TERVIS

Kaheksa nädalat on treenitud, oli viimane aeg oma tervist kontrollida. Kas minusugusel harrastussportlasel on mõtete seda teha? Kindlasti, usun, et minu treeningtundidele töötunnid liites on koormus võrreldav nii mõnegi „olümpiasportlasega“. Teiseks on mul juba 15-aastasest peale esinenud aegajalt probleeme südametöös. Kunagi taheti mul isegi treenimine ära keelata. Tänaseks on see üldtunnustatud doktor oma seisukohti muutnud ja oma vigast diagnoosi mulle ka kinnitanud.

Teisipäev, 20.12, Spordimeditsiini Sihtasutus.

Kaal 71 kg
Pikkus 178 cm
Kopsumaht 5,1 l
Vererõhk 140/90 – see on kõrge, koguaeg selline olnud. Ei teagi täpselt, kas see mängib ka olulist rolli südametöös? Probleem kindlasti olemas.
Hgb 148

Jooksutest ilma max. hapnikuta, kuid koos laktaadiproovidega.

Läved – 150-152 (III koormus) ja 172-174 (VI koormus) – läved praktiliselt samad, mis mõõdeti veebruaris. Segatsoon jätkuvalt 20-24 lööki. On see hea või halb? Olen arusaanud, et mida peenem vahe seda uhkem. Samas ei ole numbrid kunagi midagi näidanud. Mul on pidevalt olnud max.VO2 parem, kui mõnel teisel Eesti orienteerujal, kuid see vahe ei ole kajastunud tulemustes.

Mida siis sellest infost välja lugeda? Treenitus ja füüsiline seisund on head. Jooksin lindil minuti kauem, kui veebruari lõpus. Samas olid nüüd pulsid ja laktaadid kõrgemad (oleks ka ebaloogiline, et oleksin paremas füüsilises seisus, kui enne hooajaalgust). See on märk sellest, et ma ei ole jõudnud veel piisavalt vastupidavuse baasi laduda. Viide raskele võistlushooajale on pulsside ja laktaatide näol olemas. Teine põhjus on kindlasti selles, et ma ei läinud testile puhanult. Vahetult enne testi olin teinud kaks korralikku treeningnädalat. Võttes arvesse EKG ja taastumise laktaati soovitati, mul intensiivsete lõikude alustamisega viivitada ning plaanida esimeste lõikude sisse pikemad puhkepausid. Lähen jaanuaris konsultatsiooni, loodetavasti näitab EKG siis 5+ pilti, seekord 4-. Organismi soovitati turgutada Preduktaali või Mildronaadiga (seda ei ole Eestis üldse saada, kuid minu teada on see relv mida kasutavad mitmed tirijad, nt. Loskutov). Lisaks kaebasin valutava kanna üle. Alates jaanuarist teen ühe laserravikuuri (8-10 korda). Kevadel põlve puhul see aitas. Lisaks veel Bioglükosamiin, mis pidi liigestele hea olema. Hakkan juba vanaks jääma, poleks oodanud, et hakkan sööma samasid preparaate, mis Aadel.

Kokkuvõttes jäi positiivne mulje. Sain juba varakult teada, millele tuleb tähelepanu pöörata. Selge on see, et minu kõige suurem probleem korralik uni, tööinimese häda. Kui saaks igapäev 9 tundi magada siis võiks ka tirida. Loodan järgneva nädala jooksul sellele kõvasti rõhku panna.

Ootan arvamusi!

Talv, külmunud maapind, jalad...

Ilusad külmad ilmad on järjest peale tulemas - talv on juba vägagi ukse taga. Maapind on juba kõva ja külmunud. Veerpalul vorm järjest tõuseb! Orienteerujatel seevastu tõusevad mahud. Kellel kiiremini kellel aeglasemalt. Selle kõige juures kasvab aga erakordse kiirusega vigastuste oht. Vanematel kaladel peaks olema pead rohkem, et jälgida kõike märke lähenevast vigastusest. Nooremad mehed rohkem jooksevad nö valu välja ja on tahtejõuga nii asja juures, et kainelt ei jää mõtlemiseks aega.
Aga miks see kõik praegu siin nüüd kirjas on? Ikka selleks, et teie treeningrõõmu rikkuda ja muud sellist. Tegelt ei! Olukord on hoopis selline, et minu väiksed töökad jalakesed on saanud liiga palju lööke ja nüüd on tulemus käes. Nad on täiesti läbi!
Huvitav on aga asja juures see, kuidas see kõik algas. Mina jagaks vigastused laialt kaheks nende alguse järgi. Ühed saavad alguse mingist õnnetuse moodi juthumist või siis äkiliselt, näiteks lihaserebestus või jala väänamine või kuradi põlvega puu puruks jooksmine vms. Teised aga on sellised mi vaikselt vaikselt suruvad ennast peale ja koguvad hoogu nädalaid, võibolla isegi kuid ja siis kui kohal on siis halvavad igasuguse tegevuse mõneks ajaks. Esimeste vastu ei saa suht kuidagi valmis olla, st jälgida ennast. Teiste puhul on aga ainus võimalus jälgida oma keha märke.
Kui nüüd hoolega järele mõelda, siis andsid mu jalad mulle märki küll. Aga mitte nii nagu ma seda ootasin. Kolmapäeval joostes lõi tohutu valu sääreluu ümbrisesse sisse. Vasakul jalal! Noh mis seal ikka, luuümbrise põletik. See oli esimene mõte peas. Kodus veel lugesin Jooksja Tarkvarast selle kohta ja Tundus täiesti talutav. Tuleks ainult kolida jooksma pehmemale pinnase, mahte vähendada ja jala labadele veeprotseduure ja massaaži pakkuda, sealt ju kõik alguse saab. Sellest siis alustasin. Neljapäeval piirdusin ujumisega, õhtul tegin kerge jalavanni ja tegelesin oma jalgadega. Kõik ju tore ja siis All hell broke loose! Jalalabad läksid ikka korralikult paiste. Valu oli ikka kohe nii korralik, et ei lasknud uinuda. Selline tuim valu sees koguaeg. Ega siis midagi, Enne magamaminekut külma peale korralikult ja põletikuvastast geeli. Nüüd pole enam midagi teha aint geeli ja külma tulebki anda.
Aga tagasi põhjuste juurde. Neid ma otsida pikalt ei oska. Ainult liiga suur maht. Võibolla isegi mitte maht vaid liiga kiire ja suur mahu tõus. Sääreluupealt tundsin valu esimest korda mõned nädalad tagasi jooksutehnika harjutusi tehes. See aga läks kohe üle ja joostes oli tunne super. Jalalabad aga tegid esimest ja viimast korda valu jõulumäel orienteerumiste ajal. Arvasin, et see on seotud pehme pinnase ja teiste jalanõudega. Ja tõsi õhtustel jooksudel ei olnud tunda mitte midagi. Kõik tundus olevat kõige paremas korras.
Ega siis midagi, saan rohkem rõhku pöörata ujumisele ja ülakeha arendamisele. Loota tuleb, et paus liiga pikaks ei lähe. Päris Kiivikaks ära ka minna ei taha ju.
Aga olgu see teile õpetuseks, üle ei maksa pingutada ja igasse valumärku tuleb täie tõsidusega suhtuda. Pidage meeles, et "Haigus areneb aeglaselt, ent paraneb veel aeglasemalt"!
Andke kuuma!