19 veebruar 2010

lahinguvalmidusest

Täna keerleb peas ainult üks küsimus... Kas võtta geeli või mitte? See on ainuke tegur, mida ma veel muuta saan. Nii vähe siis on mul võimu enda soorituse üle. Seda siis praegusel hetkel ca 34 tundi enne starti.
Ma mõistan väga hästi kuidas geel mulle kasuks tuleb aga mul pole kohta kuhu teda panna ja suusakepid on sellise ehitusega, et ma ei saaks kiirelt teda manustada. Toitlustus on maratonil ju hea aga seda ainult juhul kui on aega, et suusad alt võtta ja nautida maailma parimat mustikasuppi. Kahjuks on sportlasegeen mul nii kõvasti sees, et kui stardipauk käib siis on vaja skalpeerida nii palju kui võimalik. Eelmiste aastate kogemuse põhjal võib öelda, et pool topsi vedelikku on iga TP noosiks. Õnneks aega veel on. Marineerin ennast selle küsimusega homseni.
Viimase nädala treeningud on olnud meeldivad. Olen isegi natuke tuuninud teravust. Tegin kaks kiiremat trenni. Teisipäevase trenni eesmärk oli parandada kiirust tõusudel, kolmapäevase trenni eesmärk oli parandada kiirust lauskmaal.
Teisipäeval startisin Tallinna kergejõustiku MVl Lasnamäe sisehallis 2000m distantsil. Erinevalt 2 nädalat tagasi joostud Nõmme MVst tegin nüüd korralikuma soojenduse. Kuigi jäin natuke ajahätta, siis väljas joostud 25 minutit said siiski mu piisavasse võistlusvalmidusse. Loomulikult kalendripäevast tingituna oli stardi eel veel korralik vahukoore mekk suus. Õnneks mitte segavalt, sest kuklid mulle väga meeldivad.
Seekord läksin stardist oluliselt rahulikumalt minema. Üritasin hoida enda rütmi ja palju keskendumist läks lõdvestumisele. Eelmisel korral oli ülakeha liiga pinges olnud ja seekord üritasin seda vältida. Jooks sujus väga hästi kuni 3 ringi enne lõppu jäin karpi ja ei suutnud esimese katsega kaasvõistlejast mööduda. Kaotasin hea rütmi ja 1-2 sekundit, ning sellest hetkest alates läks ka kogu jooks kergelt allamäge. Kuni selle hetkeni oli enesetunne piisavalt hea, et teha viimased ringid natuke kiiremini aga rütmimuutus võttis selle jõu ja viimastel ringidel jäi loodetud käiguvahetus tegemata. Lõppaeg 6:06,79 pole siiski hea aeg aga minu suusamahu pealt joostuna täitsa OK. Märk siiski õigest suunast. Võrdluseks on mu rekord samal distantsil 6:06,0 läinud aasta juunist, ajast mil olin väga heas vormis (Nõmme Seeriajooksu 2000m).


Ülakeha tööst veel nii palju, et see aspekt jooksmisest on senise ajani minust mööda läinud. Viimased kaks aastat olen meeletult tööd teinud, et oma jooksusammu vähegi jooksmise sarnaseks saada. Progress on toimunud aga minna on veel pikk maa. Nüüd alates sügisestest jooksuvõistlustest olen piltidelt vaadanud, et ülakeha on paigast ära. Käed kramplikult pinges ja liiga üleval. Selg on nagu pinges ja hoiab keha liiga püsti. Kuidas seda muuta? Kas keegi oskab abi pakkuda? Tundub, et liiga palju lihaseid on pinges. Lihaseid, mis edasi viivas protsessis ei osale. Sellised lihased peaks ideaalis lõdvestunud olema!? Ei tea, kas on siin ka seos külmaga aga külma ilmaga treenides pidin jooksma käed tugevalt rusikas, et sõrmed ära ei külmuks. Loodetavasti sulab ülakeha kevade tulles ka lahti. Oi kus siis kerin tempsi...

Enda lahinguvalmiduse kohta laksan teile siia järgmise video tippfilmist Apocalypse Now. Kui maratonil selja tagant Wagnerit kuulma hakkate, siis see olen mina...

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

SIIT VIDEOST. ON SELGE, ET SELLE EEST , MIDA AMEERIKLASED VIETNAMIS TEGID, TULEKS NAD SÕJAKURJATEGUDE KOHTUSSE SAATA...

Anonüümne ütles ...

Taname huvitavat teavet