16 oktoober 2006

Rogain

Winter Xdreamil (koos nimeka seltskonnaga) ETV spordiuudistesse pääsemine ei jäänudki mul sellel hooajal viimaseks korraks teles mainimist leida — Kolgakülas 7. oktoobril toimunud TA OK Rogainil suutsime koos Olavi Ottasega vastu pidada kauem kui mul eelmistel kordadel on õnnestunud ja suhteliselt hea rajavaliku abil kogusime rohkem punkte kui ükski teine võistkond — kõikide punktide äranoppimine (millega sellel võistlusel siiani veel keegi pole hakkama saanud) jäi ainult ühe planeerimisrumaluse ja krampide taha.

Kaart, meie liikumistee on punane.

Aga kõigest kronoloogiliselt:
-2 Poolteist tundi enne võistlust, kui ma parajasti ennast kodust sõitma sättisin, helistas mulle võistkonnakaaslane, et uurida, miks ma juba kohal ei ole — ainult poole tunni pärast hakatakse ju kaarte jagama. Selline professionaalne suhtumine tegi meele heaks.
-1 Kuniks ma ennast kohale vedada ja riidesse panna olin suutnud, oli Olavi juba mitu rajavarianti suutnud välja mõelda. Ma tulin kohe enda uue ideega välja. Rajameistrid olid head tööd teinud, võimalusi tundus palju olevat ja parima väljaselgitamine ei olnud üldse lihtne. Lõpuks läks ikka kiireks ja viimased detailid panime
0 Stardihetk tuli üsna ootamatult. Möödusime üsna kiiresti vähestest konkurentidest, kes meiega sarnaselt kõige lähemal oleva punkti võtmata olid otsustanud jätta. Esimeses punktis (26) tegime jõe veeseisu nähes plaani ümber ja otsustasime 32 ka kohe ära võtta.
1 Esimene tund lõppes kusagil Pudisoo rabade vahel. Enesetunne oli kahe punkepäeva järgsele jooksule iseloomuliku raskevõitu alguse järel suurepärane. Etapi 43-59 raba jooksime me peaaegu täies pikkuses.
2 Teine tund saabus pangapealsel eramaa-siltidega tähistatud teerajal joostes. Vaade merele oli lummav. Ottas kippus tirima, hoidsin pikivahet, et mitte kuklasse hingamisega teda innustada.
3 Joogipunktis (21) 2,5h järel peatusime esimest korda, et mõned batoonid süüa, vett peale rüübata ja reporterile kommentaare jagada. Saime teada, et Hiie polnud seal punktis veel käinud (mis oli loomulikult vale). Peale pausi läks minul olek raskemaks, aga Olavil see-eest kergemaks. Igatahes kivist sihti jooksis ta nagu väle põder, kutsudes matkajates esile vaimustuskilkeid.
4 Kolga-Aabla tihedamas kuusikus näime vastu jooksmas Merike Vanjukki. Teised vastutulijad enam ei jooksnud. Meie veel üritasime. Tundsin kasvavat soovi Ottaselt paluda luba natuke maad kõndida. Hiiekas oli vastutulijate sõnul väga lähedal ees. Tahtsime neid enne rabaetappe kätte saada.
5 Metsapeatuse järel sukeldusime rappa. Pidasime soist metsa sama kehvasti läbitavaks ja otsustasime etapi 47-56 minna otse. Olavi lasi mind vedama, jooksusamme enam ei tulnud. Mulle mõjus see mõneti üllatavana väga hästi, peale 35-minutilist rabaseiklust tuli jooksusamm jälle kergemini välja.
6 Olavit tabasid esimesed krambid. Vilunud liigutusega haaras ja haaknõela ja torkas selle sügavale lihasesse. Mina kasutasin aega venitamiseks. Tähelepanematusest tegime Hara kaardil punktiga 52 päris suure vea. Joogipunktis kuulsime, et Hiiekas oli 15 minutit tagasi sealt läbi käinud. Pikutasime mõnuga, sõime võileiba ja limpsisime geeli peale. Hiiekas olevat ka kaua puhanud ja kaarditööd teinud. Hakkasime ka kaarti uurima. Lootsime, et suudame veel 25 ka ära võtta.
7 Etapid 45-38-36-20 olid just nii rasked kui me ootasime. Kaardimõõtkava näis vähenenud olevat — kraaviäär 20-sse tundus lõputult pikk. Lohutasime end, et alates 37-st läheb kergemaks. Läkski. Tõnis Erm ergutas meid punktis ja kiitis meie teevalikut. Laudteel muutus Olavi samm raskemaks, mina tundsin end järjest tugevamalt.
8 Punktis 51 jäi lõpuni täpselt tund. Tegin pessimistliku plaani, et etappidele 51-48-24-22 kulub igaühele 10 minutit ja 22-28-F võtmiseks jääb täiesti piisavad 15+15 min. Olavi võitles krampidega, teel peale 48-t pidime natuke aega kõndima. Minu pessimistlik plaan osutus täiesti realistlikuks ja 28-s jäigi lõppu jõudmiseks täpselt veerand tundi. Alguses nii lihtsama tundunud ülesande elluviimine rippus noateral. Ottase näost võis näha ta piinu. Finišijaamale sain pihta eeskujulikult ja nii jäi 4 sekundit aega lõpuks ülegi.

Peale finišit jätkas Ottas jooksu parkla poole, et poole tunni pärast startida Kuusalus auto-orienteerumisele kaardilugejana. Mina sõin tunnikese suppi ja võtsin õnnitlusi vastu, et järgmisel hommikul startida Slovakkia poole. Sellest juba järgmises jutus, seniks võite kaardilt uurida, missugused tipud teile kõige ahvatlevamad oleksid tundunud.

4 kommentaari:

Jürgen ütles ...

Preili Vanjuk jooksis koos... (vaatan tabelist järgi)... Ilmar Kinkiga, kelle samm üldse nii märkimisväärne ei olnud. Ja Hiiekas ongi ju müütiline tegelane! Me ergutasime rasketel hetketel üksteist lausetega: "Hiiekas küll jooksis siin" ja "Hiiekas hüppas sellest kraavist küll puhtalt üle"

Anonüümne ütles ...

Õnneks on lugejarollis mehi veel peale minu, kes janunevad metsikute kirjelduste ja väljaarendatud karakterite järgi, sest meie spordiala on ju nii sigapõnev... kõik need 8h.

Hiiekas jooksis Eenikuga.

terv,
Arti

Andreas ütles ...

Jürgen, minu lugupidamine. Ma olen rogainil osalenud kaks korda ja ei kujuta ette kuidas suudetakse enamus ajast joosta. Tundub täiesti müstiline. Eriti sümpaatne on see 4´´, mis teil kontrollaja ületamisest puudu jäi. Ideaalne ajastus. Ootan juba Slovakkia muljeid.

Anonüümne ütles ...

Kes siis tänapäeval haaknõela enam lihasesse pistab, järgmine kord proovi vana vene tarkust - nuga otse neeru :-) Aga parajalt hullud olete ikka küll, nõustun Andreasega. Ja kokkuvõttes tubli töö, Eenik ja Hiiekas jäid küll vist päris pika ninaga... heh