26 mai 2009

EMV lühirada

Eestikate lühirajaks olin sel aastal valmistunud paremini kui kunagi varem. Võib isegi öelda, et täiuslikult. Ei mäleta täpset kuupäeva aga lumi oli veel maas, kui printisin omale välja maastiku reljeefikaardi. Jooksin paar pühapäevast pikka otsa sellega. Voodis, enne magamaminekut, lahendasin etappe läbi.

Lisaks olin see kevad väga palju orienteerunud. Ja mitte Kõveral või Raku teisipäevakutel, vaid eranditult tehniliselt nõudlikel ja detailsetel maastikel.

Viimase treeninguetapina tegin 9 päevase laagri soomes, mille üks eesmärke oli oksendamiseni orienteeruda tehnilistel maastikel. Kevadel selline lähenemine töötas, kui peale šotimaa laagrit olin tehniliselt paremal tasemel kui kunagi varem. Soomest tagasi tulles olin vaimselt ja füüsiliselt täiesti läbi. Tundub, et olin ületrennile väga lähedal ja tegelikkuses polnud lühiraja stardiks veel täielikult ära taastunud. Siiski oli reedeõhtune käivitav treening andnud nädala esimese positiivse noodi ja seetõttu läksin ka laupäeval starti piisava optimismiga. Miinimumeesmärk oli medal!

Kaarti uurides oli selge, et tuleb joosta otse ja tuleb joosta kiiresti. Rohkem ma oma pead ei vaevanud.

Soojenduse ajal kiskusid mõtted vägisi mujale. Jõuga surusin oma pea sisse jooksu põhitõdesid: kõige tähtsam on hea suund punktist välja minnes, edasi plaan ja jooksen nii kiiresti kui pea võimaldab. Aga kohe kui lõdvaks lasin mõtlesin lõpusirgele ja võitmisele jne. Ühes olin siiski kindel, kui piiksud käivad, tiksub kõik paikka.

S-1

Enne olin ju mõelnud, et tuleb joosta koguaeg võimalikult otse ja siis selline etapp. Otsustasin kiirelt tee kasuks, et oleks võimalus rahulikult kaarti sisse saada. Otse joostes oleks võinud võita sekundeid aga kaotada minuteid. Tee pealt väikse rajale ja sadulat paistsid tipud, mille vahel mu punkt asus. Täiel kiirusel kohale. Esimese tipu otsas seisak.

1-2

Suund peale, näen teeristi. Otsustan rünnata otse. Suunaga järgmise rajani. Radade rist paistab natuke vasakul. Jooksen sinna. Väikse raja peal püsin vähe ja hakkan otse ründama. Punktist vasakul olev päts paistab ilusti hoian suunda ja näen enda punkti.

2-3

Suund peale ja kiirelt pätside peale. Vasakul paistab roheline, üle tee mäest üles ja vasakul paistab tipp. Tipu taga punkt.

3-4

Suund peale, plaan on hoida natuke paremale, et näeks paremat kätt sood ja siis mööda pätse kuni punkt vastu tuleb. Etapi alguses võtsin kõik tõusud, mis võtta sai aga plaan viis mu otse punktini.

4-5

Plaan joosta suunaga läbi soo ja siis loen punktini. Hapnik hakkab otsa saama ja otsin lihtsamaid lahendusi. Vaatan suunda ja hakkan jooksma, Kerge pilk veel kompassile ja täiega edasi. Tuleb soo nagu peab ja siis tee. Hoppaaa... Olen ilgelt paremale tõmmanud. Korrigeerin suunda. Teisel pool sood on kõik juba vägagi loogiline ja punkt seal, kus peab.

Ilmselgelt ei vaadanud punktis korralikult kaarti ja mis veel hullem, ei võtnud korralikku suunda. Kiire pilk kaardile näitas ainult, et soo taga hakkan orienteeruma. Seda, mis enne sood on, ei näinud üldse. Oleks korralikult suuna võtnud, oleks asi siiski töötanud aga kaks tegemata liigutust on juba liiga palju. Seekord maksis see mulle siiski vaid 10-15sek, kuid oleks võinud olla ka palju rohkem.

5-6

Suund peale, näen punase joone all olevat pätsi. Pätsi pealt näen tippu, mille juures on punkt.

6-7

Vasakult või paremalt? Vasakult, sest teepeale jääb esimese punkti juurest tuttav maastik ja pakub seega hea tugipunkti. Jooksen üldsuunaga ja nii kiiresti kui jalad kannavad. Suund püsib liiga hea ja vasakule raja peale ei jõuagi. Esimese punkti kõrvalt jooksen üles ja näen ülevalt mäge, mille taha orvandisse pean jooksma.

7-8

Suund peale, näen punkti ees olevat pätsi, jooksen sellest mööda punkti. Punktis on häiriva faktorina fotograaf.

8-9

Suund peale. Tuleb minna lohust läbi mäe otsa. Jooksen alle, tõusul aeglase hoo pealt hea kaarti lugeda. Tõusen ilusti õigest orvandist ja sadulat läbi jooksen punkti.

9-10

Suund. Samas pikast lohust tuleb läbi joosta, edasi järgmise mäe otsa. Tõusul vaatan punktile lähenemist. Plaan on vasakult kahe lohu vahelt minna. Tundub lihtsam. Mäe otsast ei näe korralikult lohkusid. Paremal reljeef siiski klapib ja laskun alla. All võib hägusalt hoomata lagedat lohku paremal ja vaskaule ka nagu läheks alla. Liigun edasi. Ees hakkab paistma midagi kõrgemat, jooksen selles mööda ja paistab punkt orvandus. Õnn.

10-11

Suund peale. Midagi ligeda pole. Jooksen üldsuunaga nii hästi kui võimalik. Risti läheb rada ja keegi Tammede riietuses. Mina ei saa veel kaarti kinni. Siis tuleb siht ja kõrgem koht. Ei saa veel ikka liiga hästi. Ees hakkab paistma kõrgem mägi. Pilk kaardile ja hooga mäe taha punkti.

11-12

Suund peale ja kohe hakkabki paistma suur lohk ja mägi selle taga. Otsin vasakult võimalust joosta 2m vähem tõusu. Punkt on lihtne ja paistab hästi.

12-13

Otse või paremalt. Paremalt pean paar meetit vähem tõusu võtma. Otsustatud. Jooksen mööda pätse ja ees hakkab mingi kuradi ehitis paistma. Kaardil pole midagi. Kõik muu siiski klapib ja jätkan plaani. Ei saa hästi aru kui kõrgel punkt on ja jooksen tipuni välja, siis kui mägi suunda muudab siis keeran nõlvale ja jätkan piki nõlva. Orvandi alumine ots paistab aga punkti mitte, näen õnneks punkti ees endast natuke kõrgemalt. Hakkan vaatama järgmist etappi, tuleb minna üles ja alla ja veel üles.

13-14

Esimenetõus joostud ja teine poole peal hakkan mõtlema, kas eelmises punktis punkti ikka võtsin ära. Otsustan, et kas kuld või muld. Siiani on jooks olnud piisavalt hea ja tagasi minekuga kaotaks tohutult. Tavaliselt ju automaatika siiski töötab. Keskendun etapile.

Tõusu üleval hoian väiksest pätsist vasakult mööda ja üritan laskuda kõige kõrgemasse kohta. Jooksen mööda kõige kõrgemat kohta ja kontrollin suunda vahetpidamata. Näen rada ja jooksen sellele. Raja käänakust surun soo serva poole. Tuleb tõus, näen küll kaardil seda aga päris paigas pole. Tuleb siht ja nõlv selle taga. Ei ole jõudu et kohe üles forsseerida ja jooksen natuke piki mäge ja siis diagonaalis üles. Suunaga edasi. Raja peal pole kindel, kus olen. Siht tuleb liiga kiiresti vastu, järelikult olen väga paremale kaldunud. Õiges suunas vaadates paistab mägi, mille taga on punkt. Tundub, et mäe otsas vilksas midagi sinist. Jooksen kohale.

14-15

Suund peale ja punuma. Sihi ületan mäe tipus. Olen paigas. Ees paistab mägi, mille taga on punkt. Kaugel näen Nõmme sinist särki. Mäe peal kontrollin veel suunda ja jooksen punkti.

15-16

Suund peale ja jooksma. Nõmm forsseerib tõusu etapi poole peal. Hoian vasakule, et paar meetrit vähem tõusu võtta. Kui olen mäe ületanud näen mäge mille otsas nina taga on punk. Nõmm näitab kätte kõrguse kust nina ületada.

16-17

Suund peale ja punuma. Kiire plaan joosta mööda nõlva soo ääres kuni pätsini. Nõlv on liiga halb, Lähen teisele poole mäge. Suunaga kuni raja ületuseni. Pätsi abil saan ennast hästi paikka ja jätkan suunaga. Nõmm liigub vasakul ja punktipiirkonnas näitab punkti kätte.

17-18

Suund ja sinine selg. Piki nina kuni mägi vasakule keerab. Punkti objekti ei suuda välja lugeda. Näen kõike objekte mida vaja. Nõmm näitab punkti kätte.

18-19

Suund peale. Lageda pätsi peal on punkt. Suunaga edasi üle kõrgema koha. Ootan ees või vasakul orvandit. Midagi nagu hakkaks moodustuma vasakul. Nõmm jookseb otse ja minu automaatika tema järel kuigi pea vaatab vasakule orvandisse. Kui oleme orvandi otsa juures tipul siis näen alles punkti kõvasti vasakul ja juba natuke seljataga. Jookseme ja võtame ära.

19-20

Marek segab mind. Etapi suurim plaan oli tema seljatada. Suund peale ja nõlva pidi liinini. Liinilt plaan minna mööda kõrgemat kohta punktini aga tihedam mets surub mind paremale. Nooren näitavad punkti kätte.

20-21

Suund peale. Punkt paistab väga kaugele. Algab lõpuspurt.

21-F

Abitu pingutus...

Tulemus oli hea. Korralik kontrollitud sooritus maksimumilähedasel pingutusel. Vigadel sain kiiresti sarvist kinni. Samas oli terve raja tunne, et pea töötab jalgadest kiiremini. Nähtavus oli nii hea, et enamus rajast oli vaid vaja järgmise objektini kohale joosta. Minu kiiruse juures võttis see aga nii kuradi palju aega ja tegi jube palju valu. Etapiaegu vaadates on selge, et minust kiiremaid jooksjaid oli rajal palju. Parema orienteerumissoorituse teinud isikuid aga maksimaalselt üks. Nende jalgadega oligi kahjuks 3. koht parim võimalik. Nüüd tuleks kuskil leida mingised -20sek/km või nii. Äkki sellest oleks abi?



24 mai 2009

Pallid vastu seina

Kevadhooaeg läheneb kulminatsioonile! Esimesed võimalused heleda leegiga läbi põleda on maha mängitud. Kuid ärge muretsege, on veel võimalusi.
Täna päeval juhtus midagi erakordset. Viimase kuu jooksul pole sellist emotsiooni pärast treeningut olnud. Peale kevadist jalavigastust on minu sportlikus vormis olnud paigalseis. Kiired treeningud on tulnud raskelt kätte. Kiirus on olnud oluliselt viletsam kui eelmisel kevadel. Treening on küll pakkunud naudingut. Olen ju siiski fanaatiline treenija. Kuid kiiretest treeningutest tulin siiski koguaeg koju lõug vastu rinda, pilk häbelikult maha suunatud.
Täna otsustas päike hetkeks pilve tagant välja tulla. Plaanis oli joosta 4x1km maksimumil ca 3 minutise pausiga. Rajaks valitud krossijooksu eestikate 1km ring - pehme, reljeefiga ja mõõdetud. Ja kus ma alles tõmbasin. Liiva lendas kahte lehte, orgasmilähedane hingeldamine peletas noori emasid ja kepikõndijaid, tugevad päkatõuked kobestasid jooksurada ja higipiisad lendasid kaarega rajaäärsete mändide tüvedele. Jooks tuli mugavalt. Ei valmistanud raskusi. Ei pidanud võitlema. Ja iga lõigu lõpus kella vaadates olin rahulolev.
Peale nii õnnestunud trenni on märksa parem tunne tulevikule mõelda. Üks raske treening veel ja siis on vaja see kõik töösse rakendada Balti MV tavarajal, kus on lisaks tiitlitele mängus ka 2 kohta MMile. Võib ka juhtuda, et need on viimased 2 kohta. Aga sellele kõigele on aega mõelda siis kui see käes on. Praegu tuleb vaid nautida protsessi ja seda emotsiooni, mida kvaliteetsed treeningud mulle pakuvad. Emotsiooni, et naised tahavad mind ja mehed tahavad mina olla.

09 mai 2009

Nädalalõpu hitihoiatus

Sõidan praegu tagasi 9 päeva kestnud laagrist Soomes. Tunne on selline, et sai vist üle tõmmatud. Laagri viimase trennina jooksin suure seljakotiga marsruudil Rautatienasema-Eteläsatama-Länsisatama. Siinkohal komplimendid Linda liinidele. Kirjutan laagrist kindlasti lähipäevil. Seniks aga nädalalõpu hitihoiatus:


06 mai 2009

Soome saun

Läinud nädalavahetusel oli võimalus startida kõrgseltskonnas. Soomes, Närpiös, joosti Soome koondise katsevõistlusi. Tundus, et kõik peale Ikose olid kohal. Rahvusvahelist mõõdet lisasid Hramov, Tsvetkov, Krepsta, Gvlidis ja loomulikult mina.
Ma mäletan selgelt oma esimest Jukola teadet Seinajoel. Või siis seda emotsiooni ennekõike, mis mind valdas peale jooksu ja kogu pika bussisõidu ajal Helsingi suunal. Ma olin vihane soomlaste peale, et neil on nii kuradi ebameeldivalt vastikult kivised maastikud, kus ristiinimesed joosta ei saa. Kaks tundi põlvetõstet kivipõllul oli minu treenimata kehale siis liig, mis liig.
See nädal polnud emotsioonid nii äärmuslikud aga maastik tõenäoliselt palju äärmuslikum. Enne võistlust võttis asja kokku klubikaaslane Jani maastiku kokku väitega, et see on üks soome raskemaid maastikke. Seda siis tehniliselt ja füüsiliselt.
Kuigi olin saanud kerge ülevaate maastikust ja õpetussõnad, et tuleb joosta otse mööda punast joont, siis shokk oli siiski maastikule jõudes suur. Maastik tundus nii hirmutavalt aeglane je tehniline, et otsustasin teise etapi kohe ringi joosta. Teises punktis püüdsin kinni 3 minutit varem startinud võistleja ja see andis ainult enesekindlust juurde. Edasine rada oli üks pidev võitlus. koguaeg üritasin otsida paremat liikumisteed aga abitult. Liikumiskiirust aeglustas veel see, et maastik oli väga detailiderohke ja mõõtkava tavarajale kohaselt 1:15000. Raja keskel tegin ühe halva teevaliku, mis maksis mulle nii 1-1,5 minutit ja raja teisel pikal etapil sundis väsimus mind minema tee peale, mis aga maksis mulle suurusjärgus 3 minutit ajaliselt. Need 4,5 minutit olid just need, mis heast jooksust puudu jäid.
Teisalt, kuigi mu liikumis/orienteerumis kiirus võrreldes võitjatega oli lootusetult aeglane, suutsin ma siiski hoida pea külmana ja joosta tehniliselt väga hea jooksu. Kiirus oli koguaeg võimete kohane ja punktidega vigu ei teinud terve raja vältel. Kahju on, et ma polnud piisavalt oma aju sisse programmeerinud käsku, et igal juhul tuleb otse joosta. Selle tõttu kaotatud 4,5 minutit maksid umbes 10 kohta lõpuprotokollis. Enesetunne siiski võistluse järel on hea ja ensekindel.
Pühapäeval tegin veel teatejooksus täitsa rahuldava vigade paranduse. Kuigi eelmise päeva 2 tunnine võistlus oli iga lihasega tunda, suutsin peale rahulikult võetud esimest punkti liidrid kinni võtta ja seni kaua kuni maastikujooksu jätkus, ka nendega sammu pidada. Viimasel kilomeetril tuli väga kiire tee jooks, kus kaotasin oma 20 sekundit jooksu pealt, lisaks veel kaklus punktis ja 15 sekundine viga ja teadet üle andes +37 sekundit oligi käes.
Peale võistlus seekord ei sõitnud tagasi koju vaid jäin Turu lähistele veel laagerdama. Plaaniga joosta Põhjamaade meistrivõistluste maastikel. Sellest kõiges aga nädala lõpus või uue alguses.
Teatevõistluse tulemused

Kaardid minu radadega: