24 jaanuar 2011

Paaristõuge par excellence

1:53:02 32,7km AVG130

Kust sellise masina leiab?

Tabu

See teema on osavalt maha vaikitud aga ma ei suuda seda enam endas hoida. Keha läheb põletikku kui nii palju saladusi sinna sisse peita.
Juhin tähelepanu kirurgilise täpsusega joonistatud Harku ringi 13ndale kilomeetrile

Aastalõpuvõistluse 3. vahetuse rada.

Tulemused

22 jaanuar 2011

Elan, aga mis elu see on?

Jalg paraneb, aga aeglaselt! See nädal oli sportlikus mõttes planeeritud sündmusterohke. Kahjuks ei lubanud jalg startida teisipäeval suusavõistlustel ja neljapäeval-reedel Tartu sisekergejõustiku MV-l. Need oleks meeleolukad stardid olnud. Elu esimene 15km klassikat, elu esimene 800m, elu kolmas 3000m. Lõbus... oleks olnud.
Selle lõbu asemel on koodsõnaks saanud paaristõuge. Igal hommikul rajale ja annan nii palju kui jõuan. Alguse asi. Kolmapäeval jõudsin napi tunni teha. Nüüd läheb juba märksa pikemalt. Tore on uusi asju proovida. Oleks vaid joosteski areng nii kiire. Kahju ainult, et maratonil starti ei pääse.

16 jaanuar 2011

EMV 15km klassikalises

Sellise pealkirjaga sissekanne oleks pidanud siia ilmuma tuleva teisipäeva õhtul. Nimelt oli mul plaanis sõita olümpiavõitja ja maailmameister Andrus Veerpaluga võidu tema põhidistantsil. Distantsil, kus viimase kümneni jooksul pole teda tiitlivõistlustel võitnud mitte keegi. See oleks tõenäoliselt olnud minu ja paljude jaoks viimane võimalus temaga võidu sõita. Kahjuks ei soosi saatus nõrgemaid. Neljapäeva õhtust alates on mul kõndimisega suuri probleeme. Olen vigastatud. Taas. Teist korda juba aasta jooksul. Liiga tihti!!!
Probleem sai alguse näiliselt tühisest asjast (nagu pahatihti ikka). Nimelt oli pesu jäänud suusasaapa vahele kuidagi kortu ja terve treeningu muljus natuke jala peale. Algul seda ei tundnudki, trenni teises pooles lausa häiris. Üritasin küll saabast kohendada kuid tegin seda hooletult. Kuna probleem tundus tühine, sõitsin trenni rahulikult lõpuni.
Järgmisel tööpäeval andis muljutud koht endast märku. Aga ainult teatud liigutusi tehes ja üldiselt ei häirinud üldse. Õhtuses treeningus aga muutus kõik. Olin jõudnud ära joosta kaks seeriat lõike kolmest, kui jalg lõdvestaval sörgil endast korralikult märku andis. Peale kolmandat seeriat oli asi juba päris tõsine. Hakkasin kodu poole sörkima.
Mõneminutuse sörgi järel ei suutnud enam jalale toetada. Jooksmine oli võimatu, kõndimine väga keeruline. Olin õhukeselt riides, higine, koju oli 3km. Liibasin koduni umbes 40 minutit. Väga valus oli.
Õhtu otsa hoidsin jääd peal ja jalga üleval aga hommikuks polnud muutunud siiski midagi. Terve järgmine päev läks Ibumaxi tähe all. Ka järgneval päeval polnud midagi muutunud. Õnneks sain päeva peale spetsialisti jutule.
Ja spetsialist tegi imesid! Majja sisenedes ei suutnud ma kõndidagi, välja kepsutasin nagu noor põder. Muljutud koht oli nii umbes, et ei saanudki töötada. Tunnise töötlemise peale sain jala taas tööle. Kogu ala on veel väga valulik ja lihas korralikult kannatada saanud aga tõenäoliselt olen õige peale jälle töökorras. Kahju ainult, et suusasõit sõitmata jääb.
Pildil suunab punasest kastist väljuv joon umbes-täpselt valu epitsentrisse.

07 jaanuar 2011

Võit!

Hiljuti sain väljakutse millele oli raske mitte vastata. Soomlasest klubikaaslane Samuli väitis, et teda pole ükski orienteeruja suusarajal veel võitnud. Mitte, et ma temas kahelnud oleks aga tervislik konkurents on ju progressi võti. Asi jäi tookord sinna paikka. Tema on Finlandiahiihtol olnud 17. Mina Tartu Maratonil 72. Taseme vahe! Pole midagi vaielda.
Läinud pühapäeval sain sõnumi, et neljapäeval 06.01.2011 olen kell 12:00 Alastaro suusarajal Maakuntaviesti stardis. Distantsiks 5km klassikalises sõiduviisis. Meeskonnaks Liedon Luja II. Oponendiks Liedon Luja I tiimis Samuli Salmenoja. MS Parma mitteametlikud meistrivõistlused. Klubi foorumis sain hääletusel 8 häält Samuli 6 vastu. Samas sai kolmas klubiliige Sami 12 häält. Suur toetus lõi aga noorel poisil kõhu lahti ja starti ta ei tulnud.
Duell tõotas tulla võimas. Valmistusin nii, kus suutsin. Jooksin tempokrossi, suusatasin pika otsa. Salaja aga suusaotsade sisse tegin ka mõned kiirendused. Tunne oli hea, olin võidus kindel kui ainult suusa toimima saan.
Võistluse eelõhtul käisin alevi peal suuski tegemas. Mu enesekindlus löödi kõikuma kui nägin kuidas hooldemees on konkurendile ette valmistanud mitu paari suuski. Lisaks vaatasime eelneva aasta tulemusi ja spekuleerisime kui palju suusatajatele kaotada võiks. Lisaks veel mälestused viimasest suusavõistlusest, mis lõpped kolmepäevase kopsutükkide köhimisega ja oligi tulemus käes. Ma kartsin!
Ma polnud ammu sellisel võistlusel käinud ja mitte kordagi veel soomes. Asi on kõrgemal tasemel, kui ma oma noortevõistlustest mäletan. Meeletu askeldamine ja määrimine. Ja siis mina oma ühe määrde ja ühe suusapaariga seal keskel. Öine lumesadu ja kerge tuisk külvasid korralikku segadust. Määrimine oli sama raske minu ühe määrde ja konkurentide 20 määrde puhul. Kummaline on see, et kui muidu töötavad mu suusad 7 päeva nädalas, siis alati kui peab võidu sõitma on pidamine läinud. Murphy? Ei tea. Igatahes ei saanud ma oma suuska kuidagi pidama, ka laenatud tippmäärete abiga. Starti tuli minna teadmises, et tuleb erakordselt ebamugav sõit. Stardipositsioon oli mulle antud ebanormaalselt halb - Tagareas, väliskurvis.
Stardist pandi minema erakordsel kiirusel. Andsin täiest jõust aga kõik kaugenesid. Müstika. Esimesel tõusul osa seltskonnast rahunes ja vahetasin oma viimase positsiooni tugevate paaristõugete abil 12-13 koha vastu. Ees oli ca 20m kaugusel Samuli selg ja see tuli kinni võtta. Kiirendasin sihikindlalt kuid siis hüppas kõrvalrajalt mulle ette kaks meest ja olingi karbis. Samuli libises eest. Järgmisel tõusul selgus, et üks eessõitjatest üritab paaritõugetega rada läbida. Jooksin tast ohutuse mõttes mööda. Sealt järgmisel tõusud skalpeerisin Estili stiili kasutades veel ühe mehe ja taas terendas ca 20m kaugusel Samuli selg. Läksin ründele. Umbes kilomeeter hiljem oli ta käes. Hetkeks mõtlesin, et kas peaks nüüd passima ja lõpus kiirendama aga nii hea hoog oli sees, et jätsin ta kohe seljataha. Olukord oli kontrolli all. Silmanurgast nägin, et seljataga on grupp aga keegi ei hinganud ohtlikult kuklasse. Seda kuni viimase suurema laskumiseni kui üks mees must ootamatult mööda libises ja juhtohjad enda kätte võttis. Umbes kilomeeter enne lõpu tuli vastu raja raskeim tõus. Kahjuks jäi minust mööda tuisanud sportlane minu jaoks seal liiga aeglaseks ja meid sai kinni ka juba vahepeal maha jäänud Samuli. Rongis laskusime suusastaadionile. Kõik andsid endast maksimumi. Pool suusapikkust minust ees oleva suusatajaga pidasin küll veel lahingut, kuid silmanurgast veendusin samal ajal, kas olen võitnud sõja. Olin! Orienteeruja, kes polnud veel orienteerujale suusarajal kaotanud, kaotas orienteerujale. Hea meel oli!
Aega kulus 5km peale 14:39, koht oli esimesel vahetusel 8. Võitjast jäin maha 1:20 (palju raisk). Lahe võistlus oli. Keskmine pulss 166 ja maksimum 177. Uskumatult väiksed numbrid. Sellise rabelemise peale võiks küll suuremad olla. Ju siis polnud minu mootori jaoks piisavat tõusu Alastaro kandis.

Olukord ca 500m enne lõppu. Nr 51. Mika Kilpeläinen, nr 201 Peeter Pihl, nr 81 Samuli Salmenoja.