21 päeva pärast on selge, et kas vormi sättimine õnnestus või mitte. Tänasega lõppes viimane raske nädal ja ees ootavad kolm fantastilist nädalat täis puhkust, võistlusi ja kiireid trenne.
Kui peale vigastuspausi olin ma tagasi alguses. Suur ümmargune null. Siis nelja nädalaga on õnnestunud piisavalt ära teha, et hakkan tulemuste ja enesetunde poolest natuke juba sportlast meenutama. Olen suutnud augu servale nii lähedale juba ronida, et usun juba sealt pääsemisse. Raske treeningperioodi lõpetuseks tegin kaks väga õnnestunud treeningut, mis tõstsid kõvasti eneseusku ja sisendasid lootust.
Eile startisin järjekordsel jooksuvõistlusel. Orihölkkä nimelisel jooksul Oripääl. Oodata oli gramm tugevama tasemega jooksu, kui möödunud nädalal aga nii kõva jooksu ei osanud ma isegi loota. Distantsiks oli 7,8km (reklaamitud 8km), ilm päiksepaisteline ja 28 kraadi sooja, rada vahelduva reljeefiga suhteliselt lahtise kruusaga kruusatee.
Stardis tundus olevat paar jooksja väljanägemisega meest, soojenduse ajal oli mul raske treening- ja tööperiood igas keharakus tunda. Stardipaugu kõlades tiksusid kõik asjad paikka nagu alati. Üks kiilaneva pealaega ca 40+ mees pani julmalt leekima. Võtsin väljakutse vastu ja haakisin sappa. Tempo tundus olevat natuke liiga kõva. Start oli kergelt allamäge. Kuskil 500m peal hakkas esimene tõus ja siis sai selgeks, et tõusudel olen grammikese kõvem. Tempo tundus üha mugavam. Kedagi muud meiega kaasa ei tulnud ja nii siis kahekesi tõmbasime. Tõusud minu vedamisel, laskumised tema vedamisel. Kuskil 3km peal hakkas kuumus mõjuma aga teadsin, et 4km peal on jook. Joogipunktis mina jõin, konkurent mitte. Kartsin kiirendust aga seda ei tulnud. Ise olen tavaliselt tempot natuke tõstnud kui näen, et teised joovad. Ca 6km peal sain konkurendiga ca 15-20m vahe sisse ja üritasin seda iga hinnaga hoida. Tegelikult oli selleks ajaks juba 4km käinud peas mõte, et kas ma veel jõuan. Kuna raja viimased 200-300m oli tõus, siis kuskil 7km peal olin kindel, et võidan. Sammud seljataga motiveerisid siiski pingutama maksimaalselt ning jooksu lõpetasin ajaga 26:10 ja 6 sekundilise eduga teise koha ees. Enesetunne oli super. Aeg super. Pingutus super. Kõik nii nagu peab. Kui tagantjärele veel analüüsima hakkan, siis läheb jooks aina paremaks: jooksin kiirema tempoga kui mu 10km rekord on joostud, vastane oli eelmine sügis jooksnud 10km 32:18 ja mingis 3000m jooksus Vesa Taanilat lõpuspurdiga karistanud, ehk siis oli väga tugev jooksja ja mis kõige parem, viimase km jooksin 3:10, mis hakkab juba vaikselt Trossmanni liigas olema. Fantastika! Paremat emotsiooni vist ei olegi võimalik ühest treeningust saada.
Täna jooksin juba tuttaval aga siiski väga nõudlikul maastikul korraliku tempoka orienteerumistreeningu. Viimase nelja nädala jooksul pole mul veel kordagi olnud maasikul mõnusat jooksutunnet. Kuni tänaseni! Täna ma lausa lendasin seal maastikul. Ükski tõus polnud liiga suur. Ja isegi orienteeruma tuli täitsa enamvähem välja. Mõne punktiga oli ebakindlust aga üldmulje 29 punktise raja kohta täitsa rahuldav. Maastik on palju halvema nähtavuse ja läbitavusega, kui kaardilt paistab. Väga nõudlik maastik. Trenni lõpetuseks loomulikult 70 minutit jooksu, mis tagas sellise mõnusa pühapäevase haamri veel.
See kõlab nüüd natuke ropult aga nüüd on aeg hakata pliiatsit teritama. Järgmine nädal täitsa okoo tasemel
Varsinais-Suomen Rastipäivät kiirel avakaljumaastikul, edasi laager mitme tempoka treeninguga
Soome tavaraja näidismaastikel, 4. augustil
Kohila staadionil 5000m rekordiüritus ja siis ongi aeg käes kaardid lauale laduda. Kõiki jooksusõpru kutsun 5000m jooksma loomulikult!
Punktivõtutreening 18.07.2010
Neljar 15.07.2010