15 detsember 2008
tunnid ja kilomeetrid
Uus treeninghooaeg on seitsmendat nädalat peal juba. Pikemalt juba lähipäevadel!
06 november 2008
Libahunt
Kuna kevadel sai koos klassivennaga puht juhuslikult osa võetud antud ürituse esimesest etapist,
oli põhjust ka nüüd jalg joonele seada. Hea soojenduse andis eelmine õhtu toimunud xdreami hooaja lõpetamine, kus kõvemad mehed(loe Ott ja Heiti) lammutasin kella 3 ni?! Ise tegin kiire ja korraliku õhtu ja umbes 7 tundi uneaega sai kirja.
Aga võistlusest lähemalt, start kell 11 hommikul Vihasoolt ja kontrollajaks 6 h. Umbes 40 minutit
enne starti sai kätte kaardid ja aega planeerimiseks oli piisavalt. Tegime optimistliku plaani,
mis jättis lahti ka variandi kõik punktid võtta. Alustame reipalt ja korjame 27. alustuseks ning liigume 76 poole, kus esimene lisaülesanne(7-ga algavad punktid on lisaülesannetega). švammidega vee ümber tõstmine pole raske ning olemegi teel järgmise punkti poole.
Kuna kaardil on mingi lisatee, teeme imeliku trajektori, ära siiski ei eksi. Teel 74. korjame ka 49, millega kaotame esimesed paar minutit. 74. rändrahnu mõõtmete arvamisega suuri probleeme pole ning jätkame reipalt. Aega kulunud kuhugi tunni kanti. 38, 54 ja 46 tulevad kergelt, teel 36 on Taavil esimesed kanged hetked. Natuke kobistavalt saame 37, 70-ga see-eest teeme lapsiku vea ning järjekordsed paar minutit lähevad tuulde. Käru rehvi pumpamine on samuti labane ning teeme kiirelt. Punktist lahkudes on aega kuluinud natuke alla 2h. Sinnamaani olime tulnud sama varianti koos hilisemate võitjate Olav Karu- Ulvar Pavloviga. Kaotasime sel hetkel neile kuskil 5 min. Seal aga lähevad meie valikud lahku. Enne 45 kõnnime natuke ja sööme, 71. taas jookseme. Seal ootab selle päeva kõige nõmedam lisaülesanne. Ülesandeks kaevata aare karjääris etteantud punktist 20 m kaugusel 40 asimuudi suunas. Kuna karjääri äär on järsk, on raske kaugust määrata ja peale umbes 5 minutist sonkimist loobume. Vähesed lahendasid selle ülesande. 30 punkti veel jookseme, kuid Taavil on juba selgelt raske, 35 ja 33 võtame jooks-kõnd pooleks, kuid siis hakkame kõndima. Ka endal on jalad üsna kangeks läinud ning kõndimine tundub meeldiv. Vahepeal on järjekordne tund möödunud ning pool aega möödas. Loobume esimestest puntkitest( 42, 26). 55, 53, 48 ja 72 läbime enamuses kõndides, vahel ka natuke joostes. 72-s saan teha köieülesande, mis sujub hästi ning liigumegi järgmise punkti poole. Aega kulunud 4h. Otsustame võtta viimased kaks 7-st ja siis otse teed koju. 73 on aega nõudev lisaülesanne- mina saan taas köitega turnida, Taavi legendi järgi punkte otsida. Üsna ebaselge legendi tõttu jääb üks neljast leidmata, see meid palju ei morjenda ja jätkame. 75 saamme kanuuga võtta kaks mälupunkti, mis võtavad ka üsna palju aega. Sealt lahkudes ongi ainult tund jäänud. Seame sammud 50 poole, sealt lähme kaardil üsna kurjakuulutavat sood ületama. Tegelikkuses pole hullu midagi ning kerge vaevaga oleme lagedal. 24 ja 23 tulevad lihtsalt, viimasest lahkudes mõistame et jõuame võtta ka 25, mida polnud plaanis. Enne finišit saame ka jõge läbida ning olemegi kodus.
Aega kulunud 5.48 ja tulemuseks saame 8 kohta. Kui oleks suutnud ka 4. ja 5. tunnil enamuse ajast joostes läbida oleks 4. koht reaalne olnud. Esikolmik oli sel päeval kõva. Kahe etappi kokkuvõttes oleme 5, ise oleme rahul, kuid järgmise aasta kohta veel midagi ei plaani.
Mina vähemalt mitte.
12 oktoober 2008
Hansapank Xdream 4. etapp
Eelmine pühapäev sai lahenduse selle aasta seiklusspordisari Hansapank xdream ning viimane etapp oli finaali vääriline. Võistluskeskus asus Leppojal ehk siis Põhja-Kõrvemaal. Start anti kell 10 ning A-rada suundus ratta etapile.
Seekord sai kaarti vaadata lausa minut enne starti ja põhjus oli ilmselt selles, et esimesed 3 punkti tuli ise kaardilt leida, abivahendiks kaardi nurgas ca 2 ruutsentimeetrised näidised punktikohtadest. Üllataval kombel leidsin esimese punkti üsna kiiresti ning stardipaugu kõlades olime vähesed, kes kohe liikvele said. Laiama siiski ei hakanud ja ootasime ilusti teised järele ning poolel teel esimesse olimegi mingi 4-5 võistkonnaga koos. Teel esimesse tuvastasin ka teised "peidetud punktid" ning teise otsustasime ringi minna. Areal läks otse, ISC tuli ka ringi. Kuna härjad ees otsustasid tõmbama hakata, juhtus nii, et sõitsime Heiti kohe "musta" ja jätsime ta grupist maha. Kui seda lõpuks märkasime oli juba hilja. Ootasime ta ilusti järgi ja edasi liikusime juba oma tempoga. Areal sai otse minekuga päris viisaka edu, kuid õnneks järgnenud jooksu etapp ei sujunud neil vigadeta. Meie samas saime valgete laikudega kaardil kasutada eesliikuvate tiimide abi ja jooksu lõpuks olime taas liidritega koos( etapi alguses oli vahe 6 minutit Arealiga). Edasi taas rataste selga ning algas Tulip ehk siis legendi järgi rattaraja läbimine ehk siis Heiti kannatused vol. 2. Esimese punkti saime ilusti koos pundiga ja peale seda väikese peata oleku ajal tõusime isegi korraks liidriteks. Siis tuli aga natuke pikemat sõitu ja lasime kõvematel taas minna. 2 punkti juures tekkinud segaduses ei saanud me aru, et kogu kamp seisab punkti ümber ning tegime "igaksjuhuks" veel mõneminutise kaare enne kui punkti võtsime. Tulipi lõppu sõitmine ei olnud tehniliselt teab mis raske kui füüsiliselt Heitile ilmselt metsik. Suure võitlejana tuntud mees siiski ei andnud alla ja võitles vapralt. Ilmselt innustas teda teadmine, et varsti saab kanuuse istuda. Enne seda tuli veel lahendada kiire lisaülesanne, mis seekord oli hokikepi, jalgpalli ja 3 tennisepalli kogukaalu arvamine. Algul pakkusime omavahel igast huvitavaid numbreid aga lõpuks panime kirja 1200 g ning ei saanudki väga palju trahvi. Sealt lahkudes olime liidritest maas 2,5 minutit ja kohaks 5. Kanuust alates hakkas meie võistlus ülesmäge minema, kuna allavoolu jõel olime selgelt kiireim meeskond ning poolel teel 3. kanuu punkti tõusime ISC väikese ebaõnne tõttu liidriks. Sel hetkel hakkas taas koitma, et võit polegi võimatu. Kanuu lõpus olime ISC-ga koos ja asusime jooksuetapile. Alguses ei mõistnud, mida tähendab legendis antud kirjeldus "jooks või ratas". Rattaala juurde jooksmist nägime õnneks liiga hilja, parimat varianti mõistsime alles peale võistlust(kanuu algusest oleks tulnud kahekesi kanuuga punkte võtma minna, 3. mees oleks 2 korda edasi-tagasi kanuu lõppu sõitnud ja teiste meeste rattad sinna viinud. Sealt oleks siis kohe ratastega jätkata saanud). Järvede juurde jooksul jätsime ISC selja taha ja läksime oma teed. Suutsime järvede suurused ära arvata ning 50 hüppenöörihüpet polnud samuti liig. Järvede vahel joostes tegime paar väikest viga, kuid üldjoontes saime selle osaga hästi hakkama. Jooksul tagasi rattaalasse hakkasime vaatama, mis edasi saab. Avastasime, et viimaseks lõiguks on korraldajad mõelnud vastuvoolu kanuuetapi. Korralik vikat hooaja lõpuks. Pika arutelu tulemusena jõudsime järeldusele, et kahe mehega kanuu liigub vastuvoolu selgelt paremini ning mina lähen joostes punkte tooma ja saame kokku taas kanuu lõpus. Mõeldud-tehtud. Tol hetkel ei osanud arvata, et hoopis kanuu tassimine pool maad on parem lahendus ja sellega oma edu kaotame. Esimesed 2 punkti läksid üsna libedalt, kuid siis agoonia algas. Paari supluse tulemusena hakkasid jalad krampi kiskuma ning maastik polnud ka just meelakkumine. Pidev mädasoos ja mätaste vahel ukerdamine pole just kõige parem krambiäärel olevatele jalgadele. Tänu sellele kadusin pikal etapil ka kaardilt ning tegin mitmeid lisakaari. Pool õnnega sain siiski punkti kätte ja jõudsin võistluskeskuse vahetusse lähedusse Urmost ja Heitist varem. Sain teha veel ühe ujumise ning korraldajate-kaasaelajatega natuke juttu puhuda kui hakkaski mõlade kolksumist kuulma. Juhtunud oli see, mida mina antud hetk ei osanud oodata. ISC ja Vaude olid meie meeste kanuu praktliselt kinni püüdnud ning vähem kui minuti sees asusime viimasele lisaülesandele, milleks oli köie abil ca 10 m kõrgusele ronimine, abiks köie sisse punutud aasad. Kuna ronima pidid kaks meest ja Heiti oli üsna läbi, ronisin alguses mina ja siis Urmo. ISC küll alustas paarkümmend sekundit peale meid, kuid oli selgele osavam ja jõudis finišisse umbes 2 minutit enne meid. Vaudet suutsime õnneks edestada ca minutiga ja lõpetasime teisena.
Kuna hooaja üldvõiduks oli meil vaid esikohta vaja, siis olime pettunud, et nii vähe enne lõppu ära andsime. Seda suurem oli aga üllatus kui kuulsime, et ISC oli järved vales järjekorras võtnud ning trahvi saanud. Seega kuulus esikoht meile ja kuna Vaude teisena ning Areal 3. lõpetas saime ka hooaja üldvõitu Kiirrongi ees, kes seekord oli 4. Peale mitmeid ebaõnnega lõppenud etappe oli õnn ka kord meie õuel ning sauna sai minna üpris õnneliku näoga.
Jutu lõpuks tahaks öelda mõned omapoolsed imetlused Heiti suunas, kes suutis ülimast raskest seisust juba raja alguses kannatada lõpuni ning võidu koju tuua. Ma olen üsna kindel, et pole palju mehi, kellel oleks nii palju tahtejõudu. Samuti tänan konkurente, kes selle aasta muutsid huvitavamaks, kui eelnevad ning samuti korraldajaid super-ägedate etappide eest.
Seiklussport on lahe.
Seekord sai kaarti vaadata lausa minut enne starti ja põhjus oli ilmselt selles, et esimesed 3 punkti tuli ise kaardilt leida, abivahendiks kaardi nurgas ca 2 ruutsentimeetrised näidised punktikohtadest. Üllataval kombel leidsin esimese punkti üsna kiiresti ning stardipaugu kõlades olime vähesed, kes kohe liikvele said. Laiama siiski ei hakanud ja ootasime ilusti teised järele ning poolel teel esimesse olimegi mingi 4-5 võistkonnaga koos. Teel esimesse tuvastasin ka teised "peidetud punktid" ning teise otsustasime ringi minna. Areal läks otse, ISC tuli ka ringi. Kuna härjad ees otsustasid tõmbama hakata, juhtus nii, et sõitsime Heiti kohe "musta" ja jätsime ta grupist maha. Kui seda lõpuks märkasime oli juba hilja. Ootasime ta ilusti järgi ja edasi liikusime juba oma tempoga. Areal sai otse minekuga päris viisaka edu, kuid õnneks järgnenud jooksu etapp ei sujunud neil vigadeta. Meie samas saime valgete laikudega kaardil kasutada eesliikuvate tiimide abi ja jooksu lõpuks olime taas liidritega koos( etapi alguses oli vahe 6 minutit Arealiga). Edasi taas rataste selga ning algas Tulip ehk siis legendi järgi rattaraja läbimine ehk siis Heiti kannatused vol. 2. Esimese punkti saime ilusti koos pundiga ja peale seda väikese peata oleku ajal tõusime isegi korraks liidriteks. Siis tuli aga natuke pikemat sõitu ja lasime kõvematel taas minna. 2 punkti juures tekkinud segaduses ei saanud me aru, et kogu kamp seisab punkti ümber ning tegime "igaksjuhuks" veel mõneminutise kaare enne kui punkti võtsime. Tulipi lõppu sõitmine ei olnud tehniliselt teab mis raske kui füüsiliselt Heitile ilmselt metsik. Suure võitlejana tuntud mees siiski ei andnud alla ja võitles vapralt. Ilmselt innustas teda teadmine, et varsti saab kanuuse istuda. Enne seda tuli veel lahendada kiire lisaülesanne, mis seekord oli hokikepi, jalgpalli ja 3 tennisepalli kogukaalu arvamine. Algul pakkusime omavahel igast huvitavaid numbreid aga lõpuks panime kirja 1200 g ning ei saanudki väga palju trahvi. Sealt lahkudes olime liidritest maas 2,5 minutit ja kohaks 5. Kanuust alates hakkas meie võistlus ülesmäge minema, kuna allavoolu jõel olime selgelt kiireim meeskond ning poolel teel 3. kanuu punkti tõusime ISC väikese ebaõnne tõttu liidriks. Sel hetkel hakkas taas koitma, et võit polegi võimatu. Kanuu lõpus olime ISC-ga koos ja asusime jooksuetapile. Alguses ei mõistnud, mida tähendab legendis antud kirjeldus "jooks või ratas". Rattaala juurde jooksmist nägime õnneks liiga hilja, parimat varianti mõistsime alles peale võistlust(kanuu algusest oleks tulnud kahekesi kanuuga punkte võtma minna, 3. mees oleks 2 korda edasi-tagasi kanuu lõppu sõitnud ja teiste meeste rattad sinna viinud. Sealt oleks siis kohe ratastega jätkata saanud). Järvede juurde jooksul jätsime ISC selja taha ja läksime oma teed. Suutsime järvede suurused ära arvata ning 50 hüppenöörihüpet polnud samuti liig. Järvede vahel joostes tegime paar väikest viga, kuid üldjoontes saime selle osaga hästi hakkama. Jooksul tagasi rattaalasse hakkasime vaatama, mis edasi saab. Avastasime, et viimaseks lõiguks on korraldajad mõelnud vastuvoolu kanuuetapi. Korralik vikat hooaja lõpuks. Pika arutelu tulemusena jõudsime järeldusele, et kahe mehega kanuu liigub vastuvoolu selgelt paremini ning mina lähen joostes punkte tooma ja saame kokku taas kanuu lõpus. Mõeldud-tehtud. Tol hetkel ei osanud arvata, et hoopis kanuu tassimine pool maad on parem lahendus ja sellega oma edu kaotame. Esimesed 2 punkti läksid üsna libedalt, kuid siis agoonia algas. Paari supluse tulemusena hakkasid jalad krampi kiskuma ning maastik polnud ka just meelakkumine. Pidev mädasoos ja mätaste vahel ukerdamine pole just kõige parem krambiäärel olevatele jalgadele. Tänu sellele kadusin pikal etapil ka kaardilt ning tegin mitmeid lisakaari. Pool õnnega sain siiski punkti kätte ja jõudsin võistluskeskuse vahetusse lähedusse Urmost ja Heitist varem. Sain teha veel ühe ujumise ning korraldajate-kaasaelajatega natuke juttu puhuda kui hakkaski mõlade kolksumist kuulma. Juhtunud oli see, mida mina antud hetk ei osanud oodata. ISC ja Vaude olid meie meeste kanuu praktliselt kinni püüdnud ning vähem kui minuti sees asusime viimasele lisaülesandele, milleks oli köie abil ca 10 m kõrgusele ronimine, abiks köie sisse punutud aasad. Kuna ronima pidid kaks meest ja Heiti oli üsna läbi, ronisin alguses mina ja siis Urmo. ISC küll alustas paarkümmend sekundit peale meid, kuid oli selgele osavam ja jõudis finišisse umbes 2 minutit enne meid. Vaudet suutsime õnneks edestada ca minutiga ja lõpetasime teisena.
Kuna hooaja üldvõiduks oli meil vaid esikohta vaja, siis olime pettunud, et nii vähe enne lõppu ära andsime. Seda suurem oli aga üllatus kui kuulsime, et ISC oli järved vales järjekorras võtnud ning trahvi saanud. Seega kuulus esikoht meile ja kuna Vaude teisena ning Areal 3. lõpetas saime ka hooaja üldvõitu Kiirrongi ees, kes seekord oli 4. Peale mitmeid ebaõnnega lõppenud etappe oli õnn ka kord meie õuel ning sauna sai minna üpris õnneliku näoga.
Jutu lõpuks tahaks öelda mõned omapoolsed imetlused Heiti suunas, kes suutis ülimast raskest seisust juba raja alguses kannatada lõpuni ning võidu koju tuua. Ma olen üsna kindel, et pole palju mehi, kellel oleks nii palju tahtejõudu. Samuti tänan konkurente, kes selle aasta muutsid huvitavamaks, kui eelnevad ning samuti korraldajaid super-ägedate etappide eest.
Seiklussport on lahe.
17 september 2008
Sügisjooks.
Pühapäeval õnnestus juba mitmendat aastat järjest koos mitmete teiste orienteerujatega panna jalg joonele sügisjooksu 10 km. distantsil. Kuna põhialana olen viimased kaks aastat ratta-orienteerumist teinud ning seega ka rohkem ratast sõitnud, on jooksutrennide maht vähenenud ja jooksuvõistlused muutunud iga aastaga raskemaks.
Selleks aastaks seadsin endale kaks eesmärki: Esimeseks joosta alla 40 minuti ehk olla siiski veel jooksja, mitte raja läbija, ning teiseks lootsin salamisi eelmise aasta ajast kiiremini joosta( 37.36).
Stardijoonel sain siiski omale veel paar sihti. Pulleritsule ei tahtnud kuidagi kaotada ja samuti tahtsin olla parim Lennakadeemia mees, selles arvestuses oli mulle kõva konkurent Ragnar Pähni näol.
Soojendus oli üllatavalt mõnus ning joonele asudes oli enesetunne hea. Soovisin veel Andreasele edu jooksuks ja tuligi joonele asuda. Jooks algas üsna reipas tempos ning alguses sättisin ennast üsna grupi etteotsa, et mitte kohe kuhugi toppama jääda ja et alguses liiga aeglaselt ei jookeks. Kuskil 500m hakkas esimene ots eest libisema, Kraas sealhulgas. Ei hakanud hullu panema ja lasin minna. 1. km märgis olin ajaga 3.13 ja koos Martin Simpsoniga. Oli selge et tuleb maha rahunema hakata, kuna sellise tempoga kaua ei kesta. Kuskil poolel teel teise kilomeetri postile liigub Simpson vaikselt eest ja möödub esimene naine, leedulanna, kes lõpuks jookseb 34. minuti algusesse. Ei hakka sappa pressima lasen minna. 2 km peal näitab kell 6.45, teine km seega 3.32. Tunne on endiselt talutav kuigi sääremärajad hakkavad juba kangeks jääma. See siiski ei üllata kuna eelneval nädalal on sellega probleeme olnud. Jätkan rahulikult omas tempos( loe kergelt langevas tempos), ei lase üksikutel möödujatel ennast häirida. 3 km ja aeg kuskil 10.30, 3.45 km-le. Siit enam tempot allapoole ei tahaks lasta. Hakkab vaikselt ka raskeks minema. 4. km märki jõuan siiski ajaga kuskil 14.20-14.25, seega olen natuke veel aeglasemaks jäänud. Kuna oli vastutuul siis väga ei põe. Pöördel näen et ca 10 seki mu taga on Pullerits ja Assor ja veel hunnik mehi nendega koos. Peast käib läbi mõte, et alustasin sutsu liiga kiiresti ja nad püüavad mind kinni. Pühin mõtte kiiresti peast ja jätkan kangutamist. Poolel maal olen täpselt 18 minutiga seega on tempo taas tõusnud, mõistlik ka, kuna hakkas taganttuule ots. Kilomeetrid 5-7 lähevad kannatades, järgi jõuab teine naine, kes hingeldab hullumoodi, kuid liigub hästi. Võtan tuulde kuid vähese tahtejõuga lasen tal siiski eest libiseda. Teises joogipunktis on juba üsna raske, viskan pilgu üle õla ja heameeleks ei näe seal ei Pulleritsu ega muid tuttavaid nägusid. Vanalinna keeramisel saan tollele lühikesele neiule veel korra lähemale, kuid jään kohe uuesti maha, kuna tekib raja raskeim koht, kus enam ei tahaks nagu üldse joosta. Sunnin end siiski edasi pingutama kuna lõpp pole kaugel. 9 km märgis näitab kell 33.23, seega on mul 3.37 aega, et 37 minuti piir alistada. Kui ma sellega hakkama ei saa, olen küll p..ahäda. Üriatn sammu reipamaks seada, kuid lihtsalt ei tule. Viimases kurvis võtan ühele rootslasele siiski järele ja valu süües möödun tast ning lõpetan agoonias, vaid 4 sekundit peale 2. naist. Kurat, selle oleks pidanud ära võtma. Aelen maas mõnikümmend sekundit ajan püsti ja näen et Pullerits finišeerib. Heameel on suur, et juba kohal olen. Aega näen alles kodus ja rõõm muutub seda suuremaks et alla 37 minuti "koju" jõudsin.
36.58 ja 36. koht. Olen selgelt rahul. Ei lootnud eelmise aasta aega lüüa, kuna ka rada tundus aeglasem olevat(Vanalinna osa). Tulemusi sirvides näen, et Andreas tegi kõva jooksu ja iskilku rekordi, Simpson võitis mind minuti ja Truusalu poole minutiga. Pullerits jäi 30 seki kaugusele taha, Pähn kuskil 50 sekundit.
3 päeva hiljem on jalad veel kanged, kuid juba homsest ratast taas sõitma, kuna Ratta-orienteerumise EM on ukse ees. Edu treeninguteks.
09 september 2008
Kohvi on must, vaid mustem on meel!
Eile jooksin peale ca nädala kestnud haigust esimest tõsiseltvõetavat treeningut. Valisin ca 14,5km pikkuse ringi mis kulgeb enamasti mööda lagedaid. Tuul oli kõva ning vihma sadas suhteliselt tihedalt. Temperatuur oli nii 14 kraadi ringis. Ühtegi kuiva kohta minu riietuses märgata ei olnud. Tingimused olid pehmelt öeldes keskpärased.
Aga jumala abiga oli mul kaasas pleier! Saatuse tahe valis mulle sealt Katrina and the Waves'i kustumatu hiti aastast 1985 nimega Walking on sunshine. Samm läks pikemaks, nägu naerule ja laul tuli suule. Elu oli ilus. Elagu Steve Jobs ja tema kvaliteetsed kaasaskantavad heli taasesituse vahendid.
Loodame, et tervis paraneb ja pühapäeval toimuval Sügisjooksul saan kogeda järjekordset Timo Silla Elamust!
Aga jumala abiga oli mul kaasas pleier! Saatuse tahe valis mulle sealt Katrina and the Waves'i kustumatu hiti aastast 1985 nimega Walking on sunshine. Samm läks pikemaks, nägu naerule ja laul tuli suule. Elu oli ilus. Elagu Steve Jobs ja tema kvaliteetsed kaasaskantavad heli taasesituse vahendid.
Loodame, et tervis paraneb ja pühapäeval toimuval Sügisjooksul saan kogeda järjekordset Timo Silla Elamust!
13 juuli 2008
Hoia pea külm!
Täna siis selgitati välja orienteerumise sprindi maailmameistrid. Esimeseks sõelaks oli hommikune kvalifikatsioon Prostejovis. Edasijõudnud pandi proovile õhtul Olomouci linna südames.
Kahjuks ei õnnestunud mul hommikusel jooksuvõistlusel piisavalt hästi esineda ja sellest tulenevalt mind õhtul orienteeruma ei lastud. Rada oli naeruväärselt lihtne aga kuuma päikese ja kiire tempo koosmõjul suutsin siiski teha ka kokku oma 20 sek viga. Täpselt see aeg, mis finaali pääsemisest puudu jäi. Esimene viga on teevalikuviga etapil 5-6, kus üritasin liiga joone lähedale jääda ja see maksis ca 40-50m, mis ajaliselt on nii 10-12sek. Punktide 14 ja 15 juures ei suutnud ma kiire hoo pealt välja lugeda, kas seda hekki tohib ületada või ei ja sellest tulenevalt jooksin mõttetud lisakaared, mis maksid kokku umbes teised 10 sekundit. Finaali uks jäi seekord minule 19 sekundi kaugusele.
Hoolimata sellest oli tegelikult tempo minu puhul väga korralik. Läbisin 3,4km 12.04ga, mis teeb siis 3:33min/km. Komposteerimiste, kaardi lugemise ja aia ületustega kokkku on see parim kiirus, mis näidanud olen. Tundub, et ideaalse tehnilise soorituse puhul oleks ka finaaliuks käega katsutav olnud.Õhtuses finaalis jooksid eestlastest Liis ja Sander. Mõlemad tegid keskpärased sooritused ja tulemuseks kohad neljandas kümnes. Rajad olid õhtul väga huvitavad ja pakkusid korralikke teevalikuid. Ilm oli kuum, hiljem tuli äikest. Fantastika!
Homme ees puhkepäev ja minu elu esimene võimalus orienteeruda mägisel maastikul! Ootan põnevusega...
Kaart minu rajaga
Kvalifikatsiooni tulemused
Finaali kaardid
12 juuli 2008
Ülerahvastatud Tšehhi Vabariik
Eile sõitsin koos koondisega Tšehhi Olomouci linna, kus peetakse selle aasta orienteerumise MM. Sõit kulges üle kivide ja kändude. Tšehhi üllatas mind esimestest sammudest peale oma ülerahvastatusega. Minule, kui lihtsale maa poisile, oli see ebameeldivaks üllatuseks. Buss oli rahvast täis, metroo oli rahvast täis, Praha-Olomouc-i rong oli rahvast täis. Märksõna: seismine! Mõnusast Eesti 15 kraadisest kliimast tulnuna laiatati siin näkku sellise mõnusa 26-27 kraadiga. Natuke harjumatu aga ei midagi hullu.
Koondise sisekliima on täis kirgi ja intriige, nagu ikka! Homme õhtul tuleb veel täiendust, niiet tuleb kahtlemata huumorirohke nädal, mida vürtsitavad lisaks rasked võistlused.
Võistlusprogramm on minu jaoks suhteliselt hõre. Homme on ees kaks sprindivõistlust, teisipäeval tavaraja eeljooks ja laupäeval tavaraja finaal. Kui ilm ei muutu, siis kuluvad puhkepäevad kindlasti ära. Siinsed maastikud on minu jaoks midagi täiesti uut. Sellest tulenevalt on raske tulemusi prognoosida või endale isegi reaalseid eesmärke seada. Esmaseks eesmärgiks on loomulikult finaalid aga selle realiseerimise tõenäosust on raske hinnata. Olulist vahet ju ka pole kuni jooksud on kiired ja puhtad.
Homme kell 10.48 on minu start, klubikaaslasel Kirtil oli vist 9.36. Niiet jääge lainele ja hoidke pöialt. Homme õhtul siis kaardid ka netti!
Siia sõites filmisin natuke mobiiltelefoniga humoorikaid seiku lennukis ja lasin youtube-i üles. Kvaliteet pole võibolla kõige parem aga noh vähemalt annab artikli mõõdu välja:
http://www.youtube.com/watch?v=PxoD_Ca8W9M
05 juuni 2008
EMi lõpp ja edasise elu algus
EMi nädal kulmineerus Eesti meestele kaunis koledalt. Suurem osa seltskonnast möllas laupäeval lühiraja B-finaalis ja teates maanduti 25. ja 27. koha peale. Millegi üle kiidelda pole.
Minu jooksud püsisid tegelikult terve nädala stabiilselt hindele 4+, kohati 5-. Suuri vigu suutsin enamasti vältida. Mõnes kohas kannatas selle all orienteerumise kiirus aga aeglane tempo tuli siiski pigem kasuks.
Lühiraja eeljooksus oli esimest korda selle nädala jooksul reaalne võimalus finaali pääseda. Aga mõned ebakindlat kohad distantsil ja eelviimase punktiga tehtud 40 sekundit tõmbasid sellele plaanile vee peale.
Lühiraja B-finaalis ei leidud motivatsiooni ja mõtet pingutamisele ja üritasin joosta rahuliku vigadeta jooksu. Mõned suuna vead tulid keerulisel maastikul siiski sisse, kuid midagi olulist siiski mitte.
Võistlusärevust mida tundsin enne teatevõistlust hommikul, ei tunne ma võistlushooaja jooksul tihti. Enamasti juhtub seda teatejooksude stardis, kui mind valdab hirm pingutuse ja läbikukkumise ees. Tavaliselt koos stardipauguga see ärevus kaob ja kõik asjad maailmas tiksuvad oma kohale tagasi. Seekord kahjuks juhtus see 15 minutit enne metsa pääsemist kui ootasin koos kahe hungarlasega vaatepunktis avavahetuse jooksjat. Siiski metsa läksin panema ja panin nii kus sain. Ühe suurema piraka panin, kui hakkasin orienteeruma kõrvaliste asjade järgi, ülejäänud rada puhtalt ja nii kiiresti kui nädalast väsinud keha ennast liigutada lubas. Enda vahetuse võitjale siiski 5 minutit kaotust. Päeva parimale ajale lausa 7 minuti alla.
Keskpärastest tulemustest hoolimata tekkis võimalus startida juulis Tsehhis peetavatel maailmameistrivõistlustel. Väga hea tulemuse saavutamiseks sain Lätist kindlasti õiged sihid ja motivatsiooni kätte aga 35 päevaga kahjuks pole võimalik selleni veel jõuda. Samas võrreldes MMi reegleid EMi omadega, peaks koht tavaraja finaali stardis olema reaalne eesmärk. Nüüd siis pikemat juttu tegemata trenni - 35 päeva aega treenida omale alla sellised jalad, mis tõusud tasaseks jooksevad!
Kaardid tulevad homme õhtul!
Minu jooksud püsisid tegelikult terve nädala stabiilselt hindele 4+, kohati 5-. Suuri vigu suutsin enamasti vältida. Mõnes kohas kannatas selle all orienteerumise kiirus aga aeglane tempo tuli siiski pigem kasuks.
Lühiraja eeljooksus oli esimest korda selle nädala jooksul reaalne võimalus finaali pääseda. Aga mõned ebakindlat kohad distantsil ja eelviimase punktiga tehtud 40 sekundit tõmbasid sellele plaanile vee peale.
Lühiraja B-finaalis ei leidud motivatsiooni ja mõtet pingutamisele ja üritasin joosta rahuliku vigadeta jooksu. Mõned suuna vead tulid keerulisel maastikul siiski sisse, kuid midagi olulist siiski mitte.
Võistlusärevust mida tundsin enne teatevõistlust hommikul, ei tunne ma võistlushooaja jooksul tihti. Enamasti juhtub seda teatejooksude stardis, kui mind valdab hirm pingutuse ja läbikukkumise ees. Tavaliselt koos stardipauguga see ärevus kaob ja kõik asjad maailmas tiksuvad oma kohale tagasi. Seekord kahjuks juhtus see 15 minutit enne metsa pääsemist kui ootasin koos kahe hungarlasega vaatepunktis avavahetuse jooksjat. Siiski metsa läksin panema ja panin nii kus sain. Ühe suurema piraka panin, kui hakkasin orienteeruma kõrvaliste asjade järgi, ülejäänud rada puhtalt ja nii kiiresti kui nädalast väsinud keha ennast liigutada lubas. Enda vahetuse võitjale siiski 5 minutit kaotust. Päeva parimale ajale lausa 7 minuti alla.
Keskpärastest tulemustest hoolimata tekkis võimalus startida juulis Tsehhis peetavatel maailmameistrivõistlustel. Väga hea tulemuse saavutamiseks sain Lätist kindlasti õiged sihid ja motivatsiooni kätte aga 35 päevaga kahjuks pole võimalik selleni veel jõuda. Samas võrreldes MMi reegleid EMi omadega, peaks koht tavaraja finaali stardis olema reaalne eesmärk. Nüüd siis pikemat juttu tegemata trenni - 35 päeva aega treenida omale alla sellised jalad, mis tõusud tasaseks jooksevad!
Kaardid tulevad homme õhtul!
31 mai 2008
Orienteerumine on ohutu spordiala!!!
EM tavaraja eeljooks ja finaal
Nii kõrgetasemelisel jooksuvõistlusel nagu seda tavaraja eeljooks oli, pole ma veel elus võistelnud. Finaali ukse võtmeks oli kahtlemata peamiselt terav jalg. Sellest tulenevalt ei ole ka ennem tavaraja finaali pääsemiseks nii tihe konkurents olnud. Viimased finaali pääsejad kaotasid võitjale kuskil 4 minuti ringis.Enda jooks sujus täitsa hästi. Finišis sain endale ette heita vaid kahte pisikest viga, mis kumbki maksis umbes 30 sekundit. Kaotus võitjale 6.00 ning finaali pääsust jäi puudu 1.54. Kuna eelnevast oli mulje jäänud, et tavaraja finaali pääsuks piisab puhtast jooksust, siis see tulemus tuli ebameeldiva üllatusena. Hilisemas analüüsis selgus, et olin veel ligi minuti ära andnud 16 etapiga. Selleks hetkeks oli pea piisavalt kinni, et loogisi valikuid enam teha ei suutnud. Jooksin rajaga paralleelselt metsas ning üle ainukese teele ette jääva mäe. Siiski on tulemus selline, et finaali uks oleks eeldatavalt jäänud minu jaoks kinni ka ilma nende vigadeta.Kogemuste saamiseks otsustasin joosta ka tavaraja B-finaali, mitte hoida ennast lühirajaks nagu teised. Rada oli kuni 16 punktini sama, mis A-finaalis, siis tuli natuke sujuvama joonena tagasi võistluskeskusesse ja tegi lõpus sama kaare nagu a-finaalis. Kuna oli eeljooksudes piisavalt edukalt esinenud, siis karistati mind sellega, et pidin 15,3km pikkusele tavarajale startima kell 17.40. Rajal üleliia pingutada ei viitsinud. Vigasid üritasin vältida pigem selleks, et ei peaks seal metsas nii kaua passima kui hea tulemise saamiseks. Enamus raja läbisin üksi ühtegi konkurenti nägemata. Tehniliselt hea jooks, keerulisemates kohtades ei võtnud ühtegi riski ja liikusin sellise kiirusega, et kõik välja lugeda. Aega kulus raja läbimiseks 90.07. Võitjale kaotust natuke alla 3 minuti. Balti MV teine koht Kuzminskis jäi ligi 4 minuti kaugusele selja taha. Väiksed rõõmud!Kuulude kohasaselt toimuvad järgmise aasta baltikad tavaraja maastikul. Sain vähemalt esmaklassilise treeningu järgmisele aastale mõeldes.
Tavaraja B-finaal
26 mai 2008
EMi sprindi kvalifikatsioon
Täna õnnestus tiitlivõistlustel esietteaste teha. Jooksul üldiselt viga polnud. Paar teevalikut maksid kokku suurusjärgus 20 sekundit. Jooksin nii kiiresti kui torust tuli. Selle aasta esimene sprint, võrreldes eelnevate aastatega olen vaieldamatult kiirem. Kaotust võitjale mõõdetakse ikka kalendriga kahjuks (1.24). A-finaali pääsust jäi ka 53 sekundit puudu. Sattusin loomulikult erakordselt tugevasse ja tiheda konkurentsiga eeljooksu. 31 sekundise kaotusega sai viimane mees finaali. Siiski pingitus näitas, et vorm on korras ja homsele tavarajale lähen halvast stardipositsioonist hoolimata peale teatud optimismiga.
Tammedest tegi täna veel stardi Kirti. Kiire aga tehniliselt lihtne rada ei sobinud kirtile ja finaalipääs jäi ka temale kaugeks.
Homme on Tammedest stardis eelmise aasta MMi tavaraja 24. mees Erkki Aadli... ja kõik teised ka loomulikult!
Pöidla hoidjatele siis nii palju, et homme kell 11.23 võtke pöidlad pihku ja kuskil 12.23 võite haaret lõdvemaks laskma hakata vaikselt.
Live-s tulemusi, stardiaegu, pilte ja kõike muud loomulikult http://www.eoc2008.lv/
Kaart natuke udune aga raskusaste on näha!
15 mai 2008
Rebel Yell
Kui 1984 aastal tollane superstaar Billy Idol selle lauluga välja tuli, ei osanud ta ilmselt arvatagi, kuidas seda lugu veel esitada saaks. Tehnika arenedes on paljud vanad lood leidnud endale uue kuue ja esitaja. Paljud neist on abitud katsed nimetutele bändidele nime teha, kuid mõned neist on fantastilised uuestisünnid, mis osutuvad edukaimaks ja muusikaliselt paremateks kui nende originaalid.
Rebel Yell ei olnud hitt päevast üks, kuid siiski jõudis ta juba Billy Idol-i esituses inimeste südametesse. Paljud on seda lugu cover-danud. Enda lapsepõlvest on mul meeles saksa reiviansambli Scooter versioon, mis ka aastal 2008 on minu kodu stereosüsteemist korduvalt kõlanud. Enamus cover-erid on siiski raskema muusika poole pealt, sest lugu sobib kõlaliselt sinna vapustavalt. Üks meeldejäävamaid versioone on ansambli HIM oma. HIM esitab regulaarselt Rebel Yelli oma kontserditel ja publik naudib seda täiel hingel. Kes tunnevad Billy Idol-i häält, tunnevad HIM-i solisti hääles kindlasti ära teatud sarnasusi. HIM-i video olen tänasesse artiklisse ka välja valinud näitena sellest suurepärasest loost.
HIM-i laulja Ville Valo hiilgab videos oma piiritu metroseksuaalsusega, võttes sisse poose mida ka endast lugu pidavad tütarlaste ansamblit endale kohati lubada ei saa. Eesti maakolkas taotaks tal kindlasti nahad kinni aga suurtel lavadel on Ville Valo vaieldamatult jumal. Ent siiski, kui Valo midagi ülde oskab, siis on see laulmine ja antud lugu annab talle suurepärase võimaluse seda välja näidata. Ja seda teeb ta vapustavalt...
"Miks antud lugu Tammede spordiblogisse üles panna?", te küsite. Sest kesise tervise, ja tiheda elugraafiku üheks pidevalt kuklasse hingavaks komponendiks on väsimus. Mina suudan väsimuse vastu võidelda ainult muusikaga. Õigel lugu õigel hektel tõmbab enesetunde piisavalt käima, et teha mida iganes.
Trennis on minu kaks elektroonilist kaaslast alati minu Polari käekell ja minu iPod Nano pleier. Päevast päeva ühel ja samal rajal jooksmine nõuab erilisi meetmeid, et trenn nauditavaks muuta. Muusika on kindlasti üks tõhusamaid neist.
Pleieris üritan alati lisaks uuele muusikale hoida ka teatud portsu muusikat, mis alati töötab. Ei hakka praegu saladuse loori tõstma aga on mõned lood, mis eriti hästi aitavad treeningu meeleolu tõsta. Nendest kirjutan tulevikus.
Muusikast veel nii palju, et minu jaoks on hea muusika kindlasti parem kui hea vestlus ja selle pärast meeldib ka treeningutel käia pigem üksi pleieriga, kui koos kaaslastega...
Rebel Yell ei olnud hitt päevast üks, kuid siiski jõudis ta juba Billy Idol-i esituses inimeste südametesse. Paljud on seda lugu cover-danud. Enda lapsepõlvest on mul meeles saksa reiviansambli Scooter versioon, mis ka aastal 2008 on minu kodu stereosüsteemist korduvalt kõlanud. Enamus cover-erid on siiski raskema muusika poole pealt, sest lugu sobib kõlaliselt sinna vapustavalt. Üks meeldejäävamaid versioone on ansambli HIM oma. HIM esitab regulaarselt Rebel Yelli oma kontserditel ja publik naudib seda täiel hingel. Kes tunnevad Billy Idol-i häält, tunnevad HIM-i solisti hääles kindlasti ära teatud sarnasusi. HIM-i video olen tänasesse artiklisse ka välja valinud näitena sellest suurepärasest loost.
HIM-i laulja Ville Valo hiilgab videos oma piiritu metroseksuaalsusega, võttes sisse poose mida ka endast lugu pidavad tütarlaste ansamblit endale kohati lubada ei saa. Eesti maakolkas taotaks tal kindlasti nahad kinni aga suurtel lavadel on Ville Valo vaieldamatult jumal. Ent siiski, kui Valo midagi ülde oskab, siis on see laulmine ja antud lugu annab talle suurepärase võimaluse seda välja näidata. Ja seda teeb ta vapustavalt...
"Miks antud lugu Tammede spordiblogisse üles panna?", te küsite. Sest kesise tervise, ja tiheda elugraafiku üheks pidevalt kuklasse hingavaks komponendiks on väsimus. Mina suudan väsimuse vastu võidelda ainult muusikaga. Õigel lugu õigel hektel tõmbab enesetunde piisavalt käima, et teha mida iganes.
Trennis on minu kaks elektroonilist kaaslast alati minu Polari käekell ja minu iPod Nano pleier. Päevast päeva ühel ja samal rajal jooksmine nõuab erilisi meetmeid, et trenn nauditavaks muuta. Muusika on kindlasti üks tõhusamaid neist.
Pleieris üritan alati lisaks uuele muusikale hoida ka teatud portsu muusikat, mis alati töötab. Ei hakka praegu saladuse loori tõstma aga on mõned lood, mis eriti hästi aitavad treeningu meeleolu tõsta. Nendest kirjutan tulevikus.
Muusikast veel nii palju, et minu jaoks on hea muusika kindlasti parem kui hea vestlus ja selle pärast meeldib ka treeningutel käia pigem üksi pleieriga, kui koos kaaslastega...
07 mai 2008
Tiitlivõistluste aeg on käes...
08 aprill 2008
Nädalalõpp Võrus
Esimene kevadine nädalavahetus võistlustega oli kohe ränkraske. Kuna otsustasin kaasa teha kogu pakutava programmi, siis tuli kokku 3 starti. 3 starti ei olegi teab, mis raske. Eelmine sügis suutsin isegi pika raja nädalavahetusel 3 starti teha. Aga seda ma ei osanud ette näha, et esimene jooks mulle nii rängalt mõjub...
3 ringi, iga ringi alguses suur tõus, talvisest võistluspausist tingitud ärevus ja laksamise tunne sees - see kombinatsioon on hukatusele määratud. Alustasin liiga kiiresti ja peale 2kp läbimist jätkus kehas verd vaid lihastele. Tulemuseks 2,5 minutit peata edasi-tagasi jooksmist ja kraavikäänaku punkti otsimist mäe otsast. Peale punkti leidmist olin langenud võistluses 33. kohale, keegi vaene mees isegi oli veel selja taga. Peale viga alustasin nö. meeleheitlikku katset ennast tagasi pildile joosta. Võib isegi öelda, et see õnnetus, sest mõned kilomeetrid enne lõppu hoidsin mõnda aega enda käes isegi 3. kohta aga siis, kui alustati lõpukiirendust, sai minu jõud lihtsalt otsa.
Teine start oli Võru valla auhinnavõistlus öises sprindis. Olin päevast väga väsinud, erilist tahtmist startida küll polnud aga kuna mingi sörgi oleks pidanud niikuinii tegema, siis miks mitte juba öisel sprindil. Soojendades selgus, et hommikune jalaväänamine, mis tundus tähtsusetu, teeb ikka valu. Kuna erilist sooja nagu sisse ei saanud, siis alustasin vaikselt. Esimesed etapid läksid väga ebakindlalt, hea tunde sain sisse alles kuskil poole raja peal ja lõpus proovisin isegi natuke kiirendada. Tulemuseks kaotus parimale ajale ca 30 sek, õnneks parim aeg sündis M18 klassis, niiet triumfeerisin Puiga Põhikooli trepi kõrgemail astmel.
Viimane pingutus oli 5km-ne lühirada Kiidil. Enne starti erilist tirimise tunnet küll sees polnud, keskendusin rohkem oma väänatud jala soojendamisele, kui mootori käima saamisele. Rada oli suhteliselt lihtne. Või vähemalt oli selline tunne, et ilgelt peab tirima. Tegin mõned vead ikka sisse. Eriti jääb kripeldama kaks teevalikud, mis väsimusest tingituna tulid sellised lapsikud ja maksid kokku taas oma 25 sekundit. Lühiraja mastaapides suht korralik kaotus. Aga tulemused olid sellel päeval küll sellised, et ka puhta jooksuga oleks parimatele ligi minutine kaotus tulnud. Kas on see tasemevahe või öine sprint, millest esimesed 3 loobusid?
Sellel nädalavahetusel on tulemas veel raskem programm. Neljapäevast pühapäevani on Põlvas koondise laager, mille kavas on 4 võistlust 3 päeva jooksul. Esimene neist reedehommikune 12km testjooks, millele järgneb samal õhtul Põlva MV öine ning siis nädalavahetusel Peko Kevad. Katsun kuidagi ellu jääga! Nädala esimese poole võtan selle võrra rahulikumalt...
Karjalaskevõistluse tulemused
Öise Sprindi tulemused
Pildimaterjali seekord kahjuks polnud!
3 ringi, iga ringi alguses suur tõus, talvisest võistluspausist tingitud ärevus ja laksamise tunne sees - see kombinatsioon on hukatusele määratud. Alustasin liiga kiiresti ja peale 2kp läbimist jätkus kehas verd vaid lihastele. Tulemuseks 2,5 minutit peata edasi-tagasi jooksmist ja kraavikäänaku punkti otsimist mäe otsast. Peale punkti leidmist olin langenud võistluses 33. kohale, keegi vaene mees isegi oli veel selja taga. Peale viga alustasin nö. meeleheitlikku katset ennast tagasi pildile joosta. Võib isegi öelda, et see õnnetus, sest mõned kilomeetrid enne lõppu hoidsin mõnda aega enda käes isegi 3. kohta aga siis, kui alustati lõpukiirendust, sai minu jõud lihtsalt otsa.
Teine start oli Võru valla auhinnavõistlus öises sprindis. Olin päevast väga väsinud, erilist tahtmist startida küll polnud aga kuna mingi sörgi oleks pidanud niikuinii tegema, siis miks mitte juba öisel sprindil. Soojendades selgus, et hommikune jalaväänamine, mis tundus tähtsusetu, teeb ikka valu. Kuna erilist sooja nagu sisse ei saanud, siis alustasin vaikselt. Esimesed etapid läksid väga ebakindlalt, hea tunde sain sisse alles kuskil poole raja peal ja lõpus proovisin isegi natuke kiirendada. Tulemuseks kaotus parimale ajale ca 30 sek, õnneks parim aeg sündis M18 klassis, niiet triumfeerisin Puiga Põhikooli trepi kõrgemail astmel.
Viimane pingutus oli 5km-ne lühirada Kiidil. Enne starti erilist tirimise tunnet küll sees polnud, keskendusin rohkem oma väänatud jala soojendamisele, kui mootori käima saamisele. Rada oli suhteliselt lihtne. Või vähemalt oli selline tunne, et ilgelt peab tirima. Tegin mõned vead ikka sisse. Eriti jääb kripeldama kaks teevalikud, mis väsimusest tingituna tulid sellised lapsikud ja maksid kokku taas oma 25 sekundit. Lühiraja mastaapides suht korralik kaotus. Aga tulemused olid sellel päeval küll sellised, et ka puhta jooksuga oleks parimatele ligi minutine kaotus tulnud. Kas on see tasemevahe või öine sprint, millest esimesed 3 loobusid?
Sellel nädalavahetusel on tulemas veel raskem programm. Neljapäevast pühapäevani on Põlvas koondise laager, mille kavas on 4 võistlust 3 päeva jooksul. Esimene neist reedehommikune 12km testjooks, millele järgneb samal õhtul Põlva MV öine ning siis nädalavahetusel Peko Kevad. Katsun kuidagi ellu jääga! Nädala esimese poole võtan selle võrra rahulikumalt...
Karjalaskevõistluse tulemused
Öise Sprindi tulemused
Pildimaterjali seekord kahjuks polnud!
01 aprill 2008
Tere Kevad!
Talvised selga- ja isiksust murdvad treeningud on selleks hooajaks tehtud. Aeg on suunata pilgud tulevikku, puhata ja timmida kiirust. Ukse taga on palju olulisi võistlusi, eriti just klubi jaoks. Paljud küsimused vajavad vastuseid. Kas Tammed suudavad tõusta taas Jüriöö valitsejateks? Kas Kiilberg on edetabelivõistlustel sama terav kui Tarmaku päevakutel? Kas Aadli hoolimata oma kõrgele eale ikka areneb? Kas Jürgen suudab lõpuks oma kiiruse realiseerida ka orienteerumisrajal? Mida uut on Lauri Zavoodis õppinud? Kas Tammede meeskond suudab parandada kohta EMV teates? Ja loomulikult omalt poolt, et kas tegin talvel üle või tabasin naelapead?
Eks mõnele küsimusele saame vastuse juba lähinädalate jooksul. Teistega võib minna kuni sügiseni. Ets kae...
Kevadine avapauk on juba tehtud - Nõmme Maantejooks. 5km pikkune võistlusrada kulges mööda lumiseid ja vesiseid nõmme tänavaid. Jooksjate nimekiri polnud küll kõige aukartustäratavam kuid siiski, eestis olevad jooksjad olid enamuses stardis. Jooksu domineeris luumulikult kuuldavasti olümpiaks valmistuv Košelev aga kaugel tema selja taga käis palju põnevam heitlus.
Pildil on näha tüüpiline situatsioon jälitajate grupis. Lumest, lägast ning uskumatult aeglasest esimesest kilomeetrist hoolimata on lõpuajad suhteliselt mõistlikud. Areng on kindlasti toimunud positiivses suunas. Ainult Jürgenil võibolla on natuke vaja järele mõelda. Kui meie Aadliga kaotasime oma 5000m aegadele nii 15-20 sekundit, siis Jürgenil oli see number ca 50sek.
Enda jooksust nii palju, et jäi vist puudu sellisest lõppkiirusest. Seni kaua kuni rada oli selline vahelduvam (esimesed 1,5 km ja viimane km) siis jooks sujus, aga see 2-2,5km täiesti tuima andmist raja keskel oli minu jaoks liig. Sellist kiirust mul jalgades veel polnud, et seal grupi sabas istuda. Aga samas oli esimene jooks peale sügisesi jooksuvõistlusi, kus sain ennast täitsa punasesse sisse joostud. Tunne on veel selline, et siit saab ainult paremaks minna.
Tulemused
Järgmine võistlus siis juba sellel nädalavahetusel, kus saab ennast sobivamal rajal proovile panna kui 5km tänavaid. Eelmisel nädalal tehtud lumes sumpamised tegid küll vasaku jala kannakõõlusele natuke liiga aga nädalavahetuseks loodan sellest valust üle saada ja hakata vaikselt talvel tehtud tööd realiseerima...
Eks mõnele küsimusele saame vastuse juba lähinädalate jooksul. Teistega võib minna kuni sügiseni. Ets kae...
Kevadine avapauk on juba tehtud - Nõmme Maantejooks. 5km pikkune võistlusrada kulges mööda lumiseid ja vesiseid nõmme tänavaid. Jooksjate nimekiri polnud küll kõige aukartustäratavam kuid siiski, eestis olevad jooksjad olid enamuses stardis. Jooksu domineeris luumulikult kuuldavasti olümpiaks valmistuv Košelev aga kaugel tema selja taga käis palju põnevam heitlus.
Pildil on näha tüüpiline situatsioon jälitajate grupis. Lumest, lägast ning uskumatult aeglasest esimesest kilomeetrist hoolimata on lõpuajad suhteliselt mõistlikud. Areng on kindlasti toimunud positiivses suunas. Ainult Jürgenil võibolla on natuke vaja järele mõelda. Kui meie Aadliga kaotasime oma 5000m aegadele nii 15-20 sekundit, siis Jürgenil oli see number ca 50sek.
Enda jooksust nii palju, et jäi vist puudu sellisest lõppkiirusest. Seni kaua kuni rada oli selline vahelduvam (esimesed 1,5 km ja viimane km) siis jooks sujus, aga see 2-2,5km täiesti tuima andmist raja keskel oli minu jaoks liig. Sellist kiirust mul jalgades veel polnud, et seal grupi sabas istuda. Aga samas oli esimene jooks peale sügisesi jooksuvõistlusi, kus sain ennast täitsa punasesse sisse joostud. Tunne on veel selline, et siit saab ainult paremaks minna.
Tulemused
Järgmine võistlus siis juba sellel nädalavahetusel, kus saab ennast sobivamal rajal proovile panna kui 5km tänavaid. Eelmisel nädalal tehtud lumes sumpamised tegid küll vasaku jala kannakõõlusele natuke liiga aga nädalavahetuseks loodan sellest valust üle saada ja hakata vaikselt talvel tehtud tööd realiseerima...
Tellimine:
Postitused (Atom)