30 oktoober 2005

ca 50 tegemata tundi!!!

Tõmbasin ka täna siis sellele hooajale kriipsu peale kuigi olen mõtetes juba mõnda aega uues hooajas, tegudes ühe nädala!
Kuna eelmine aasta põhimõtteliselt ei teinud ma jaanipäevast novembrini trenni, siis oli hooaja algus raske. Tuli võtta väga ettevaatlikult. Üle 40 minuti järjest joosta ei saanud kuna põlved ei kannatanud ära seda. Jalad olid nõrgad! Seega alustasin hooaega jõutreeningutega, et vaikselt jalad jooksuvalmis seada ning kergete lühikeste sörkidega 2 korda päevas kui võimalik. Esimesed kaks tsüklit läksid selle alla, siis olen vaikselt valmis.
Edasi läks kõik mahu ja kiiruse tõstmise tähe all aga krahh oli kiire tulema. Käisin ühel haigel tütarlapsel külas 30 minutit ja oligi olemas - 1 nädal voodis, 1 taastumiseks. Talve lõpul ,vahetult enne võistlushooaja algust oli veel nädalane paus seoses mao ülihappesusest tingitud kõhuvaludega. Aasta jooksul oli 3 kõhuvalude tsüklit enne kui välja slegitasin, et mis seda põhjustab ja kuidas seda vältida. Igatahes toitumine on kõige alus nagu ikka!
Edasine treening läks plaanikohaselt kuni juuli keskpaigani, kus tuli treeningpaus seoses ühe matkaga ja peale matka alguse saanud puusavalud, mis ei lasid trenni teha kuskil 25% ulatuses plaanitust. Selle alla läks ka kogu suvelõpu ja sügisene võistluste rivi. Ei ühtegi head jooksu!
Võistluste poole pealt oli aasta kesine. Viga oli ilmselt ka selles, et läksin liiga panema. Vead rikkusid peaaegu et kõik jooksud. Paremateks jooksudeks hooajal olid Jukola, EMV sprint, Balti teade, Jüriöö. Rohkem midagi eriti meelde ei tule. Teatejooksud tulid kõik hästi välja kui Tiomila fiasko välja ärvata! Kesise vormi kohta mõistlikud jooksud veel EMV pikal ja taval.
Läbikukkumised olid EMV lühi (kõige suurem läbikukkumine üldse!), Ilves 3. Rohkem selliseid suuri jamasid meelde ei tulegi praegu.
Hea meel on veel, et sain teha mitmeid jookse eestist väljas! Eriti hea meel on 8 jooksu üle soomes ja 2 üle rootsis! Need õpetasid rohkem kui aasta eestis kindlasti. Järgmine aasta peab kindlasti üritama vähemalt 15 jooksu skandinaavias tegema! Ets kae mis sellest plaanist välja tuleb!
Uueks hooajaks on planeeritud 500 tundi. Alustan ikka jõutrenniga jõuludeni, siis suusataks kui võimalik on, ja siis hakkaks jooksma. See on jämedalt öeldud. Maastikujooksu osakaalu tuleks tõsta treeningutes. Koos o-võistlustega on mul 70 tundi aasta peale seda. See on ülemõistuse vähe. suurt suutäit ei võta aga 110-120 tundi võiks ikka teha. Kahjuks siin tartus õhtuti jne ei ole võimalusi seda teha, kui just lund maha ei tule omajagu.
Ma ei oska midagi enam kirjutada, ärapanija võtab keskendumise ära. Järgnevalt siis minu hooaeg numbrites ja tabelina. Jõu ja jooksutehnika peaks kuidagi laiali lammutama vist, aga ets kae seda.

Jooks 234,1
Maastikujooks 70,65
Suusatamine 39,6
Ujumine 16,5
Jõud ja JT 22
Muu 18,3
KOKKU 400,7 h
ca 3991 km

27 oktoober 2005

450 tundi

Plaan oli tehtud 500 tunni peale. Reaalselt sai tehtud 450 tundi. Varem ei ole ma nii palju harjutanud. Samas oli edasiminek ka tulemustes. Allpool tagasihoidlik analüüs.

Lõppenud hooaeg oli stabiilne ja arengus samm edasi. Püsisin terve ettevalmistushooaja tervena (va. talvine põlvetrauma, mis treeninguid oluliselt ei takistanud) ja suutsin 85-90% osas plaanitu ellu viia. Täistabamust takistas saavutamist peamiselt tööga seotud probleemid (nt. talvistes laagrites ei saanud täisprogrammiga osaleda ) ja kerged haigused.
Hooajaks oli seatud mitu eesmärki – muutuda stabiilsemaks orienteerujaks, olla konkurentsivõimeline tavaradadel, pääseda MMil A-finaali ning joosta stabiilselt suurtel välisteadetel. Kindlasti saavutasin ma selle hooajaga teatud stabiilsuse. Usun, et selle kõige paremaks tõestuseks on neli individuaalset medalit EMVlt ja õnnestunud teated (va. EMV). Siiski tuli hooaja jooksul piisavalt alla neelata ka mõrutaid suutäisi, ebaõnnestusin mitmel olulisel võistlusel (nt. BMV tava, Põhjamaade MV ja CISM). Ebaõnnestumiste peamised põhjused peituvad jätkuvalt orienteerumistehnikas ja vaimses võimekuses. Väljaspool Eestit ei suutnud ma joosta ühtegi head tavarada. BMVl rikkusin hea jooksu ühe suure tehnilise praagiga, NOCil ja CISMil aga olin lisaks tehnilisele saamatusele ka füüsiliselt hädas. Kuna EMi tavarada on algaval hooaja üks peamisi eesmärke siis üritan talvistes treeningutes neid nõrkusi leevendada. Kolmas suurem eesmärk sai 50 % osas täidetud. Kannan endas veendumust, et parema aklimatiseerumise (varasema kohaloleku) korral oleksin olnud valmis ka MMi lühiraja eeljooksust edasi pääsema. Sprindi eeljooksust edasipääsemine oli kergendus, kuid juba Västeråsis nägin, et oma tasemega kuulun A-finaali jooksjate hulka. Enam ei ole A-finaali pääsemine omaette eesmärk vaid vahend, mis aitab seada uusi sihte (koht A-finaali esimeses pooles). Viimase suurema eesmärgi täitmine oli kõige lihtsam. Õnnestunud klubivahetus ja Roosti o-elule omane mõnus atmosfäär andsid väga positiivse laengu. Viis Roslageni eest joostud teatevõistlust võib kindlasti kordaminekute hulka lugeda. Mul ei õnnestunud küll kordagi väga säravalt joosta, kuid usun, et klubi seisukohalt oli need jooksud pigem head, kui keskmised. Varasematel aastatel ei ole ma Skandinaavia suurtel teadetele sarnaseid jookse teinud. Kui see aasta suutsin liidritele pikalt konkurentsi pakkuda siis järgmine aastal tahan üritada ka väiksest „hitti“.
Eelmise aasta parimad stardid (kronoloogilises järjekorras) - EMV lühi, MMi testid, sprindi eeljooks MMil, MMi teade, EMV tava, 25manna. Need olid stardid millega jäin rahule. Suurimad fiaskod (jällegi kronoloogia) – Ilves3 II päev, BMV tava, EMV teade, NOC tava, CISM tava/teade, MMi lühiraja eeljooks, EMV pikk. Kurat, paska on ikka rohkem. Tavaradade probleemist oli ülevalpool juba juttu. Lisaks sellele on mul kohati raskusi enda ohjeldamisega, kipun hirmsasti ründama, sekundeid kärpima. Reeglina tähendab see käigupealt plaani muudatusi, mis enamuses lõppevad suurema veaga.
Lisaks õnnestunud talvisele ettevalmistusele olen väga rahul suvise treeningperioodiga. Vaatamata tingimustele (töö kõrvalt, ilma laagriteta) võtsin ma sellest maksimumi. See väljendus kõige paremini MMil ja EMV taval. Lisaks suutsin ma oluliselt tõsta oma jooksuvõimekust. Olen nüüd kahe aasta jooksul oma füüsilist taset võrrelnud kahel rahvajooksul, Harku järve (6,4km) ja Sügisjooksul (10km). Kuigi Harkus läks võrdlus viletsa rajatähistuse tõttu tuksi (vaheajad näitasid progressi) siis Sügisjooksul parandasin aasta vanust tulemust 50 sekundiga, uus 10 km mark on 34.19 (usun, et seda on veel võimalik u. 60´´-90´´´jagu kärpida). Eesmärk on joosta 32.59 siis pidi üks edukas ärimees oma rahakoti rauad avada , seega profikarjäär 1.20 kaugusel:)

Faktid –

jooks (tee) – 285,8 h
maastik (maastikujooks + orient. trennid) – 51,1 h
võistlus – 43,9 h
suusk – 30,7 h
ÜKE – 16 h
jooksuharjutused – 5,85 h
muu (ujumine, saalihoki, koss, vutt, üks jalgratas) – 16 h

trennikordi – 351 (täispuhkepäevi 57; haiguse päevi 5)
võistlusi - 47



Minu jaoks numbrid korralikud. Rohkem oleks pidanud jooksma maastikul. Samuti jooksuharjutuste osakaal võiks olla suurem. Eks, tavaradade probleem ongi siia maetud. Jõudud jääb väheks, eriti rasketel maastikel. Kahe kuu jagu on täispuhkepäevi, usun, et parema elukorraldusega oleks võimalik osa neist meeldiva treeningu täita. Arenguruumi on.

Intensiivsus –
ae2 (110-125) 35h
ae1 (125-148/150) 305h
mx (148/150-170) 60h
an (170-...) 50h



Arenguruumi on selgelt segarežiimi treeningutes. Väike mõtetera M.Alaverilt „Südame funktsionaalse võimekuse arendamiseks on kõige tootlikumad tempotreeningud ehk kestvustöö segarežiimis. Seda kasutas intuitiivselt Veerpalu küllaltki palju. Nüüd, kui teadlased on tempotreeningute mõju ära tõestanud, kallutan ma julgelt kogu võistkonda antud suunas. See pole eksperiment.“

Uue hooaja plaan 510 tundi. Peaeesmärgid EM, MM ja võimalikult palju Aadlit „karistada“ (Selgelt kõige ambitsioonikam ülesanne. Tammede rahvatarkus - võidad Aadlit, võid Eestis võita kõiki)

Jään huviga teie hooaja kokkuvõtteid ootama.

P.S. Erik võiks oma paari aasta taguste treeningpäevikute sisu avaldada.

24 oktoober 2005

micr-O

I ring rada 3,27km 12 KP aeg 18.49


Algus konarlik. 1 KP juures raskusi teeklasside eristamisel, kompass aitas hädast välja. 3 KP tundus nii lihtne, et kaardilugemine jäi tahaplaanile. Peale 10 sek. seismist sai pilt selgeks. Edaspidi olin hoolikam. Kohati 10000 kaardi pealt raske asju välja lugeda.

II ring micr-O rada 1,26km 10 KP aeg 10.21


Minu jaoks oli 5000 üleminek raske, kohe magasin õige teerist maha ja ronisin üle mäe. Mind häiris, et 5000 oli suurendatud 10000, eriti segadusse ajas 4 m. kõrgusejoon. Kuigi üritasin olla tähelepanelik siis plaan oli pikalt mitte seista. Kokku võtsin kolm valet KPd samas jooksukiirusega edestasin teisi ligi 2´. Olin ainuke H21 võistleja, kes sai üle kahe trahvi samas ajaliselt olin ma selle lõigul kiireim (koos trahvidega). Kui pea ei võta eks siis peavad jalad töötama.

III ring rada 1 km 4 KP aeg 6.33

Viimasel ringil ei eksinud. Puhkehooaeg andis eriti tunda tõusudel. Ülearu vahule ennast ei ajanud, kuid kindlasti ei olnu see kerge jalutuskäik.

Hea kogemus. Arvestades asjaolu, et Skandinaavias levib see distsipliin hoogsalt siis tasub kasutada igat võimalust, et oma oskusi lihvida. Eriti minusugusel, kes kipub kauaks trahviringidele jääma.

23 oktoober 2005

Põrgu Ida-Virumaal

Sellise nimega võtaksin kokku 3 poolearulise tammede liikme aka Jyrgeni, Lauri, Peeteri ideed teha ca 90 km matk ilma pikemate pausideta Eesti ``tööstuspärandis`` Ida-Virumaal. 9.25 sõitis Aserist, kuhu jätsime auto,välja buss, mis viis meid antud matka alguspunkti, ajaloolisele Sinimäele. Sealt see kõik algas. Kell oli 10.49. Esimene tund Sinimäel ja selle ümbruses oli huvitav ja ajalooliselt hariv, sealt edasi võeti suund hiiglasliku Viivikonna karjääri poole. Vahepeal olime veel tunnistajateks mingitele päris tumedale ärile kuskil mahajäetud Viivikonna asulas aga õnneks meid sellega seoses ei kõrvaldatud. Samuti oli esimene mäe-finish mingi vana tuhahunniku otsas, mis oma 30 m oli kõrge kyll. Karjääri jõudes oli vaatepilt ikka võimas kyll. Mis aga hämmastas kõiki kolme, oli Eesti parima o-maastiku avastamine vanas karjääri osas, kus reljeef lihsalt lummav ning pinnas kivine nagu skandinaavias. Imeline. Ära sai ka veel nähtud jurakas ekskavaator, mis liikus nii vaikselt ja sujuvalt ja yllatavalt kiiresti. Edasi võeti suund üle raba Kurtna-Nõmme looduskaitse alale, kus ka esimene pikem söögipaus tekkis. Aega oli siis kulunud vist üle 5 tunni. Sealt edasi liikusime ainsa normaalse linna sealkandis, Jõhvi poole, kuhu jõudisme juba pimedas. Külastati kohalikku Rimit ja tehti pikim puhkus matkal, ca 30 min. Mina isiklikult sain jalga kuivad sokid ja elu tundus mõnus. Jõhvist võeti suund Kukruse mäele, sinna saamiseks pidime aga liikuma mööda Eesti kõige ohtlikumat teelõiku pidi, kus inimeste auto alla jäämine igapäevane asi. Meid siiski jumal õnnistas ja midagi ei juhtunud. Kukruse mäelt avanes imeline vaade nii Kohtla-Järvele, Jõhvile kui ka Kukruse külale. Jürgen teadis rääkida, et see mägi on keemiliste protsesside tagajärjel kunagi ka põlema süttinud. Kohalik Vesuuv.Üleval puhkasime natuke ja lahendasime õlut ning edasi oli plaanis minna mere äärde Valaste joale ja pankrannikut kaema. See plaanu luhtus, kuna välja oli ikka nii pime, et sittagi ei näinud. Otsustasime hoopis otse Kiviõli poole astuma hakata. Tagantjärele mõeldes oli see elu-päästev otsus. Enesetunne oli siis veel kõigil suht-koht mõnus, vaid mõned villid natuke andsid tunda. Mis siis ikka, suund Kohtla-Järve poole. See linn on ikka üks kuradi kole linn. 5% eestlaste juures ma ei imesta. Jõle pikk oli ka teine, läbikõnimine võttis ikka palju aega. Kell võis siis olla midagi 22 ja 23 vahel. Enne Kohtla-Nõmmele jõudmist saime veel lähedalt kaeda kuidas üks väiksem ekskavaator oma tööd teeb. Seal sai ka pilte tehtud, mis loodetavasti neti peagi üles saavad. Peale seda tegime pikema söögipeatuse. Alates sealt hakkas asi raskeks minema- jalad oli kanged, villid hakkasid üha hullemini valu tegema jne. Umbes kesköö paiku hakkasime edasi liikuma ning juba kaardile vaadates tundusid kahtlased kohad ees ootamas, kuid seda mis tegelikult tuli, me päris oodata ei osanud. Sisenesime Aidu kaevanduse suletud alasse, kuhu, nagu me hiljem teada saime, tavakodanikel asja ei ole. Seal aga rallitasid ringi Belass-tüüpi koletised, ehk siis suured kaevanduse veoautod, mis võiva kaaluda jumal teab kui mitukümmend ( sada?) tonni. Vahepeal möödunud vanakooli Kirovitśi tratktor nagi välja nagu mänguauto nende kõrval. Tee, mida mööda läksime, oli siuhke lai jurakas orus ja ilgelt sopane ning pidevalt voorisid mööda need beastid , ohtlikult lähedalt kusjuures. Tahtsime võimalikult ruttu siitkandist jehhat teha, kuid enne meid ikka üllatati veel korralikult. Nimelt arvas üks selle mölaka-juht, et teeb meie kulul nats nalja ja ilge pasaga tulles võttis suuna otse meile ning alles viimasel hetkel keeras ära. Me jooksime kabuhirmus hüpates peaaegu mingisse sopaauku. Petz hiljem tunnistas, et oleks peaaegu püksi sittunud. Kaevandusest väljumine polnud ka lihtne teema, kuna oli raske aru saada, kust üldse saab välja. Peale väikset sõimu mingilt venekeelselt asjapulgalt me siiski väljas aime ja võis kergendatult hingata. Minul aga oli nyyd juba laus-väsimus peal ja minna polnud ikka üldse vähe veel. Peale ca 4 km kõndi sundisin teisi peatust tegema, kuna jalad oli täiesti läbi, samuti hakkas matk ka vaimselt kurnavaks muutuma. Vana lohutaja Petz siis lausus, et pole hullu, meil on veel vähemalt 4 tundi minna. TPMV! Mina siia suren. Sealt alates algaski see, mille pärast on pealkiri põrgu-liikumine oli ikka nii vaevaline, väsimus hakkas juba üle piiride minema ning liskas kõigele oli süda ikka nii paha. Kiviõlisse sisenedes hakkasin kogema juba midagi võimasamat, kui valu ja väsimust. Nime ma selle asjale anda ei oska ning samuti ei soovita ma seda tunnet kellelegi. Teistel see-eest polnud minu arust olukord üldse nii hull ning see tegi olukorra veel nukramaks, kuna tempos ei tahetud palju alla anda. Lõpuks tuhamäe juurde jõudes läks tunne siiski nats paremaks.kuna tahe selle juraka otsa ronida oli ikka sajaga suur. 101m tõusu ja üleval me olimegi. Puhkus ja mõned pildid ning veel natuke puhkust ja tuligi hakata viimasele otsale asuma Aseri poole. Varem väljakäidud 12 km-st sai täpsemal mõõtmisel hetkega ca 17 km. Täitsa p......s. Kuna enesetunne oli kergelt paremaks läinud, otsustasime ``viimsele teekonnale`` minna. Plaan oli ära kannatada kuni suure teeni, kuhu oli ca 4 km ja seal puhata. Võin vist rahuliku südamega öelda, et need olid minu senise elu kõige pikemad kilomeetrid. Iga hetk kui ma arvasin, et enesetunne ei saa enam hullemaks minna, läks ta mõne minuti pärast hullemaks. Kuna ma polnud elu sees varem matkal käinud ning eelnev nädal haige olnud, siis imestada ei ole siin midagi, et ainult mina (enda arust vähemalt) nii koomas olin . Lõpuks suurele teele jõudes kukkusin lihsalt märjale ja külamale asfaldile pikali ja puhkasin. Kurb oli see,et ikkagi oli veel üle 10 km minna. Mitmed korrad tekkisid mõtted, et miks sellist enesepiinamist on vaja. Orienteerujate värk, mis muud. Kuna kilomeetrid ise ei lähe, asusime taas teele. Peale 2 km läbimist tuli Jürgenil pähe minu arvates päeva parim idee-jookseme. Jooksmine oli kõndimise kõrval ikka lausa pidu. Kuna aga teistel, erit Petzil, olid villid rängemad kui minul, siis pidime kõndima ka. Niiviisi vahelduvalt jõudsime Lenska maanteele, kust polnud enam palju Aserisse. Tegime viimase puhkuse, sai ka keha kergendatud, ning viimasele 5 km minema. Arvestades juba läbitud teed tundus see ikka sigavähe. Enesetunne oli ka juba oluliselt parem kui varem. Siiski suutis mu keha veel mind üllatada mingi 2 km enne lõppu, kui tekkis väsimuses veel kõrgem staadium kui kunagi varem. Iga väiksemgi seisak kaardivaatamiseks lõppes minu puhul põlvitamisega. Seda, et uni juba viimased 5 tundi peale surus, pole mõttet mainidagi-loomulik. Umbes 6.30 me siiski jõudsime Aserisse ja matka ametlik lõpp oli 6.58 auto juures. Elu kõige mugavam istumine võis alata. Au teistele meestele, kes väsimusest hoolimata meid siiski turvaliselt? (ise magasin) Jürri sõidutasid.
Päeva möödudes on juba olemine lõbusam, kuid sellist asja korrata ei tahaks. Matka peaks siiski nautima, kuigi ma olen jumala kindel, et seesugune kannatus ei jää kaugeltki viimaseks.

20 oktoober 2005

Hooaja lõpetamine

Teist aastat toimus juba esimesel korral legendaarseks saanud noorema põlvkonna orienteerujate hooajalõpu üritus. Seekordseks maandumispaikas said Jyrgen Einpauli residents ja Jyri mets ( loe lepavõsa).
Osadele algas kogu üritus juba tegelikult eelmine päev, kui Taanist saabusid meie o-tähed Annika ja Jyrgen ning osa seltskond Annika eestvedamisel suundus Tallinna linna peale. Ära käidi ka veel mingil kahtlasel peol, mis vähemalt minule jättis hea mulje. Aga nyyd õigest päevast. Minule ja Timmole algas päev sellega, et tuli minna varuma ``karastusjooke`` eesolevaks väikeseks orienteerumisürituseks. Egas orienteerujad sa hooaja lõpupeol hakkama ilma väikese metsas ragistamiseta, mis seekord tõesti kujunes parajaks murdmiseks. Sai siis Ülemiste Rimit natuke külastatud ning mõned joogid ostetud. Muule rahvale paistsime raudselt Soome turistitena, kuna kes muu ikka poest 4 kohvri õlle ja siidriga lahkub, muudest jookidest rääkimata. Kohale jõudes tervitas meid ees juba eelmise aasta tśempion Pihl, kes temale omaselt ``soojendusega`` juba alustanud oli. Kell näitas siis mingi 13.30 vast. Egas siis midagi ka asjad maha ja samuti ``sooja`` sisse lykkama ( tagantjärele mõeldes polnud just kõige targem tegu aga sellest juba edaspidi). Ilusaks yllatuseks leiti yhest toast koroonalaud, mis sai yheks õhtu peategelaseks. Vaikselt hakkasid ka juba teised kohale tulema. Ca 15.00-ks oli vist rahvas kõik kohal ja võis hakkata valmistuma õhtu üheks peasündmuseks: paaristeateks Jüri metsas. Enne veel loositi võistkonnad ning saatuse tahtel õnnestus minul saada paari Eesti-Taani naisvälejala Annika Rihmaga. Meie võitu võisid sel hetkel ohustada vaid paar kus võistlesid tiitlikaitsa Peeter ja salapärane Eva-Maria Ehala. See oli siiski laus-vale aimdus. Aga nyyd jooksu enda juurde. Plaanis oli seitse vahetust nii et mees alustab ja lõpetab. Stardipaugu kõlades tuli võimalikult kiiresti alla libistada purk õlut, mille yllatuslikult pani pika puuga kinni selle aasta komeet Eesti o-taevas Markus Puusepp. 33 päeva kainust olid temas ilmselt kõigist suurema janu tekitanud. Rajal said aga kiiresti kõik kokku kuna võss ei võimaldanud eriti eest ära jooksmist. Vahetused ise oli ca 1 km pikad, kusjuures rajal oli ka ``värskendus- joogi punkt ``, kus head ja paremat serveeris legend Tanel Taal. Lisaks tuli ka vahel teha veel lisaharjutusi nagu kätekõverdused, kükid jne. Otsustavateks said aga aja peale joodavad siidrid ja õlled, mis eri tähendustes murdsid mõnedgi mehed, allakirjutanu kaasa arvatud. Ametlikke lõpptulemused tulevad loodetavasti ka interneti kuid mitteametlikult võitsid selle katsumise Jaan Tarmak ja Nele Taba. Erit tõstaks esile just naisliikme südi sooritust, kes minu kahjumeeleks oli Annikast yle igas elemendis. Nagu enne starti aimata võis, kõik võistkonnad lõppu siiski ei jõudnu.
Üllatuseks olid sunnitud katkestama ka enne starti suuri sõnu öelnud ja minulegi kõige kardetumana tundunud võistkond Pihl-Ehala. Ju tabas Peetrit sama häda mis minulgi elu päris raskeks tegi: soojendus sai liiga võimas! Tagasi suundusid enamus võistlejad kahe autoga. Vaid kõige kõvemad otsutasid ka veel kerge lõdvestuse teha, mille hulka kuulusid sõbralikud maadlusmatśid (loe püherdamised) suvalisel kartulipõllul ning lisaks veel mõned geniaalsed lükked, mis jätaksin siiski asjaosaliste teada. Enne pimedat jõudsid siiski kõik villase tagasi ja pidu läks lahti täie hooga. Koroona, saun ja tequila said tõmbenumbriteks, milledest keskmine ka mõnedele saatuslikus sai. Negatiivse üllatuse vormistasid kolm naiskodaniku, kes juba varaõhtul peolt lahkusid. Ei sa mina aru mida neil paremat leida oli. Suurtemate vahejuhtumiteta kestis pidu kuni öötunditeni kuni mingi aeg lihtsalt inimesed ära väsisid ja magama läksid. Järgmine hommik sai vahetatud erinevaid põnevaid jutte, kes mida eelmine õhtu korda oli saatund.Osadel toimus veel kerge trenn (mõnedele 23 km) ning koju ära mindigi.
Loodetavasti ei unune see õhtu asjaosalistel veel niipea meelest. Kuulujutud juba käivad et jõulude-aastavahetuse aegu on oodata uut põnevat üritust. Eks näis mis saab.

16 oktoober 2005

Viis viimast

Viis (5) viimast

Augusti lõpu heast füüsilisest vormist (EMV tava medal, 34.30 alistamine Sügisjooksul), ei olnud septembri kekspaigaks palju enam alles. EMV pikk rada tõestas seda väga ilmekalt. See tõttu tõstsin septembris väheke treeningumahtu ja võtsin eesmärgiks lõpetada hooaja viimased viis starti positiivse feelinguga.
3 (Euromeeting)+ 2 (25manna) andsid hea võimaluse joosta lisaks kahele teatele, veel sprint/tava/lühi, korralik vaheldus.

1.Euromeeting sprint – suutsin enne starti raja suhteliselt hästi valmis plaanida. Olin aastaid tagasi (vist 1997) Põlvas ühe sprindi jooksnud. Ei uskunud, et „kopral“ midagi erilist varuks oleks. Rõve tirimine. Kuigi füüsiliselt olin jooksuks valmis siis tehniliselt ei suutnud tuttaval maastikul maksimumi võtta. Lugesin kaarti lohakalt, jooksin pigem varasemate teadmiste, kui kaardi järgi. Sellest tingituna langesin kahel korral rajameistri teevaliku lõksu. Lisaks veel kaks puterdamist Põlva city´s. Eksimusi kokku 45 sekundi jagu, koht rivi keskel 16 sekundit kaotust Markusele ja paar sekundit Kristjanile. Tublid poisid. Kõige valusamalt käis rahakoti pihta aga Hiieka elujooks.



2.Euromeeting tava – peale lõpetamist tuli mulle vastu puujalgne Marek: “raadios seisid hästi, ma loodan, et sa oma traditsioonilist lõpuviga ei teinud“. TPMV! Ei suutnud ma oma head jooksu lõpuni hoida. Tegin tagant kolmanda ja teise KPga kokku minutise kaare, mis maksis mulle koha 15 parema hulgas. Eestis kohtab harva võistlust, kus tavarajal on ühe minuti sees 7-8 tüüpi. Parima eestlasena oli Tarvo 19., ma kaotasin talle 30 sek. ja olin 24. Eks, sööd seda mida kokku keedad. Kokku eksisin rajal ligi 3´, kuid eriti valusalt just lõpus. Esikolmiku meest vaheajad olid muidugi omast klassist.



3.Euromeeting teade – võistkonna koostamisel sai selgeks, et „vanameeste“ võitlusvaim on kesine ja Eesti läheb starti kolme „võrdse“ võistkonnaga. Arvestades seda olukorda otsustasin ennast ankrumehena proovile panna. Võistkond Markus/Alar/Andreas omas kindlasti potentsiaali konkureerida esikuuikusse. Peale noore „pulli“ Markuse võimsat avavahetust sööstis Alar liidritega metsa. Kahjuks ei olnud ta värskelt haigusest paranenuna esimese otsa meestele võrdne vastane. Kuid talle omaselt võitles viimaste meetriteni ja käeplaks oli vihane, see süstis ka minusse kõvasti võitlusvaimu. Kohaks oli 13. Kaotada ei olnud midagi, seega läksin jooksma maksimum kiirusega, kuld või muld. Raja esimene pool sujus hästi, suutsin mööduda Eesti II (Rain), Taani II ja mõlemast Poola võistkonnast. Vastujooksul kohtusin isegi Šveitsi II võistkonnaga. Samas oli minuga koos metsas päeva kiireim mees – tšehh Jan Prochazka. See tüüp liikus ikka rõvedalt. Kahjuks pidin raja teises pooles kiirele tempole lõivu maksma, tegin enne pressi konkreetse lolluse ning lõpus oli raskusi suuna hoidmisega (minu vana viga). Kahjuks karistas mind lõpus Leedu „härg“ Krepsta. Nägin teda neli KPd enne lõppu, eeleelviimasest väljudes valisin kindla etappi, lootuses, et minu edu on piisav. Jooksin vasakult mööda teed. Terve etapp oli vaikus, kuid vahetult enne KPd tuiskas risti minu eest läbi rohekas-kollane loom. See oli sitt taktika. Kokku võistkond 9.



4. 25manna – tänu Mihkli kiirele arengule pääsesin Roslageni avavahetuse rollist ja sain keskenduda II vahetusele. 25manna taset võib julgelt võrrelda Tiomila ja Jukolaga, sest terve Skandinaavia tipporienteerujate plejaad on seal kohal. Mihkel tegi superjooksu andes mulle vahetuse üle 22. ja 70´´ liidrist hiljem. Ideaalne stardikoht. Suutsin liidrite tempos joosta, tehniliselt suuri probleeme ei olnud (maastik oli suhteliselt lihtne linnalähedane mets, siiski kohati peitlik ja järskude nõlvadega). Raja peal sai võideldud väga auväärse seltskonnaga – Omeltšenko (Orion), Erik Andersson (Denseln), Jedlicka (Pyrintö), Tölkkö (KR), Myhren (Södertälje), Holmberg (Järla). Enamus eliitklubide mehed. See oli situatsioon mida ma täiel rinnal nautisin. Joosta suurel teatel liidergrupis on motiveeriv. Tänud Mihkel! Vahetusse saabus kogu liiderrong koos, mina andsin vahetuse üle 11., joostes välja etapi seitsmenda aja. Kindlasti üks hooaja säravamaid sooritusi.



5.25mannakort – teate maastikul peetud lühirada. H21 oli kokku neli klassi, eliit + kolm võrdse rajapikkusega klassi. Mina startisin H21-3, kus mul oli ligi 110 konkurenti. Kahjuks ei suutnud erinevatel põhjustel teha hooaja lõpuks puhast sooritust. Mõlemad vead olid tingitud mu enda kärsitusest ning tahtmisest võita sekundeid. 13 KP juures eirasin plaani (joosta lõpuni mööda teerada) ja olin KP juures niivõrd ebakindel, et otsustasin 10 meetrit enne tähist minna ennast lageda äärde määrama. Kokku 75´´ liigset kohalolekut. 18 KPd pidasin elementaarseks (olin sealt ka eile mööda jooksnud), et suusarajal keskendusin ainult jooksule. Keerasin liiga vara metsa ning kaotasin valel kõrgusel seistes-mõeldes ligi 45´´. Kokku 5. koht, kuid vaheajad näitasid teistsugust potentsiaali. Kahju on hooaega sellist lapsikustega lõpetada, kuid samas sain viimasest nädalavahetusest piisavalt innustust, et edasi võidelda.



Hooaeg on läbi! Novembrist läheb jälle lahti.
P.S. Aadli on juba loom, küsige tema novembri treeningplaani näha, ma soovitan enne maha istuda, et oleks pehmem langemine. Loodan, et teistel on sama ambitsioonikad plaanid.

11 oktoober 2005

25manna kruiis!

Sellel laupäeval toimus Rootsis Stockholmis järjekordne suur orienteerumisklubide mõõduvõtt ehk 25manna teade. Minule oli see esimene kord sellel võistlusel kaasa lüüa ja üritus pakkus ka nii mõndagi uut .
Kuna ööbimisvõimalused meil puudusid siis alustasime reisi reede õhtul Tallinna sadamast D terminalist. Reisikaaslaseks Erik Aibast. Mõlemad jooksime Soome klubi IF Femman ridades. Erik vastavalt 5. vahetust ja mina viimast vahetust. Kuna Tallinn-Stockholm laevaliiklus on niivõrd aegalseks läinud, siis üleliigset aega palju ei jäänud. Peale rootsi lauas nuumamist pidime kiirustama, et esimestena laevast maha saada, et võistluspaikka jõuda. Arvestuste kohaselt oli meil laeva maabumisest Eriku stardini ca 75 minutit aega. Kiire start laevast, õnnestunud passikontroll ja sujuv korraldus femmani meestega lubasid meil kiiresti võistluskeskusse jõuda.
Kohale jõudes oli täiesti võimatu aru saada võistluse hetkeseisust ja võistlusest üldse. Tohutu mass jooksis ainult. Väga keeruline oli jälgida. Peale mõnda aega võistluskeskuses siiski hakkas juba midagi koitma.
Nendele, kes seal jooksnud pole siis kiire tutvustus. 25manna on teatejooks nagu teatejooks ikka. Igas võistkonnas on 25 liiget. Kellest max 9 vist tohib H21 klassi jooksjad olla. Rootsikeelne juhend jääb mulle arusaamatuks, seega lühidalt: tiimis peab olema mingi ports naisi, mingi ports lapsi ja mingi ports veterane. Teatud vahetused on teatud vanuseklassidele. Loomulikult võivad H21 vahetusi kõik joosta. Lisaks sellele on veel 3.-7. vaehtuseni rajal 4 ühe võistkonna jooksjat. 3. vahetus läheb metsa kui 2. vahetuse jooksja on välja tulnud ja siis edasi läkitavad kõik teele ühe jooksja kui rajalt tulevad ja 23. ehk 8. vahetuse jooksja saab metsa siis kui kõik 7. vahetuse jooksjad on finišisse jõudnud. Lihtne eks. Püüdke seda kõrvalt jälgida! Vaatemäng kui selline tekib alles viimaste vahetuste ajal!
Rahvast oli võistlema tulnud siiski vääriliselt. Stardinimekirjas oli 330 meeskonda. See annab siis kokku 8250 võistlejat. Pole paha. Võistluskorraldus siiski on palju tagasihoidlikum Jukolast või Tiomilast. Toimub ta ka lühidalt ju tegelikult, 6 tunniga on võitjad teada.
Jooksudest siis. Eestlastest näitasid esimeses vahetuses eriti teravat minekut Markus Puusepp ja Mihkel JÄrveoja, kes tulid metsast välja vastavalt 17nda ja 23ndana. Väga vinge jooks kindlasti. Meie IF Femmani spets tuli napid 20 sekundit hiljem 37ndana. Mihkel läkitas veel metsa Chiefi, kes tegi hea jooksu ja tõstis Roslageni tiimi kõrgele 11ndale kohale. Aga seda kõike minu oma silm ei tunnistanud.
Erik tegi tubli jooksu peale 4ndas vahetuses toimunud fiaskot kui üks meie mees võttis vale kaardi. Erik pääses metsa ca 10 minutit oma kolmest vahetuse kaaslasest hiljem, küll aga suutis hea jooksuga grupi enamvähem kokku tagasi tõmmata. Peale seda oli tükk maad pimedust võistluse koha pealt jälle. Liiga raske oli mul seda jälgida. Suurest võistlustkeskuses passimisest hakkas lausa pea valutama. Kokkuvõttes olime peale Eriku vahetsust 52. kohal.
See koht siiski ei jäänud püsima. vaikselt kukkusime ca 10 kohta taha poole. Mina startisin 62. koha pealt. Enne starti jõudsin veel ära näha põneva viimase vahetuse lahenduse aga sellest natuke hiljem. Startisin sünkroonid OK77 jooksja šveitslase Christian Ottiga. Sain meeskonnalt käsu temaga koos joosta. Ta pidi hea jooksja olema. Alguses siis ei keskendunud eriti muule kui tema selja vaatamisele. Vahetult esimese punkti eel tegin kivisest alast mööda minnes teise valiku ja ta sai 10m jagu ette ja siis hakkas kohe vihaga kiirendama. Minekut tal oli. Eks siis jälgisin teda ees aga oli tunda, et temaga joosta ei jõua. Pidi ise hakkama orienteeruma. Tempol aga langeda ma ei lasknud ja ega siis oli saatuse vastu juba raske võidelda. 5. punktiga tuli korralik 2- 2,5 minutine viga. Kaardil tundub, et pole midagi liiga keeurlist aga tegelikkuses oli ikka väga ujuv kant seal. Punkti saingi ennekõike kätte tänu 5-6 mehelisele rongile, kes mu seal kinni püüdis. Selles seltskonnas jooks jätkuski. Kui 8. punkti esimesena võtsin siis üritasin 9. etapiga sellest rongist lahti saada aga enen punkti sõitis rong mulle taas sisse vasakult. Ja nii jätkasimegi. 10. punktiga ürotasin sama aga siis jäin täitsa grupi lõppu. Edasi polnud suurt soovi ja jõudu midagi üritada. Jooksin nii konksus grupi lõpus kuni 19. punktini, kus suurem osa seltskonnast jooksis punktist mööda. Siis paari kaaslasega kiirendasime nii kus vähegi saime kuni veane 24. punki juurde laskudes. Siis sai taas osa seltskonnast minust mööda. Sealt edasi polnud enam midagi teha. Kuna särtsu just üleliia palju polnud siis jäi ainult lõpuni nii kiirseti minna ja võimalikult vähe mehi mööda lasta. Tulemuseks lõpuprotokollis 59. koht. Seda siiski suuresti tänu ülisuurele tühistatute arvule. Nimelt võeti maha ligi 100 meeskonda.
Jooksuga ise võib suhteliselt rahule jääda. Head tulemust takistas 2 nädala tagune maraton, millest taastumine ilmselgelt võtab ikka vägap ikka aega. Samas arvan, et see hoidis ka mind suurest katastroofist, sest ma tean kui raske on mul joosta rongis mis liigub aeglasemalt kui mina. Siiski tunnen, et oleksin suutnud OK77 mehega kaasa minna, kes lõpetas minust tubli 5 minutit varem 46. koha peal. Samas pole midagi kindlat. Ta siiski võitis pühapäevase lühiraja võistluse H21E klassis, mis näitab et ta papist poiss päris pole.Kuigi võistluses eesti tiime polnud võib siiski öelda, et tegu oli eestlaste võistlusega. Nimelt tegi Kalevan Rasti ridades Anu Annus hea jooksu eelviimases vahetuses ja püüdis kinni temast 1.21 ennem rajale läinud Leksand OK naisvõistleja. Leksandi eest aga jooksis viimast vahetust Olle Kärner. Nii läksid Kalevan Rasti Antti Harju kehastuses ja Leksands OK Olle kärneri kehastuses koos liidritena rajale üle kolme minutise eduga jälitajate ees. Peale seda teatevahetust andis Anu ühe legendaarsema intervjuu mida minu kõrvad ealses kuulnud on.Rajal aga näitas Antti head kiirust ja Ollel jäi kahjuks vaid teha kõik, et jälitajad teda kätte ei saaks. Õnn oli Leksandist ja napid 15 sekundit jäid lahutama Ollet jälitajatest. Juhheii...
See aga oli kõik, mida ma võistlustel kogesin. Peale enda jooksu tuli suht kiirelt asjad kokku panna ja sadama poole liikuda kuhu jõudsime 15 minuti enne laeva väljumist. Kruiis võis jätkuda. Hooaja lõppu tähistasime pidulikult. Kes võttis lõhet, kes vene kaviaari... Õhtu lõpuks laulsime ka mõned laulud Pearu Pauluse ja Ivo Linna loomingust ning puhkasime ennast muud moodi vaimselt välja!


Tulemused: http://www.25manna.nu

10 oktoober 2005

Rabajooks

Pühapäev toimus järjekordne legendaarne Harku Rabajooks, juba ei-tea-mitmes.Ilm oli ikka täiega ilus, mis soodustas ka suurt jooksjate arvu--kokku oli neid tulnud väidetavlt ligi tuhat.
Endal oli plaanis peale lennata sellise kiire trenni formaadis, nii ka enamvähem juhtus.
Stardipaugu kõlades asuti leekima ikka nagu tavaliselt ja 1 km märgis oli üllatus nagu tavaliselt-aega oli kulunud kõigest 3.05. Mis siis ikka, tempot vähemaks et kooma laks ei tuleks. Teine km sai juba normaalse 3.30-ga läbitud. Vahetu võitlus käis mingi poisiga, kes nägi oma 13 aastat vana välja. Kolmandal kilomeetri postil tuli taas üllatus, sedakorda negatiivne. Tempo oli langenud 3.40 per km-le. Egas midagi kui uuesti nats hoogu juurde ja kaasvõistlejäid pyydma. Oma tugeva kergejõustiklasest kursavenna jätsin ka maha. Jooks kulges suht normaalselt kuni km enne lõppu mingi vend ikka erilise pasaga tagant üllatas. Üritasin poisile sappa võtta, kuid peagi jäin maha, kuna ikkagi trenni eesmärgil lippasin-polnud mõttet ennast rihmaks tõmmata.
300 m enne lõppu pühkis mööda veel Silver Kivi (kursavend). Lõppus olin siiski sunnitud tegema paar kiiret sammu et saada ilus ümmargune aeg. Nii ka juhtus-22.00.
6.3 km peale tuli üllatavalt kiire aeg, ise poleks oodanudki nii head jooksu. Vähemalt üks rõõmustav asigi sügisel.

Põlva MV kaardid

Pealkiri räägib enda eest! Esimene on teate kaart teine tava kaart! vist!

EMV pika raja kaardid

Nonii, nüüd olen ma lõpuks skänneriga sina peale saanud! Aeg on mõned kaardid üles riputada kohe! Esiteks siis pika raja eestikad!