20 veebruar 2006

Tammede vaheline võitlus

Väike statistika Petsi jutule lisaks.



Oli emotsionaalne võistlus.

3 kommentaari:

Jürgen ütles ...

Mina olen oma sõiduga rahul — ikkagi 200 kohta ja 40 minutit parem kui eelmisel aastal. Arenguruumi jäi minugi hooldetiimi töös — kui pidamine oli ülihea kuni lõpuni, siis libisemine samavõrra kehv algusest peale. Taktika oli tõusudel ilusa pika klassikasammuga mööda kõrvalrada grupist mööda uhada ja siis laskumisel põhijälge blokeerima jääda, lootuses et keegi tagant hoogu juurde lükkab. Lükkasid ka, Harimäelt alla tulles püüdsime peaaegu oma rongiga Ninsa jälle 100 meetriga kinni.
Surm saabus aga peale Palu punkti, kus laskumistele enam loota ei saanud. Kogu ülakeha kippus paaristõukeid lükates krampi minema. Hellenurme järel, kus reljeef jälle natuke vaheldusrikkamaks läks, oli taas natuke lõbusam, nii et kui 2 km märgi juures Aadli end minust mööda lükkas, ma lootust veel päris ei kaotanud. Vahe õnnestuski 5–15 meetri ringis hoida, kuid eelnimetatud sportlasel oli kõik kontrolli all ja lähemale ta mind enne, kui medal kaelas, enam ei lasknud.

Kui varem olin kindel, et Haanja maratoni ma sõitma ei lähe, siis nüüd mõtlen juba vaikselt, kuidas seda oma plaani sobitada. 40 km. See on ju nii lühike.

Anonüümne ütles ...

Müts maha, kõvad mehed olete - panite esimestele pika puuga! Heas vormis olete !!!

Erkki ütles ...

Lõppajad on tõesti kõvad, lõppaegades väike tunnine vimka sees.