Peale hädist EMi seisis minu ees kaks valikut: alustada treeninguid uuteks võistlusteks või murda kompass puruks! Meeltesegaduses jätsin suunanäitaja esialgu terveks. Jätkamise eesmärgiks on tõestada endale, et EMil näidatu oli hetkeline nõrkus. Esimesteks „eksamiteks“ BMV ja EMV lühirada. Peale EMi nädalat keskendusin pikkadele aeroobsetele krossidele, mille vahele jooksin kaks hoogsamat orienteerumist (HMV valik ning Virumaa o-jooks). Teise nädala plaanisin juba aktiivsema, lisaks kolmele võistlusele plaanisin hoida ka mahu võimalikult talutava.
Nädalavahetus möödus Rootsi Hälsinglandis. Stockholmist 350 km. põhja pool asuv maakond korraldab suvel ka O-Ringeni. Minule oli see esimene kokkupuude sealse ultra kivise maastikutüübiga. Eesmärgiks oli teha tundmatutel ning nõudlikel maastikel tehniliselt head sooritused. Üritasin võimalike kohtade peale mitte mõelda. Läksin otsima tehnilist tasakaalu ning kadunud enesekindlust. Kuna laupäevane võistlus oli Eliteserieni (Rootsi kevadine tipporienteerujate seeriavõistlus) etapp siis võis oodata lisaks hea tasemelisele võistlusele, ka huvitavat vaatemängu - tirijate jõuproovi.
Reede
Alftafejden (tavarada) H21E
Rada1 2,4km 25KP aeg 76.02 (6.07 min/km) 15. koht
SLS 177/184
Rada koosnes kahest totaalselt erinevast maastikutüübist. Esimesed 30´ tuli joosta mööda kivikülvi, raja teine pool kulges hästi läbitavas männimetsas. Ma ei ole juba tükkaega olnud niivõrd nõutu, kui seekord stardis kaarti vaadates. Kuhu ma lähen? Etapi punane joon kadus musta värvi vahele ära! Aga variant ei olnud – otse! Raja algus oli midagi jooksmise ja balletti vahepealset (olin ennast ettenägelikult liibuvasse „luikede järve“ kostüümi riietanud, värvuseks siiski must). Jalge all olid ainult erineva suurusega kivid. Kivikõrbes eksisin 3 KPga, liiga palju energiat läks püsti püsimise peale, et muutusin etapi lõpus hooletuks. Labane suunaviga. Lisaks valisin 2 ja 4 KPsse valed teevalikud. Paljuski olid need emotsionaalsed otsused, et pääseda paremale pinnasele.
Halb üllatus oli, et peale tehnilise osa läbimist hakkas mind kimbutama kõhuhäda (krt. see aasta juba mitmendat korda!). See koorem langes varsti hõbedasele samblavaibale. Koos alguse seiklustega olin piisavalt aeg kaotanud, et 13KPs saabusid kaks tagapool startinud sportlast. See äratas mu üles. Alates 14KPst dikteerisin selle seltskonna tegemisi ning suutsin raja lõpuosa KPd läbida enne konkurente.
Huvitav, kas see tõestab jällegi, et minus on ainult teatemehe ja „koosjooksja“ ainest? Üksi ma nii enesekindlalt ja hoogsalt ei liikunud, kui kuklasse hingavate hagijatega. Pigem näitas see, et teatud maastikutüübil suudan Rootsi 40.-50. meestega võrdselt liikuda, või isegi nobedamalt. Samas teatud osadel teevad nad oma veatu ja ühtlase tegutsemisega minusugusega selge vahe sisse. Kokkuvõttes 15. koht, kaotus parimale 5´30´´.
Kuna ma jooksin eliidis esimest korda (Rootsis peab olema arvestatavad edetabelipunktid, et eliiti jooksma saada) siis jäin tulemusega rahule. Jooksule paneks hindeks 4-, peamiselt selle eest, et suutsin lõpuni võidelda. Rain saavutas suurepärase 2. koha H21L klassis. Arvestades seda, kui palju mehi on võistlustel stardis siis on esikolmikukoht hea saavutus, olenemata võistlusklassist.
Laupäev Ljusdalslöpet (lühirada) H21-2
Rada 4,4km 17KP aeg 27.46 (6.18 min/km) 1. koht
SLS 177/189
Saabuvat Piigaste tirimist silmas pidades üritasin lühirajaks eriti pingsalt keskenduda. Kahjuks ei piisanud minu edetabeli skoorist seekord eliitklassis jooksmiseks. 185. registreerunud mehest moodustati kaks klassi – H21 1 ja 2. Lisaks olid veel H21E 1 ja 2 (u. 80 lõustaga, üks tuntum, kui teine). Võistlus peeti suhteliselt kobeda nõlva peal, mis pakkus lisaks piimahappes jalgadele ka väga kivist pinnast ning ohtralt detailseid nõlvapunkte. Minu eesmärgiks oli keskenduda ainult KPde läbimisele, tempo oli teisejärguline. Leppisin endaga kokku, et vajadusel käin, kuid ei lase käest kontakti kaardiga. Kuni 5 KPni tuli joosta väga tehnilisel ja peitlikul maatikult. Kohe esimene punkt oli paras pähkel, lühike nõlva mööda minek, kus puudusid selged orientiirid. Enne KPd pidi olema küll metsasiht, kuid Rootsi sihid erinevad totaalselt Eesti metsadesse raiutud alleedest. Toetudes kompassile ja kõhutundele sai esimene katsumus läbitud. Kolmanda KPga tuli raja suurim eksimus. Hindasin maastiku valesti ja hakkasin vale pätsi otsa ronima...stopp! Kus ma olen? Täpselt nagu ei tea! Krt, seis, vaata rahulikult. Liiga vara, tagasi alla. Õige mäe otsa ronides tähis juba säras. 4 ja 5 korrektselt, kuigi kaotan liialt ettevaatliku allmäe jooksuga kindlasti palju. 6 oli pikk etapp, plaan joosta otse mööda mäeäärt. Eesmärk oli hoomata lisaks teeradadele ka parkimisplatsi, kuna jõudsin etapi peal selle vahetusse lähedusse siis otsustasin seda „käsipuuna“ ära kasutada. Kuna mäe teisel nõlval oli mets ilusam siis oli see võib-olla lapsik nõrkus, kuid tahtsin jääda kindlaks oma konservatiivsele taktikale (usun, et kui suudan põhitõed üks kell unepealt täita siis on aeg ka nurki julgemalt lihvima hakata. Huvitav, kas ikka näen seda aega?). 7-9 etapil tempo tõuseb, suudan siiski olukorda kontrollida. 10 etapi jooksen ringi! Kasutan teejooksu rajalõpuga tutvumiseks. Tundub tihe ja tehniline. 11KPsse minekuks kasutan tuldud teed, jooksen võimalikult kaua teerajal, kindlaid orientiire kasutades (ja tempot langetamata) läbin KP. 12-17 lihtsad punktid suusaradade vahel. Kiire tempoga on siiski raske kõike välja lugeda. Kasutan palju käiguvahetust ja surmkindlaid pealeminekuid. Lõpp allamäge. Kas ma lendan? Tule maapeale tagasi, ühest memmest said mööda, ära nüüd uhkeks mine! Pingutan lõpuni. Kas see oli täna maksimum? Ega, palju paremini ei oleks saanud. Väheke jäävad vaevama 3 KP viga ja vähene riskijulgus pikal etapil. Muidugi oleksin võinud allamäed „hullu“ panna ja viimaste KPdega rohkem riskida. Aga, kas see oleks tulemust muutnud? Jäin oma jooksuga rahule, hindeks 5-. Tulemuseks esimene võit Rootsis. Alguseks hea küll.
Pühapäev
Hälsingekavlen
Rada 6,1km 14KP aeg 38.51 (6.22 min/km)
SLS 173/181
Teate formaadiks mini 25manna. Joosti 16 vahetust, võistkonnas mehed-naised-noored-vanad. Mina jooksin 15. vahetust. Maastik sama, mis lühirajal. Kuna võistkonnana olime mudas siis üritasin joosta rohkem riski piiril. Plaan oli allamäe lõigud hoogsalt joosta, kasutada rohkem kompassi, kui täpislugemist. Jooksin suhteliselt ok jooksu. Punktidega ma ei eksinud. Samas lõikasin kahel korral valusalt näppu liiga kiire tempoga. 6KPsse minekul olin lihtsalt hooletu. Juba viiendasse tulles olin nõlva peal üldsuunaga hädas, kuid suutsin olukorra jooksu pealt ära lahendada. Eelnevalt puterdatud etapp ning allamäge kogunenud jooksukiirus kujunesid fataalseks koosluseks. Jooksin punktist välja ilma konkreetse plaanita, lisaks keerasin kaardi endale valesti ette. Alles järvest välja suubuv suur oja peatas mind. Siis korrigeerisin üldsuuna, kuid ei saanud ennast veel paika. Alles teine seisak teekäänakus tõi teatud selguse majja. Lapsik eksimus – tahad võita sekundi, kuid kaotad hoopis minuti! Ei toi ilma plaanita KPst lahkuda, vaatamata aastatele kipub see ikkagi ununema. Teine suurem (samuti lapsik) eksimus oli etapil eelviimasesse. Plaan oli joosta ümber kaljude ning kompassiga läbi kivise ala. Himu kiiresti alla mäge joosta oli nii suur, et viimane kord vaatasin kompassi punktist välja minnes. Tulemuseks nädalavahetuse suurim suunaviga. Peamiseks põhjuseks liiga kiire tempo, kuid teine oluline asjaolu oli ka see, et ma ei suuda niivõrd kivisel alal korralikult orienteerumisega tegeleda. Kogu tähelepanu koondub kivide vahel vingerdamisele. Kuigi kaotasin etapi parmatele (Rootsi koondislased) suhteliselt palju siis jäin rahule. Jooksin terve raja üksi. Sellisel maastikul on see minusugusele mehele selge miinus. Vaevalt, et seltskonnas joostes oleks vales suunas mööda mäge alla kihutatud.
30 mai 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Lühi on ju väga ilus! Teates tegid enda tüüpilisi vigu - kompass. Kokkuvõttes kiitust vääriv töö!!
Pronkssõdur
Lühirajaga jäin väga rahule. Kindlasti üks paremaid jookse sellel hooajal. Teates oligi eesmärgiks proovida riski piiril jooksmist. Kohati kiskus tempo mõistust ületama. Kompass on üks mu nõrgemaid külgi. Ma kasutan teda aktiivselt, kuid alati on mul olemas plaan B mingi objekti näol. Huvitav, et öistel jooksudel toetun kompassile rohkem, kui päeval. T. Raid tegi minu o-tehnika lihvimisel küll tänuväärset tööd, kuid ma ise olin kohati liialt laisk. Aastate eest külge jäänud harjumusi on raske muuta. Aga probleem on mulle teada. Kindlasti üritan ennast selles vallas veel arendada.
C. su suhtumine on broo olnd kogu aeg, see on pää asi. Jäta krt. kompass rahule, sust tahavad veel mitu meest võistlustel jagu saada, nii et mingit loobumise juttu ära aja! Helbekesel kaob ju siis üldse motivatsioon ära ;)
Tean hästi veel ühte meest, kel sinuga sarnane sündroom, pidev tõestamine endale, maailmale ja veel krt. teab kellele, seetõttu tahame edu liiga palju ja mõtleme sellele ülearu palju. Nii ei tule! Peab rohkem loomulikult laskma, mitte ennast üle mõtlema. Eenik on sellise käitumise parim näide, "teen töö nii nagu oskan ja pärast vaatan mis selle eest saab". Olli külmast kõhust parem ei räägi, kuigi EMi kokkuvõtetes mainib mees isegi, et vahepeal lipsab kindlusetust ja valesid mõtteid sisse.
See et sul võime loomulikult last olemas on näitavad Eesti suvalised võistlused, mida sa ei võta päevakuna ja ei longi, vaid tirid aga ei pea seal saavutatut millekski eriliseks. A la Jüriöö, Tallinna MV'd vms.
a/a
HÄRG!!!
Võistluse võit Rootsis on kindlasti kõva tulemus. Sellised jooksud oleks pidanud 2 nädalat tagasi tegema. Mõtlemise koht nüüd.
Samas oled ju Eesti kõikideks olulisteks võistlusteks suutnud ennast kokku võtta (eestikad), euroopakad on vaid sisse lipsanud erand. Ilmselt natuke üle mõeldud mingil hetkel.
Aga eilne triumf oli ju metsik! Kõik said alistatud. Baltikatel Sirmaisile kotti ja ongi korras.
Postita kommentaar