Maa all ja maa peal

Täna toimus Kohtla-Nõmme kaevanduspark-muuseumis selle asutuse ajaloo esimene orienteerumisvõistlus. Kohale oli kogunenud kahetsusväärselt väiksearvuline, kuid orienteerumisele rõõmustavalt ustav seltskond.

Start anti harjunust pisut erinevalt majast seest. Kõigil võistlejail tuli leida riiulilt endale paras plastmassist kiiver (mis pidavat õunasuuruse kivitüki laest kukkumisel puruks minema), korraldajate soovitusi järginud panid vööle rippuma aku ja kinnitasid kiivri külge kaevurilambi. Stardist ei tulnud joosta mitte uksest välja, vaid trepist alla, väidetavalt 8-10 m sügavusele.
Kuna maa all kompass ei töötanud (nagu lubatud), tegin esimesed sammud ebakindlalt. Kui pihta sain, kuhupoole lähen, läks liikumine juba libedamalt. Käigid olid piisavalt kõrged, kuigi kohati rippusid laest ebameeldivalt madalal lambid ja elektriraudtee traat (220V). Ühe käega tuli kogu aeg kiivrit kinni hoida. Mõned käigud olid päris hästi valgustatud, aga esimed kolm punkti redutasid pimeduses, mida kaevurilamp märgatavalt peletada ei suutnud.
4 minutit ja 18 sekundit hiljem (multisportlasel Heitil läks loomulikult üle poole minuti vähem, orienteeruja Ollel jälle mõned sekundid kauem) jõudsin taas maapinnale ja algas tavapärasem o-rada. Mets üllatas risususega, kaardil väga kenana näiv 5-6-7 punkti ümbrus olid tegelikult päris kole (lehtpuuvõsa + risu + tärkav nõges), eriti võrreldes täiesti joostava 8 punkti ümbrusega. Minu jooksu segas ebatasasel pinnal jooksmisel valutav hüppeliiges, millele teisipäeval kuidagi märkamatult liiga olin teinud. Ja ebatasast pinnast oli palju (alguses aherainemägi (neile, kes pole suvesid Kohtla-Järvel veetnud — suur kivihunnik), siis risu). Kaheksandal ja üheksandal etapil möödus Olle ja kadus. Kaadri üldistusastmega kohanemine ei läinud mul ka kergelt, juba kolmanda punktiga kadus veale oma 30 sekundit. Võitis 42 minutiga Olle, paar minutit kaotas sekundiga Markuse alistanud Mati Tiit ja neile umbes pool minutit Jaan. Siis tulin suure vahe järel mina ja siis samasuguse vahe järel Ottas.

Maastik oli tegelikult lahe ja veel paremat reljeefi pidi kaardist läänes veel küll ja küll olema. Üks tunnustatud rajameister käis võistluskeskuses tähtsa näoga ringi ja lubas, et kui korraldaja leidub, teeb ta sinna kahe aasta pärast eestikateks uue kaardi. Ka Olle möönis finišis, et kaardi arendamisse võiks veel investeerida küll.

Peale võistlust said kõik osavõtjad uuesti maa alla ekskursioonile minna ja paljud kasutasid võimaluse tõelise vana kaevuri käest põlevkivi kaevandamise tehnoloogiast, lastest, kaevurite ja õpetajate palkadest, Ida-Saksa turistidest ning elektrivoolu toimest inimorganismile kuulata ära. Pooleteise tunniga saime kõik palju targemaks (ja metrooga sõita).

Tagasiteel käisime läbi ka Kiviõli tuhamäelt. Nüüd valges oli vaade selle otsast märgatavalt parem kui oktoobris pimedas. Aga kõrvalolev tehas undas täpselt samamoodi.

Olle jutt