09 märts 2010

Skalp!


Ja asjaosalistele etapiajad!

1 4:54 4:54 0
2 3:04 7:59 170
3 3:24 11:23 170
4 3:29 14:53 171
5 5:50 20:43 170
6 4:56 25:40 169
7 3:31 29:11 168
8 6:07 35:19 173
9 2:50 38:09 168
10 6:03 44:13 167
11 5:27 49:40 165
12 13:28 1:03:09 171
13 16:53 1:20:02 168
14 1:23:10 1:23:10 168
Total 1:23:10 1:23:10 168

27 veebruar 2010

antiviirus

Kui hea oleks endale osta või siis veel parem, netist varastada, selline programm, mis kaitseb sind kõikvõimalike viiruste ja ussikeste rünnakute eest. Selline väike investeering mis ka päriselt töötaks. Ükski viirus ei saaks mind kätte.
Terve talve olin olnud täiesti terve. Ei ühtegi häda. Nina ei nuusanud kordagi, ei köhatanud kordagi. Pidevalt oli hea olla. Seda ennekõike seetõttu, et olin võimalikult palju vältinud rahvarohkeid kohti. Ikka on ju teised inimesed need kurja juures. Sellised vastikud näost hallid köhivad ja läkastavad väiksed inimesed, kes ellujäämise nimel peavad haigena käima tööl ja kodust väljas teistele inimestele oma suurepärast viirust levitamas. Lihtne matemaatika ütleb, et kui sa nende inimestega suletud ruumides liiga palju ei kohtu, siis on ka tõenäosus väiksem, et sa selle viiruse nendelt saad. Nii ma ka elasin kuni läinud kolmapäevani kui tegin traagilise vea ja käisin Saku Suurhallis vaatamas täis majale esinenud Rammsteini.
Kontsert iseenesest oli vapustav aga nende inimeste seas olui julgelt kolmandik selliseid nohuse ninaga tegelasi, ehk siis olin suletud ruumis koos mingi paari tuhande haigega ja pisiku külgesaamine oli paratamatu. Neljapäeval tilkus nina natuke ja reedel jooksis juba korralikult. Närvi ajab raisk. Viimased kaks päeva olen teinud kõik endast oleneva, et masin jälle töökorda saada. Loodetavasti saan ka. Õnneks aega veel on ja probleem ei tundu veel üleliia tõsine. Kevadeks saan vormi küll.
Aga õpetuseks - vältige inimesi!

22 veebruar 2010

keha valutab!!!

Kuidas saab ikka üks mees ettevalmistusega ebaõnnestuda? Mitte üks vaid kaks möödalasku viimastel maratoni ettevalmistusel. Suurt möödalasku. Õnneks on 63km nii pikk maa, et paar möödalasku ei suuda viimase 5 kuu treeningut täielikult nullida.
Kuigi maraton jäi mul puhkenädala lõppu, siis oli nädala töö ja treeningprogramm sattunud selline, et tõeline puhkus oli vaid laupäeval. Inimese keha on selline aeglase reaktsiooniga mehhanism ja seetõttu jõudis teadmine, et võib puhata, mu kehasse alles laupäeva õhtul. Kuigi olin terve päeva vedelenud ja söönud, tabas mind õhtueel täielik rammestus ja kuskil poole kaheksa ajal jäin juba magama. Samas vaimus läks ka pühapäeva hommik.
Teine möödalask oli ikka määrimine. Kuna majanduslikel põhjustel on minu kasutada üks paar vanu rahvasportlase Madshuseid, mis on oma aja juba üle elanud, siis olen leppinud olukorraga, et väga head lipet saada on võimatu. Kuna TM on pigem lauge profiiliga, siis üritasin lipet optimeerida ja panin pidamist grammikese liiga vähe. Kunimäe tõusul testides tundus OK ja läksin starti.
Esimesel tõusul oli kohe üle mõistuse raske. Suusk pidas piisavalt, et jäljes sõita aga samas jalgadest kogu tõuget kätte ei saanud ja seetõttu väsisid käed ära ja tasasel ei olnud jõudu, et korralikku paaritõuget anda. Lisaks kehvadele suuskadele ei tahtnud masin kuidagi käivitada. Pingutada oli äärmiselt ebamugav. Väsimus oli liiga suur. Saare Motelli juures hõikas Nõmm kohaks ca 130. Hetk hiljem tuli tagant Silver ja uhas paaristõukegi mööda nagu väiksest tüdrukust. Ei suutnud hetkegi kaasa minna. Ja nii läks kõikvõimalikke mehi. Jõudsin juba mõelda, et kas tõesti on nüüd ületrenn käes. Millises punktis ma kõrvale astun? Kas tiksun ikka lõpuni ja naudin maratoni nagu seda päriselt tegema peaks?
Ca 1km enne Matut tõusul sain lõpuks aru, et enamus mu probleemidest on pidamises. Raske on võistluses seisma jääda aga nende suuskadega 50km veel sõita oleks ka surm olnud.
Suusad võtsin ära sõidu pealt ja viskasin määrdemeestele kätte, kellel oli õige määre juba käes. Samal ajal võtsin kaks topsi mustikasuppi ja kirusin natuke suuski. Tundus loomulikult igavik see aeg, mis seal seisin aga tulemusi uurides tundub, et mehed määrisin mul suusad ära vahemikus 1:00-1:10. Ja määret pandi korralikult.
Panin kohe leekima nii kus sain. Tali ja Timmo skalbid olid silmapiiril. Suusad olid head. Kuigi võtsin korralikult skalpe, siis minek polnud siiski see mida olnud oodanud. Poole harimäe tõusu peal tegin isegi ebaõnnestnunud möödumiskatse. Lihtsalt ei jõudnud mööduda mingist 150. koha mehest. Laskumisel rippusin oma kehvakeste suuskadega grupi lõpus - taastusin.
Harimäe all olin juba uus mees. Kiirendus mäkke oli masina käima tõmmanud ja peale pikka laskumist olin lahinguvalmis.
Alustasin rünnakut maksimumkiirusel. Tõusudel ja tasasel ründasin, laskumistel üritasin gruppi hoida. Sõita oli mõnus. Sai selgeks, et mulle sobib vahelduv rada. Väiksed tõusud, väiksed laskumised. Tartu maratoni trass seda mulle ka pakkus. Minek oli hea, iga kord kui sain mõne suure grupi kätte, hakkas eest paistma uus. Skalpe jagus.
Mida lähemale jõudsin Palule, seda rohkem kasvas hirm. Hirm, mitte väsimus. Eelmine aasta langesin Palust Elvani 72. koha pealt 101. koha peale. Viimasel tõusul enne laskumist Palule tegin veel viimase paanilise kiirenduse, et saada kätte kuskil 10 pealine grupp ja edasi hoidsin gruppi sisse. Järgneval 5-6km olid tapvad. Käed lõid tuld. Õnneks Hellenurme juures oli paar tõusu-laskumist, kus sai natuke puhata ja siis Vitipallu jõudes võtsin ette viimase rünnaku. Ründasin kõigega, mis mul võtta oli. Kui algas viimane 3km pikkune paaristõuke osa, oli grupp lagunenud kahe meheliseks.
Meeletu surumise tulemusena saime veel ühe mehe kätte, kuid siis lõppes kätes ramm ja kolme mehelises seltskonnas jäeti mind kolmandaks. Mitte midagi polnud kätest võtta.
Kuigi sain Lauri Sillalt labakäega näkku, siis tulemus on siiski vägagi rahuldav. Mugavalt 100 hulka - ilus ju! Keegi mulle korralikud suusad kingiks ja nad korralikult ära ka teeks, siis võiks ka ühel päeval äkki 50 piirini jõuda.
Eelmise aastaga võrreldes siis:
2009 2010
koht 101 72
aeg 3:28 3:33
suusa km ca 500 ca 1150
treeningtunde 185 265

19 veebruar 2010

lahinguvalmidusest

Täna keerleb peas ainult üks küsimus... Kas võtta geeli või mitte? See on ainuke tegur, mida ma veel muuta saan. Nii vähe siis on mul võimu enda soorituse üle. Seda siis praegusel hetkel ca 34 tundi enne starti.
Ma mõistan väga hästi kuidas geel mulle kasuks tuleb aga mul pole kohta kuhu teda panna ja suusakepid on sellise ehitusega, et ma ei saaks kiirelt teda manustada. Toitlustus on maratonil ju hea aga seda ainult juhul kui on aega, et suusad alt võtta ja nautida maailma parimat mustikasuppi. Kahjuks on sportlasegeen mul nii kõvasti sees, et kui stardipauk käib siis on vaja skalpeerida nii palju kui võimalik. Eelmiste aastate kogemuse põhjal võib öelda, et pool topsi vedelikku on iga TP noosiks. Õnneks aega veel on. Marineerin ennast selle küsimusega homseni.
Viimase nädala treeningud on olnud meeldivad. Olen isegi natuke tuuninud teravust. Tegin kaks kiiremat trenni. Teisipäevase trenni eesmärk oli parandada kiirust tõusudel, kolmapäevase trenni eesmärk oli parandada kiirust lauskmaal.
Teisipäeval startisin Tallinna kergejõustiku MVl Lasnamäe sisehallis 2000m distantsil. Erinevalt 2 nädalat tagasi joostud Nõmme MVst tegin nüüd korralikuma soojenduse. Kuigi jäin natuke ajahätta, siis väljas joostud 25 minutit said siiski mu piisavasse võistlusvalmidusse. Loomulikult kalendripäevast tingituna oli stardi eel veel korralik vahukoore mekk suus. Õnneks mitte segavalt, sest kuklid mulle väga meeldivad.
Seekord läksin stardist oluliselt rahulikumalt minema. Üritasin hoida enda rütmi ja palju keskendumist läks lõdvestumisele. Eelmisel korral oli ülakeha liiga pinges olnud ja seekord üritasin seda vältida. Jooks sujus väga hästi kuni 3 ringi enne lõppu jäin karpi ja ei suutnud esimese katsega kaasvõistlejast mööduda. Kaotasin hea rütmi ja 1-2 sekundit, ning sellest hetkest alates läks ka kogu jooks kergelt allamäge. Kuni selle hetkeni oli enesetunne piisavalt hea, et teha viimased ringid natuke kiiremini aga rütmimuutus võttis selle jõu ja viimastel ringidel jäi loodetud käiguvahetus tegemata. Lõppaeg 6:06,79 pole siiski hea aeg aga minu suusamahu pealt joostuna täitsa OK. Märk siiski õigest suunast. Võrdluseks on mu rekord samal distantsil 6:06,0 läinud aasta juunist, ajast mil olin väga heas vormis (Nõmme Seeriajooksu 2000m).


Ülakeha tööst veel nii palju, et see aspekt jooksmisest on senise ajani minust mööda läinud. Viimased kaks aastat olen meeletult tööd teinud, et oma jooksusammu vähegi jooksmise sarnaseks saada. Progress on toimunud aga minna on veel pikk maa. Nüüd alates sügisestest jooksuvõistlustest olen piltidelt vaadanud, et ülakeha on paigast ära. Käed kramplikult pinges ja liiga üleval. Selg on nagu pinges ja hoiab keha liiga püsti. Kuidas seda muuta? Kas keegi oskab abi pakkuda? Tundub, et liiga palju lihaseid on pinges. Lihaseid, mis edasi viivas protsessis ei osale. Sellised lihased peaks ideaalis lõdvestunud olema!? Ei tea, kas on siin ka seos külmaga aga külma ilmaga treenides pidin jooksma käed tugevalt rusikas, et sõrmed ära ei külmuks. Loodetavasti sulab ülakeha kevade tulles ka lahti. Oi kus siis kerin tempsi...

Enda lahinguvalmiduse kohta laksan teile siia järgmise video tippfilmist Apocalypse Now. Kui maratonil selja tagant Wagnerit kuulma hakkate, siis see olen mina...