27 oktoober 2006
Kurk puhtaks
17.okt hommikul naksti haigasse, magama ja mandlid ära. Peale ärkamist väga mõnus ei olnud. Paljud on seda kogenud aga rääkida ei saa, neelata ei saa ja ajad verist ila suust kaussi.
Kurgus ei ole siiamaani veel väga hea, üks pool ikka valutab aga eile käisin tohtritädi juures ja ütles, et väga hea, ainult trenni võib hakata tegema 1 kuu peale lõikust. Sellel teemal siis temaga vaidlesin tükk aega kuna tavaarstide arusaam trennitegemisest on ju teada kuni lubati naisega tasakesi varsti sörkima minna. Et keegi ikka kätt hoiaks.
Eks paistab kas nüüd on talvel kurgumured läinud või ei.
Erkki
25 oktoober 2006
Tallinnas, Kadrioru Saksa Gümnaasiumis, Gonsiori 38, on võimalik mängida saalihokit. Aeg on kolmapäeviti 1830-2000. Lisaks kohasele riietusele ja jalastusele on vajalik oma kepi olemasolu. Mäng on intensiivne. Minu keskmine pulss 1,5 tunni jooksul oli 161. Aga samas ei midagi üle jõu käivat aktiivsetele, sest kui sellise kõhuga lüüakse kõige rohkem väravaid, peaks igaüks suutma mängus sammu pidada.

Kes soovib kampa lüüa, andke teada, commentiga sellele Posting´ule!
19 oktoober 2006
I amsterdam
Tehtud. Medal kaela ja kile ümber. Riidehoiuni (ca 1km) liigun pool tundi. Krambituksed on jalgades. Dush ja massaazh toovad elu tagasi. Asfaldijooks ei ole ikka minusugusele tünnile mõeldud. Oma osa mängis ka kerge kõhutõbi 2 päeva enne maratoni, mis kindlasti mineraalide kogust kehas vähendas. Muu ettevalmistus läks suures plaanis korda.
Tulemused
http://evenementen.uitslagen.nl/2006/amsterdammarathon/index-en.html
16 oktoober 2006
Rogain
Kaart, meie liikumistee on punane.
Aga kõigest kronoloogiliselt:
-2 Poolteist tundi enne võistlust, kui ma parajasti ennast kodust sõitma sättisin, helistas mulle võistkonnakaaslane, et uurida, miks ma juba kohal ei ole — ainult poole tunni pärast hakatakse ju kaarte jagama. Selline professionaalne suhtumine tegi meele heaks.
-1 Kuniks ma ennast kohale vedada ja riidesse panna olin suutnud, oli Olavi juba mitu rajavarianti suutnud välja mõelda. Ma tulin kohe enda uue ideega välja. Rajameistrid olid head tööd teinud, võimalusi tundus palju olevat ja parima väljaselgitamine ei olnud üldse lihtne. Lõpuks läks ikka kiireks ja viimased detailid panime
0 Stardihetk tuli üsna ootamatult. Möödusime üsna kiiresti vähestest konkurentidest, kes meiega sarnaselt kõige lähemal oleva punkti võtmata olid otsustanud jätta. Esimeses punktis (26) tegime jõe veeseisu nähes plaani ümber ja otsustasime 32 ka kohe ära võtta.
1 Esimene tund lõppes kusagil Pudisoo rabade vahel. Enesetunne oli kahe punkepäeva järgsele jooksule iseloomuliku raskevõitu alguse järel suurepärane. Etapi 43-59 raba jooksime me peaaegu täies pikkuses.
2 Teine tund saabus pangapealsel eramaa-siltidega tähistatud teerajal joostes. Vaade merele oli lummav. Ottas kippus tirima, hoidsin pikivahet, et mitte kuklasse hingamisega teda innustada.
3 Joogipunktis (21) 2,5h järel peatusime esimest korda, et mõned batoonid süüa, vett peale rüübata ja reporterile kommentaare jagada. Saime teada, et Hiie polnud seal punktis veel käinud (mis oli loomulikult vale). Peale pausi läks minul olek raskemaks, aga Olavil see-eest kergemaks. Igatahes kivist sihti jooksis ta nagu väle põder, kutsudes matkajates esile vaimustuskilkeid.
4 Kolga-Aabla tihedamas kuusikus näime vastu jooksmas Merike Vanjukki. Teised vastutulijad enam ei jooksnud. Meie veel üritasime. Tundsin kasvavat soovi Ottaselt paluda luba natuke maad kõndida. Hiiekas oli vastutulijate sõnul väga lähedal ees. Tahtsime neid enne rabaetappe kätte saada.
5 Metsapeatuse järel sukeldusime rappa. Pidasime soist metsa sama kehvasti läbitavaks ja otsustasime etapi 47-56 minna otse. Olavi lasi mind vedama, jooksusamme enam ei tulnud. Mulle mõjus see mõneti üllatavana väga hästi, peale 35-minutilist rabaseiklust tuli jooksusamm jälle kergemini välja.
6 Olavit tabasid esimesed krambid. Vilunud liigutusega haaras ja haaknõela ja torkas selle sügavale lihasesse. Mina kasutasin aega venitamiseks. Tähelepanematusest tegime Hara kaardil punktiga 52 päris suure vea. Joogipunktis kuulsime, et Hiiekas oli 15 minutit tagasi sealt läbi käinud. Pikutasime mõnuga, sõime võileiba ja limpsisime geeli peale. Hiiekas olevat ka kaua puhanud ja kaarditööd teinud. Hakkasime ka kaarti uurima. Lootsime, et suudame veel 25 ka ära võtta.
7 Etapid 45-38-36-20 olid just nii rasked kui me ootasime. Kaardimõõtkava näis vähenenud olevat — kraaviäär 20-sse tundus lõputult pikk. Lohutasime end, et alates 37-st läheb kergemaks. Läkski. Tõnis Erm ergutas meid punktis ja kiitis meie teevalikut. Laudteel muutus Olavi samm raskemaks, mina tundsin end järjest tugevamalt.
8 Punktis 51 jäi lõpuni täpselt tund. Tegin pessimistliku plaani, et etappidele 51-48-24-22 kulub igaühele 10 minutit ja 22-28-F võtmiseks jääb täiesti piisavad 15+15 min. Olavi võitles krampidega, teel peale 48-t pidime natuke aega kõndima. Minu pessimistlik plaan osutus täiesti realistlikuks ja 28-s jäigi lõppu jõudmiseks täpselt veerand tundi. Alguses nii lihtsama tundunud ülesande elluviimine rippus noateral. Ottase näost võis näha ta piinu. Finišijaamale sain pihta eeskujulikult ja nii jäi 4 sekundit aega lõpuks ülegi.
Peale finišit jätkas Ottas jooksu parkla poole, et poole tunni pärast startida Kuusalus auto-orienteerumisele kaardilugejana. Mina sõin tunnikese suppi ja võtsin õnnitlusi vastu, et järgmisel hommikul startida Slovakkia poole. Sellest juba järgmises jutus, seniks võite kaardilt uurida, missugused tipud teile kõige ahvatlevamad oleksid tundunud.
10 oktoober 2006
MK finaal - kokkuvõte
Minu jaoks oli see vastuoluline võistlus. Olin hooaja juba praktiliselt lõpetanud, teinud juba muud plaanid, kui viimasel hetkel tekkis võimalus Prantsusmaale sõita. Vaatamata minimaalsele ettevalmistusele otsustasin võimalust kasutada. Iga sekund taolistel maastikel ning sealses konkurentsis on kulla väärtusega. Tegin kokku kuus starti. Kaks jooksu (mis momendil enam mingit rolli ei mängi) õnnestusid hästi, kaks starti olid väga lootustandvad ning kaks jooksu kujunesid täielikuks katastroofiks.
Nii nagu ebaõnnestusin tormi tõttu katkestatud lühirajal ei suutnud ma edukalt ära kasutada ka uut võimalust. See maastik, eriti selle maastiku kujutamine kaardil, oli minu võimete jaoks selgelt liiga keeruline. Ma ei suutnud joostes kaardist mingit ülevaadet saada. Pidevad seisakud ja jalutamine ei päästnud mind vigadest. Kui esimesel lühirajal kulus 4,3 km läbimiseks 58´ siis reedel kulus 4,1 km katmiseks 43´. Mul on kahju, et ma ei suutnud leppida tõsiasjaga, et ma ei suuda sellel maastikul kiiresti liikuda ning tegin 4 ja 12 KPga rabistades saatuslikud kaared, mis jätsid mu MK punktidest kaugele. Olen emotsionaalne persoon. Mõni eluseik võib mind enne võistlust niivõrd segadusse viia, et võistlusteks keskendumine muutub keeruliseks. Kahjuks läks lühirada paljuski minu personaalsete dilemmade nahka. Seda on varem juhtunud ning võimalik, et juhtub veel. Pean leidma oskuse need teemad võistluse ajaks isoleerida.
Ärajäänud lühiraja kaart
Lühiraja kaart
Päev hiljem startisin koos maailmameistritega (Thoresen, Salmi, Bührer, Puusepp) VIP võistlusel. Joosti lühiraja maastikul värskelt lõppenud teatega samal rajal (1 ja 3 vahetus). Kaotanud lühirajal igasuguse eneseväärikuse suutsin nüüd teha väga korraliku soorituse. Kolmas üritus samal maastikul oli väga lootustandev. Läbisin raja 48´ (kaotasin 30´´ Thoresenil, kes kasutas ära minu eksimuse eelviimase KPga), mis oleks teatevõistlusel olnud väga korralik tulemus. Õnnestumiste hulka loen ka lühiraja eeljooksu.
Teate kaart
Kahju on mul sprindist ja tavarajast. Jooksin mõlemal võistlusel väga häid sektsioone, tegin sooritust millega võib konkureerida 20 parema hulka. Veel ei suutnud ma neid võimalusi realiseerida. Eriliselt kahju on mul sprindist, kus üks arusaamatu viga (vt. sprindi juttu) maksis koha 30 parema hulgas. Tavarajal tegin ühe rumala ja ühe ebaõnnestunud teevaliku. Vead, mis ma tegin raja teisel poolel olid paratamatus. Ma lihtsalt ei suutnud sealsel maastikul paremini orienteeruda. Enne saatuslike vigasid jooksin stabiilselt 20 parima hulgas. Mõlemad jooksud sisendasid minusse veendumuse, et kodusemal maastikul on mul võimalus paremaid kohti saavutada. Füüsiline tase on juba momendil selleks valmis, nüüd on vaja teha tööd tehnika kallal.

Võistlus oli väga kõrgetasemeline. Ilma tõttu kaotas olulisuse lühiraja eeljooks ning loobuti sprindi kvalifikatsioonist. See tähendas, et igas finaalis oli joonel üle 80 mehe, kusjuures suured o-maad kuue mehega. Usun, et kõik tulemused esimese poole sees on kõrge väärtusega. Seda enam tahaksin esile tõsta Markuse suurepäraseid sooritusi. Peale selle, et „noor“ oli super reisikaaslane andis ta mulle oma keskendumisvõime ning korralike sooritustega piisavalt mõtteainet. Võin vist julgelt öelda, et mina olin sellel reisil rohkem selli rollis, kui Markus. Ma ei suuda meenutada, et mõni teine Eesti meesorienteeruja oleks 20-aastaselt kaks korda MK-l 30 hulka jooksnud. Võib julgelt öelda, et Markus on peale seda turneed o-maailmas aktsepteeritud tegelane, sellel faktile lisas kangelane väga rasvase punkti bankettiga:)

MK finaalis tõusid esile mitmed huvitavad aspektid. Eriti kõnekas oli meeste tavarada, kus praktiliselt terve esikuuik tuli metsast välja mitmemehelistes rongides. Nõudlik maastik ning väärtuslikud MK punktid panid mõne mehe väga raske valiku ette. Samas on väga raske ette kujutada kuidas võrdsed atleedid peaksid leidma eraldi liikumisteed. Topelt liblikas? Võimalik. Suurem stardiintervall? Kahtlen. Pigem tuleks see teema vaikselt ära unustada. Mida treenitumaks muutuvad atleedid, seda rohkem saab koosjooksmist olema. Minu nägemuse järgi IOF isegi soodustab koostööd – lühike stardiintervall, minimaalne liblikas, lihtne rada (mis on kõige saatuslikum, lihtsalt ei leidu võrdseid teevalikuid). Ma olen veendunud, et enamus tippe ei ripu lihtsalt „konksus“, kuid keegi ei ole valmis ka võrdsete heitluses liigselt riskima. Samas Prantsusmaal tunnistas Novikov, et Thierry järgi joostes ei olnud ta võimeline oma tööd tegema. Ütles, et õppis meistrilt. Lühirajal oleks usin õpilane õpetaja peaaegu seljatanud. Teine huvitav tähelepanek oli, et kõik suured meistrid ei suuda terve hooaja teravas vormis olla. Olla võitja maist oktoobrini on suhteliselt keeruline. Paljud tipud vajusid kohati väga sügavale keskmike vahele (nt. E. Wingstedt). Ka mina tundsin, et kolm tiitlivõistlust hooaja jooksul on selgelt liiga palju. Lihtsalt ei suuda olla piisavalt näljane. Ja ilma selleta ei tule ka tulemust.
Auvergne vulkaanide vahel lõppes senise MK sarja kuulsusrikas karjäär. Alates järgmisest hooajast korraldatakse tipporienteerujatele spetsiaalne sari, mille jaoks kasutatakse juba eksisteerivaid võistlusi (nt. O-Ringen, O-Festival jne). Prantsusmaal peeti viimane täisprogrammiga MK sarja etapp (selle koha täidab siiski iga aastane MM). Kas see on õige muudatus? Kuna enamus etappe toimub Skandinaavias siis majanduslikult läheb sarjast osavõtmine kindlasti lihtsamaks, samuti peaks maastikud meile paremini sobima. Samas kaob võimalus MK raames joosta tundmatutel ja eksootilistel maastikel. Eks, seda vajadust peaks tulevikus rahuldama MM.
05 oktoober 2006
04 oktoober 2006
MK finaal - sprint
Sprint. Chateau de Theix. rada 3,0 km, 110 m tõusu, 25 KP
aeg 19.09, 45. koht, sls 179/186

Ma ei ole ammu nii mitmekülgset ja huvitavat sprindirada jooksnud. Pigem oli tegemist jälle lühikese lühirajaga. Juba enne starti oli teada, et korraldajate ennustatud võitjaaeg (14´, Therry võitis 16´) jääb välja jooksmata. Minu eesmärgiks oli tehniliselt puhas jooks. Teadsin, et ei suuda füüsiliselt kedagi hirmutada. Raja esimesed lõigud kulgesid hästi. Pikk etapi lahendasin õieti (ega seal muud lahendust olnudki). Samas juba esimesel tõusul oli tunda, et nende jalgadega imet ei tee. Esimesed ebakõlad kaardiga tekkisid teel 5 KPsse. Põhjapoolne lage oli väga imelik sümbioos metsast ja lagedast, lisaks oli seal uus aed mida kaart ei kajastanud. Kompassi abiga suutsin siiski enam-vähem õiges suunas edasi kulgeda. Kui enamus rajast kulgesin eesmärgi päraselt (olid väiksed ebakõlad 12 ja 13 KPga) siis peale ligi 50 meetrist tõusu 18KPsse hakkas silme ees virvendama. 18KPs tegin kohe rumala kaare, lugedes KP objektist allpool olevaid kive (mida ei olnud kaardil!) juba kiviaiaks. Õigele kõrgusele jõudes olin juba kiviaia vales otsas. Võimaluse MK punkte teenida kaotasin 21 KPsse. See oli täiesti arusaamatu viga. Ma ei suuda momendil teatud episoode meenutada! Uskumatu! Tean, et läksin KPst välja paremale. Edasi on ainult udu...uuesti ärkasin, kui olin valede kivide vahel tiiru ära teinud. Lõpuks vajus pulss vist piisavalt alla, et suutsin enda paika määrata. See rikkus selle jooksu. Ma ei ole veel vaheaegu näinud, kuid ega mul siiski midagi suurt kaduma ei läinud.
Tunnen, et ma ei suuda joosta piisavalt agressiivselt. Olen liiga alalhoidlik ja kontrollin asjatult palju (eriti tihti vaatan käelegendi). Tundub, et paljuski joostakse viimase riski piiril, kui on KP siis võetakse ja lennatakse edasi. Ei mingit peenutsemist. Toorelt peale ja minema.
Täna olin kohati hädas ka 4000 mõõtkavaga. Osa asju saabus liiga kiiresti. Usun, et mõned vead olid just seotud sellega, et lugesin liialt kaarti ja vaatasin legendi, selle asemel, et maastikul objekte otsida. Tihti olin üllatunud – oih, ma juba siin!
Markus saavutas fantastilise 29. koha ning tõestas veelkord, et minusugused „diislid“ süüakse varsti (sprindi)koondisest välja. Arvestades konkurentsi ning nülitud skalpe oli see tema poolt väga lootustandev esitus.
Homme tavarada.
03 oktoober 2006
MK finaal - TORM
Aga raja lõpetas kolm meest - H. Johansen, K. Österbo ja skm. See kõik oli SAIGOONi treening.
Lühiraja finaal lükati edasi reedeks. Kahjuks starditakse siis MK seisu järgi, nii et kaotan oma hea stardikoha.
Metsas ei saanud aru, et ilm nii karm on. Hiljem kämpingusse jõudes tuli reaalsus ikka kohale...


02 oktoober 2006
Rattamaraton

Tartu rattamaratonil lõpetasin 87km 330-ndana. Metsa vahel oli selle koha peal isegi kerge sõita, aga kruusateedel paugutamiseks oleks vaja kilometraazhi kahekordistada. Tulemused
http://www.tartumaraton.ee/failid/File/rm_2006/rm_2006_87km_lp.xls

Rattahooaja lõpetasin Kõrvemaal Sportlandi Rattamaratonil. 38km tundus lausa sprindina. Aega kulus tühised 1:19. Esimest korda sain startida eliidiga ühelt joonelt ja 4 km õnnestus Maasikmetsa tagaratast jälgida. Finishis hingas Lauri peaaegu kuklasse. Tulemused
http://srv.jalajalg.ee/korvemaa/index.php?id=7


MK finaal
Rada 4,2 km, 19KP, aeg 33.33, 12. koht.

Üritasin joosta võimalikult kindla peale. Olles siinsetel maastikel teinud ainult ühe treeningu ei osanud ma enne starti väga midagi oodata ega karta (äkki see oligi parim lahendus). Jooksin väga hea alguse. Olin ilusti kaardis, suutsin tempo hoida sobival tasemel. Esimest korda lõikasin näppu 6. KPga. Ei usu, et ringi jooks ennast palju õigustas. 8. KPsse oli raja raskeim lõik, alustades kaljuronimisest, enne teele jõudmist, kuni lahtiste kividega kaetud nõlval jooksmiseni. 12. KPsse jooksin liiga otse ning jäi mitmel korral okaspõõsastesse kinni. Raja lõpus tegin ka kaks konkreetset kaardilugemis viga. 14. KPsse lugesin kaljusid valesti ning üritasin kaljuga lohust KPd võtta. Väike seisak päästis suuremast veast, kuid lisatõus oli tõsiasi. 16. KPd läksin liiga kergekäeliselt püüdma. Kokkuvõttes normaalne sooritus. Kuna ma ei ole varem tiitlivõistlustel lühiraja finaal pääsenud siis oli see selgelt kordaminek.
Ööralli
Ei tea, kas Andreas jt. on meie blogi artiklite taseme nii kõrgele ajanud, et jutte nii vähe ilmub. Igatahes püüan allolevaga esitada väljakutse kõigile anda kasvõi lühiülevaade oma huvitavatest sportlikest tegemistest - kirjutage vähemalt 2 lugu kuus oma tegevusest. Uskuge, kui palju lihtsam on pime sügis-talvine hooaeg niimoodi mööda saata :) Niisiis:
15. septembri õhtu Tallinna Botaanikaaias. Eesti kõige kreatiivsem o-võistluste korraldustiim SK Tallinna kompass korraldas Ööralli. Teatevõistlus, kaks liiget, neli vahetust. Tammedest osales kaks meeste võistkonda. Rajad olid super. 4 erinevat maastikutüüpi - 1.linnalähedane männimets tiheda teedevõrgu ja mikroreljeefiga, 2. Järsk nõlv halva läbitavuse ja orvanditega, 3. Rabamaastik rohkete turbaaukudega, 4. Pargimaastik botaanikaaias.
Esimene vahetus oli minu. Esimene pool kulges mikros teeradu ja tippe lugedes, teine pool järsul nõlval teevalikuid tehes. Sellega kaotasin ka veidi, kuna jooksin kõik otse. Kolm KP-d ka botaanikaaias ja vahetus Laurile.
Minu teine sooritus läks täkkesse. Jooksin rabas veidi ületempos, aga suunda hoides sain helkurile hästi pihta.
Tulemuseks saime endale ilmselt selle hooaja raskeima auhinna, mis orienteerumisvõistlustel jagatud on. Kahju, et Jürgen jala väänas ja Tammed Extra konkurentsist välja langes.
1. 2 Tammed Vip(Tammed) 01:42.29 Erik Aibast 00:29.31( 1) Lauri Malsroos 22.19[ 3] 00:51.50( 1) Erik Aibast 17.11[ 1] 01:09.01( 1) Lauri Malsroos 33.28[ 2] 01:42.29( 1)
2. 3 Loorits/Lahtmäe(Kape) 01:57.06 Lauri Lahtmäe 00:36.07( 2) Neeme Loorits 19.46[ 2] 00:55.53( 2) Lauri Lahtmäe 20.53[ 2] 01:16.46( 2) Neeme Loorits 40.20[ 3] 01:57.06( 2)
3. 6 Elisa(-) 02:14.51 Martti Kuldma 00:36.21( 3) Tarmo Klaar 23.59[ 5] 01:00.20( 3) Martti Kuldma 30.54[ 9] 01:31.14( 3) Tarmo Klaar 43.37[ 6] 02:14.51( 3)