seagripi pohmell

Käes on sügis - jooksuhooaeg. Kuigi peale Sügisjooksu veetsin neli päeva pikali - köhisin verd ja kusesin okastraati, olen siiski jooksnud viimase kaheksa päevaga kolm jooksuvõistlust. Võibolla mitte kõige targem liigutus?

Esimesena jooksin tervise testimiseks Rakvere Rahvajooksul 10km. Rada oli raske, tuul oli vastu. Raja teisel poolel surin totaalselt. Kui alusasin nagu ikka 3:24 min/km tempoga siis viiendast kilomeetrist alates vajus 3:40 peale. Kuna startijaid oli vähe, siis oli võistlus pigem iseendaga. Aeg 35:14 ei rõõmusta mind üldse. Peale haigust siiski andestasin selle endale.

Tulemused

Teine start oli Nõmme Sügisjooksu 3km krossijooksul. Eelmisel päeval tegin korralikku jooksutehnikatrenni. Lihased olid põrgulikult valusad. Stardis hakati passima. Ma ei tulnud selleks kohale ja tõmbasin võistluse käima. Natuke üle kahe ringi vedasin jooksu ja siis näidati mulle kuidas see sport tegelikult käib. Keksmine ring oli liiga aeglane ja lõplikust teravusest jäi puudu. Aeg 9:47 rahuldas mu selle päeva soove siiski täielikult. Preemiaks saadud pakk kummikomme maitses ka vapustavalt.

Tulemused


Seis 2km peal. Toimub kassi-hiire mäng. Seekord olen mina hiire rollis.

Täna võtsin nädala kokku Rahvajooksul 15km distantsil. Oma fantaasiates nägin ennast meeldivalt hoidmas 3:30 tempot ja siis viimase natuke kiirmini jooksma. Tegelikkus oli aga palju hullem. 5km oli mugav ajaga ca 17:10. Kuski 8km peal läks raskeks aga üritasin tempot edasi hoida. 9km peal hakkas uskumatult kõvasti pistma. 10km peal vaatasin esimest korda selja taha, vahe oli ca 100-150m silma järgi. 12km peal andis pistmine järgi. 13km peal hellitasin lootust eesjooksja kätte saada. 14km peal oli kindel, et keegi tagant kätte ei saa.
Finišisse ajaga 53:47 ja 7. kohaga. Rada oli minu hinnangul ca 250m pikem kui 15km ja tingimused olid taas suhteliselt rasked (palju tõusu, kõva tuul ja palju teravaid kurve), sellest ka natuke kehv aeg. Planeeritud 52:30 jäi igaljuhul kaugeks unistuseks. Nagu viimasel ajal kombeks! Samas sellisel tasemel jooksjale nagu Taivo Püi alla 5 minuti 15km peale on suht OK sooritus.

Tulemused

Üks asi on viimaste jooksudega selgeks saanud. Kui orienteerumises olen viimaste aastatega arenenud, siis jooksmises toimub paigalseis. Tulevaks talveks tuleb mingid baastõed treeningus üle vaadata. Midagi tuleb teisiti teha, midagi tuleb lisaks teha. Olen ettepanekutele avatud!

Sikainfluenssa

Sügishooaja haripunkt oli planeeritud läinud nädalavahetusele. Vormikõver liikus viimased nädalad koguaeg üles. Eelmise nädala ebaõnnestunud jooksud Soomes näitasid ka, et jooksuvormi üle kurta ei saa. Plaan oli Sügisjooksul lüüa ülivõimsalt 10km rekord ja sellega hooajale väärikas punkt panna. Vorm tundus nii lubav, et miinimumeesmärgiks oli 34 minutit.

Joonis 1. Seis 300m peal, kõik on veel võimalik. Terasem silm leiab pildilt nii mõnegi tuttava näo.

Kõik hakkas aga kiiva kiskuma juba nädala keskel, kui neljapäeval ärgates kurk kergelt valutas. Kuna olen kurguvalude suhtes kõrgendatud tähelepanuga, hakkasin probleemiga kohe tegelema. Järgmiseks hommikuks oli toimunud areng. Kui neljapäeval valutas vasak pool kurgust, siis reedel parem pool. Ja oluliselt tugevamalt. Tegelesin probleemiga täie tõsidusega ja laupäeval ärgates oli kurguvalu alistatud aga nina oli katkematult jooksma hakanud ja enesetunne oli kaunis kehv. Pumpasin siis omale kemikaale sisse ja lürpisin liitrite viisi teed. Päevaga ei suutnud saavutada midagi. Kraadimist vältisin, sest kartsin tõde. Pühapäeval ärgates nina pumpasin veel natuke kemikaale sisse ja läksin starti.
Eesmärgis olid juba oluliselt muutunud. Lootsin, et hea õnne korral keha käivitub normaalselt ja suudan siiski oma 34 minutit ära joosta. Kahjuks ei käivitunud. Jooks kulges algusest peale jõuetult. Inertsiga joostud esimese kilomeetri abil püsisin 34 minuti graafikus ca poole distantsini aga tegelikult oli juba varem selge, et head tulemust sel aastal ei tule. Siht oli jooks ära lõpetada. Uskumatult raske oli. Tempo langes teisel rajapoolel nii pööraselt, et mõned kilomeetrid jooksin juba 3:40 min/km tempoga. Kirsiks tordi peal oli veel esimesele naisele kaotamine raja viimasel kilomeetril. Hurraa hurraa hurraa...

10km tulemused

Täielik pettumus. Loodetavasti saan haigusest üle ilma vormi kaotamata. Eile peale jooksu oli enesetunne väga halb. Tänagi palju parem pole. Seagripp raisk! Peab vist pendlimehe juurde minema abi otsima.
Kuu aja pärast on järgmine võimalus 10km rekordit lüüa. Pöidlad pihku... et tervis lubaks.

Joonis 2. Kes keda? Finišini on jäänud 100m. Vaata tulemustest, kes peale jäi!

Joonis 3. Taastusvahend. Leidsin sellise värskendava joogi Maxima (loe mäksima) karastusjookide letist. Ei tekitanud joovet.

Gulljakten

Läinud nädalavahetusel veetsin oma väärtusetut aega naaberriigis Soomes. Askola nimelise linnakese/külakese lähistel peeti maha Soome meistrivõistlused orienteerumise tavarajal. Kuna orienteerumine Soomes on populaarne spordiala, siis oli ennast üles andnud 278 meest ning võistlus nõudis kvalifikatsioonide korraldamist. Seega esimese katsumusena tuli edukalt läbida 8,5km ja 14 punktiga rada laupäeval, et pääseda pühapäevasesse A-finaali korralikule mehemõõtu tavarajale.

Kvalifikatsiooni ajal oli ilm ilus. Mets oli suhteliselt tihe ja kohati kivisema põhjaga, mis raskendas liikumist. Kiirustamise ja rumaluse tõttu mängisin oma võistluse maha kohe esimeste punktidega. Kuna aga maastik oli raske siis võitlesin lõpuni. Suutsin rajale jätta julgelt üle viie minuti aega. Sellest standardsed 2x2 minutit korralike pirakatena ja siis ebakindluse tõttu veel omajagu aega. Raja teisel poolel sain mootori korralikult tööle ja võitsin mõned etapid. Kokku võtsin ca 1,5 minutit liidritelt tagasi aga sellest jäi väheks. Lõpetasin oma eeljooksus 11. kohaga ehk esimese väljajääjana. Puudu jäi 50 sekundit. Vihale ajabki rohkem see kui napilt see läks. Jooks oli ju olnud uskumatult halb.

Kvalifikatsiooni tulemused



Kuna pühapäeval pidin jooksma lohutusjooksus, siis liigapalju ei keskendunud selleks. Soojendusega liiale ei läinud. Plaanisin lihtsalt minna orienteerumist nautima ja kui võimalik, siis vigu parandama. Õues sadas katkematult vihma. Mõnus oli.
Alustasin rahulikult ja ettevaaltikult. Esimesed kaks punkti sain enamvähem puhtalt aga ebakindlalt ning parimatele kaotasin ligemale minuti. Kolmanda punktiga tegin kolm viga. Esiteks ei näinud varianti vasakult ja otsustasin rünnata paremalt. Teiseks keerasin tee pealt üli vara sisse ja ründasin kivist nõlva ja rohelist. Lõpetuseks jooksin rohelisest välja vale pätsi peale ja ei saanud aru, et kus kurat ma nüüd olen. Kokku kingin etapi parematele ära 1,5 minutit. Punktis saab mu kätte minuti hiljem startinud Efimov. Rongis hakkame tirima järgmise suunas. Etapp on uskumatult pikk. Ühel hetkel tundub mulle, et Emifovil pole aimu ka kuhu ta läheb ja hakkan kallutama rohkem paremale. Perse tunde järgi. Siiski teerajale jõudes on Efimov ca 200m ees minust. Punkti endaga teen väikese vea ja olengi üksi. Kuuenda punktiga kaotan müstiliselt ca 30sek parimatele aga näen taas Efimovit ees jooksmas. Alustan spurti. Seitsmes puhtalt. Kaheksandasse minnes võtan suuna peale. Kõrvus kumiseb klubikaaslase Samuli tsitaat, et kaljudes saab alati kuidagi üles ja alla. Otsustan otse rünnata - riskida. Sellest kaljust üles ei saa. Jooksen ringi paremalt ja kaotan parimatele ca 40sek. Kui kaheksandast alla laskusin ja mäe all esimest korda suuna peale panin mängis kompass mulle vingerpussi. Tegi lihtsalt väge kiiresti täisringe. Mõtlesin, et anomaalia. Jooksin objektide järgi. Punktis nägin taas Efimovit. Kümnendasse jooksin ainult tema selga ja lugesin minimaalselt objekte. Kompass ei teinud asja lihtsamaks. Kümnendas punktis saime kätte 3 mees ja jätkasime viiekesi. Võtsin hetkeks kompassi käest kuna see pilt keerlevast nõelast segas mind aga ilma kompassita oli väga imelik kaarti käes hoida ja seetõttu panin ta kätte tagasi. Poole etapi peal jõuame tee peale ja Efimov demonstreerib kuidas 2:18 maratoni joostakse. Lähen kaasa.
Üheteistkümnendas otsustan üle põllu metsaveo teele minna aga kaotan meeletult aega. Punktile lähenedes näen ees meeste selgasid, kellega koos jooksin. Kaotan 26sek. Lõpp on ainult surumine. Vihma sajab, mõnus on. Lühikeseks jäi. Võitjale kaotan ca 2,5 minutit. Millest on väga kahju. Fazeri auhinnad jäävad saamata. Samas natuke tekitab jälle rahulolu hea kiirus mida raja teisel poolel näitasin. Kahju on taas kompassist. Eelmine aasta poleks osanud ennustada ka, et pean aastas kolm kompassi ostma omale.

B1-finaali tulemused



Selline kaader vaatas mulle vastu kui ma kompassi vaatasin. Kahjuks metsas jooksu pealt ei rahunenudki kompass maha. Põhimõtteliselt on võimalik kompassi kasutada, niiet tehke oma pakkumine ja müün maha.



Finaalis oli oluliselt emotsionaalsem jooks. Vihma sadas. Maastik oli raske. Sai grupis joosta. FUN! Aga nagu iga nädal, tuleb ka nüüd nädalavahetuse ebaõnnestumised kiiresti selja taha jätta ja ennast uuteks katsumusteks valmis seada. Orienteerumine on juba üks iselaadi spordiala. Iga nädal lähed korra metsa ja saad jälle teada, kui loll sa oled. Järgmine nädal jääb õnneks vahele, kavas on orienteerumise asemel võidu joosta. Äkki kahe nädalaga unustan täielikult ära kui rumal üks inimene olla võib ja hakkan ennast heaks orienteerujaks lausa pidama. Ets kae!

Ansambel Palat

Üks Eesti esimesi trashmetal bände...

See nädal pole treeningud sujunud. Teisipäevases lõigutrennis olid jalad ja keha veel tavarajast väsinud. Kolmapäeval kontrollisin kolmiksprindi punkte ja pidin viimasel ringil peaaegu ära minestama. Väsimus lasi mulle valangu näkku. Pea hakkas ringi käima ja tasakaal kadus ära. Õnneks sain keskuses kolm tiina kommi, kaks tassi kohvi ja natuke spordijooki.
Laupäeval on Soome tavaraja kvalifikatsiooni stardis 278 meest. Finaali pääseb 50. Mehed on jagatud viide alagruppi. Mind loositi kõige tugevamasse! Eks ta ole!