WUOC, Slovakkia, Košice

Tavarada
Algus ebakindel, etappe minnes puudub plaan, lohkudes ei leia õige kivi tagant tähist. 8.-nda punkti tõusu naudin. Teel kümnendasse möödub 6 min hiljem startinud šveitslane, hakkan arvutama ja loen ennast lageda ületamise järel vale lageda juurde. Rejeef hästi ei klapi, kuid üritan siiski lohust punkti võtta. Loomulikult seda pole. Seisan päris tükk aega, enne kui ennast rohelise nurga järgi paika saan. 11.-ndaga teen tüüpilise parandamise vea, teed ületades loen jälle kaarti valesti (või õigemini jätan lugemata) ja jooksen punkrilohkudest mööda suure nõlvani välja. Seekord saan end kiiremini paika. Punktis saab mu kätte 4 min hiljem startinud itaallane. 12.-nda surun tema järel (teen ustavalt kaasa ka 15-sek vea lagedal). Pika etapi alguses seisan, joon ja teen teevaliku, kuid mäest alla kihutan ikka kergema vastupanu teed rohekollastesse lohkudesse välja. Lisatõus pole probleemiks, vahetult enne punkti mind kätte saava norraka väikese abiga saan itaallasega 14. juures jälle kokku. Norrakas kaob eest, teeme itaaliaga erinevaid teevalikuid, kuid punktides oleme jälle koos. Peale pressi tõusul jääb ta kõndima, saan väikese vahe sisse, kuid 21.-sse laskub ta julgemalt ja on jälle natuke lähemal. Vahe püsib 50 m ringis kuni lõpuni. Niimoodi on väga mõnus orienteeruda. Kui rada läbi saab, on mul tõsiselt kahju, et lõpp nii kiiresti tuli. Jooksin alguses selgelt liiga ettevaatlikult.


Lühirada
Tahan iga hinna eest vältida eilset olukorda, et ma peale finišit end üldse väsinuna ei tunne. Juba kolmanda punkti viga oleks pidanud hoiatavalt mõjuma, aga 5.-ndas on tõus oma töö teinud ja mina enam kaarti lugeda ei oska. Alles minutite pärast taipan tagasi alla tee peale minna. Punkt on mööda lohku tulles ülilihtne. Võtan tempot aeglasemaks ja kivine osa ei valmista probleemi. 11.-s ei oska jälle õigel ajal seisatada ja kaarti lugeda, olen lohu juures veel paigas, kuid loen siis esmapilgul, et punkt on tunduvalt kõrgemal ja jooksen mäest üles. Veast arusaamine võtab jälle natuke aega. Laskumisetapid on lihtsamad, kui kaardilt tundub, lähen suunaga välja ja saan ennast natuke enne punkti ilusti paika loetud.


Teade
Kristjan on esimeses vahetuses pressipunktis küll kolmas, kuid taandub teise poolega liidritest soliidsemasse kaugusesse. Sander teeb teises vahetuses taas superjooksu ja mina saan metsa küll esimesest grupist minuteid hiljem, kuid 8. kohal, meie põhikonkurentide ees. Positsioon ja lihtne rada on jalgu kiiresti liigutama motiveeriv. Pressipunktiks on taganttulijad (Itaalia, Austria, Ungari) siiski kuklasse hingama jõudnud. Tõõtan tõusu üles ja olen punktis taas üksinda, kuid 11.-s teen taas ligi minutise vea kõrguse hindamisega orvandis. Punktiauk on palju kõrgemal, kui mina seda arvan olevat. Õnneks läheb mööda ainult itaallane. 13. ja 14. koperdan ka natuke, jälle on probleemiks kõrguse hindamine nõlval. 15.-ga võtan jälle natuke lisatõusu. Konkurente rohkem enam metsas ei näe, välja tulen üheksandana. Tõenäoliselt oli teistel 10.-ndas KP-s mõnevõrra pikem hajutus (U-lohk juhthorisontaali kõrval rohelise ääres 100 m minu punktist lõunas). Timmo saab ka viimases vahetuses selle punkti ja teeb kahjuks sellega ka 4-minutise vea, nii et võistkonna lõpptulemuseks jään 12. Parem kui eelmise korra 15., aga 2 aasta pärast Eestis nõuab Kolla juba medalit. Loodame siis, et Markus oma üliõpilaskarjääri senimaani suudab jätkata.

5 aastat üritamist

2001. aastal tõmbasin sogasest veest välja öise kulla. Tol hetkel ei uskunud, et järgmist individuaalset kulda peab ootama ligi viis aastat. Nüüd on see ootus läbi! Aga oleme ausad ei mina ega keegi teine ei oodanud, et see tuleb sprindis. Nädalavahetuse startidest oli kindlasti tähtsaim sprint, kuigi paremat tulemust lootsin öises. Nädala alguses joostud kaks tšempionaati näitasid mulle selgelt sprindiga seotud kitsa kohad kätte. Minu ainus lootus oli, et rajameister pakub võimalikult palju teevalikuid. Keskendusin ainult ülesande lahendamisele. Teadsin, et jooksukiiruse poolest suudan parematega konkureerida.

Sprint

Raja esimesed KP-d oli minu jaoks keerulised. Jäin kohe stardist ettelugemisega hiljaks. See maksis mulle kaks teevaliku viga – 2 ja 3 KPsse. Kolmandast välja joostes võtsin tempo maha ja tegin rahulikult teevaliku. Neljandasse joostes vaatasin ära ka etapid 5 ja 6. Olin saanud peale alguse rahmeldamist oma rütmi tagasi. Etapid 3-10 valasid minu edule vundamendi, näitasin nendel oma parimat taset. Seda vahemiku jäid kroonima neli parimat etapiaega. Viiendasse joostes põrkus minu tee punktis välja tuleva Silveriga. Konkurendi nägemine (ning teadmine, et olen temast kiiremini alustanud) andis kindlasti lisajõudu. Vaatepunktist läbi joostes kuulsin küll korraliku lärmi, kuid oma positsioonist ei saanud mingit aimu. Lõpp oli üllatavalt metsane. Minu ainuke mõte oli – kindel orienteerumine! 11KPsse minekul olin ilusti kaardis, tegin kaks kerget seisakut, kõik klapis. Kahjuks oli tähis asetatud väga risusesse kohta. Väike lisakaar oli paratamatus, seisak ja Silver olid need kaks asjaolu, mis mind sealt päästsid. See KP ei olnud küll sprindile omane. Liiga peidus! Järgmine orienteerumisetapp läks tunduvalt kindlamalt. Üle oja turnides olid peas kaks mõtet – otse või ringi? Teerajalt algav „vagu“ tegi otsuse minu eest. Kahjuks jäin liigselt suunataju usaldama ning unustasin kompassi ära...läbi 9 KP ja asi korras. Kuradi tihe mets! Järsku näen paremal laugjat küngast, tpmv...järsk kurv paremale. Lõpp oli raske. Olin ennast konkreetselt kinni jooksnud. Kangutan lõpuni. Väike koperdamine viimase KPga. Maas aeledes kuulen, et edestan Sandrit sekundiga. Yes, olen kuue hulgas.

Usun, et kaotasin 2 ja 3 KPga 5´´. 11 KP juures tiireldes 15´´ ning eelviimasel etapil 10´´ (äkki oleks pidanud ikka ringi jooksma?). Olen tulemusega super rahul. Samuti jagan Ollega seda tiitlit suurima heameelega, kahju, et Sander ei olnud sekund kiirem. Samas 10 KPs juhtisin 24´´. See peaks olema piisav vahe, et seda lõpuni hoida. Lõpu sooritus vajab kriitilist lähenemist. Aga õnn soosib tugevaid!

Sprindi kaart (Route Gadget)
Tulemused

Öine

Kõigile ei sobi uneajast ringi kihutamine. Mina olen üks nendest. Olin siiski stardiks hästi valmis. 10´ peal olin veel liider (sprinterile omaselt). Hiljem hakkas probleeme valmistama valutav kõht (vabandan teepeale tekitatud kahe hunniku pärast) ning krampi kiskuvad reied. Aga saatuslikuks sai ikkagi maastik. Jäin rajameistrile alla. 9 ja 11 KP olid selle öise raja pärlid! Plaan on see rada uuesti (päeval) läbi joosta. Kahtlustan Juozast haltuuras, 9 KP juures leidus kivihunnikuid selgelt rohkem, kui neid kaardile oli kantud. Tahtsin küll lõpetada, kuid tehnika ei olnud nii pikaks seikluseks valmis. Olen endas pettunud. Arvestades rasket rada ja tugevat konkurentsi kuulub minu lugupidamine parimatele. Kõvad medalid olid mängus!
Mul on päris huvitav tsükkel seoses öistega –
2001 Tõravere – kuld
2002 Malvaste – katk.
2003 Pudisoo – hõbe
2004 Leemeti – katk.
2005 Vehendi – hõbe
2006 Altja – katk.
2007 .... - ???
Tundub, et tasub minu peale panustada!

MM - teade (täiendatud)

Valitud teate taktika oli üllatav, kuid tagantjärgi vaadeldes töötas see perfektselt. Plaan oli püsida võimalikult kaua kaasvõistlejate tuules. Pääsesin rajale kohtadel 5.-7., kaaslaseks tšehh ja norralane. Kui algul püüdsin oma jooksu konkurentide järgi sättida siis peagi oli selge, et rada on piisavalt erinev ning tuleb teha oma sooritus. Pikalt sain nautida jooksu viiendal positsioonil. Rajalõpus jõudis kolmemeheline rong (Norra, Tšehhi ja Taani) mulle järgi. Olles terve raja teinud oma tööd jäin ma endale kindlaks ning ei muutnud taktikat. See oli otsustav moment. Tagantjärgi analüüsides oleks pidanud selle hetkel uuesti valima „koosjooksja“ positsiooni. Reaalsuseks jäi mitme minutiline viga raja kõige „ebamugavama“ KPga. See oli rajoon, mille kohta oli sapiseid märkuseid nii mõnelgi tippvõistkonnal. Nii kõrges ja tihedas konkurentsis sellist ebastabiilsust ei andestatud. Pettumus on ängistav. See oli nii lähedal...samas piisavalt kaugel. Võistlus näitas, et oleme saavutanud taseme, kus kuue hulka jooksmine on reaalne eesmärk. Kahjuks tuleb uut võimalust aasta otsa oodata.



Saatuslikuks sai üks kahtlane KP (nr. 64). Olle eksis sellega, mina keerasin veel vinti juurde. See oli rajoon, kus eksisid paljud tippvõistkonnad. Eksimus ei tulnud väsimusest või närvidest vaid ma kujutasin seda situatsiooni hoopis teistmoodi ette. Kogemuse vähesus? Pigem siiski tõlgendamise probleem. Ootasin, et KP orvand asub nina peal. Lageda ala nurgast alla tulles kõik klapis, vasakul suur orvand, otse ees kuusetihnikutega (kaardil enne KPd roheline tihnik) nina. Lugesin ennast kogu aeg kõrgemale, kui ma tegelikult olin. Jooksin KP orvandi kõrvalt 2-3 korda mööda, lugedes selle suure orvandi küljes olevaks väikseks orvandiks. Isegi et tekkinud mõtet, et orvand langeb järsult suure orvandi poole ehk siis vasakule. Ootasin koguaeg orvandit, mis moodustub nina otsas ja avaneb otse tuleku suunas. Tundsin kuidas tšehh ja norralane seljatagant ära kadusid (krt, neil on lühem hajutus oli minu mõte), siis kadus taanlane, nägin lätlast, kuni lõpuks ilmusid kaadrisse ukrainlane ja prantslane. Siis lõppes ka minu leiutamine. Vaatame, mida need mehed teevad. Tegime veel koos minutise kaare, kui Omeltšenko endalegi üllatuseks KPd nägi. Mu esimene mõte oli, et see ei ole võimalik, see asi on mäda! Kõik tundus nii ebaaus. Ma olin praktiliselt KPs käinud. Orvand oli sügav ning ülevalt tundus see pigem suure orvandi nõlvana. Reaalsuseks jäi 3´ viga, mis maksis meile koha kaheksa parema seas. Minu võitlus ei olnud sellega veel läbi. Üritasin lõpuni. Ukraina oli meie jaoks liiga tugev, alla oma võimete jooksnud Prantsusmaa jäi seekord seljataha.

Teate kaart
Tulemused

Sander ja Olle olid koha kuue hulgas välja teeninud. Seekord oli ankur nõrgim lüli. See teadmine teeb haiget. Samas tunnetasin, et sellel tasemel jooksmine ei ole kauge unistus, see tase on reaalselt olemas. Selleks tuleb vaimselt paremini valmis olla. Võimalik, et teate pettumus ja sellest tulenevad emotsioonid saavad eriti võimsaks jõuks, mis panevad mind veelgi hoolkamalt edasi harjutama. Vaatamata sellele, et rong seekord veel rööbastelt maha sõitis pandi meid tähele. Suur teleekraan on võlujõuga. Kuna olime seal pidevalt pildis siis oli meil ka palju poolehoidjaid, üllatavalt palju. Nende inimeste tunnustus on asjatundlik ja tõestab veelkord, et oleme õigel teel.

MM - tava finaal

Tavarada oli mulle nende tiitlivõistluste põhidistants. Kogu eelnev ettevalmistus oli planeeritud tavarada silma pidades. Võtsin seda starti, kui oma esimest ja viimast MMi tavaraja finaali. Olles kahejalaga maapeal seadsin endale väga realistlikud eesmärgid – olenemata asjaoludest teen oma soorituse ning enne lõpujoont alla ei anna. Iga minut selles pingutuses pakkus mulle naudingut. Täitsin oma eesmärgid – olles terve raja üksi sain teha oma soorituse, kuigi kohati oli mul füüsiliselt raskusi tundsin enne lõpu uut hingamist ning lõpetasin raja kahel jalal seistes. Kuna ma ei ole varem hiilanud väga stabiilse tavaraja jooksjana siis selle jooksu võib kindlasti minu paremate tavaradade hulka liita. Tehniliselt olin paaris kohas hooletu, lisaks kripeldab nõrk aeg pikal etapil. Kuid need eksimused ei oleks mind protokollis aidanud rohkem, kui kolm-neli kohta. Ma ei ületanud ennast, kuid oma koha jooksin välja. Kaotasin neile, kes on minust paremad.

Rada 17,2 km, 32 KP, 875 m. tõusu, aeg 123.53, 31.koht

Üllatav oli, et võistlus peeti pealelõunal. Mina startisin kell 14.57 (nr. 7). Seoses sellega jäi söömata korralik lõunasöök. Ma pelgasin seda väheke, kuid õnneks sellest probleemi ei tekkinud. Teine üllatus oli, et stardis said kaardi, kus rada oli mõlemal pool, 8 KPs keerasid kaardi teistpidi ja jätkasid.
Maastik oli tavaraja finaali vääriline. Peamiselt lehtpuu mets, mis vaheldus tihedate kuusikutega. Kõrguste vahed olid aukartust äratavad. Uskumatu, et Taani maksimum kõrgused on Eestist madalamad. Lisaks traditsiooniliselt tihe teedevõrk. Üllatav oligi tiheda metsa suur osakaal. Eriti raja esimesel kolmandikul tuli kõvasti kuusetihnikut murda. Esmakordselt puutusin kokku Taani soodega. Ilm soosis tavarada – pilvine sooja kuni 20 kraadi, isegi äiksevihm ootas viimased võistlejad koju, et siis võitjad poodiumil üle kallata.
Rada algas minu jaoks hästi. Ainuke tõrvatilk oli 2KP. Tegin halva valiku, rammisin otse, kuigi oli valida ringijooks. Usun, et vasak ring oleks olnud kiirem. Esimese kahe pika etapiga olen rahul (3KP ja 7KP). Suutsin piisavalt ette lugeda ning teha endale sobivad lahendused. 8 KPs, joostud 40´ olin 4´ kaotusega 26. kohal. Teel 9 KPsse kohtusin varem startinud leedulase ja slovakkiga (nemad teel 12 KPsse), see segas väheke minu keskendumist (hakkasin vahet arvutama). 9KP ja 10KP tegin mõlemaga viga. Eriti kahju on 9 KPst, sest enne rohelisse minekut seisin ja üritasin ennast määrata, kuid edutult. Käisin ikka tumerohelises orvandis enne KPd ära. Kuigi ma olin pikaks etapiks valmis ei suutnud ma seda hästi lahendada. Olin hädas valikuga. Vasakut võimalust ma ei näinud, võimalik, et alateadvus kiskus sinna, kus olin juba varem käinud (etapp 6-7). Kui muidu olid mu etapi ajad teise ešeloniga võrdsed siis seal oli allajäämine kohati üle minuti. See valmistas pettumuse. Raskeim hetk rajal saabus liblikaid läbides. Sealsed järsud tõusud oleks võinud saada fataalseks. Kui muidu läbisin tõusud joostes siis 25 KPsse minnes jäin käima. Õnneks ei tähendanud see lõpliku kustumist. Võimalik, et mind päästis 16 KPs võetud energiageel. Raja viimased kilomeetrid kulgesid hoogsalt ja hea enesetundega. Mulle oleks sobinud rada stardist kuni 8KPni ja 27KPst-finišini.

Jõhker analüüs näitab, et kaotasin teevalikutega 3´ (2KP, 12KP, 13KP, 16KP) ja punkti võtmisega 2´ (9KP, 10KP, 28KP). Sellest viiest minutist on kahju, kuid säärased eksimused lohisevad momendil veel minu tasemega kaasas. Kahju, et ei saanud kordagi „koostööd“ teha. Pikkadel jooksuetappidel oleks sellest suur abi olnud.

Finaali jooksuteekonnad
Tulemused

Duell

Lisaks MMi finaalile peeti maha ka printipiaalne duell parima Tammede sportlase tiitlile. Nii valus, kui see ka ei olnud pidin järjekordselt tunnistama Erkki paremust. "Vanaisa" seisab protokollis selge vahega minu ees - 11,8 sekundit!!! Kurat, kas selleks oli vaja üle kahe tunni metsa vahel murda. Samas, nii palju, kui ma igakord Erkkit võita tahan on mul alati heameel, kui ta hästi jookseb. KArdan, et vähestel on nii head treeningpartnerit, kui minul Erkki näol. Aga küll tuleb ka tasumise päev!














Tirija

Müts maha Olle ees! Kuigi mees ise oli peale lõppu vähe tusane, sai ta järjekordselt hakkama super tulemusega. See tõestab veelkord, kui ambitsioonikad plaanid mehel on. Mul on olnud õnne, olen näinud omasilmaga enamusi Olle super jooksudest. Ma leidsin omale uue stiimuli, ma harjutan ja pingutan koondisekoha eest nii kaua, kui ma näen ära suure grande finale, maailmameistritiitli. Äkki juba homme! Lihtsalt on lust ja privileeg sellise venna kõrval treenida ja võistelda. Assafa, anna treeningul valu. Tiitel on käeulatuses. Ma kavatsen seda päeva näha.

MM - sprindi eeljooks

Rada 3,1 km, 20 KP, aeg 16.31, 21. koht (finaali koht – 54´´)

Kodutöö oli vilets. Ootasin hoopis teistsugust võistlust. Metsa põikas rada vaid hetkeks, võitlus käis spordirajatiste, Tivoli ning avatud pargi vahel. Sain kahel korral sprindile iseloomulike trikkidega tünga. Olen endas pettunud, et ei suutnud rajameistri nippe läbi näha. Olin selleks isegi valmis, kuid vähene sprindi kogemus maksis kätte. Samas, kui palju ma spetsiaalselt sprindi treeninguid teen? Minimaalselt. Eestis joostakse enamuses lihtsaid metsasprinte, mis pigem on lühi-lühirajad. PWT tüüpi sprinte, kus palju teevalikuid ning „lõkse“ peetakse vähe. Täna jäi sellest kogemusest puudu.

Eeljooksu kaart

Kuigi finaalikoht jäi ajaliselt kaugele oli see siiski reaalne. Tegin kaks suurt teevaliku viga. 4 KP asus velotrekil, ma ei lugenud välja, et punkti kõrvalt läks tunnel, mida kaudu oleks pääsenud trekilt minema. Ma lihtsalt ei suutnud seda välja lugeda. Kaotus 20´´-25´´. Teine eksimus tuli teel 14 KPsse. Ma ei leidnud sobivat teed lõbustuspargist välja. Lugesin jälle valesti ning pidin jooksma suure ringi. Loogiliselt mõeldes oleks pidanud mõistma, et sarnasest asutusest pääseb välja ainult piletikassade juurest, seal on reeglina suured väravad. Oleks pidanud kasutama sama väravat, millest sisenesin, tuttavat teed on alati lihtsam joosta. Seisakud ja atraktsioonide vahel tiirutamine maksis 30´´- 40´´. Lisaks veel paar koperdamist ja seisakut, kuid sellised eksimused käivad sprindi juurde. Lõbustuspargis oli palju KPsi, kiire jooksu pealt nende lugemine ja numbrite kontrollimine oli päris stressirohke. 15´´ oleks saanud seal parema keskendumise korral kokku hoida.

Füüsiline vorm ja tase oleks võimaldanud finaalis joosta (seal siiski midagi saavutamata). Kahjuks tõmbasin endale ise vee peale. Usun, et sprindi eeljooks oli hea soojendus enne põhilahingut.

Finaali kaart

Finaali rada oli võistluse parema jälgitavuse tõttu lihtsam, kui eeljooks. Tõelise thrilleri lõppvaatuses näitas oma taset Emil Wingstedt, kes võitis juba kuuenda tiitlivõistluste sprindi järjest. Sekundiga kaotas Daniel Hubmann ja talle 0,7 „kohalik“ Claus Bloch. Sander saavutas tippkonkurentsis suurepärase 33. koha. Hea algus suurteks tegudeks.