Koondise laager ja Peko kevad

Sain nädalavahetusel teada kaks head ja kaks halba uudist. Hea uudis: olen jooksu poolest konkurentsivõimeliselt kiire. Reedese 4x3km testjooksuga Haanja suusaradadel sain hakkama 1:04 kiiremini kui sügisel, kuigi rajaolud olid nüüd pigem kehvemad. Võitlus Chiefiga kulges sama stsenaariumi järgi kui novembrikuus, esimese ringiga sain suure (seekord 15 sek) vahe sisse, mis edasi kokku kuivama hakkas. Sügisel lõppes see endise klubikaaslase 8-sekundilise võiduga, seekord jõudsin ma viimasel ringil taas natuke kiirendada ja säilitasin 10 sekundit edu. Chief hoidis ennast pühapäevaseks ekideniks.

Kust kiirus tuleb, räägime juba mõnes järgevas jutus.

Halb uudis. Maastikul orienteerumisega kombineeritult ei paista testjooksu kiirus kuidagi välja. Peko kevade graafikud ei ole rõõmustavad. Kaotust tuli ka nendel etappidel mida ma enda teada ilusti ja kiirelt läbisin. Ja seda maastikul, millesarnast ma ikka endale sobivaks olen pidanud. Esimesel päeval väsisin raja lõpuks ikka päris ära ka - selles püüan ennast reedel tehtud kolme trenniga (kaks intensiivset) välja vabandada.

Hea uudis. Ma arvan end teadvat, millest see kaotus tuleneb. Ja kohe ka viimane halb uudis - see ei ole kiiresti parandatav. Minu viimane tõeliselt hea jooks jäi aastasse 2004, Hatiku Koprakarika esimesele päevale. See võistlus lõppes mulle koleda jalaväänamisega kolmanda päeva kuumuses. Tõesti, keskusesse tagasihüppamisega oli tõsiseid probleeme. Keset võistlushooaega, kuu aega enne eestikaid jäi vigastus välja ravimata ja sellest ajast peale on minu metsajooksu saatnud pidev (ala)teadlik mõtlemine hüppeliigese säästmisele (pole just 100% õnnestunud - ainuüksi sellel kevadel olen o-trennis jalale juba kolm korda liiga teinud), mis ei lase 1)piisavalt pikki samme võtta ja 2)kaardile ja orienteerumisele keskenduda. Tee peal (ja lumes, nagu Karjalaskel 2005) neid probleeme ei ole, ja seda on stopperilt näha.
Plaanis on kõigepealt reedese keskmise trenni väänamine terve(ma)ks ravida, edaspidi tähtsamatel võistlustel alati korralikult teipida, tasakaalulaual pöiale harjutusi teha ja (psühholoogilise trennina) pikemaid lõike (järjest risusema ja ebatasasema) metsa all joosta. Ja järgmisel aastal vaatame veel seda asja, kellel jõudu vähe on ja kes metsa all joosta ei jõua.

Ühe õppetunni sain ka. Öösel orienteerudes ei maksa loota, et tihnikus punkt ise kätte tuleb. Põlva öiste teine punkt, mida otsides ma igavikuliselt pikaks kuueks minutiks täiesti ära eksisin, oli tegelikult suhteliselt võetav. Päriselt ei olnud isegi nii pime ja hirmus, kui seal tundus. Äkki proovin isegi kunagi uuesti seda öist asja.

Liikumisteed ja kaardid on RouteGadgetis.