Kuidas saab ikka üks mees ettevalmistusega ebaõnnestuda? Mitte üks vaid kaks möödalasku viimastel maratoni ettevalmistusel. Suurt möödalasku. Õnneks on 63km nii pikk maa, et paar möödalasku ei suuda viimase 5 kuu treeningut täielikult nullida.
Kuigi maraton jäi mul puhkenädala lõppu, siis oli nädala töö ja treeningprogramm sattunud selline, et tõeline puhkus oli vaid laupäeval. Inimese keha on selline aeglase reaktsiooniga mehhanism ja seetõttu jõudis teadmine, et võib puhata, mu kehasse alles laupäeva õhtul. Kuigi olin terve päeva vedelenud ja söönud, tabas mind õhtueel täielik rammestus ja kuskil poole kaheksa ajal jäin juba magama. Samas vaimus läks ka pühapäeva hommik.
Teine möödalask oli ikka määrimine. Kuna majanduslikel põhjustel on minu kasutada üks paar vanu rahvasportlase Madshuseid, mis on oma aja juba üle elanud, siis olen leppinud olukorraga, et väga head lipet saada on võimatu. Kuna TM on pigem lauge profiiliga, siis üritasin lipet optimeerida ja panin pidamist grammikese liiga vähe. Kunimäe tõusul testides tundus OK ja läksin starti.
Esimesel tõusul oli kohe üle mõistuse raske. Suusk pidas piisavalt, et jäljes sõita aga samas jalgadest kogu tõuget kätte ei saanud ja seetõttu väsisid käed ära ja tasasel ei olnud jõudu, et korralikku paaritõuget anda. Lisaks kehvadele suuskadele ei tahtnud masin kuidagi käivitada. Pingutada oli äärmiselt ebamugav. Väsimus oli liiga suur. Saare Motelli juures hõikas Nõmm kohaks ca 130. Hetk hiljem tuli tagant Silver ja uhas paaristõukegi mööda nagu väiksest tüdrukust. Ei suutnud hetkegi kaasa minna. Ja nii läks kõikvõimalikke mehi. Jõudsin juba mõelda, et kas tõesti on nüüd ületrenn käes. Millises punktis ma kõrvale astun? Kas tiksun ikka lõpuni ja naudin maratoni nagu seda päriselt tegema peaks?
Ca 1km enne Matut tõusul sain lõpuks aru, et enamus mu probleemidest on pidamises. Raske on võistluses seisma jääda aga nende suuskadega 50km veel sõita oleks ka surm olnud.
Suusad võtsin ära sõidu pealt ja viskasin määrdemeestele kätte, kellel oli õige määre juba käes. Samal ajal võtsin kaks topsi mustikasuppi ja kirusin natuke suuski. Tundus loomulikult igavik see aeg, mis seal seisin aga tulemusi uurides tundub, et mehed määrisin mul suusad ära vahemikus 1:00-1:10. Ja määret pandi korralikult.
Panin kohe leekima nii kus sain. Tali ja Timmo skalbid olid silmapiiril. Suusad olid head. Kuigi võtsin korralikult skalpe, siis minek polnud siiski see mida olnud oodanud. Poole harimäe tõusu peal tegin isegi ebaõnnestnunud möödumiskatse. Lihtsalt ei jõudnud mööduda mingist 150. koha mehest. Laskumisel rippusin oma kehvakeste suuskadega grupi lõpus - taastusin.
Harimäe all olin juba uus mees. Kiirendus mäkke oli masina käima tõmmanud ja peale pikka laskumist olin lahinguvalmis.
Alustasin rünnakut maksimumkiirusel. Tõusudel ja tasasel ründasin, laskumistel üritasin gruppi hoida. Sõita oli mõnus. Sai selgeks, et mulle sobib vahelduv rada. Väiksed tõusud, väiksed laskumised. Tartu maratoni trass seda mulle ka pakkus. Minek oli hea, iga kord kui sain mõne suure grupi kätte, hakkas eest paistma uus. Skalpe jagus.
Mida lähemale jõudsin Palule, seda rohkem kasvas hirm. Hirm, mitte väsimus. Eelmine aasta langesin Palust Elvani 72. koha pealt 101. koha peale. Viimasel tõusul enne laskumist Palule tegin veel viimase paanilise kiirenduse, et saada kätte kuskil 10 pealine grupp ja edasi hoidsin gruppi sisse. Järgneval 5-6km olid tapvad. Käed lõid tuld. Õnneks Hellenurme juures oli paar tõusu-laskumist, kus sai natuke puhata ja siis Vitipallu jõudes võtsin ette viimase rünnaku. Ründasin kõigega, mis mul võtta oli. Kui algas viimane 3km pikkune paaristõuke osa, oli grupp lagunenud kahe meheliseks.
Meeletu surumise tulemusena saime veel ühe mehe kätte, kuid siis lõppes kätes ramm ja kolme mehelises seltskonnas jäeti mind kolmandaks. Mitte midagi polnud kätest võtta.
Kuigi sain Lauri Sillalt labakäega näkku, siis tulemus on siiski vägagi rahuldav. Mugavalt 100 hulka - ilus ju! Keegi mulle korralikud suusad kingiks ja nad korralikult ära ka teeks, siis võiks ka ühel päeval äkki 50 piirini jõuda.
Eelmise aastaga võrreldes siis:
2009 2010
koht 101 72
aeg 3:28 3:33
suusa km ca 500 ca 1150
treeningtunde 185 265
3 kommentaari:
Väga hästi! Sa vist ei kujuta ette, kuidas mul käed ja jalad kibelevad suusatamise järele. Täielik stress... Ma loodan, et vähemalt Haanja maratoniks sulab teil lumi ära.
Haanjas lased asjatundjatel suusad teha?
Mihkel, ei sula ta kuhugi, ainult juurde tuleb!
Ei usu. Praegu paistab veel seda nägu, et pean ka isiklikku määrdekohvrit kasutama. Seal kahjuks igasugused pulbrid ja HF määrded puuduvad. Selline baas trennivärk rohkem. Hinnaklassis x<100kr.
Kui ilm inimlik on, siis libiseb ikka sama moodi tõenäoliselt.
Täna polnud ka veel keha taastunud. Selline kusekõva olek koos värske lumega pakkus hea võimaluse väga raskeks treeninguks. Kasutasin võimaluse ära!
Postita kommentaar