EMV lühirada

EMV lühiraja ebaõnnestumisele olen ma leidnud kolm peamist põhjust:
1) Füüsiline. EMV nädal sai tagantjärele vaadates pisut liiga raske. Laupäeva-pühapäeva baltikate järel oleks tulnud endale puhkust lubada nagu Aadli, aga selle asemel otsustasin ma kuulsust koguda üks-ühele sprindil (emotsioonid olid küll üdini positiivsed, nii kaugele polnud ma sellises formaadis veel jõudnud). Teisipäevase kerge päeva järel tirisime kolmapäeval staadionil Lauri ja Sandriga 200m lõike (7x, aeg 30 +/- 0,6 sek), reedel käivitasime Sandriga Ülemiste kaldal mootoreid 10-minutise tempolõiguga. Isegi Sander kurtis väsimust. Laupäeval otsest väsimust ei tundnud, aga teravusest oli olek ka kaugel.
2) Vaimne. Eelmisel aastal Piigastes tegin lühirajal vigadeta, kindla peale jooksu. Treeningpausi järgne füüsiline vorm andis 14. koha 5-minutilise kaotusega. Sellel aastal see enam ei rahuldanud. Arvasin alateadvuses, et kuna rada on lühike, pean kogu aeg suruma — peale esimese punkti 1,5 min (ja teise punkti 30 sek) viga veel rohkem. Kolmas, neljas ja kuues etapp jäidki ainsateks tehniliselt puhasteks, viiendast punktist jooksin lähedalt 50m kaugusele mööda, seitsmenda piirkonnast ei saa siiamaani aru jne. Igal etapil hakkasin täpsemalt kaarti lugema alles siis, kui juba eksinud olin. See, et jooksukiirusest oleks matemaatiliselt medaliks piisanud, ei lohuta.
Tegelikult oleks tulnud joosta samamoodi nagu eelmisel aastal. Tänavune kiirus on mul ju midagi hoopis muud. Chiefile tõi selline taktika hõbeda.
3) Tehniline. Laupäeva hommikul võtsin karbist välja uued läätsed. Vasakut silma ma poest õige tugevusega ei saanud. 7,0 ja 7,5 vahe (silm on tegelikult 7,25, aga selliseid ei toodeta üldse) on pisike, aga kui tavaliselt näen ma vasaku silmaga veidi paremini kui paremaga, siis nüüd oli vastupidi. Vajanuks harjumiseks pisut rohkem aega. Õnneks ma vanasid läätsi kohe ära ei visanud ja pühapäeva sain veel nendega joosta.