Lühi- ja tavaraja võistluskeskus asus Haanja suusastaadionil, lühiraja maastik kulges mööda suusaradu ja nende ümbruses, tavaraja oma käis aga Vällamäel ja seal piirkonnas.
Lühirada möödus enda jaoks suhteliselt tuimalt, kuna väga palju valikuid polnud ning suhteliselt tuim rassimine oli. Enesetunne polnud suurem asi, seega kujunes füüsiliselt üllatavalt raskeks. Ainsa vale valiku tegin teise minnes, kus sõitsin sisse korraliku S, kuna ei märganud vasakpoolsel valikul väikest rada lageda ääres. Sellega ilmselt kaotasin umbes 20-30 sek. Pikka etappi kaalusin pikka aega ning otsustasin otse sõita, mis oligi õige valik. Enamus konkurendid läksid ringi ning kaotasid selgelt üle minuti. Kokkuvõttes oli suhteliselt lihtne rada, kus tuli tuimalt pedaale sõtkuda.
Tavarada see-eest pakkus juba midagi hoopis enamat. Vällamäe maastikult võis oodata et tulevad aeglased km. ajad ning raske sõit hoolimata suhteliselt lühikesest rajast( minul 13,5 km optimaalset teed pidi). Kuna mitu klassi sõitsid ühte rada, siis sel päeval oli minu start üsna hilja ning sain ära näha, kuidas H-18 omad lõpetavad. Kui neist kiireim tuli 1.13-ga siis pani kyll mõtlema, et mida siis pakutakse. Rada ise oligi enamuses mööda metsateid ja tõusu oli ka korralikult.
Esimesed kaks punni erilist valikuvõimalust ei pakkunud. 3. minek aga pakkus isegi 3 reaalset variant mida kõiki ka kasutati. Osad geeniused üritasid isegi otse minna, kuid eriti hästi see neil ei õnnestunud. Ise panin mööda suurt teed ringi mis oli ka õige valik. 4. punktiga panin väiksese vea, kuna alt soo äärest rajalt läks auto jälg maja juurde, mida pidasin teeks. Suhteliselt kiiresti taipasin olukorda ja sõitsin õigesse kohta. Viga vast mingi pool minti. 6 punn pakkus samuti huvitavaid variante. Mina valisin kõige nn. inimlikuma, kus lootsin ikka sõites kohale jõuda. Tõusule jõudes sain aimu, et hetke seisundis ei tule sellest midagi välja ning vaheldumisi lükkasin, jooksin ratas õlal või sõitsin. Osa rahvast oli samuti vasakult läinud ja siis järsaku äärest ratas õlal üles roninud. Paremalt ilmselt mindi ka kuigi seal oli ikka eri järsk tõus. 7. minekul valisin alguses ainsa variandi mis tundus reaalsena, kuid hiljem rada analüüsides ja teistega rääkides sain teada, et ka paremalt mindi ja järsust laskumisest oli täitsa võimalik alla saada, küll mitte sõites. 8. punniga panin ainsa suurema vea, kuna seal oli suur tee mida kaardile polnud märgitud. Vaid väga vähesed taipasid ära, et seda kaardil pole. Halb varinat oli 10. minek, kus otse minekul oli palju puid ja üks rõve ronimine. Alt asfaldilt oleks raudselt kiiremini saanud raudselt. Lõpu sõitsin mööda asfalti kuna mingit tahtmist polnud enam minna tõusu võtma mööda väikesi metsaradu.
Kokkuvõttes olen üsangi rahul, kuna mõlemad vead olid tingitud kaardil puudu olevast teest ja seda ei saanud ette aimata.
Meesteklassis näitasid meie mehed kodumaastikul selgelt naabritele koha kätte. Tõnis Erm võitis kõik päevad, Margus Hallik jagas viimane päev esikohta ja lühirajal oli 3. kohe Jussi Mäkila selja taga 6 sekundiga.
Oli ilus nädalavahetus ning kahju on tõdeda, et Eestis ratta-orienteerumisvõistlusi nii vähe on.
Jõudu ja jaksu kõigile.
4 kommentaari:
Tulemuste poolest oled küll ülikõva. H20-s suveräänne ja ka nooremad ja vanamehed ei pääse kuidagi löögile. Kui ratta-o's km-aegu võrrelda saaks, olnuksid lühirajal ja sprindis H21-s ka medalikonkurentsis.
Kust see lühiraja 4. etapp siis ringi mindi? Kas lõpp läbi Kurgjärve või päris asfalti mööda läbi Haanja?
Meil oli täna Tarmaku üks-ühele võistlus. Võidu võttis loomulikult sellel alal juba kogenud Chief. Eks ta siis ise räägib, kuidas läks. Mina alahindasin esimeses ringis Pukkoneni ja jooksin lõpu liiga lõdvalt, et 30 m enne finišit teda lõpujoonele juba tunduvalt lähemal näha. Hädaspurdist polnud enam kasu ja ta võitis veenva meetriga. Positiivne oli muidu see, et eeljooksus suutsin täiesti konkurentsivõimelist kiirust näidata ja neljas olla (teised tegid vigu) ja lohutusjooksu ka päris ilusti läbida. Hea oli joosta (erinevalt pühapäevast).
Neljas sõideti alt vasakult ringi, kuid seal oli lõpus samuti mööd väikseid radu ja tõusu. Seepärast otsustasingi otse minna. Ja põhilaskumist vältisin jah lolli peaga. Teglet oli sealt ma usun sitaks kiirem kuna siis poleks olnud vaka seda rõvedat tõusu üle nina ja laudtee nussi kohe otsa. Even Toomas läks sealt alla ja eluga ta finišhisse jõudis, järelikult oli see võimalik.
Appi, mida ma vanainimene siit lugema pean. Noormehed, kombluspolitsei kutsub teid korrale ning palun valige oma sõnu!
Nüüd on meil siis olemas oma mtbo kunn. Õnnitlused meistritiitlite puhul: Ma ise ei ole kunagi rattaga orienteerunud (üldse olen vähe sõitnud, kunagi olin Desna kunn, aga enam ei ole vaja ratast keskelt poolitada), kuid Eesti maastikel tundub asi väga toore füüsilise peale minevat. Puudub korralik teedelabürint. Juhul, kui tahad sellel alal areneda siis pead küll meestega koos sõitma, vähemalt on konkurents. 2-3 näoga võidu ajamine ei ole ikka õige asi.
Tarmaku tsirkus oli jällegi paras verelaskmine. Õnneks sain alguses sobivasse tabelipoolde ja tõsisemad sammud pidin tegema alates poolfinaalist. Vennad Tammemäed tegid elu kibedaks. Aga kuna tegemist oli raha võistlusega siis jooksis vana hea Jakobson mul koguaeg 5m. ees:). Siiski oleks see võistlus efektsem, kui rajad oleks sutsu lühemad (u. 5´). Konkurents oleks kindlasti tihedam ja ei oleks nii koormav.
Tore, et noortel tegijatel on masendus üle läinud. Tirimise jutte on hea lugeda. Ei tea, kas see on seotud saabuva EMV teatega. Loodetavasti kordate eelmise aasta tulemust ja teete vanameestele persealuse tuliseks:)
Postita kommentaar