt 3x30sek ja mõned pisemad kaared. Kokku gramm üle 2 minuti. Füüsiliselt võitlesin lõpuni välja ja ei tundnud ennast ülemäära nõrgana. 3 minutine kaotus tuli teatud määral üllatusena aga minu lühiraja tase just selline ongi. Positiivne oli aga see, et sain väga hea lähtepositsiooni pühapäevaseks viitstardiks. Suurim hirm oli mul see, et pean ka viitstardi üksi jooksma.
Pühapäeval olid jalad uskumatult väsinud laupäevasest jooksust. Täiskiirusel jooks maastikul on ikka nii kuradi spetsiifiline tegevus, et ilma seda harjutamata on raske seda hästi teha. Elu näitas, et ka 4 nädalat on liiga pikk aeg.
Viitstardist ootasin ennekõike võimalust pingutada 110% ja joosta terve rada grupis. Eesolevaid nädalavahetusi arvestades oli seda hädasti vaja. Eriti teretulnud oleks olnud korralik Andreas Kraas Experience, ehk 10,5km hapnikuvõlga ja Chiefi kannul rippumist. Päris nii välja ei kukkunud aga väga hea tirimine oli küll. Mõlemad andsime oma parima, et tempot üleval hoida. Kohati võtsime natuke erinevaid teevalikuid, mis aga nii hea nähtavuse ja läbitavusega metsas ei muutnud midagi. Stardis ma küll ei näinud lootust eesstartijaid kätte saada ja seda enam tõstis enesekindlust nende nägemine rajal. Olin juba enne starti paikka pannud taktika kuidas Chiefi skalbi lõpus võtan ja passisin raja lõpuosas lühikestel etappidel. Eelviimases punktis, kus pidin alustama oma kiirendust suutis aga üks tarkpea ennast meie vahele poetada ja mitte SI jaama tabada. Kui Chiefi viimases punktis uuesti kätte sain, oli minu jõud lihtsalt otsas. Samas oli Chiefi lõpuspurt minu omast kordades tugevam. Tundub küll, et kui ka oleksin ees olnud viimases punktis, oleksin ikka peksa saanud.
Hea on, kui on konkurentsi. Mis siin salata', tore oli ainult nooremat põlvkonda poodiumil näha. Teen endast kõik, et järgmine aasta oleksin seal mina.
Tulemused
2. päeva kaart
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar