Scarlett

Võtke tormi sisse jooksma minnes pleieriga törtsuke soojust kaasa! Eile hommikuses trennis soojendas Raadio 2 mind sellise töötlusega kunagisest megahitist.

kuiva salatrenni

Eile sattusin üle pika aja mängima orienteerumisteemalist arvutimängu. Mul on Catching Features täiesti vahele jäänud ja seega kogenematu inimesena erutusin uuest kogemusest väga. Esimest rada läbides eksisin korralikult aga samas kui pea külm püsis, läbisin punkte nagu Võlur parimatel hetkedel. Tõesti lahe.

Mängu kohta leiab informatsiooni (vist soome keeles ainult):

http://suunnistussimulaattori.net/portal/index.php

Ja mängu saab tasuta alla laadida:

http://www.suunnistussimulaattori.net/portal/index.php?option=com_docman&task=doc_download&gid=15&Itemid=26

totalimmortal

Fännidele selgituseks

Kõik, kes täna vaatasid Vana-Aasta Jooksu tulemusi võivad mõelda, et mis lahti!? Mitte midagi pole lahti! Kõik on täpselt nii nagu planeeritud!

Täna jaksasin joosta 1,5km. Siis väsisid jalad nii pööraselt ära, et midagi polnud kiiremate vastu teha ja kui kuskil 2,5km peal üksi jäin, siis ei suutnud sundida ennast pingutama. Pulss jäi jooksuvõistluse kohta naeruväärselt madalaks (AVG169, MAX174) ja väsinud jalgadele tundus kinnitambitud lumigi ebamugavalt ebatasane.

Ma teadsin, et nii läheb aga siiski on kogu ülejäänud päeva kuradi ebamugav tunne sees olnud. Sportlane ikka. Tahaks edukalt esineda.

Kuidas ebaõnnestumine planeeritud oli? Kuna pidasin antud jooksuvõistlust piisavalt ebatähtsaks, siis võtsin seda võimalusena mõnusalt pühapäeva veeta ning ei muutnud oma plaane selle pärast üldse. Plaanid aga olid sellised, et võistlusele eelnes 7 päeva väga rasket ja väga 6,2km pikkusele maanteejooksule negatiivset mõju omavat treeningut. Miks need, 7 päeva sellised olid ma ei viitsi seletada. Igaüks võib loogikat sealt ise otsida.

"Kui ühele pildile sattusid korraga Stamina jooksjad ning Pets, siis sai mulle kõik ühtäkki selgeks. Tehnika, sammutihedus, kergus – kogu pildist moodustus mu teooria tervikuks." (http://jammvek.blogspot.com/2010/12/8-dnb-nord-panga-vana-aasta-jooks.html).

Sellist kriitikat on küll ebameeldiv saada, eriti arvestades kui palju olen viimase 2 aasta jooksul selle kallal tööd teinud. Aga see on paratamatu. Tean samas väga hästi, et see nii on. Töö käib! Heaks ei saa see tehnika kunagi aga paremaks loodetavasti läheb küll. Samas ütleks ülbitsedes, et lase kaks Stamina meest minuga lumisele Väikse-Munamäe tõusule!

Panen veel Simpsonilt šnitti võttes siia nädala kokkuvõtte. Pole küll nii põhjalik. Piinlik onju!? Une kvaliteet oli kogu nädala kuskil 3 tuuris, toit kuskil 4 tuuris. Une kestus kahjuks kuskil 7 tuuris, päeval magada ei õnnestunud. Saunas ei käinud, kaebusi pole ja kaal kõigub kuskil 78 ja 79 vahel. Taastumine trennidest üllatavalt hea. Parem kui 30 päeva tagasi.

Harjutage!

Ilmutus!!!

Kui kaks üksteisest täiesti sõltumatut eri riikides asuvat raadiojaama (üks neist sügavalt raskemuusika kallakuga) mängivad nädala jooksul sellist lugu, siis peab tegemist olema mingisuguse ilmutusega. Ma veel pole aru saanud, mida nad mulle sellega öelda tahavad aga armsad lugejad, võite mulle selles asjas nõu anda.

Lujaa LADA Laatua

Kunagi ammu on täiesti sõltumatult soome reklaamiinsenerid välja mõelnud minu selle talve treeningute moto - "Lujaa LADA Laatua!"

Kuupäev on tiksunud juba detsembri keskpaika. 40 päeva on juba uue hooaja kallal korralikku tööd tehtud. Tuleb tunnistada, et sel aastal on käivitamine oluliselt vaevalisem olnud. Samas on nüüdseks raskemad hetked möödas ja saab pilgu rõõmsalt tulevikku suunata. Lihasvalu on üle läinud ja jäänud on nälg!

Tulevaks hooajaks teen väga väheseid asju samamoodi kui eelnevatel hooaegadel. Muutused on nii dramaatiliselt suured, et natuke isegi minu enesekindluse kõikuma löönud. Sarnaselt eelnevate hooaegadega kannan siiski aluspesu kõige all ja jooksen jooksutossudega. Mis aga treeningute ülesehitusse puutub, on teisiti. Ma väga kahtlen, et ma oluliselt nõrgemaks korralikult treenides muutun aga kas areng liigub oodatud suunas ja on loodetud suurusega, seda ei oska küll öelda. Eks kuskil mai teises pooles ja juuni alguses saab teada.

Kui nüüd esimest 40 päeva treeningust võrrelda eelneva treeninghooaja esimese 40 päevaga siis on suurimaks erinevuseks see, et ma sel aastal puhanud oluliselt rohkem. Kokku on selle aja peale kogunenud 14 puhkepäeva, millest 8 on täispuhkepäeva. Kogu selle puhkamise juures olen siiski treeninud rohkem, kui eelmisel aastal.

...

Alustasin eile laeval. Lootsin, et lõpetan kodus. Kuul on nii koos.

Illustreerimiseks üks treening möödunud nädalast. Samal maastikul joosti 1966 aastal MM. Olulisel teistsuguse kaardiga. Jooksin kompassita, et kaardilugemist õppida.

Areng!?

20.11.2009 Ühtlases tempos jooks 17,4km 1:16:08 AVG147 MAX168

22.11.2010 Ühtlases tempos jooks 17,3km 1:12:09 AVG145 MAX 167

Kas areng või lihtsalt soodne tähtede seis?

Edu valem!?

Oluline on olla hingega asja juures!!!

Halleluuja!

Hallllleeeeluuuuuuuuujaaaaa.....

Halleluuja Hommik!

Halleluuja Hommik!

Peale Vuokatti laagrit tulin koju eestisse, kus mind ootas ees majatäis tõbiseid inimesi. Minu rasketest trennidest tühjaks pigistatud keha võttis viiruse soojalt vastu ja nii veetsingi mitu head päeva teed juues ja küüslaukku peale krõbistades. Eile hommikul ärgates olin aga nagu uus mees. Olin terve. Sellist imelist paranemist saab seletada ainult Kõiksevõimsaima isikliku sekkumisega. Sellest inspireerituna otsingi teile, armsad lugejad, järgmise 7 päeva jooksul igal hommikul siia mõne loo, mis aitab head Jumala sõna massideni viia.

Halleluuuuuuuuuuuuuuuujaaaaa!!!

Vuokatti 2013

Oktoobri viimastel päevadel sai eelmisele spordiaastale sporlikult kriips peale tõmmatud ühe võistlus- ja teise treeningstardiga. Mõlemad õnnestusid piisavalt hästi, et järgmiseks hooajaks sisendada vajalik kogus optimismi. Eriti viisakalt õnnestus teine ehk treeningstart, kus jätsin metsa suurusjärgus 10-15 sekundit aega. Hea märk peale kolmakuuliseks veninud ebaõnnestumiste tsüklit. Väga hea märk!

Tööd uue ja parema mina kallal alustasin Vuokattis, kus joostakse 2013 aasta juulis MM. See laager tähistas ühtlasi kolm aastat kestva projekti algust, mille eesmärk on individuaalselt joosta tavarajal esikümnesse ja teates võtta tugeva meeskonnaga medal!

Laagrist üritasin võtta kõik, mis Vuokattil pakkuda oli. Kahjuks oli mul käesolev kaardimaterjal suhteliselt piiratud ja seetõttu pidin olema natuke leplikum ja leidlikum aga maastikud olid sedavõrd head, et naudingu sain kätte. Lisaks õhtuti kasutasin võimalust suusatada. Kuigi väljas oli ka 3,6km pikkune esimese lume rada, siis otsustasin siiski suusatada tunnelis, kuna seal polnud nii jäine.

See oli esimene suusatunnelikogemus ja tuleb tunnistada, et mulle väga meeldis. Võrreldes ujumise või sisehallis jooksmisega on see lausa lust. Edasi tagasi 2,4km on ka oluliselt parem, kui Supilinna 800m ring. Lisaks veel Rahva Oma Kaitse või hea muusika ja paar tundi naudingut on garanteeritud.

Vuokatti maastikud on mitmekülgsed! On maastikke, kus pakutakse Korela stiilis männimetsa kõige paremas mõistes. Maastikke, kus MMi tasemel tuleb olla valmis orienteeruma alla 4min/km tempoga. Teiselt poolt on aga pakutakse väga kiviseid ja suurte kõrgusvahedega maastikke, kus liikumiskiirus võib kohati olla väga aeglane ja suurel nõlvad koordineerimine väga keeruline. Tore oleks ette teada, kus mida joostakse.

Eesmärkidest niipalju, et kui tavaraja esikümme on ka üksi kättesaadav suurus, siis teates on poodiumile raske üksi tõusta. Niiet härrased kolleegid, kes tahavad minuga koos sinna poodiumile ronida, alustage tööd juba täna! Üksi ma seda ei suuda!

Laagrer arvudes: 5:35 orienteerumist, 5:45 jooksu, 10:15 suusatamist.

Eriti kiire männikas. Valge mets tähendab samas mida iganes. Kohati võib olla jumalast lage, kohati siiski paras noorendik. Kaast aastast 2007, võibolla selles asi.

Tõusud kiiresti. Lumesadu tegi maastiku nii libedaks, et allamäge ei õnnestunud kiiresti joosta. Mäe peal soome nagu soome ikka, nõlval kivine ja keeruline.

Ma ikka oskan häid radu teha. Nauding algusest lõpuni. Kohati väga kivine ja aeglane. Nõlval allamäge liikudes raske kõrgust hinnata.

Kainuun Rastiviikko 2010 3. päev. H45AL. Teise ja kolmanda punkti juures ei saanud midagi aru. Tühjad suured nõlvad. Fantastiline maastik.

Tõusud kiiresti ja seekord ka alla kiiresti. Kõrguse hindamise ikka probleeme.

Lumi tuli maha. Maastik lihtne ja üllatustevaene. Kohati läheb väga ujuvaks ära.

Lõpetuseks ka väike Pukkoneni stiilis trivia: Kes on Marja Karei?

Back to the Primitive

Teisipäev 2. November.

Hommik: 22min jooksu + 70min reipa sammuga orienteerumist

Õhtu: 120min suusatamist + 15min jooksu

Head tööaasta algust härrased seltsimehed!

Killing is my business...

... and business is good!

Kuigi võistlusspordi hooaeg lõppes mõni aeg tagasi, siis meelelahutuslik ja hariduslik hooaeg on täies hoos. Natuke aega tagasi käisin kruiisil Rootsis ja meelelahutuse vahele jooksin ka 25manna-l MS Parma tiimis viimast vahetust. Kuna viimased orienteerumisstardid on olnud läbikukkunud, siis enesekindlus puudus. Kuna trenni pole pikka aega teinud, siis puudus ka teadmatus füüsilisest vormist. Ootamatul moel oli kõik nagu paigas ja pakutav tempo piisavalt mugav. Raja keskel äraminekukatse käigus tehtud minutine viga jättis mu rongist maha aga hea füüsiline vorm lubas selle vahe kinni joosta kiiresti. Lõpuspurdile läksin juba kõige mugavamalt positsioonilt. Ma olen elus väga vähe lõpuspurte võitnud aga seekord selles seltskonnas vastast mulle ei leidunud. Ma pole sellist rõõmu meeskonnakaaslaste silmis veel näinud. Ilus päev oli!

Rootsist liikusin Eesti põrkega Prantsusmaale Gruffy nimelisse külla, mille vahetus läheduses joosti mõni nädal tagasi MK etapp ja mõnekümne kilomeetri kaugusel joostakse 2011 aasta MM. Maastikud olid rängad. Pakkudes kõike. Kiiret jooksu allamäge, eliidiväsitamist ülesmäge, metsarisu ja kive ning seda kõike vürtsitavat kõrgtasemel kaardilugemist. Kindel on, et järgmise aasta MM tuleb huvitav. Võitjate osas tõenäoliselt mitte üllatusi pakkuv aga kõigile teistele väga huvitav.

Pildil valik seiklustest.

Pildil sportlane lõdvestumas Le Semnozi suusakeskuses.

Eesti Meister Orienteerumise Öisel Tavarajal!!!

Mina jah! Alloleval kaardil on graafiliselt kujutatud minu sooritus Soome MV öistel. Ma ei teagi, mis täpselt juhtus. Erakordne soorituse lagunemine. Fiasko! Kompassi, kaardi ja looduse vahel polnud järsku mitte mingisugust seost. Kõik kolm näitavad eri suunda! Mida uskuda? Parimad läbisid raja 65 minutiga. Ma olin esimeses raadios 3,4km peal 42 minutiga. Tase!

Samas olen treeningutesse uue särtsu leidnud. Taasavastasin enda jaoks mõnda aega kadunud olnud vana - Muusika! Viimase nädala eriliseks lemmikuks on album nimega Official Live: 101 Proof. Seoses selle albumiga olen ka välja otsinud video lähiminevikust. Saadan alloleva looga tervitused neile õnnelikele, kellel oli au 91 aastal Moskvas kohapeal olla.

Tulevik!?

Eile oli järgmine fiasko juba lõputuna näivas fiaskode rivis. Nagu peale iga fiaskot tuleb minna ja higistada see hingevalu välja. Täna otsustasin seda teha senise elu pikima rattasõiduga. Kuskil rattasõidu esimese kolmandiku lõpus mahedat muusikat kuulates meenus mulle mõned päevad tagasi telekast nähtud muusikavideo. Hakkasin keerutama mõtteid suvel kuuldud Erik Morna raadiosaate üle, kus ta üritas selgusele jõuda, mida tähendab sõna rokkima. Üks asi viis teiseni ja üks küsimus tõstatas 10 uut. Tahaks armsate blogilugejate abi teatud asjadest aru saamisel. Nimelt võiksite te ära vaadata alloleva muusikavideo. Seejärel seedige saadud informatsiooni ja siis üritage vastused leida kahele küsimusele: Kuhu see meie maailm tüürib? Ja kes keerab rooli?

Fiaskodest kirjutan lähipäevil. Need olid lausa uskumatud!

Sportlik nädalalõpp!

Sportlik nädalalõpp ilma spordita siiski! Nii palju sporti ei vaata ma üldiselt olümpiamängude ajal ka! Kõigepealt 3 tundi puhasti spordinaudingut laupäeval Voose lähistel. Pühapäeval 7 tundi Tallinna Kesklinnas sügisjooksu nautides. Nälja ajas peale! See oligi eesmärk!

Pildil Jake ja Elwood Blues ning nende mentor Curtis osalemas Tallinna Maratonil!

low batt

Hooaeg kipub vägisi läbi olema.

Tavaradadest

Eelmisel sügisel võtsin omale sihiks tulla Balti meistriks tavarajal. Kevadel, kui võistlus käes oli, kaotasin kalendriga. Ei saanudki aru miks. Kuidagi ei saanud nagu endast võitlust kätte. Juba teisel etapil, kui oli vaja ainult joosta, oli selline allaandmise tunne. Jooksin sellises mugavustsoonis terve raja ja tulemus oli ka vastav. Neljas koht pole küll väga paha aga mingi 5-6 minutine kaotus on jube.

Homme on võimalus parandada kevadised vead ja teha korralik võitluslik jooks. Mul on nägemus, kuidas ja mida ma tegema peaks aga ma pole kindel, kas ma seda ka teha suudan. Viimane tavarada, mis jooksin, osutus igas mõttes läbikukkumiseks. Tehniliselt puudulik algus, suur viga raja keskel ja väsimusest tingitud halvad otsused raja lõpuosas. Tulemuseks 27 minutine kaotus võitjale ja homse võistluse võrdluseks 17 minutine kaotus Ollele. Selle võistluse võitja homme minu andmetel stardis pole aga Olle on. Kas olen suuteline paremaks kui 17 minutit. Mis koha annab 17 minutine kaotus EMV tavarajal. Eelmine nädal öistel sai pronksi!

MM-i tavarada oli minu minu jaoks väga eriline. 2008 aastal jäin kvalifikatsioonist välja nõrga füüsise ja rumala pea tõttu. Eelmine aasta võimalust mulle ei antud. See aasta sain taas võimaluse joosta nimekas seltskonnas. Kuna mul on vähe kogemusi selliste võistluste jooksmisel, siis on see alati väga meeldiv. Mulle meeldib, et metsas pole aeglaseid jooksaid. Kõik, keda näed, tirivad.

Mulle meeldivad rasked rajad. Nii tehniliselt, kui füüsiliselt. Norras neid pakuti. Kahjuks pakuti tehniliselt võibolla natuke liiga lihtsaid (erinevaid) ja füüsiliselt natuke liiga raskeid. Minu jaoks jäi asjast vähemalt selline nägemus, et vormid on nii suured, et punktivõtt pole väga keeruline. Oluline on etappide läbimise sujuvus ja teevalik. Kehv füüsiline vorm aga sunnib tegema teevalikutes kompromisse.

Füüsiliselt oli mul olemas väga korralik põhi aga kuna ma polnud sellistel maastikel kunagi jooksnud, siis ei võtnud ma tõsiselt seda soiste tõusude juttu. Eeldasin, et olen palju soos jooksnud küll. Rumalus. Soos jooks osutus kordades raskemaks kui olin arvanud. Eriti, kui see soo kerib mäest üles. Mäest alla oli küll mõnus, ei olnud muretsemist vigastuste pärast. Aga seda raskem oli üles saada.

Selle MM-i kokkuvõte oleks selline, et täitsin miinimumeesmärgid aga tagantjärele mõeldes need mind ei rahulda. Kuna eelmine kord ja ka kevadel ebaõnnestusin kvalifikatsioonis, siis esmane eesmärk oli finaali pääseda. Kahjuks polnud ma veel valmis finaalis hakkama saamiseks. See on nüüd järgmine samm. Õnneks sain hindamatuid kogemusi, mida kasutades olen juba loodetavasti järgmine aasta aga kindlasti kolme aasta pärast oluliselt konkurentsivõimelisemas vormis.

Ideaaltingimustes peaks muster olema selline, et igal sügisel kolid sinna, kus MM tuleb. Käiks ka variant, et käid sügisel korralikul luurel, teed õiged järeldused ja vastava treeningplaani talveks. Kevadel käid uuesti luurel ja testid, kuidas treening on mõjunud ja teed viimased korrektuurid plaanis viimasteks ettevalmistusteks. Lõpetuseks lähed nädalakese ennem kohale, et viimased treeningud teha õigetel maastikel.

Trondheimis ei käinud ma kohal kordagi. Eks tulemused olid ka vastavad. Järgmiseks MM-iks tahaks paremini valmistuda. Ka peatreener on olukorra tõsidust mõistnud ja elutargalt öelnud, et peaks Prantsusmaal käima. Jutu lõpetuseks pakub välja 17000+ hinnaga nädala Prantsusmaal ja šveitsis. Odav lõbu või mis? Sellise hinnaga nädalate puhul tekib mul küsimus, et kas parem on treenida nädal prantsusmaal ja siis higistada tööl seda raha tagasi teenida või jätta see nädal vahele ja treenida 3 kuud kvaliteetselt kodus? Pakkuge välja lahendusi, kuidas saan Prantsusmaal käia ja siis kodus 3 kuud kodus kvaliteetselt treenida!

Kartofiilidele kaarte:

Sprindi kvalifikatsioon!

Sprindi finaal!

Tavaraja kvalifikatsioon!

Tavaraja finaal!

Teade!

PS! Lugesin EMV tavaraja inspektori kommentaari ja ma polnud ammu midagi nii rumalat lugenud. "Maastikul esineb ka väiksemaid kaardistamata tormimurrualasid. Sellised pisidetailid ei tohiks aga võistlust segada kuna jäävad etappidele, KP ümbruses on kõik korras." Mõtleme nüüd kõik omaette, kas etapil olev kaardistamata tormimurruala mõjutab võistlustulemusi või ei? Loterii!

On orienteerumine ja on päevaorienteerumine.

Ma peaksin siia kirjutama tegelikult MMist, mis lõppes minu jaoks eriti emotsionaalse ja tugevatasemelise teatejooksuga. Aga läinud reedel oli mul võimalus joosta veel emotsionaalsemal rajal ja nüüd on raske meenutada MMi teadet, kui mõtted on juba uue elamuse kallal.
Jutt ei käi botaanika aias toimunud EMV sprindist. Loomulikult tänud neilegi korraldajatele hea kaardi ja raja eest! Jutt käib EMV öisest.
Eestis ei julgeta või ei taheta üldiselt häid öiseid võistlusi korraldada. Enamasti valitakse võistlusteks mingi plats, mis päevavalges kriitikat ei kannata ja öösel osutub loteriiks. Kobras lasi eelmine aasta veel latti alla poole ja hakkas punkte keset põldu panema. Tase! Viimane tasemel öine, mida Eestis jooksin oli Hiiumaal H20 klassis. Aga siis ei osanud ma veel oodata kui lahe võib üks öine olla.
Õnneks näitas Rakvere OK selgroogu ja valis öiseks korraliku platsi välja. Maastik pakkus kõike. Kiiret jooksu, suuri tõuse, tehnilist orienteerumist, ilusat metsa, natuke koledamat metsa, asfaltteed ja tuulemurdu. Proovile pandi enamus orienteerumise baasoskustest ja igaüks võib nüüd oma tulemust vaadates mõelda, et kui hea nende tase on.
Tulemusi vaadates jääb mulje, et vähesed suutsid raja enam-vähem läbida. Kuigi tegin küll 2 päris suurt viga, siis tagantjärele jään väga rahule oma käitumisega veaolukorras. Mõlema suurema vea puhul jäin kohe seisma ning hindasin olukorda selliseks, et lihtsam on tagasi minna ja uuesti rünnata viimasest kindlast kohast. Sihitult edasi tagasi joostes kaotab kokkuvõttes oluliselt rohkem aega. Sellist julgust mul varem polnud. Mõlemal korral see ka töötas.
Soojendamisega enne starti ma väga vaeva ei näinud. Kuna öisel (nagu ka üldse) on väga oluline faktor külm pea, siis soojendan ennast enamasti vähe, et võtta raja algust soojendusena. Pika soojendusega kuumeneb pea üle ja siis on peale startipiikse tunda ainult kärsahaisu ja kuulda võsast ropendamist. Enda ees startinud noorsportlase starti vaadates küll ei kuulnud ropendamist aga kärsahaisu oli küll tunda. Võistlus oli enne starti juba kaotatud. Niisis soojendasin mina ennast umbes 5-6 minuti reipa jooksuga põllul.
Tänud korraldajatele julguse ja suurepärase elamuse eest. Ootan huviga kui saan öösel Pariisis, Mustla-Nõmmel või kasvõi näiteks Selgisel startida.

Minu maailmas saab asju ainult ühte moodi - tööga. Kui midagi tahta, siis tuleb selle nimel tööd teha ja vaev saab tasutud täpselt tehtud töö ulatuses. Niisama proovimise või õnne peale lootma jäädes on ka tulemus tavaliselt vastav. Sama hästi võiksin ju vesiste silmadega voodi jalutsis kõige kõrgemalt abi paluda. Õnnele lootma jääda on mõttetu, on ju olemas vaid halb õnn!

Õnneks on Norras töömeeste maastikud. Siin niisama proovijad väga tõenäoliselt läbi ei löö. Eriti tavarajal. Tavarada on töömeeste distants. Ma olen töömees. Olen teinud palju tööd. Mitte piisavalt, et kõrgetele kohtadele mängida aga piisavalt, et oma masinaklassis hakkama saada.

Homme ootab mind ees tõenäoliselt minu senise elu kõige raskem võistlus. 15,1km ja 770 soist tõusumeetrit. Sisuliselt hakkas ettevalmistus selleks jooksuks peale eelmise aasta Jukolat. Sellest ajast on möödas 15x4 nädalat treeningut. Ca 680 tundi tööd, et need 15,1km ränkrasket maastikku konkurentsivõimelise sammuga läbi joosta. Ühelt poolt olen ma selleks jooksuks paremini ettevalmistunud kui kunagi varem. Samas tunnen, kui palju hädavajalikke trenne on jäänud tegemata. Kahjuks pole enam võimalik neid trenne teha, aeg on otsas. Nüüd on vaja mõtted korda saada ja homme kell 15:00 anda endast 110%. Mina igatahes olen valmis lahinguks ja alla anda ma ei plaani!

Väikene trivia ka muusikasõpradele. Mis lugu kummitas mind tavaraja eeljooksu päeval? Vihjena võin öelda, et see ei olnud koprakarika stiilis "kätte on jõudnud suvi". Antud lugu kuulub vaieldamatult trashmetali suurteoste hulka ja on piisavalt sõjaka iseloomuga, et soisel tõusul sammule särtsu anda.

Muusika teemadel veel jätkates. Norra pole ju kuulus mitte ainult soiste tõusude ja rinnakate naiste poolest. Siin tehakse kõige stiilipuhtamat saatanamuusikat ja tehakse hästi! Selle loo võtaks meeleldi homme metsa kaasa!

"If it bleeds, we can kill it!"

Selle mõttega lähen homme starti. Hooaja tähtsaimasse starti. Inimkonnaga alaliselt kaasas käiva rumaluse ja minuga alaliselt kaasas käiva halva õnne koosmõjul stardin minutil nr 1. Eesti aja järgi kell 17:02. Jälgige mängu!

http://live.woc2010.com/

Aga veelkord... If it bleeds, I can kill it!

Iganädalase rajameistrite seeriavõistluse 3. etapp

Teine nädal ei olnud rajameitritele mitte mingis mõttes kergem kui esimene. Ülesanne pakkus küll rohkem võimalusi, kuid ka rohkem võimalusi ämbrisse astumiseks. Palju mulle saadetud töödest olid allapoole igasugust arvestust, aga oli ka suurepäraseid meistriteoseid. Valisin sedapuhku välja kolm paremat ja toon nad siin välja teile hindamiseks.

Vabandused rajameistrite ees, et võtsin omale vabaduse kärpida kaarte võimalikult palju ja muutsin ka resolutsiooni. Muidu oleks andmemaht olnud lihtsalt liiga suur.

Selle nädala kolm parimat on:

Timmo Tammemäe

Risto Kiilberg

Sven Oras

Uue nädala ülesanne on aga järgmine - Planeerida rada allolevale kaardile! Kõlab lihtsalt. Nii ongi. Rada võiks olla järgmine:

Pikkus ca 5,5km

Punkte 14-15

Tõusu 200-220

Rada peaks olema publikusõbralik ehk ühe vaatepunktiga ning stardi ja finišiga võistluskeskusest

Võistluskeskus on hipodroomist üle tee jääval suusastaadionil!

Mõõtkava taas selline, et kaardi alumisel osal olevate põhja-lõuna joonte vahe on 1km.

Jõudu!

positiivseid emotsioone

2 nädalat on jäänud ja rõõm on teatada, et positiivsed arengud jätkuvad. Üks asi on üles leida jooksukiirus tee peal. Palju raskem on saavutada head enesetunnet maastikul. Eelmine nädal küll jooksin hästi tee peal, kuid nädala sees joostud maastikutrennid nullisid taas mu enesekindlust.

Väga enesekindlalt ma laupäeval lühiraja starti igatahes ei läinud. Stardist läksin minema suhteliselt rahulikult ja ettevaatlikult. Rada kuni 7. punktini oli kivine ja tehniline, keskendusin selle puhtale läbimisele ja kiirus jäi tahaplaanile. 5. punktis, kui mul oli joostud 7:20, kaotasin liidrile 1:21. Müstika. Edasine jooks kulges ilusti. Tempo aina tõusis. Kohati oli tunne nagu sõidaks Colin McRae rallit riski piiril. Iga kurv (punkt) on potentsiaalne kabelimats. Püsisin teel kuni 20. punktini. Kõik klappis kuni pätsini, mille taga pidi punkt olema. Jooksin väikse auringi ja leidsin punkti natuke paremalt. Kahte erinevat GPSi vaadates jään endale kindlaks, et punkt oli vales kohas. Aga see selleks, 40-45 sekundit oli läinud. Lõpuni jooksin taas vana rütmiga ja 27 sekundine kaotus finišis andis mulle 3. koha. Jäin väga rahule.

Tavaraja starti läksin juba enesekindlalt. Lühirada oli näidanud, et pikkadel etappidel olen piisavalt kiire, et võita. Tavarada ju koosnebki pikkadest etappidest. 2 min enne mind startis Jonne Lehto. Plaan oli kiire algus teha ja siis natuke aega Lehto slepis puhata. Stardist minema joostes sai kohe selgeks, et kiire algus jääb ära. Jalad lihtsalt ei jookse. Masin läks kohe diisli peale üle. Tiksusin sellist enamvähem puhast jooksu kuni 12 punktis sain siiski Lehto kätte ja edasi lasime paarisrakendina kuni 21. punktini, kus ta selgelt ära väsis. Lasin siis rahulikult edasi, kõik süsteemid töötasid kuni viimase punktini. Eelviimasest välja joostes sai aju kuumarabanduse. Vaatasin eelviimasesse joostes selgelt kaardilt, et kaks lühikest etappi ja siis lõpp. Eelviimasest välja joostes nägin viimast. Aju tagus ainult, et üks punkt peab veel vahel olema ja siis jooksin selle teadmisega 30 sekundise auringi publiku ees. Kiirustades olin finišit viimaseks punktiks pidanud ja viimast punkti siis eelviimaseks. Mage lugu küll. Kaotasin päeva võitjale lõpus 11 sekundiga.

Orienteerumine on FUN!

Negatiivse uudisena sain peale finišit teada, et 12ndas punktis olin liiga lennukalt komposteerinud ja minu tulemus läks tühistamisele. See siiski mu tuju ei rikkunud, olin kaks päeva teinud piisavalt ilusad ja kiired jooksud, et tulevatele võistlustele sirge seljaga vastu minna. Natuke jäi hinge närima see rumalus selle viimase punktiga loomulikult aga tühja sellest...

1. päeva tulemused

2. päeva tulemused (vaheajad)

1. päeva GPS

2. päeva GPS

1. päev 6,1km ja 23kp

2. päev 11km ja 28kp

Kas tantsukingad löövad pilli?

Reede ju!!! Keerake kõvemaks siis!

Iganädalase rajameistrite seeriavõistluse 2. etapp

Käes on taaskord esmaspäev ja on aeg uueks ülesandeks. Kõigepealt aga eelmise nädala kokkuvõtted ja võistlustööd.

Kõikide saadetud võistlustööde hulgast valisin välja parimad ja need panen siia üles teile hindamiseks. Kui teie töö ka siin ei ilmu, siis ärge kurvastage, ehk läheb järgmine kord paremini. Peakorraldajana olen teinud järgmise valiku:

Jürgen Einpaul

Jonatan Karjus

Timmo Tammemäe

Sven Oras

Armsad lugejad, nüüd on teie kord otsustaja rollis olla. Kommentaaridesse paluks ära nimetada parim rada! Teine ja kolmas koht meid ei huvita. If you ain't first, you're last!

Nüüd aga uue ülesande juurde. Teiseks ülesandeks on planeerida lühendatud tavarada pikkusega ca 8,5km ja rajal võiks olla 16-17 punkti ning piisavalt tõusu (nõute kohaselt siiski)! Finis võiks olla kaardi paremas servas asuval suusastaadionil .
Kokkuleppeliselt siis on mõõtkava selline, et 3 põhja-lõuna joont kaardi paremas servas oleva natuke parema kvaliteediga alusmaterjali peal on 1km looduses! See peaks ütlema kõik. Head pusimist!

Kaardi leiad siit!

positiivsed arengusuunad

21 päeva pärast on selge, et kas vormi sättimine õnnestus või mitte. Tänasega lõppes viimane raske nädal ja ees ootavad kolm fantastilist nädalat täis puhkust, võistlusi ja kiireid trenne.

Kui peale vigastuspausi olin ma tagasi alguses. Suur ümmargune null. Siis nelja nädalaga on õnnestunud piisavalt ära teha, et hakkan tulemuste ja enesetunde poolest natuke juba sportlast meenutama. Olen suutnud augu servale nii lähedale juba ronida, et usun juba sealt pääsemisse. Raske treeningperioodi lõpetuseks tegin kaks väga õnnestunud treeningut, mis tõstsid kõvasti eneseusku ja sisendasid lootust.

Eile startisin järjekordsel jooksuvõistlusel. Orihölkkä nimelisel jooksul Oripääl. Oodata oli gramm tugevama tasemega jooksu, kui möödunud nädalal aga nii kõva jooksu ei osanud ma isegi loota. Distantsiks oli 7,8km (reklaamitud 8km), ilm päiksepaisteline ja 28 kraadi sooja, rada vahelduva reljeefiga suhteliselt lahtise kruusaga kruusatee.

Stardis tundus olevat paar jooksja väljanägemisega meest, soojenduse ajal oli mul raske treening- ja tööperiood igas keharakus tunda. Stardipaugu kõlades tiksusid kõik asjad paikka nagu alati. Üks kiilaneva pealaega ca 40+ mees pani julmalt leekima. Võtsin väljakutse vastu ja haakisin sappa. Tempo tundus olevat natuke liiga kõva. Start oli kergelt allamäge. Kuskil 500m peal hakkas esimene tõus ja siis sai selgeks, et tõusudel olen grammikese kõvem. Tempo tundus üha mugavam. Kedagi muud meiega kaasa ei tulnud ja nii siis kahekesi tõmbasime. Tõusud minu vedamisel, laskumised tema vedamisel. Kuskil 3km peal hakkas kuumus mõjuma aga teadsin, et 4km peal on jook. Joogipunktis mina jõin, konkurent mitte. Kartsin kiirendust aga seda ei tulnud. Ise olen tavaliselt tempot natuke tõstnud kui näen, et teised joovad. Ca 6km peal sain konkurendiga ca 15-20m vahe sisse ja üritasin seda iga hinnaga hoida. Tegelikult oli selleks ajaks juba 4km käinud peas mõte, et kas ma veel jõuan. Kuna raja viimased 200-300m oli tõus, siis kuskil 7km peal olin kindel, et võidan. Sammud seljataga motiveerisid siiski pingutama maksimaalselt ning jooksu lõpetasin ajaga 26:10 ja 6 sekundilise eduga teise koha ees. Enesetunne oli super. Aeg super. Pingutus super. Kõik nii nagu peab. Kui tagantjärele veel analüüsima hakkan, siis läheb jooks aina paremaks: jooksin kiirema tempoga kui mu 10km rekord on joostud, vastane oli eelmine sügis jooksnud 10km 32:18 ja mingis 3000m jooksus Vesa Taanilat lõpuspurdiga karistanud, ehk siis oli väga tugev jooksja ja mis kõige parem, viimase km jooksin 3:10, mis hakkab juba vaikselt Trossmanni liigas olema. Fantastika! Paremat emotsiooni vist ei olegi võimalik ühest treeningust saada.

Täna jooksin juba tuttaval aga siiski väga nõudlikul maastikul korraliku tempoka orienteerumistreeningu. Viimase nelja nädala jooksul pole mul veel kordagi olnud maasikul mõnusat jooksutunnet. Kuni tänaseni! Täna ma lausa lendasin seal maastikul. Ükski tõus polnud liiga suur. Ja isegi orienteeruma tuli täitsa enamvähem välja. Mõne punktiga oli ebakindlust aga üldmulje 29 punktise raja kohta täitsa rahuldav. Maastik on palju halvema nähtavuse ja läbitavusega, kui kaardilt paistab. Väga nõudlik maastik. Trenni lõpetuseks loomulikult 70 minutit jooksu, mis tagas sellise mõnusa pühapäevase haamri veel.

See kõlab nüüd natuke ropult aga nüüd on aeg hakata pliiatsit teritama. Järgmine nädal täitsa okoo tasemel Varsinais-Suomen Rastipäivät kiirel avakaljumaastikul, edasi laager mitme tempoka treeninguga Soome tavaraja näidismaastikel, 4. augustil Kohila staadionil 5000m rekordiüritus ja siis ongi aeg käes kaardid lauale laduda. Kõiki jooksusõpru kutsun 5000m jooksma loomulikult!

Punktivõtutreening 18.07.2010

Neljar 15.07.2010

Iganädalane rajameistrite seeriavõistlus

Kuulutan välja iganädalase rajameistrite seeriavõistluse. Võistluse eesmärk on propageerida rajameistri ametit ning pakkuda noortele alternatiivset tegevust bussikas õlle libistamise asemele. Kuna eestis on rajameistreid oluliselt rohkem kui võistlusi, siis loomulikult ka võimalust oma planeeritud rada proovile panna.

1. osavõistlus toimub sel nädalal ja ülesanne rajameistritele on järgmine:

Planeerida antud kaardile sprindirada järgmiste parameetritega

Pikkus - ca 2,7-3,0km

Punkte 22

Tõusumeetreid 105-110

Võimalusel teha finiš kaardi vasakus servas olevale lagedale, millelt jookseb üle kaduv rada.

Esimese osavõistluse kaart!

Rajad jpg pildifailidena saata aadressil pihl@hot.ee käimasoleva nädala jooksul.

Võin ennustada, et rajameistrivõistlusel on 5 etappi ning võitja selgitavad Saue Tammede nimelise spordiblogi lugejad! Võitja selgub augusti teises pooles.

jo jo jo rahvas, kruvime kütet juurde

Peale Bulgaaria tavaraja kvalifikatsiooni kuumahaamrit ma mõtlesin, et kuidas selliseks šokiks ennast ette valmistada. Nüüd siis pakub emake loodus fantastilist võimalust kuumuses treenimiseks ja ma kasutan seda võimalikult palju. Nädala sees see mul siiski kõige paremini ei õnnestunud, trennid jäid siiski õhtusse ja hommikusse, kui oli natuke juba kergem. Nädalavahetusel aga tegin mõlemad päeva põhitrennid keskpäeval, et oleks võimalikult kuum. Kui eile oli selline meeldiv 27 kraadi, siis täna lajatati 31 kraadiga lagipähe.

Eile startisin Vehmaas Albin Stenroosi mälestusjooksul. Teist nädalavahetust järjest startisin lasterajale. Nimel pakuti peadistantsina poolmaratoni aga see oleks liiga kurnav olnud ja startisin reklaamitud 10,5km distantsil. Kahjuks oli jooksu tase masendav. Alates stardipaugust jooksin üksi. Siiski aitas kaasa teadmine, et on võistlus. Sellise kuumaga oleks niisama tempokrossi joostes tõenäoliselt mingil hetkel alla andnud. Lasin sellise mugava tempoga. Kartsin väga ärakukkumist. Jooksin korraldajate prognoosidest kiiremini ja joogipunktis nägin vaid kuidas lauda püstitatakse. Tuli leppida kuivalt jooksmisega. Raja teine pool läks enesetunne üha halvemaks aga õnneks 10km on piisavalt lühike, et finiš tuli ennem vastu kui asi väga hapuks läks. Sellise ilma, suhteliselt raske rajaprofiiliga, 3,5km kruusatee ja lõpus 4km vastutuule kohta jään välja joostud 37:35ga (10,6km) rahule. Keskmine pulss jäi 169 peale, mis on jooksuvõistluse kohta väga madal. Eks pingutus oli ka selline, kui raskeks läks, andsin natuke järele. Tulemus igatahes annab mulle lootust, et vigastusepaus ei jätnud kõige sügavamat jälge ja 4 nädala pärast jooksen 5 elu parimat jooksu!

Tulemused

Fantast trenni tegin aga täna. Trenni eesmärk oli harjuda kuumaga. Tagantjärele tundub, et täna veel ei harjunud. Soojenduseks jooksin Turu kolmapäevakute 8km-se raja ning lõdvestuseks 10km rahuliku jooksuotsa päiksepaistelisel terviserajal. Ränk treening oli. Avakalju läheb päikese käes kuumaks. Kuumus tuleb alt ja ülevalt. Tapab. Korralikud tõusud mööda avakaljut. KUUM! Soojendus lõppes juba haamriga ja edasi oli ainult autopiloot. Enne jooksuotsa jõin liitri vett, siis 3-4km oli suht OK ja siis jälle HAAMER! Kaks haamrit ühe trenni jooksul. "Uus tase selles vallas, uskumatu kui vuntsideta Siim Kallas!" Õnneks olin trenni planeerinud nii, et selle lõppedes sai ujuma. Muidu oleks vist haiglas ärganud. Kõik inimesed vedelevad vees ja joovad õlut ja siis üks hull jookseb. Õues 31 kraadi.

Tapjaavakaljumaastik!!!

Neljar! Tulemus tühistati, kuna ei leidnud 7. punkti üles. Vestlustest rajameistriga selgus, et ta oli viinud selle kuhugi idapoole metsa. Ta ei tunnistanud oma viga, jäi endale kindlaks. Tehnika ei valeta. Ka viimane punkt oli vales kohas. Masendav kogemus. Maastik iseenesest oli super.

people are people

Sedakorda siis selline areng...

Depeche Mode aastast 1984

A Perfect Circle aastast 2004

Country and western

Soojenduseks törts rulasõittu ja kantrimussi!

5 nädalat on aega, et tuhast tõusta. Impossible is nothing!

Eelmine nädal tegin ka mõned kiiremad stardid. Kolmapäeval jooksin klubi maastikutestjooksu. 6,2km läbisin ajaga 27:57. See on küll praeguse seisuga klubi rekord aga see ei maksa midagi. 27 juulil plaanin vähemalt minuti sealt ära hammustada. Enesetunne ja minek oli niivõrd kehvad ning vormi ma alles lähen.

Laupäeval osalesin Kisko Triatlonil. Valisin laste- ehk lühema raja. Distantsin olid 500m ujumist, 21,5km ratast ja 5,3km jooksu. Võistlust vürtsitasid 27kraadi sooja ja raske rada. Ujusin standartselt 20min/km ehk startisin tagareast ja veest tulin välja ajaga 10:13. Vahetusalas kohmerdasin natuke liiga kaua. Ei saanud särki selga jne. Aega läks 2:01. Rattaetapil panin kohe leekima ainukese käiguga, mis mul on. Täiskiirusel. Võtsin oma uhiuuesti Helkama Kulkurist välja kõik, mis sai. Ja sai palju. 80 eurose matkarattaga paarituhandeste temposõidurataste vastu on ka võimalik imesid teha, kui vähegi meest taga on. Igal möödasõidul lasin ka kella, mis mul praktiliselt lenksu küljes on. Rattarada oli raske, pakkudes pikki tõuse ning samas ka pikki laskumisi. Laskumistel jäi mu ratta 7st käigust selgelt väheks. Siiski sain oma PB kirja 58km/h. Rattaetapil üllatuslikult tõusiin julgelt 10+ kohta ja aega kulutasin seal 40:23. Rattalt jooksule oli mul kerge üle minna. Kiiver peast ja leekima (vahetusele kulus 29sek). Aja kokkuhoiu mõttes oleks ju võinud ka kiivriga joosta aga tundus mõttetu või mis. Jooksurada nagu ka rattarada algas korraliku tõusuga ja jätkus samas rütmis. Jalad olid pööraselt rasked. Kuskil maal tuli vastu liider, kelleks üllatuslikult oli naine ja kes jooksis pöörase tempoga. Jõuetu tunne tekkis. Jooksin terve aja hirmus, sest vahetusalast väljudes olid minuti sees seljataga kaks klubikaaslast. Jooksurajal võtsin veel mõned skalbid ja lõpetasin päeva parima jooksuajaga (19:26) kokkuvõttes kuuendal kohal. Võitjale/naisele kaotasin mingi 8 minutit umbes või midagi. Pöörane. Triatlon on tõsiselt lahe spordiala!!!

Tyylipyörä! Sellisega kütavad ässad triatlone!!!

Pühapäeval mõtlesin teha tõsise orienteerumisstardi. Kahjuks laupäevane triatlon ja pööraselt kuum ilm nullisid kogu ettevõtmise. Joosta jõudsin 4 punkti ja siis läks edasi kulgemise peale. Lõpetasin 6,5km raja ligi 45 minutiga ja 4 minutise kaotusega võitjale.

Tulemused

Rock me Amadeus!!!

Kellele ema, kellele tütar, kellele mõlemad?

Ema

Tütar

Pirullista vauhtia

Selliseid uudiseid siis kohaliku tähtsusega lehest.

Lisaks veel üks kaart, mis kajastab minu ebaõnnestumist kohaliku tähtsusega võistlusel. Üllatavalt keeruline maastik oli!

Kas see ongi põhi!?

Ei tea! Ma kardan, et siiski mitte. Aga üllatav on see kui laastavalt võib 2 ja pool nädalat ilma treenimata ühele kehale mõjuda. Eriti lihastele. Kirsiks tordi peale jooksin ettevalmistamata kehaga suhteliselt aktiivse sammuga Jukolal teist vahetust. Sellest jooksust taastumine võtab ikka palju aega. Esmaspäevast kolmapäevani olid mul kehas kõik lihased väga valusad. Masendav.

Jukola ise oli FUN! See oligi orienteerumine. Õnneks lubasid lähtepositsioon ja võistkond sea täiel rinnal ilma lisapingeteta nautida. Startisin teisele vahetusele 1031. mehena. Mingitel segastel põhustel eeldasin, et mehed kõik orienteeruvad ja ma tiksun vaikselt mööda rongi üles. Viga. Orienteerujad jooksid minust 1000 kohta eespool. Esimese punktiga siis väänasin oma vea ära ja ülejäänud rajal suutsin suuri pirakaid vältida. Kui segaseks läks, seisin jne. Kohati nägin oma silmaga kuidas 100+ meest teevad viga. Otsivad punkti kuigi punktini on 300m minna. FUN! Ma ei hakkanud neid aitama, las poisid möllavad.

Esindustiim, mille ankur ma pidin esialgu olema lõpetas kohal 22. Viimane vahetus läks metsa kohal 15. Oleksin huvitava jooksu saanud. Kahju! Järgmine aasta oleme kindlasti tugevamad ja saan loodetavasti ka oma võimaluse.

Peale Jukolat kasutasin võimalust ja põgenesin eksiili. Resideerun Soomes ja õpin orienteeruma. Algus on vaevaline. Enamus keskendumist läheb jooksmisele ja vigastusest taastumisele. Jalg kannatab praegu ainult maastikujooksu. Siis teen seda. Olen päevakuhunt. Kuntorastikuningas!

Jukola 2. vahetus minu moodi!

Teisipeävak!

Kolmapäevak!

Ma olen tagasi!

Täna käisin jooksmas. Jalg on veel hell ja väsib kiiresti aga joosta oli siiski fantastiline tunne. 25 minutit puhast naudingut.

Homme soome, ülehomme maailm!

liha surm

Alustame rõõmsama noodiga! Sellise postkaardi leidsin Primorsko linna pealt. Nii näevad kohalikud elanikud oma rajooni.

Usinamad lugejad teavad, et vigastasin vasaku jala säärelihast EMi teatejooksus. Sellest ajast on omajagu vett merre voolanud.

Esimese hooga oli küll jalg väga valus aga hakkas imekiiresti taastuma. EMilt koju jõudes kõndisin juba ilusa sammuga ning esmaspäeval ja teisipäeval õhtustel jalutuskäikudel sain lausa testiks mõned jooksusammud teha. Kõik paistis väga lubavana. Kolmapäeval lõunast aga hakkas allkäik. Jalg hakkas iga tunniga järjest hullemaks minema. Ööl vastu neljapäeva valutas lausa nii, et ei saanud magada.

Neljapäeval käisin arsti juures, kes mudis seda omajagu ja siis lõpetuseks tegi portsu süste otse lihasesse. VALUS RAISK. Süstide tulemusena läks asi meeletu kiirusega väga hulluks. Päeva teine pool oli nii hull, et mitte midagi ei saanud teha. Iga liigutus pani säärelihase mitmeks minutiks valust tuikama. Ja valu oli tugev.

Õnneks hakkas reedel asi siiski paranemise märke näitama ja nüüd pühapäeva õhtuks olen samas kohas tagasi, kus olin teisipäeva õhtul ja loodetavasti saan siit jätkata paranemist. Kahjuks on asi siiski piisavalt tõsine, et pidin loobuma ühest hooaja tähtsaimast stardist - Jukolast. Asi on sedavõrd valusam, et olin määratud vastutusrikkaimale vahetusele.

Kartofiilidele ka sortiment kaarte Bulgaariast. Osa radadega, osa ilma.