30 juuli 2006
MM - tava eeljooks
13. koht (stardinumber samuti 13!). Kuna jooksin A grupis siis olen kolmapäevases finaalis 7. startija.
Tuginedes eelinfole ja varasematele kogemustele üritasin rajal suuremat tähelepanu pöörata kolmele aspektile: teevalik, metsa läbitavus ja kõrgusjooned. Enamuses minu teevalikud õnnestusid (30´´ viga etapil 12KPsse, oleksin pidanud otse jooksma), tihedaid alasid suutsin vältida ning mõned lisameetrid tõusu ei saanud saatuslikuks. Jooksin kindla ning kontrollitud jooksu. Miinuspoolele tuleb kanda raja teisel poolel tehtud rumalused. Jooksin paaril korral KPst liiga hooletult välja (13KP ja 17KP). 16 KPga tegin rumala kiirustamise vea, mõtetegevusse tekkis lünk. Alles peale minutist tiiru ja seisakuid sain oma eksitusest aru. Kontosse lisandus ka kolm 15´´ punkti võtmise viga (5KP, 20KP ja 21KP-viimane punkt!).
Tavaraja eeljooks S-11kp/18kp-21kp
Tavaraja eeljooks 11kp-18kp
Füüsiline vorm oli kapriisne. Tõusudel ning metsas tundis organism ennast paremini, kui kiiretel teelõikudel. Loodan, et eesootav sprint ergutab tavaraja finaaliks minu kiiruslike võimeid.
Grupi võitis Soome tuus Jani Lakanen, kes edestas teiste gruppide võitjaid ligi 2,5 minutiga. See asjaolu venitas minu kaotuse võitjale häirivalt suureks. Samas minu ajaga oleks igas grupis kvalifitseerunud. Eesmärk oli jõuda finaali. Usun, et praegune stardikoht annab mulle hea võimaluse konkureerida lõppvõistlusel 30 parema hulka. Kolmapäeval lisandub eeljooksu pikkusele 7 km ja ligi 400 tõusumeetrit. Tuleb raske võitlus, mis ei saa ühelegi startijale kerge olema. Olen selleks valmis, tahan finaalis hästi joosta.
Tulemused/vaheajad
Erkki saavutas B grupis 12. koha ning stardib finaalis 11. numbri all. Allpool tema tänase jooksu kommentaarid.
"Tunduvalt parem sooritus kui eile. Enesetunne oli parem ning ei pidanud nii palju
rabelema kui lühirajal. Alguses suutsin vähemalt enda arust korralikult minema
saada, kuid raja teise poole alguses tuli sisse kaks viga (kokku ~2 min). Ilmselt
väsimusest läksin natuke lohakaks. Vaheaegu ei ole näinud nii, et teevalikute kohta
ei oska midagi öelda. Normaalse enesetundega normaalne jooks."
Erkki kaart
Teisipäeva hommikul joostakse Ǻrhusis sprindi eeljooks ja pärastlõunal finaal. Meestest stardis lisaks minule noor sprindilõvi Sander. Võistlus toimub linnalähedases tiheda teedevõrguga, madala reljeefiga ning hästi nähtavas metsas. Minule isiklikult istub selline formaat rohkem, kui linnasprint. Säilib rohkem traditsioonilisi orienteerumise elemente ning vähem domineerib toores füüsiline jõud. Usun, et tehniliselt puhta sooritusega ei ole finaalis jooksmine utoopia. Jaapani MMi 37. koht vajab ikkagi ületamist. Õhku jääb küsimus, kuidas mõjub sprint tavaraja finaalile? Juba siia tulles oli see vastuolu mulle teada, samas usun, et sprindist saadav positiivne emotsioon (finaali pääsemine) aitab mind paremini tavarajaks üles kütta. Õnneks on tavaraja start pealelõunal.
28 juuli 2006
MM - model
Tavaraja modeli kaart
LÄBITAVUS
Kuna maastik on kiiresti joostav siis tuleb väga hoolikalt kaaluda roheliste alade läbimist. Tihti tasub neid jooksukiiruse huvides vältida. Otsustamise teeb keerulisemaks aga asjaolu, et tihti on sarnaselt märgitud rohelised totaalselt erinevad. Näiteks oli modeli raja alguses tumerohelisena märgitud kuusetihnik, kus sai kohati väga kiiresti joosta. Samas KP-de 9-10 vahel asuvat lehtpuuvõsa, koos ebameeldivate põõsastega, oli keeruline jooksukiirust vähendamata läbida.
Veel keerulisem on rohelise viirutusega. Modelil oli kolm täiesti erinevat viirutusega tähistatud ala: maha langenud puud (4-5KP), sõnajalg (5-6KP ja 12-13KP) ja männinoorendik (11-12). Selgelt sai kõige kiiremini liikuda mahalangenud puude vahel, esimesena sõnajala vahele minek oleks aga kindel häving. Teevaliku tegemisel kujuneb rohelistest aladest kindlasti üks peavalu.
TEEVALIK
Kindlasti tavaraja võtmesõna. Väga oluline on leida endale aeg, et teha kindlad teevalikud. Modelil sai erinevaid teevalikuid proovida vahemikus 9-13 KP. Usun, et tegin 10 KPsse hea valiku (vältisin rohelist ning sain kindlalt KPle läheneda), 11KPsse kindla valiku (suurt orvandit pidi oli hea suunduda ebameeldivasse metsatuka KP-sse) ja riskantse valiku 13KPsse (KP võtmine mööda nõlva oli väga aega nõudev, kindlam variant oleks paremalt mööda teed). Eeljooksus kavatsen teha ainult häid ja kindlaid valikuid.
h=5m
See on asi, mis Taani kaartidel on väga raudselt paigas. Reljeefijoontesse tuleb suhtuda suure respektiga. Tihti tasub paari ja enam joonega orvandeid vältida. Õige kõrguse leidmine ja selle hoidmine on tavarajal kriitilise tähtsusega. Tavaraja finaalis on meestel 17,5 km. rajal 880 tõusu meetrit. Tundub uskumatu. Eriti jõhkraks kujuneb sealt täishooga alla jooksmine. Asi mida mina ei ole veel kunagi spetsiaalselt harjutanud.
Tavaraja modeli kaart (jooksuteekonnaga)
Ülehomme siis tavaraja eeljooks. Rada 10,6-10,7 km, 21-22KP ja 460-490 tõusumeetrit. Stardis ligi 120 meest, kes on jagatud kolme eeljooksu. 45 nägu pääsevad finaali.
Tavaraja eeljooksu maastik (vana kaart)
Mis tunne on? Füüsiline vorm on ettearvamatu. Tean, et ma ei ole viletsam, kui varasemad aastad. Usun, et sellest piisab finaalikohale pretendeerimiseks. Vaimselt tunnen ennast üle pikkade kuude hästi. Viimased nädalad on minu jaoks olnud väga valgustavad. Momendil tunnen ennast puhta lehena, ma olen vaba ja täis tahtmist ennast siin realiseerida. Kas saaksin olla rohkem valmis?
25 juuli 2006
Alpilaager Shveitsis.
Selle aasta SOW-i avastasime enda jaoks 15-nda mai õhtul, kui oli viimane registreerimise päev ning juba põgusal kodulehe külastusel saime aru, et asi on väärt külastamist ning registreerisime end kribinal-krabinal ära. Mina kui noor veteranorienteeruja, D 35 klassi (lõpuks osalejaid 57) ning Raivo H21K klassi (osalejaid 193). Etteantud umbkaudsed rajaparameetrid olid antud 7 km ja 50 minutit, mis tundus olevat täpselt minu jaoks.
Sõit ise läks lahti üks päev ennem võistlust, esmalt Zürihisse ja sealt rongiga Zermatti. Viimased 25 km läbisime rongiga 1,5 tundi ning oli tunne, nagu oleksime sattunud Harry Potteri muinasjuttu ning sõidaks punase rongiga eemale tsivilisatsioonist, Sigatüüka kooli. Rong aina ronis ja ronis mägede vahel loogeldes ülesse poole, mäed muutusid aina kõrgemateks ja nõlvad järsemateks, mägijõed vahutasid kusagil all ning ojad ja kosed vulisesid paremal ja vasakul nõlvadelt alla. Suurest rongiaknast väljavaatamisest oli sõidu lõpuks sõna otseses mõttes kael kange. Peale mägedevahel looklemist avanes üks hetk meie ette laiem roheliste nõlvadega orupõhi, kus asuski imeilus Zermatt.
Rongist oma sumadanidega väljudes avastasime end kohaliku vaksali esiselt, kus käis eriti vilgas sagimine, kus kõik proovisid tabada kas taksot või hobu-tõlda, et oma elamisse suunduda. Kuna meiegi ei omanud erilist aimu oma ööbimiskoha täpsest asukohast ning veel vähem aimu oli meil kohalikust linnast, leidime kiirelt oma elektri-takso ning 2 minutise sõidu järel pandigi meid üsna ümber nurga meie maja ees maha. Muide, Zermatt on nn.auto-vaba linn, seal sõidavad vaid el.sõidukid või kondiaurul uhked tõllad.
Järgmisel päeval oli esimene võistluspäev, start 3000 m, finish 2800 m merepinnast.
Mägedesse viis mööda mägiraudteed rong, raudtee valmis juba 1898 a.-l!
Stardis maastikku vaadates sai selgeks, et raja ülemises osas on tegemist väga kivise maastikuga, kus aluspind on meeletu kivikülv ning seal peal olid suuremat kaljud ja kivimürakad. Proovisin oma vaimusilmas seda kõike kaardil ette kujutada, kuid ei suutnudki seda teha, sest vastav varasem kogemus puudus.
Alustasin rada rahulikult joostes ning esimesse valisin ringi-jooksu mööda teed, et siis punktile ülevalt peale minna. Kuid juba teelt lahkudes ei suutnud maastikku ja kaarti kokku panna ning kontakt kaardiga katkes. Jälgides suunda, sisetunnet ja teisi võistlejaid, sain väikese viivitusega esimese punkti kätte. Teise polnud tehniliselt raske minna, mäest ülesse ja nina pealt hops punkti. Füüsiliselt oli sellisel kõrgusel mäkke-jooks raske, õigemini seal eriti joosta ei saanudki. Aklimatiseerumata kohe sellisel kõrgusel joostes tekkis selline hapniku-puudus, et joosta ei saanud ning käiminegi tekitas väga kõva ähkimist. Isegi imestasin, mis häält teen! Kuna maastik oli avatud, siis kolmandasse minnes seisatasin kolmandikul etapil ja panin enda jaoks paika, kuhu joosta, kuid mäest alla minnes kaotasin silm-kontakti selle kohaga ning lugesin end rohkem ülesse, misläbi tegelikult vajusin liiga alla. Kuna sain aru et kauguse mõttes olen tsoonis, siis proovisin end paika panna, kuid meeletult suured nõlvad ja vormid ümberringi tegid selle minu jaoks raskeks. Neljapäevakulise kombel abi küsides sain end paika ning siis punkti. Neljandast jooskin mööda, kuigi nägin punkti. Minu jaoks oli seal veel üks lohk, kus pidi punkt olema, kuid kahjuks ei olnud... Tagasi! Kuuendaga kaldusin liig vasakule ning siis ei saanud enam kaljust alla ning tuli teha väike ring. Edasi hakkas maastik muutuma vähem-kiviseks ja rohkem heinaseks ning jooks hakkas kulgema. Teel 11-sse näitasin isegi parimat etapiaega, lõpus 2-3-5 vaheajad. Kokku 7. koht. Olin üllatunud tulemusest, kuna olin ju harjunud eestis ikka seal esikolmiku piirimail lõpetama. Ja oma jooksuga jäin ise rahule, v.a. 3KP. Kas tõesti on siin nii kõvad tegijad koos? Mul polnud sellest aimugi.
Esimese päeva maastiku lõpuosa:
Teine päev oli võistlus samal nõlval ,kuid 2500 m peal. Siin oli metsa ning ilusaid kõrgeid sinika-puhmaid. Muidugi ka kõrged rohu-nõlvad ja lumest valendavad tipud ümberringi. Korraldajad suutsid meid sel päeval üllatada suutmatusega normaalset transporti korraldada. Lubatud rong hilines ligi 40 minutit ning mina hilinesin starti. Õnneks halastati ja anti uus stardi-aeg, seda lendstardist. Jalad (reied) olid eilsest mäest-alla jooksmisest nii tümad, et käisin juba teisel päeval nagu puujalgadega ning mäest-alla jooks valmistas tõelist piina. No ja mida rajameister mulle kohe alguseks pakkus? Loomulikult alla-mäge jooksu, kus ma ka vanadele 70 klassi-tegijatele jalgu jäin. Õnneks sujus raja algus ilma vigadeta ning edasi hakkas kõva ronimine. Mulle see istus, ülesse-mäge kulgemine ei olnud nii valus, pealegi joosta ei saanud nii-kui-nii, selleks olid mäed liiga järsud. Pika etapi üheksandasse valisin algul ülevalt mööda teed minnes, kuid kui jõudsin lagedale ja seda nõlva nägin, kadus igasugune soov sinna otsa ronida, ära. Tulin tagasi alla ja mööda teed edasi. Diagonaalis piki mäge ülesse, kalju juures kontroll ning veel ülesse-poole. Sealt juba punkt paistis. Järgmisega juhtus taas neljapäevakulise viga. Kaugelt paistis punkt kivi juurest, mille enda omaks lugesin. Kohalejõudes osutus see võõraks. Kuna arvasin et olen liiga all, jooksin pikemalt mõtlemata ülesse, kuid peagi taipasin, et see oli viga. Tagasi allaminnes nägin juba kaugelt oma punkti, allpool sellest, kus käisin. Seejärel jälle ülesse. No peavad ikka kiired jalad olema, et seda rumalat pead kompenseerida! Lõpp oli kiire, siis tulid ka parimad etapiajad ning kokkuvõttes 3.koht. Võib rahule jääda, arvestades seda paanikat starti hilinedes.
Kolmas päev oli tõeline maiuspala. Seda reklaamiti ka ennem võistlust kõige rohkem. Start/finish 3000 m peal. Maastik täiesti avatud, meeletult kivine, kus hele-kollane tähistaski kivikülvi (parasjagu nii suured kivid, et sammu ühelt teisele sättida ei andnud ning olid parajad igal sammul jalgade murdmiseks ja väänamiseks). Tume-kollane oli peene kivi-klibuga ala, kus täidsa sai joosta. Liustikud kohe käe-ulatuses.
Minu rajal kulgemine hakkas kohe viperustega, sest teel esimesse väänasin üsna korralikult oma teibitud jala ära. Hea oli, et oli teibitud, muidu oleks hullemini läinud. Esimene mõte oli et kas tõesti siis on võistlus läbi, kas minna tagasi ja katkestada? Kuid otsustasin vaikselt üle lumelaikude edasi komberdada ning kuidagi ikka raja läbida (lisaks väänatud jalale olid mu reied endisest veel hullemas olukorras, niiet tundsin end tõelise Pinocciona).
Esimesega tuli lisaks jalaväänamisele paras viga, seal läks vist mingi 5-6 minutit kaduma, kuid järgmised punktid olid lihtsamad. Jalavalu segas selget mõtlemist, kogu keskendumine oli suunatud sellele, kuhu oma sammud seada et mitte uuesti väänata ja haiget saada. Viiendasse oli meeletult kivine allamägi, kus H70 klass sai mulle taas oma oskusi näidata ja eest joosta. Seitsmendasse algas üles-mägi ning rada läks huvitavaks. Kalju- ja mäevormid olid kolossaalsed, kuigi sellest kaardil aru ei saa. Pidi hoolsalt valima oma liikumisteed, et mitte ennast kusagile 'karpi kinni joosta'. Nii kuni 12KP-ni. Sealt algas allamägi ning keerulisem kalju-osa sai läbi. Jala-valu enam väga tunda ei andnud ning raja viimasel ja joostavamal osal sai isegi paar ilusat etapiaega näidatud. Koht 12. Seda oligi oodata. Kuna SOW-l läheb koondarvestusse 5 paremt jooksu, polnud asi veel hull.
Peale võistlus-hommikut (start oli sel päeval meie jaoks juba 9:00) otsustasime minna taastuma tuttavate poolt soovitatud Leukerbad'i, mis on kuulus veekeskus oma dermaal-allikatest tulevate vete poolest. 2,5 tundi kuuma-külma vee vanne ning lõõgastavad massazivannid sinnajuurde hakkasid peagi oma imet tegema ning peale järgmist vaba päeva olime neljandaks võistluspäevaks täiesti terved ja jooksu-valmis.
Neljas päev. Uuesti gondlitega starti, mis seekord 2500 m peal.
Maastik täeisti lage, ilusad rohumaad, isegi lambad rohtu nosimas. Nõlvad endiselt suured. Start ja finish on mäe otsas ning korraldajad on andnud eel-info, et võistlejad alustaks rahulikult et säilitada jõudu lõpu-tõusudeks. Juba esimesse minnes saab kõvasti ronida, pool nõlva isegi jooksen, kuid edasi käin, võtab meeletult hingeldama. Esimese saan kätte ilma suurema veata, liiga üleval vast olin, kuid kogemuste puudumine seletab seda. Edasi kulgeb rada järsult allmäge ja sukeldub detailsesse kalju-alasse. Õnneks on täna kontakt kaardiga hea ning kolmanda leian ilma kiirelt. Olen rahul. 4-5-6 läksid libedalt, kuid siis tuli viga. Jooksin liiga ülesse ning ei saanud end kuidagi paika. Võõrad punktid segasid. Lõuks taipasin! 1-1,5 min läks. Edasi hakkas rada pidevalt tõusma. Mulle see sobis, sai joosta ilusal heinamaal, ei pidanud ronima. 13-st alates läks tõus päris karmiks, kuid proovisin meenutada Mareti-Ruthi matkasammu ning kulgesin kiirelt finishi poole. Tulemuseks 2.koht. Olin rahul.
Vaade maastikule (kui hästi vaadata, on näha palju pisikesi sibajaid):
Viies päev oli linna-o-mine. Kaart 1:4000. Rada 3,1 km. Mõtlesin, et tuleb nii umbes 20 minutine kiire ots. Täna oli ees-startijatel eelis, kuna siis oli linn turistidest tühi, poed veel kinni. Kahjuks olid meie stardiajad üsna lõpus ning oli teada, et linna-vahel läheb rüselemiseks. Ennem starti minekut üllatusin, kui nägin, et meie üldliidri aeg (startis kohe hommikul vara) oli ligi 10 min/km-le, seadsin end üllatusteks valmis. Joosta soovitati suure-mustrilise tossuga, mida meil muidugi polnud, seega läks käiku tavaline Asics Gel-Kayano. Kohe stardist läks rada küla ääristavatele järskudele nõlvadele. Alla vanalinna jõudis alles raja viimasel kolmandikul.
Rahvast ja jooksjaid oli kõvasti, eriti peatänaval. Kaarti seal lugeda ei saanudki, sest pidi vaatama ,et keegi kas otsa ei jookseks, küljelt sisse ei jookseks või ise kellelegi otsa ei jookseks. Tegin etapivalikud suurte kaartega, kuid kindlapeale, kuna kuigipalju oli peatänav juba tuttav ning mälu järgi joostes oli aega laveerida rahva vahel.Viimased punktid läksid täis-käigul ning viimasesse minnes korraks kella vaadates sain aru et kõige hullemini ei läinudki. See et sel päeval 1. koht tuli, oli suur üllatus. Vigu tuli 2 minuti jagu ning võitu ei oodanud.
Viie päeva kokkuvõttes olid 2. kohal.
Viimane päev. Start 2500 m peal, finish 2200 peal. Tundub allamäge-jooks. Korraldajate eel-info järgi on raja algus väga kivine ja tehiline. Kivid majade suurused (pilt on tehtud vabal päeval viimase päeva maastikul).
Seda ta oligi. Alustasin rahulikult ja proovisin olla kaardis kinni. Esimene tuli väikese vasak-kaarega ebakindlalt, 2-3 puhtalt. 4-sse piki üli-kivist nõlva joostes väänasin taas jalga, seekord teist. Olgugi et oli teibitud. Õnneks pole asi väga hull, kuid parasjagu niipalju, et tempot segada. Vaatan ära kuhu joosta ning pistan kaardi püksi. Nii on kuidagi kindlam neil kividel tuterdada. Kui suurem laskumine laskutud, võtan uuesti kaardi pihku. Olen paigas, väike metsariba, kus suur kivi nurgas, paistab juba. 5-sse jäin liiga kõrgele,sest tundus et olen juba piisavalt all. Kui lõpuks taipan kus olen ja all punkti näen, on nõlv nii järsk, et otse alla ei saa. Teen väikse kaare edasi-tagasi. 6-s puhtalt. Nüüd tundus olevat raskem raja-osa möödas ning vigu eriti ei olnud tulnud. Tõstsin tempot ning mis siis juhtus? Kerge 5 minutine viga. Jooksin liiga all ning sattusin võõrasse punkt, samuti auku, nagu mul. Paika end ei saanud, kui läksin ülesse-poole, sattusin pidevalt mingile kivikülvile, kaardil seda aga ei olnud (lõpuks tuli välja et see oli see üksik kivi punkti-rõnga kõrval). Nõlva-vormide järgi ma end paika ei saanud, sest kõik tantsis silme ees. Mingi hetk otsustasin vaadata veel kõrgemale, ning siis sain punkti kätte. 8-sse jooksin liiga alla, tuli uuesti ülesse ronida, ja mitte vähe. 9-10-11 kulgesin enam-vähem. Proovisin tempot hoida et kaotatut tasa teha ning kokkuvõttes mingigi normaalne tulemus kirja saada. Ja siis juhtus selle võistluse kõige tobedam viga. 12-sse minnes ei lugenud kaarti piisavalt hoolikalt ja sattusin paralleel-situatsiooni, kus oli ka kolm kivi-punkti. Kammisin seal edasi-tagasi nagu segane. Proovisin ennast paika saada, kuid olin täiesti kindel ,et olen õiges kohas ning mingit selgust ei tulnud. Ei teagi, mis ajel, kuid mingi hetk taipasin, et olen ülevalpoolt ja et tuleb minna tunduvalt alla. Siis oli asi selge! Punkti, tagasi ülesse ja finishisse! Koht oli vist 17.
Kokkuvõttes 4. koht. Läbikukkumine.
Järelsõna:
Kui raha ja aega on, soovitan kõigil kord elus SOW-l ära käia, iga päev pakuti täiesti uut ja kordumatut maastikku. Kaardid olid hea kvaliteediga. Konkurents tihe.
O-mise koha pealt panin tähele, et kaotasin just allamäge jooksu etappidel ning võitsin teisi ülesse joostes ning lausikul joostes, kui oli hea pinnas. Allamäge joostes kaotasin näiteks 4.päeval 3KP-sse joostes (etapi pikkus 750 m), kus ma üldse viga ei teinud, parimale etapi-ajale 1,10. Selles osas on shveitslased ületamatud.
Selle nädala võin lugeda oma o-karjääri üheks huvitavamaks ja ilusamaks.
Ilusat suve lõppu kõigile ja koondislastele edukat esinemist MM-l!
23 juuli 2006
o-ringen
„haamer“
rada 12,56 km, 23KP, aeg 95.45, 40. koht
Ebameeldiv pinnas nõuab stardist alates liialt tähelepanu, kontakt kaardiga jääb tagasihoidlikuks. Enne esimest KPd üritan ennast vägisi kaart suruda, kuid lõpuks on ainuke mõistlik lahendus ikkagi kindlale objektile välja jooksmine. Nutune algus. Lisan kerged kaared 3 ja 4 KPga. Pärast alguse vapustusi pääsen liikuma. Kuni 12KPni liigun hästi. Pika etapi jooksen vasakult. Olen ise lahendusega rahul, kuid mulle üllatuseks joostakse kiiremad ajad paremalt mööda teed (liivane!). 11KPsse ronimine oli kogemus omaette. 12KPs olen 17 kohal, joostud 56´. Minu jaoks oleks seal võinud võistlus lõppeda. Edaspidi olin ebakindel (nõlv enne 13KPd) ja lihtsalt väsinud (20 ja 21 KP). Alates 70´ hakkasin väsima, raja lõpp möödus juba „haamri“ all. Viimase väikse paunaga andsin väsimusest tingitud vigadega ära ligi 4´. Füüsiline nõrkemine enne MMi tavarada oli halb märk. Üheks põhjuseks kindlasti liialt varajane hommikusöök (ligi 5h enne starti) ning palav ilm. Samuti jooksin enne starti terve starditee, O-Ringenile omaselt oli see ligi 4km pikk. Aga siiski, oli see ebameeldiv kogemus.
O-Ringeni I päev, S-13KP
O-Ringeni I päev, 13KP-F
„nullauto“
rada 4,75 km, 18KP, aeg 33.22, 31. koht
Olen esimene startija. Ligi sada meest minu järel metsa tormamas. Maastik oli avatum ja vähem kivine. Mulle igati sobilik. Esimesed viis KPd jooksen ilusti. 6KPst jooksen 5m. kauguselt mööda. Kõik laabus ilusti, kuid enne KPd muutusin hooletuks. Nägin tähist vasakul...30´´ lisakaar oligi reaalsus. Pika etapi lahendan paremalt. Liidrid jooksevad vasakult selgelt kiiremini. Suurim eksimus tuleb 10 KPga. Olen enne KP piirkonda ilusti kaardis, tõstan tempot, kõik tundub ideaalselt sujuvat. KP läheduses muutun aga ebakindlaks, minust paremale jääb suur kalju, loen ennast kaardil kohe suure „kammi“ juurde. Peale paari tiiru ja kahte vale KPd, saan aru, et olen valel kõrgusel. Enne oma KPd väänan veel kergelt jalga. Traditsiooniliselt lähen järgmise KPga kohe viga parandama, õnneks püüab suur kivi mind enne suuremat viga kinni. 12KP võtmisega jätkan rabelemist. Tasuks jällegi paarikümne sekundine lisakaar. Tehnilise pesa (13-15) jooksen hästi, kahjuks loen 15 välja minnes kaarti valesti – alla! Lageda peal saan alles aru, et olen liialt kõrgust kaotanud. Selles konkurentsis seda ei andestata. Võitlen lõpuni. Kaotus võitjale on hirmuäratavalt suur (4.57). Samas on teada, et 100 mehe hulgast leidub mõni riskialdis kellel kõik õnnestub. Samas peab siinses konkurentsis riskeerivalt jooksma. Rahuliku ja kindla jooksuga ei saavuta samuti midagi. Kindlasti parem sooritus, kui esimesel päeval. 10KP veast oli kahju, tegin liiga järsult ja kiirelt valearvestuse, 5-10´´ seisak oleks mind veel päästnud. Rabelemine ei aita!
O-Ringeni III päev
„diisel“
rada 12,14 km, 23KP, aeg 87.40, 36. koht
Parim jooks O-Ringenil. Hädas olin tehniliste punktide läbimisega. Kolmes kohas (2, 3 ja 9KP) seisin KP objekti kõrval, kuid ei suutnud ilma lisakaarteta tähiseid leida. Lisaks eksimus 7 KPga. Jooksin punktist vales suunas välja, kogu energia läks enda õigeks kangutamise peale. Peale kivikülvi ei saanud tippudest ja soodest enam midagi aru. 2´ jälle raisus. Samas olin kolmandaks päevaks maastikuga paremini kohanenud. Olen rahul pikkade etappidega. Kuigi lõpus külastasin kahel korral valet KPd (17 ja 18, igapäev raja lõpuosa mustas tähistest!) ja teen joomiseks asjatu lisakaare (peale 18KPd), surun lõpuni. Füüsiliselt olin palju parem, kui esimesel päeval. Kuid lühirajal tunnetatud kiirust ka ei ole. Liigun ühtlase diisliga. Kujutan ette, kuidas liidrid kividest vabasid alasid läbi kihutasid. Seda kiirust ei olnud. Kokkuvõttes rahuldav tavarada, mis aga tippkonkurentsis palju sõnaõigust ei andnud. Järjest rohkem hakkan kiviste maastikkudega harjuma, kuid siiski on raske korraga jälgida kaarti ja maapinda. Kohalikud seda kuidagi suudavad!
O-Ringeni IV päev, S-9KP
O-Ringeni IV päev, 10KP-F
O-Ringen näitas selgelt, et lisaks arvestatavale jooksuvormile on Skandinaavias läbilöömiseks vajalik ka tugev üldfüüsiline põhi, kivide vahel turnimiseks ja hea kompassi tunnetus ning üldistamisvõime. Ka parima tahtmise juures ei ole võimalik kõike kaardi pealt välja lugeda. Tuleb osata palju asju vahele jätta ning näha ainult olulist. Usun, et Rootsis veedetud nädal tuli vormile kasuks. Koju jõudes osalesin Harku järve jooksul (6,4km) ja saavutasin uue isikliku rekordiga 21.09 9. koha. Seega ei ole ma halvemas vormis, kui eelmised aastad. Kahjuks on viimaste treeningnädalatega hakanud vana kanna vigastus tunda andma. Olen kanna nii halvasti ära hõõrunud, et tekinud on põletik, mis jooksmisel teeb kohati ebameeldivat valu. Loodan siiski, et suudan käepäraste vahenditega vigastust kontrolli all hoida. Ei usu, et selle pärast minu tulemused kannataks.
Järgmine võistlus – MMi tavaraja eeljooks. Kas nüüd või mitte kunagi!
Tulevased SuperElite´i võitjad.
14 juuli 2006
Võru-Tartu
Kuna eile sai törts pidu ka pandud, polnud algus just lihtsate killast. Siiski sain pooletunnise sõidu järel viimased mürgid kehast välja ning masina korralikult tööle. Edasi oli juba lapsemäng, kilomeetrid möödusid justkui linnulennul. Ainsaks kergeks probeleemiks oli ilgelt treppis viimane kruusatee lõik Vooremäe juures mingi 4-5 km ulatuses.
Aega kulus 4 planeeritud tunni asemel 3.26, milles sees ca 5-6 min puhkust(Vastse-Kuustes poes käik ja Vana-Võru maantel hetkeline seisak kaardi vaatamiseks). Enesetunne oli hea ja väsimus tuli peale alles pärast sõitu.
Emotsioonid on igatahes head, annab motivatsiooni edasipidigi rattaga täristamiseks.
11 juuli 2006
JWOC 98
Maailmameistriks tuli Rootsi, kooseisus Rikard Gunnarsson, Mats Troeng, Håkan Peterson. Mida ütlevad need nimed meile täna? Tõenäoliselt peale M. Troengi on teised enamusele tundmatud isikud, vaatamata sellele, et H. Peterson on 2002. aasta EMi sprindi meister. Ma loodan, et ajalugu ei kordu ning värskete ilmameistrite nimed figureerivad veel aastakümneid tulemuste tipus.
Mulle ka meeldis see MM. Lühiraja 18. koht jäi JWOC-il minu parimaks. Eriti magus on täna neid protokolle vaadata, kuna nii eeljooksus, kui ka finaalis õnnestus mul nülgida Anders Nordbergi skalp. Tegu, mida täna on äärmiselt raske korrata.
Teate I vahetus. Rada 6,94 km, aeg 43.59
05 juuli 2006
MM-i laager
MM-il stardin tavarajal ja sprindis (loodetavasti ka teates). Lähtudes sellest oli minu peamiseks eesmärgiks joosta võimalikult palju 15000 kaardiga, tavarajale sarnanevatel maastikel. Kindel plaan oli teha kaks spetsiaalset sprinditreeningut. Kokku jõudsin laagris teha 9 kaarditreeningut, millest kõige olulisemad olid neli – kaks lühi- ja üks tavarada ning kahest jooksust koosnenud sprinditreening. Lisaks põhitreeningutele mahtus kavva jooks reljeefikaardiga, joonorienteerumine, kompassiharjutus jne.
Teisipäev, 27.06
Lühirada vol 1. Rada 6km, 23KP, 42´. MM-i tavarajale sarnanev maastik. Kõrgete ning järskude nõlvadega pöögimets. Enamuses väga hea läbitavusega, vaheldudes tihedama kuusemetsaga. Tihe teedevõrk. Jooksin 15000 kaardiga. Hästi kulgenud jooksu jäid varjutama kaks teevaliku viga (11 ja 23 KP) ning üks „sõge rabelemine“ (12 KP). Juba esimene testjooks näitas ära, kui oluline on jälgida kõrgusjooni. Juba 2-3 joonega (h=5m) orvandit on tihti targem vältida. Lisaks tuleb teatud liiki rohelist karta nagu tuld. Selle sisse ronimine ei lõppe hästi – kõrge alustaimestik, okaspõõsas, nõges ja muud ebameeldivad loodusimed, pidurdavad oluliselt jooksutempot. Ladus jooksmine ja teevalikud on aga tulevase MMi võtmesõnad.
Kolmapäev, 28.06
Lühirada vol 2. Rada 5,7km, 19KP, aeg 46´, kaart 10000. MM-i lühirajale iseloomulik maastik. Võrreldes vol. 1-ga oli kohati tegemist totaalselt erineva metsaga. Raja algus (1-6KP) kulges tammemetsas, kus pidi palju kummargil jooksma. Tihedad ja madalale ulatuvad tammeoksad tegid jooksmise ja õiges suunas liikumise keeruliseks. Lisaks oli maapind kaetud kanarbikuga, meenutas kohati Norra maastike. Raja teine pool oli jällegi peamiselt kuusemets. Võrreldes esimese päevaga olid kõrguste vahed väiksemad, kuid orvandite süsteem tunduvalt detailirikkam. Reeglina on Taani maastikud tehniliselt lihtsad, kui püsid pidevalt kaardis on kõik elementaarne. Keeruliseks läheb siis, kui tempo tõuseb liiga kõrgeks või kaob keskendumine. Ma sain valusa õppetunni 12KPga. Kõik tundus klappivat, kuid „õigete“ orvandite vahelt ma küngast ei leidnud. Ükskõik, kuidas ma oma kaarti ei sättinud tundus, et oleksin nagu õiges kohas. Kõik paistis nii sarnane, et raske oli ennast täpselt määrata. Ainsaks väljapääsuks oli joosta kindlale objektile, milleks sai lõunapoolne tee. Selline peata olek maksab nii kiirel maastikul valusalt kätte. Tundub, et jõudsin esimeste jooksudega juba 15000 skaalaga liialt ära harjuda.
Neljapäev, 29.06
Tavaraja treening. Rada 11,7km, 20KP, aeg 69´. Tarvo oli ettevalmistanud suurepärase, ohtralt teevalikuid pakkuva raja. Sellest kujunes laagri tähtsaim treening. Üritasin selleks valmistuda, nii nagu oleks tegemist MMi tavaraja eeljooksuga. Maastikuks hästi läbitav, peamiselt pöögi-kuuse segamets. Järskude ning sügavate orvandite skeemiga. Jubeda tumerohelise (lehtpuu võsa) ning pisut leebema helerohelisega (peamiselt kuusenoorendik). Peale raja alguse ebakindlust suutsin leida hea kontakti kaardiga. Usun, et tegin enamuse teevalikutest hästi. Võtsin igas punktis endale teatud aja, et kõik rajameistri trikid läbi näha. 13KPs nägin 3´ varem startinud Erkkit. Ma kohtusin temaga rajalõpu osas pidevalt, kuid me ei jooksnud ühtegi etapi sama trajektoori kasutades. See oli naudinguline kogemus. Etapivaliku paremaks teostamiseks üritasin pikematel teelõikudel võimalikult palju ette lugeda. Sellest oli abi. Tahan oma mõtetes säilitada iga sekundi sellest jooksust, sest sarnane sooritus viiks mu tavaraja finaali. EMi fiaskot silmas pidades oleks see juba väike võit.
tavaraja maastik
Reede, 30.06
Ǻrhusi kohal oli tunda kärsahaisu, koondise sprinterid soojendasid rehve. Väga plahvatuslik oli „vanaisa“ Aadli. Kündis pool kohalikust botaanikaaiast üles.
Esimene rada 3km, 15KP, aeg 15´. Avatud park, botaanikaaia atraktsioonide ning tumeroheliste metsatukkadega. Kuigi MMi sprint joostakse peamiselt hästi läbitavas metsas on seal suure tõenäosusega ka mõned lõigud sarnast lagedat parki. Oluline oli endale sprinditingmärke meelde tuletada ning vältida sprindile iseloomulike „lõkse“. Parema efekti saavutamiseks jooksin mõlemad sprindi trennid intensiivselt. See andis võimaluse langetada kiireid otsuseid ja eksida valikutega. Suurima vea tegin etapiga 7-8. Vasakpoolne variant on selgelt lühem, tõenäoliselt ka kiirem.
Teine rada 3,2km, 17KP, aeg 23´. Esimesest rajast tunduvalt erinevam. Rada kulges peamiselt äärelinna elamute vahel, kuid sisaldas viimaste punktide näol ka tavaorienteerumise elemente. Palju erinevaid teevalikuid, palju sprindile iseloomulike tingmärke, palju „lõkse“. Perfektne treening. See on asi, mida iseseisvalt kodus harjutada ei saa. Ning iga meeter selles treeningus täitis oma ülesannet. Üritasin tempot veelgi tõsta ja võimalikult palju ette lugeda. Rajameister oli tasemel. Kui reeglitest rangelt kinni pidada siis minu tulemus läheks tõenäoliselt tühistamisele. Teel 14 KPsse (otsi kaardilt risti) ületasin heki, mis oli kaardile märgitud keelava tingmärgiga. Lisaks olin paaris kohas teevalikuga hädas. 9 KPst jooksin juba välja, kui otsustasin ikkagi teise varinadi kasuks. Lisaks läbisin ühte elamukvartalit kolm korda, oli küll tuttav tee, kuid kardan, et viimane kord oli liiast. 12KPst oleks pidanud kohe suure tee peale minema.
Silkeborgi laager oli üks paremini organiseeritud laagreid, kus ma kunagi käinud. Kõik toimis nagu kellavärk. Eriti oluline oli, et Tarvo (ja Olle teise sprindi rajameistrina) suutis igaks treeninguks spetsiifilise harjutuse ette valmistada. Tehnilise suutmatuse või maastiku mitte tundmise taha seekord pugeda ei ole vaja. Selle 9 treeninguga võtsime sealsetest võimalustest praktiliselt maksimumi. Laager oli harjumatult intensiivne (iga päev testjooks), kuid läbi nende katsumuste ongi kõige lihtsam maastiku eripärasid omandada.
Tänasega on minu MMi stardini jäänud 24 päeva. Esimesed 10 päeva on plaanis harjutada Põhja-Eestis, kasutades ära Nõmme-Harku metsa. Kavas pikemad krossid, tõusud ja pikad lõigud. Seejärel siirdun 14. aastase vaheaja järel O-Ringenile. Tõenäoliselt ma seal kõiki päevi ei võistle, kuid võistluspäevadest kujunevad MM-i peaproovid. Vahetut enne MMi on plaan põigata korraks Lõuna-Eestisse, äkki isegi joosta Obinitsa kandis.
Olle ja Sander lühiraja teekondi arutamas.