Algus ebakindel, etappe minnes puudub plaan, lohkudes ei leia õige kivi tagant tähist. 8.-nda punkti tõusu naudin. Teel kümnendasse möödub 6 min hiljem startinud šveitslane, hakkan arvutama ja loen ennast lageda ületamise järel vale lageda juurde. Rejeef hästi ei klapi, kuid üritan siiski lohust punkti võtta. Loomulikult seda pole. Seisan päris tükk aega, enne kui ennast rohelise nurga järgi paika saan. 11.-ndaga teen tüüpilise parandamise vea, teed ületades loen jälle kaarti valesti (või õigemini jätan lugemata) ja jooksen punkrilohkudest mööda suure nõlvani välja. Seekord saan end kiiremini paika. Punktis saab mu kätte 4 min hiljem startinud itaallane. 12.-nda surun tema järel (teen ustavalt kaasa ka 15-sek vea lagedal). Pika etapi alguses seisan, joon ja teen teevaliku, kuid mäest alla kihutan ikka kergema vastupanu teed rohekollastesse lohkudesse välja. Lisatõus pole probleemiks, vahetult enne punkti mind kätte saava norraka väikese abiga saan itaallasega 14. juures jälle kokku. Norrakas kaob eest, teeme itaaliaga erinevaid teevalikuid, kuid punktides oleme jälle koos. Peale pressi tõusul jääb ta kõndima, saan väikese vahe sisse, kuid 21.-sse laskub ta julgemalt ja on jälle natuke lähemal. Vahe püsib 50 m ringis kuni lõpuni. Niimoodi on väga mõnus orienteeruda. Kui rada läbi saab, on mul tõsiselt kahju, et lõpp nii kiiresti tuli. Jooksin alguses selgelt liiga ettevaatlikult.
Lühirada
Tahan iga hinna eest vältida eilset olukorda, et ma peale finišit end üldse väsinuna ei tunne. Juba kolmanda punkti viga oleks pidanud hoiatavalt mõjuma, aga 5.-ndas on tõus oma töö teinud ja mina enam kaarti lugeda ei oska. Alles minutite pärast taipan tagasi alla tee peale minna. Punkt on mööda lohku tulles ülilihtne. Võtan tempot aeglasemaks ja kivine osa ei valmista probleemi. 11.-s ei oska jälle õigel ajal seisatada ja kaarti lugeda, olen lohu juures veel paigas, kuid loen siis esmapilgul, et punkt on tunduvalt kõrgemal ja jooksen mäest üles. Veast arusaamine võtab jälle natuke aega. Laskumisetapid on lihtsamad, kui kaardilt tundub, lähen suunaga välja ja saan ennast natuke enne punkti ilusti paika loetud.
Teade
Kristjan on esimeses vahetuses pressipunktis küll kolmas, kuid taandub teise poolega liidritest soliidsemasse kaugusesse. Sander teeb teises vahetuses taas superjooksu ja mina saan metsa küll esimesest grupist minuteid hiljem, kuid 8. kohal, meie põhikonkurentide ees. Positsioon ja lihtne rada on jalgu kiiresti liigutama motiveeriv. Pressipunktiks on taganttulijad (Itaalia, Austria, Ungari) siiski kuklasse hingama jõudnud. Tõõtan tõusu üles ja olen punktis taas üksinda, kuid 11.-s teen taas ligi minutise vea kõrguse hindamisega orvandis. Punktiauk on palju kõrgemal, kui mina seda arvan olevat. Õnneks läheb mööda ainult itaallane. 13. ja 14. koperdan ka natuke, jälle on probleemiks kõrguse hindamine nõlval. 15.-ga võtan jälle natuke lisatõusu. Konkurente rohkem enam metsas ei näe, välja tulen üheksandana. Tõenäoliselt oli teistel 10.-ndas KP-s mõnevõrra pikem hajutus (U-lohk juhthorisontaali kõrval rohelise ääres 100 m minu punktist lõunas). Timmo saab ka viimases vahetuses selle punkti ja teeb kahjuks sellega ka 4-minutise vea, nii et võistkonna lõpptulemuseks jään 12. Parem kui eelmise korra 15., aga 2 aasta pärast Eestis nõuab Kolla juba medalit. Loodame siis, et Markus oma üliõpilaskarjääri senimaani suudab jätkata.
5 kommentaari:
Tavaraja maastik tundub ikka tõsiselt lahe, teade ikka eriline kahimine. Kahju, et lühirajal sellised kalad sees olid. Loodan, et kellegi bloogist loetud jutt, et Inglismaa võitis banketi, on ainult nende arvamus:)
Lukas Barták võitis igatahes banketi K-punkti. LUKAS BARTAK!
Kaardid tunduvad lahedad. Kas mets oli hästi joostav/nähtav? Vaadates parimate kaarte siis tundus, et joosti palju otse, isegi tavarajal keerutati joone lähedal, väga suuri ringe ei joostud. Tundub, et suurim kaotus tuli tehniliste apsude tõttu! Eestis kipume ringi jooksma ja ebamugavaid kohti vältima. Maailmatipp jookseb reeglina kõik vähegi ületatavad kohad otse. Füüsiline jõud on nii võimas, lisaks enesekindel kaardilugemine.
Jürgen, kahe aasta pärast saad uuesti joosta. Usun, et tuttavatel maastikkudel saavutad palju kõrgemad kohad. Jätka samas vaimus!
L.Bartak on tegija!
Tavaraja kaart on lahedam kui maastik. Nähtavus on peaaegu igal pool väga hea, suured lohud paistavad väga kaugele, kui veel kompassi ka kasutada oskad, ei teki õige lohu leidmisega probleemi. Rohkem on häda tähise leidmisega. Paljud kasutasid punktipiirkonna väljalugemiseks luupi (nagu ka kaks aastat tagasi Tšehhis — seal olid punktid sama moodi peidetud). Mina panin kogu aeg kõrgusega mööda.
Tavaraja mets oli väga kivine, Timmo ja Tõnis väänasid teipimisest hoolimata jalad välja. Üldse oli võistlejate varjualuse all sellel päeval palju selili ülestõstetud jalaga lamavaid sportlasi. Musta täpitusega alasse ei tasunud ikka üldse ronida!
Lühirada oli natuke tihedam, ka heleroheline oli juba üsna võsa. Teates samamoodi.
I always motivated by you, your views and attitude, again, appreciate for this nice post.
- Murk
Postita kommentaar