Eelmisel sügisel võtsin omale sihiks tulla Balti meistriks tavarajal. Kevadel, kui võistlus käes oli, kaotasin kalendriga. Ei saanudki aru miks. Kuidagi ei saanud nagu endast võitlust kätte. Juba teisel etapil, kui oli vaja ainult joosta, oli selline allaandmise tunne. Jooksin sellises mugavustsoonis terve raja ja tulemus oli ka vastav. Neljas koht pole küll väga paha aga mingi 5-6 minutine kaotus on jube.
Homme on võimalus parandada kevadised vead ja teha korralik võitluslik jooks. Mul on nägemus, kuidas ja mida ma tegema peaks aga ma pole kindel, kas ma seda ka teha suudan. Viimane tavarada, mis jooksin, osutus igas mõttes läbikukkumiseks. Tehniliselt puudulik algus, suur viga raja keskel ja väsimusest tingitud halvad otsused raja lõpuosas. Tulemuseks 27 minutine kaotus võitjale ja homse võistluse võrdluseks 17 minutine kaotus Ollele. Selle võistluse võitja homme minu andmetel stardis pole aga Olle on. Kas olen suuteline paremaks kui 17 minutit. Mis koha annab 17 minutine kaotus EMV tavarajal. Eelmine nädal öistel sai pronksi!
MM-i tavarada oli minu minu jaoks väga eriline. 2008 aastal jäin kvalifikatsioonist välja nõrga füüsise ja rumala pea tõttu. Eelmine aasta võimalust mulle ei antud. See aasta sain taas võimaluse joosta nimekas seltskonnas. Kuna mul on vähe kogemusi selliste võistluste jooksmisel, siis on see alati väga meeldiv. Mulle meeldib, et metsas pole aeglaseid jooksaid. Kõik, keda näed, tirivad.
Mulle meeldivad rasked rajad. Nii tehniliselt, kui füüsiliselt. Norras neid pakuti. Kahjuks pakuti tehniliselt võibolla natuke liiga lihtsaid (erinevaid) ja füüsiliselt natuke liiga raskeid. Minu jaoks jäi asjast vähemalt selline nägemus, et vormid on nii suured, et punktivõtt pole väga keeruline. Oluline on etappide läbimise sujuvus ja teevalik. Kehv füüsiline vorm aga sunnib tegema teevalikutes kompromisse.
Füüsiliselt oli mul olemas väga korralik põhi aga kuna ma polnud sellistel maastikel kunagi jooksnud, siis ei võtnud ma tõsiselt seda soiste tõusude juttu. Eeldasin, et olen palju soos jooksnud küll. Rumalus. Soos jooks osutus kordades raskemaks kui olin arvanud. Eriti, kui see soo kerib mäest üles. Mäest alla oli küll mõnus, ei olnud muretsemist vigastuste pärast. Aga seda raskem oli üles saada.
Selle MM-i kokkuvõte oleks selline, et täitsin miinimumeesmärgid aga tagantjärele mõeldes need mind ei rahulda. Kuna eelmine kord ja ka kevadel ebaõnnestusin kvalifikatsioonis, siis esmane eesmärk oli finaali pääseda. Kahjuks polnud ma veel valmis finaalis hakkama saamiseks. See on nüüd järgmine samm. Õnneks sain hindamatuid kogemusi, mida kasutades olen juba loodetavasti järgmine aasta aga kindlasti kolme aasta pärast oluliselt konkurentsivõimelisemas vormis.
Ideaaltingimustes peaks muster olema selline, et igal sügisel kolid sinna, kus MM tuleb. Käiks ka variant, et käid sügisel korralikul luurel, teed õiged järeldused ja vastava treeningplaani talveks. Kevadel käid uuesti luurel ja testid, kuidas treening on mõjunud ja teed viimased korrektuurid plaanis viimasteks ettevalmistusteks. Lõpetuseks lähed nädalakese ennem kohale, et viimased treeningud teha õigetel maastikel.
Trondheimis ei käinud ma kohal kordagi. Eks tulemused olid ka vastavad. Järgmiseks MM-iks tahaks paremini valmistuda. Ka peatreener on olukorra tõsidust mõistnud ja elutargalt öelnud, et peaks Prantsusmaal käima. Jutu lõpetuseks pakub välja 17000+ hinnaga nädala Prantsusmaal ja šveitsis. Odav lõbu või mis? Sellise hinnaga nädalate puhul tekib mul küsimus, et kas parem on treenida nädal prantsusmaal ja siis higistada tööl seda raha tagasi teenida või jätta see nädal vahele ja treenida 3 kuud kvaliteetselt kodus? Pakkuge välja lahendusi, kuidas saan Prantsusmaal käia ja siis kodus 3 kuud kodus kvaliteetselt treenida!