MK finaal - kokkuvõte

MK finaal etapist kujunes väga keeruline ja raske võistlus. Lisaks pingelisele võistlusprogrammile tuli rinda pista väga spetsiifiliste ja nõudlike maastikega. Ma ei ole oma elus jooksnud maastikul, mis nõuaks nii aktiivset keskendumist ja agressiivset kaardilugemist. Äravahetamiseni sarnane minireljeef, mida ümbritseb tihe-tihe mets ning katab vulkaanipursete tagajärjel maapinnale sadanud kiviklibu. Kui Põhja-Euroopa reljeefi on vorminud jäine mandrijää siis sealsete maastike kuju on voolitud põletava laava poolt. Terves regioonis on kokku enam, kui sada kustunud vulkaani. Pole siis ime, et eestlasliku tagasihoidlikusega jääd sealsel temperamentsel maastikul liialt aeglaseks:) Kõigile orienteerumise fanaatikutele soovitan seal ära käia, elamus on garanteeritud. Usun, et parim aeg seal joosta on kevadel või sügisel. Suvel on seal aktiivne turismihooaeg ning talvel liialt külm, kuigi püsivat lumekatet ei pidanud seal pikaks ajaks tekkima.

Minu jaoks oli see vastuoluline võistlus. Olin hooaja juba praktiliselt lõpetanud, teinud juba muud plaanid, kui viimasel hetkel tekkis võimalus Prantsusmaale sõita. Vaatamata minimaalsele ettevalmistusele otsustasin võimalust kasutada. Iga sekund taolistel maastikel ning sealses konkurentsis on kulla väärtusega. Tegin kokku kuus starti. Kaks jooksu (mis momendil enam mingit rolli ei mängi) õnnestusid hästi, kaks starti olid väga lootustandvad ning kaks jooksu kujunesid täielikuks katastroofiks.

Nii nagu ebaõnnestusin tormi tõttu katkestatud lühirajal ei suutnud ma edukalt ära kasutada ka uut võimalust. See maastik, eriti selle maastiku kujutamine kaardil, oli minu võimete jaoks selgelt liiga keeruline. Ma ei suutnud joostes kaardist mingit ülevaadet saada. Pidevad seisakud ja jalutamine ei päästnud mind vigadest. Kui esimesel lühirajal kulus 4,3 km läbimiseks 58´ siis reedel kulus 4,1 km katmiseks 43´. Mul on kahju, et ma ei suutnud leppida tõsiasjaga, et ma ei suuda sellel maastikul kiiresti liikuda ning tegin 4 ja 12 KPga rabistades saatuslikud kaared, mis jätsid mu MK punktidest kaugele. Olen emotsionaalne persoon. Mõni eluseik võib mind enne võistlust niivõrd segadusse viia, et võistlusteks keskendumine muutub keeruliseks. Kahjuks läks lühirada paljuski minu personaalsete dilemmade nahka. Seda on varem juhtunud ning võimalik, et juhtub veel. Pean leidma oskuse need teemad võistluse ajaks isoleerida.

Ärajäänud lühiraja kaart

Lühiraja kaart

Päev hiljem startisin koos maailmameistritega (Thoresen, Salmi, Bührer, Puusepp) VIP võistlusel. Joosti lühiraja maastikul värskelt lõppenud teatega samal rajal (1 ja 3 vahetus). Kaotanud lühirajal igasuguse eneseväärikuse suutsin nüüd teha väga korraliku soorituse. Kolmas üritus samal maastikul oli väga lootustandev. Läbisin raja 48´ (kaotasin 30´´ Thoresenil, kes kasutas ära minu eksimuse eelviimase KPga), mis oleks teatevõistlusel olnud väga korralik tulemus. Õnnestumiste hulka loen ka lühiraja eeljooksu.

Teate kaart

Kahju on mul sprindist ja tavarajast. Jooksin mõlemal võistlusel väga häid sektsioone, tegin sooritust millega võib konkureerida 20 parema hulka. Veel ei suutnud ma neid võimalusi realiseerida. Eriliselt kahju on mul sprindist, kus üks arusaamatu viga (vt. sprindi juttu) maksis koha 30 parema hulgas. Tavarajal tegin ühe rumala ja ühe ebaõnnestunud teevaliku. Vead, mis ma tegin raja teisel poolel olid paratamatus. Ma lihtsalt ei suutnud sealsel maastikul paremini orienteeruda. Enne saatuslike vigasid jooksin stabiilselt 20 parima hulgas. Mõlemad jooksud sisendasid minusse veendumuse, et kodusemal maastikul on mul võimalus paremaid kohti saavutada. Füüsiline tase on juba momendil selleks valmis, nüüd on vaja teha tööd tehnika kallal.



Võistlus oli väga kõrgetasemeline. Ilma tõttu kaotas olulisuse lühiraja eeljooks ning loobuti sprindi kvalifikatsioonist. See tähendas, et igas finaalis oli joonel üle 80 mehe, kusjuures suured o-maad kuue mehega. Usun, et kõik tulemused esimese poole sees on kõrge väärtusega. Seda enam tahaksin esile tõsta Markuse suurepäraseid sooritusi. Peale selle, et „noor“ oli super reisikaaslane andis ta mulle oma keskendumisvõime ning korralike sooritustega piisavalt mõtteainet. Võin vist julgelt öelda, et mina olin sellel reisil rohkem selli rollis, kui Markus. Ma ei suuda meenutada, et mõni teine Eesti meesorienteeruja oleks 20-aastaselt kaks korda MK-l 30 hulka jooksnud. Võib julgelt öelda, et Markus on peale seda turneed o-maailmas aktsepteeritud tegelane, sellel faktile lisas kangelane väga rasvase punkti bankettiga:)



MK finaalis tõusid esile mitmed huvitavad aspektid. Eriti kõnekas oli meeste tavarada, kus praktiliselt terve esikuuik tuli metsast välja mitmemehelistes rongides. Nõudlik maastik ning väärtuslikud MK punktid panid mõne mehe väga raske valiku ette. Samas on väga raske ette kujutada kuidas võrdsed atleedid peaksid leidma eraldi liikumisteed. Topelt liblikas? Võimalik. Suurem stardiintervall? Kahtlen. Pigem tuleks see teema vaikselt ära unustada. Mida treenitumaks muutuvad atleedid, seda rohkem saab koosjooksmist olema. Minu nägemuse järgi IOF isegi soodustab koostööd – lühike stardiintervall, minimaalne liblikas, lihtne rada (mis on kõige saatuslikum, lihtsalt ei leidu võrdseid teevalikuid). Ma olen veendunud, et enamus tippe ei ripu lihtsalt „konksus“, kuid keegi ei ole valmis ka võrdsete heitluses liigselt riskima. Samas Prantsusmaal tunnistas Novikov, et Thierry järgi joostes ei olnud ta võimeline oma tööd tegema. Ütles, et õppis meistrilt. Lühirajal oleks usin õpilane õpetaja peaaegu seljatanud. Teine huvitav tähelepanek oli, et kõik suured meistrid ei suuda terve hooaja teravas vormis olla. Olla võitja maist oktoobrini on suhteliselt keeruline. Paljud tipud vajusid kohati väga sügavale keskmike vahele (nt. E. Wingstedt). Ka mina tundsin, et kolm tiitlivõistlust hooaja jooksul on selgelt liiga palju. Lihtsalt ei suuda olla piisavalt näljane. Ja ilma selleta ei tule ka tulemust.

Auvergne vulkaanide vahel lõppes senise MK sarja kuulsusrikas karjäär. Alates järgmisest hooajast korraldatakse tipporienteerujatele spetsiaalne sari, mille jaoks kasutatakse juba eksisteerivaid võistlusi (nt. O-Ringen, O-Festival jne). Prantsusmaal peeti viimane täisprogrammiga MK sarja etapp (selle koha täidab siiski iga aastane MM). Kas see on õige muudatus? Kuna enamus etappe toimub Skandinaavias siis majanduslikult läheb sarjast osavõtmine kindlasti lihtsamaks, samuti peaks maastikud meile paremini sobima. Samas kaob võimalus MK raames joosta tundmatutel ja eksootilistel maastikel. Eks, seda vajadust peaks tulevikus rahuldama MM.