Greenfields

Kuulasin täna suusatades Faith No More'i King for a Day... Foor for a Lifetime-i ja siis ühel hetkel lajatati selline lugu. Ma pole viitsinud süveneda, sest asi ei ole kunagi nii palju huvi pakkunud aga olen seda a priori pidanud Eesti looks. Ütleks nii, et töötlus pole kõige parem. Lugu pole kõige parem. Lihtsat üllatav oli.

faster harder scooter

Päikesereis on jõudnud õnneliku lõpuni. Ja tuleb tunnistada, et väga väga hea meel on koju tagasi jõuda. Kuna laagrit saatis kogu aeg totaalne ebaõnne vari, siis loodan koju jõudmisega ebaõnnestumistele lõpu teha ja elu tagasi rööpasse saada.
Alguses farsina tundunud pagasi kadumine jäigi karmiks reaalsuseks ja piltlikult öeldes veetsin kolm nädalat Hispaanias ja Portugalis teksades ja ühe paari sokkide ja trussikutega. Kiiruga Decathlonist omale mõned spordiasjad sain ja teise poole laenasin juurde. Nii tuligi käepäraste vahenditega hakkama saada. Esmalt lootuses, hiljem masenduses. Võõraste spordijalanõude kasutamine kombineeritult vigastusjärgselt nõrkade jalgadega viis selleni, et laagri viimasel nädalal praktiliselt üldse joosta ei saanud. Ibumaxi, rumaluse ja tahtejõu pealt jooksin võistlused ära aga mingit positiivset emotsiooni seal väga ei olnud. Tulemustest rääkimata. Peas lugesin ainult tunde koju pääsemiseni.

Oli halbu hetki!


Oli häid hetki!

Laagriseltskond oli äraütlemata huvitav. Andke andeks eestlased/soomlased aga te pole veel nii huvitavad kunagi olnud. Vapustav võimalus oli näha ühe pilguga ööd ja päeva. Kuud ja päikest sama eesmärki taga ajamas. Niivõrd erinevaid lähenemisi ja inimesi annab otsida, kui Stepan ja Yury on. Aga loodetavasti nad saavad elavateks tõestusteks, et tippu viib väga mitu teed.


Üks on looduslaps, teine on laps looduses.

Maastikud, kus lõviosa trenne tegime olid igavad. Mõned rajad ja punktid suudeti suuremate kõrgustevahedega huvitavamaks teha aga üldiselt oli suhteliselt igav mets. Sinna rajooni niipea eriti minna ei viitsi. Portugalis pakuti täiesti erinevat maastikku aga väga head olid sellest siiski suhteliselt väiksed osad. Eriti viimase päeva rada oli täielik eliidi väsitamine 3-4 kvaliteetse etapiga. Öine sprint oli lausa masendav. Ammu polnud sellist sprinti jooksnud, kus jõudis kõik etapid rahulikult ette ära lugeda. Ammu pole ka jooksnud orienteerumissooritust nii, et saaks kasutada klassiku sõnu "It was a perfectly clean race!". Teisi sooritusi vaadates peaks see sprindi raskusastme kohta midagi ütlema. Olen nende jalgade kohta ka tulemusega väga rahul.

Laager faktides:
20:27 orienteerumist
217,4 km orienteerudes
563 kontrollpunkti
23 korda kaardiga maastikul

Enda jaoks õppisin juurde mõned trikid, mida järgmisel aastal ellu viima asun. Tõenäoliselt ei tee ma enam kunagi üle nädala pikkust laagrit. 7 treeningpäeva on normaalne. Tuleval talvel teen arvatavasti 3-4 korda 7 päeva. Lootsin, et suudan pikalt laagris olla aga viimasel aastal on elu nii palju muutunud, et ei taha enam väga pikalt (või üldse) kodust ära olla.
Teiseks, kui minna võistlema, siis minna võistlema ja kui treenima siis treenima. Kahte kärbest korraga ei saa. Mõtlesin küll, et pea püsib külm ja teen võistlused puhtalt trennide vahele aga pärast oli enesetunne ikka sitt. Kui starti juba lähed, siis tahad alateadlikult ju ikka edukas olla.
Nüüd järgneb puhkus ja loodetavasti üks korralik nädal suusatamist, mille käigus võiks jalad terveks saada ning siis peaks võistlushooag vaikselt peale tulema. Sellel kevadel ma eestis väga võistleda ei kavatse. Jüriöö, EMV krossijooks? ja siis Eestikad kunagi mais. Kes rinda pista tahab, tulgu soome. Seal võistlusi jagub. Olen iga nädal stardis.

PS! Ega päris ilma muusikata ei saa, või noh, mis muusika see on.

Ood Taivo Timmuskile

Ma ei mäleta täpselt, kas see oli matk ümber Hiiumaa või oli see matk Valgast Riiga. Igatahes mõni tund tagasi õnnestus ühe lauaa taga istuda orienteerujatest reivisõpradega ja nad lasid muusikakeskuse kõlaritest laulu, mis tõi kohe meelde need matkad. Ja nende matkadega seoses tuleb automaatselt meelde ka Taivo Timmusk, kes on eesti orienteerumise üks unustatud pärle. Taivo tegi eelmisel aastal ka jõulise comebacki osaledes EMVl sprindis ning oma masinaklassis ka tava- ja pikal rajal. Taivo on ka kindlasti selle blogi üks sala lugejatest. Loodetavasti teeme ka tulevikus koos nii mõnedki matkad. Läbi käimata marsruute jagub! Piirid on lahti. Äkki juba see suvi Šveitsis?

Kõigile teistele aga...

Seda te küll oodata ei osanud!!!

Töö ilma vileta

Kaks nädalat päikest ja tööd on seljataga. Väsimus hakkab murdma või on juba murdnud aga ma ei saa sellest veel aru. Ilm on jahedamaks läinud. Nina jookseb meeletult. Sellest kõigest teinekord.

Nädalavahetusel sai tehtud käesoleva hooaja 2-4 start. Lahe oli. Enesetunne oli igas mõttes ootuspärane. Mõni viga jäi hinge kripeldama. Kui tavaraja suurim viga oli lihtne samastamisviga, siis esmaspäevasel lühirajal lasin ennast häirida täiesti kõrvalistel teguritel. Või kas olid ikka kõrvalised. Kui ma näen punkti ümbruses kõndimas kolme meest käes kp nr 53 ja pilk legendi ütleb, et ma jooksen punkti nr 53. Kas see on ikka kõrvaline tegur. Igatahes närvi ajas, ja nii närvi, et järgmise punktiga tegin ikka katastroofilise vea.

Sprindivõistlus oli omaette elamus. Fantastiline maastik ja hea rada. Mõnusa lisategurina veel kasutusel olev kompostrikaart. See segas kaarte ikka korralikult. Igas punktis kadus järg täielikult. Imestama pani vaid asjaolu, et vähemalt 90% ulatuses sama rada müüsid sun-o inimesed treeninguna juba mitu nädalat. See seletab ka mingi tundmatu prantslase ehmatavalt kõva võiduaja.

Võistlused võistlusteks. Laager jätkub. Kuigi eile sain trennis selle aasta võimsaima haamri. Edasi ootab ees 4 päeva jooksul 5 võistlust Portugalis. Enne seda paar päeva raskeid treeninguid. Tõenäoliselt suren Eestisse naastes ära. Seega tuleb nautida seda elukest, kuni seda on.

Jagshemash!

Tavaraja ja lühiraja tulemused

Sprindi tulemused

Tavarada!

Sprint!

Lühirada!