31 detsember 2011

Verivorsti ja adrenaliini, jõulud 2012

See on nagu seedekulgla läbimine - järjest rohkem läheb perse.
Sellise tsitaadiga võttis Jürgen kokku meie jõulumatka, mis sedapuhku viis meid piki Emajõge Võrtsjärvest Emajõe Suursoo lõpututesse kõrkjaväljadesse. Ambitsioonikas ettevõtmine talvisel ajal!?
Ma ei ole suurim süsta või kanuu entusiast. Tuleb tunnistada, et mulle lausa ei meeldi inimjõul liikuvate veesõidukitega sõita. Samas idee Emajõgi otsast lõpuni läbi sõita kõlas nii huvitavalt, et planeerisime seda juba eelmisel aastal. Siis aga tuli külm ja jää ning jätsime asja katki. Mõned nädalad tagasi sain intrigeeriva sõnumi, et Emajõel on jää lahti. See oli roheline tuli. Tuli minna ja mitte tagasi vaadata.
Ilmaprognoos oli paljulubav. +8 kraadi ja pilves selgimistega. Tuule kohtak äivat informatsiooni vaatan ilmateatest harva. See on enamasti teisejärguline info. Sedapuhku siiski mitte. Esimesel matkahommikul ärgates ulgus õues väga kõva tuul aga oli nagu tellitult 8 kraadi. Võrtsjärve kaldal Emajõe suudmes kogunes meid neli. Lisaks minule ja Jürgenile veel Tõnis ja Mihkel. Kasutusel oli kaks paati ning paatkonnad jagunesid vastavalt sellele, kes oli ennem süstaga ümber käinud ja kes mitte. Mina, kui mitmeid kordi süstaga ümber käinud matkaja sain oma paariliseks Mihkli. Tuul puhus Võrtsu pealt väga tugevalt, pinge oli kruvitud kriitilise punktini, matk võis alata.
Matka esimene tund oli kõige pingelisem. Vesi oli külm, tuul ja vool väga tugevad ning süsta tüürimismehhanism läks esimeses kurvis katki. Tagasiteed ei olnud. Täiskäik edasi!
TÜüri saima õnneks tööle ja andsime minna. Tuul ja vool kandsid tagant ja liikusime jõudsalt. Mõnus oli. Hirmus aga mõnus. Päike tuli kõrgele taevasse ja esimest pausi tehes oli lausa soe. Meri oli põlvini. Õige pea kui edasi liikuma hakkasime läks tüürimismehhanism taaskord katki. Et olukorda paremini mõista, siis kaotavad pikad mitmekohalised süstad ilma tüürita totaalselt juhitavuse. Kuna vool ja tuul olid väga tugevad, siis on see väga ebameeldiv tunne. Looduse meelevallas selg ees kiire hooga allavoolu minna. Õudus. Vesi oli vist 3 kraadi. Ei tahtnud väga ümber käia. Kui esimene rike seisnes pedaali küljest tulemises, siis teine rike seisnes nööri katkemises. Parandasime ära. Panime edasi.
Tuul oli tagant ja vool oli tugev. Matk edenes jõudsalt. Teise pausi tegime maalilise Kärevere silla all. Lisaks meie nelikule oli seal veel autotäis töökaid Kärevere mehi, kes jõid viskit ja lasid saluuti taeva poole. Meeleolukas.
Esimese päeva viimane lõik viis meid Tartusse SAKi sõudebaasi. Kurbusega pidin tõdema minu jaoks kuulujutu tasandil olevat tõsiasja, et Jänese rada tõesti jätkub peale raudtee silda. Ja jätkub pikalt. 5 või enam kilomeetrit. Ja seal ei ole ühtegi kanalit kaevatud või lõhutud silda. Kõik on korras. Anna ainult minna. Elasin 5 aastat Tartus seda võimalust kasutamata. Arvasin, et seal on ainult soo.
Päeva lõpetasime kerge prassiga ühes Tartu toitlustusasutuses. Maitsev oli.
Teine päev algas Tartu linnaga ja veel kõvema tuulega. Kohati oli tuule tõttu kiirus lausa kontrollimatu. Valisime Tartu võimsamat kiirkaatrit ja imetlesime uuselamurajoone. Esimese peatuse tegime Kaagvere mõisa ees, mis pidavat kuulus olema vägistavate tütarlaste poolest. Tormisel detsembripäeval kahjuks ei kohanud neist ühtegi. Üks vananev kalamees vaid valmistus piinliku põhjalikkusega suuremaks kalapüügiks. Niiskete riietega oli külm tuule käes seista ja paus seetõttu liiga pikaks ei veninud.
Jätkasime Luunja silla alt läbi Kavastu suunas. Tuul oli otse tagant, jõgi lai ja sirge. Purjetasime nagu vennad Tõnisted Soulis. Kiirused olid suured. Peale Kavastut tegime päeva viimase pausi Emajõe-Suursoo looduskeskuses. See paus päästis teatus mõttes meie päeva ja teatud mõttes jälle rikkus. Nõrgematel meist oli mõttes seal matk lõpetada, kuna aga pääsesime soojadesse siseruumidesse, kus meile pakuti kuuma kohvi ja piparkooke, siis kadus see mõte peast ja jätkasime tundmatusse. Ees ootas matka põnevaim osa. Minu hinnangul jäi sõita 2 tundi. Elu arvas teisiti.
Kuigi alguses oli ilmselgelt tormi silmas. Selge taeva all tuulevaikuses. Siis umbes tunni möödudes tõusis tuul ning õige pea hakkas ka hämaramaks minema. Kuigi loodus oli muljetavaldav, siis vähemalt minu keskendumine oli suunatud ellu jäämisele. Energia oli otsas. Oli külm. Pidime ületama tormise Kalli järve. See oli matka haripunktiks. Need kaks kilomeetrit pingutasin vist kõiki keha lihaseid maksimaalselt, et hoida tasakaalu ja võimakult kiiresti edasi liikuda. Väga ebameeldiv oli. Peale järve ületamist otsisime pisikese pealambi välja. Oli pime. Õnneks oli taevas selge ning mingi kuuvalgus siiski oli. Sõitsime selles suunas, kus vesi vastu läikis. Umbes kell 17.30 hakkas pimedusest vastu paistma vastu tulnud abilise pealamp. RÕõm oli suur. Matkale pani siiski ebameeldiva punkti süstast välja astudes põlvini vette kukkumine. Niigi alajahtunud kehale oli see juba liig. Läks umbes tund ennem kui ebameeldivatest külmavärinatest üle sain.
Aga matk õnnestus. Sõitsime kahe päevaga 110km. Seda umbes 15 tunniga. Nägime väga põnevat Eesti loodust ja seda väga erilisel ajal. Oli ju siiski talv, kuigi tehti soojarekordeid. Kuigi oli väga meeldiv ettevõtmine, siis järeldus sellest on täiesti vastupidine. Ei iial! Veespordiga peaks ikka tegelema suvel. Isegi kui sa vette ei kuku, saad sa märjaks ja külma ilmaga pole see kõige meeldivam tunne. Isegi kui omada kõige paremat varustust, saad sa ikka märjaks.
Isiklikult sain aga veeta kaks jooksuvaba päeva. Nautisin neid täiel rinnal.

Ma kirjutasin selle mitu päeva tagasi, ühe järjekordse jõulupeo kõrvalt. Ei mäleta täpselt mis kirjutasin siia. Loodetavasti on OK! Pildid on varastatud internetist.

11 detsember 2011

Viimane lumi

Oleks see vaid nii...
Tali ründas see nädal ka muidu suvist ja mõnusat Turu linna. Mitu trenni tuli väga ebameeldivates tingimustes läbi viia. Rõve. Eriti tänane pikk rattaots. Õnneks pakub turu saarestik abi lumevabade teedega. Sinna on aga vaja kohale saada. Täna tähendasid esimesed 30 ja viimased 30 minutit rattasõidust umbes 7km läbimist. Totaalne liuväli oli. Sain kontosse kaks kukkumist. Õnneks peaaegu 0 kiiruse pealt ja maandusin jalgadele. Adrenaliin siiski.
Kuigi kuulasin Muusikanõukogu, siis päeva parima laulu mängimisega sai siiski maha Radio Rock. Vihmases ja hämaras õhustikus tabas kuidagi naelapead.
Andke minna. Koha tuleb talv ja siis on täitsa perses.

02 detsember 2011

What do you think, tucked in, or out?

Selline moeküsimus tõstatati just televiisoris? Tippmeelelahutus või mis?
Selle asemel peaks vist küll magama!

10 november 2011

Hooaja avapauk

Nagu ka eelmisel aasta, tõmbasin ka selle hooaja käima Vuokattis. Sedapuhku natuke tagasihoidlikumalt aga teravamalt. Suusad jätsin koju ja mustale maale rajatud suusarada vaatasin põlgusega. Kasutasin võimalust uus treeninghooaeg käima saada sujuva üleminekuga. Ehk siis magasin päeval ja üritasin selle nädala jooksul kõik lihasvalud ära põdeda. Pool sellest õnnestus. Tõesti magasin päeval aga lihasvalu tundsin veel eile.
Ilmad olid erakordselt depressiivsed ja hallid. Õues oli niiske ja külm. Trennid maitsesid sellest hoolimata väga hästi. Allpool mõned näited.
Kaaslasena oli enamus trennidest Yury Tambasau ja mõnedes jõutrennides Emma Pihl. Rajad planeeris Olle. Erilise sadistliku mõnuga oli ta teinud laagrit lõpetama jäänud tavaraja. Tõusud tapsid mu lihtsalt ära.

Osake tõusutreeningust. See tükike kaarti simuleerib MMi lühirada ja teadet. Kõrval oleval keelualal joostakse järgmine aasta NORTi viimane etapp.
See jupike maastikku ei simuleeri midagi. Aga kuradi raske oli. Märg, külm ja järsud suured tõusud kanarbiku sees. Mörderliche!

Laagri põnevaim treening. Sammude lugemine pole minu teema nagu pildilt näha võib. Üritasin küll meeleheitlikult aga kippus sassi minema. Eriti traagiliselt etapil 6-7. 2004 aasta sügisel määrasime oma sammupikkust koondise laagris Jõulumäel.
Läksin selle mälestusega jooksma. Kahjuks on jalad tugevamaks läinud ja samm pikemaks. Etapil 3-4 maksis see eriti kätte.

08 november 2011

Anno 2011

2011 hooaeg on läbi. Õnneks. Ootasin seda lõppu mitu kuud. Haigused murdsid maha. Nauding kadus protsessist ära. Viimased kaks kuud tegin väga vähe. Kohustusliku programmi tegin kaasa ja natuke liigutasin ennast vahepeale ka.
Seoses kahe vigastusega talvel ja sportlikus mõttes olematu hooaja teise poolega treenisin läinud hooajal oluliselt vähem kui varem. See kajastus ka enesetundes pikematel võistlustel. Samas tegin natuke rohkem kiireid trenne kui eelnevatel hooaegadel. Selle tulemusel vähene maht ei mõjunud nii dramaatiliselt võistlustulemusi.
Kui lõppenud hooaeg oli natuke eksperimentaalne siis alanud hooajal kasutan jälle natuke traditsioonilisemat süsteemi. Loodetavasti ei tule ka suuri tagasilööke ning saan takistusteta harjutada tiitlivõistlusteni välja. Kui kõik õnnestub siis peaks tuleval hooajal maht märgatavalt kasvama ja selle tulemusena loodan tagasi pääseda tavaraja rongile. See aasta õnnestus joosta naeruväärselt vähe tavaradu ja kõik väga viletsalt. Tahaksin selle vea parandada.

Tehke trenni, ma teen!

Mõned kuivad faktid läinud treeninghooajast siia lõppu:
539 tundi treeninguid
484 treeningkorda
160 intensiivset treeningut
51 puhkepäeva
140,4 tundi orienteerumist
163 orienteerumiskorda
61 orienteerumisvõistlust
19 öist orienteerumist
1098km orienteerumist
2642 läbitud kontrollpunkti
4 tundi ja 56 minutit vigu
0 tühistamist!
0 katkestamist!
Timo jutu järgi olla see pilt läinud hooaja parimast fotoseeriast. Võta sa kinni. Kaotasin tookord. Mingile jumalast suvalisele töllile.

27 oktoober 2011

Ainult Soomes!

Only in America ehk sellise video peale tulevad ainult soomlased.

23 oktoober 2011

Varia

Hirmuäratava kiirusega hakkab kätte jõudma minu lemmikhooaeg - treeninghooaeg! Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna teile kirjutada.
Vaid hoopis teema varia alla minevast sündmusest minu elus. Nimelt eile, kui olime suhteliselt eduka 2. kohaga lõpetanud Halikko viesti, tegime pisikese sportliku testi.
Õllekultuuri kodumaalt pärit Stepan käis välja idee proovida nende koondise juures kasutusel olevat testjooksu formaati. Koondisesportlased Yury ja Peeter loomulikult hea meelega tegelevad on kehalise töövõime testimisega ja nii me kogunesimegi õhtul Raisio staadionile pisikesele võidujooksule.
Testi distantsiks on üks miil (1609m). Aga kuna puhas miilijooks orienteerujate taseme kohta midagi ei ütle on tšehhid sinna sisse lisanud kaks jõuharjutust. Nimelt peale esimese 9m läbimist juuakse üks 0,5 liitrine õlu. Õlut ei ole lubatud juua klaasist, peab kasutama purki või pudelit. Meie kasutasime pudelit. Kui õlu on joodud, joostakse 4 staadioni ringi ehk 1600m. Peale neljandat ringi juuakse teine 0,5 liitrine õlu. Kui õlu on joodud, läheb aeg kinni.
Peale väsitavat teatevõistlust ei olnud sellise testi läbimine kõige kergem aga ei olnud ka nii raske kui ehk ootasin. Alustasin kiiresti, kuid esimese õlle järel jäin siiski viimaseks. Jooksurajal näitasin head kiirust ja tugevaid süvalihaseid ning tõusin teisele kohale. Kahjuks teise õllega jäin jänni ja langesin kindlalt viimaseks. Testi parim oli Stepan 5:30ga, Yury oma võimsa lõpuspurdiga oli teine 5:36ga ja mina haledana viimane 5:56ga.
Tuleb kurbusega tunnistada, et olen keskendunud liiga jooksmise harjutamisele. Kilometraaž ja litraaž on tasakaalust väljas. Samas tuleb ka rahul olla sest minu mäletamist mööda peaks 5:56 ühtlasi tähistama minu miili rekordit. Töövõit.
Tegemist oli siiski ainult viimase tugeva treeninguga enne tulevad reedel tulevat ametlikku klubi meistrivõistlust sel alal. Siis plaanin võtta mõned skalbid.
Internetis surfides leidsin lehekülje beermile.com . Nende poolt kasutatav ametlik õllemiili valem on natuke teistsugune. Süvalihastele veelgi kurnavam. Nimelt juuakse enne igat ringi üks 0,33l õlu. Uskumatu on selle ala maailmarekord - 5:09. Amatööridel soovitan alustada nii, et proovige kõigepealt, kas suudate 5 minuti ja 9 sekundiga juua 4 väikest õlut. Teisel päeval proovige, kas suudate 5:09ga miili joosta. Kolmandal päeval võite nalja viluks seda kõike korraga proovida. Ulme!

04 oktoober 2011

jou jou jou rahvas, kruvime kütet juurde!

Tegelt peaks siia spordist kirjutama. Nimelt on ka sellel rindel üle pika aja häid uudiseid ja emotsioone. Tervis hakkab korda saama. Selle talve gripp on loodetavasti üle elatud. Nina asemel jooksevad jälle jalad. Tõenäoliselt mitte nii kiiresti, kui augusti lõpus aga midagigi.
Kahjuks annab emma mulle selle sissekande kirjutamiseks 60 sekundit. Seega panen siia hoopis ühe lugulaulu, mis mu täna tööl korralikult käima tõmbas. Keerake kütet juurde ja laulge kaasa. Sõnad on lihtsad!

10 september 2011

jooksude nädalavahetus

Sel nädalavahetusel on võimalus kaks korda võidu joosta. Loodetavasti olen eelmise nädala haigusest taastunud/paranenud. Tahaks endast ju parima anda.
Heaks soorituseks jooksuvõistlustel tuleb ennast ennem korralikult üles kütta. Selles vallas aitab peaaegu alati hea muusika. Täna on vaja siis päev otsa hagu anda. Alustan näiteks selle tundmatu slaavi muusiku repertuaariga.
PS! Mõni oskab lihtsalt laulda ja pilli mängida, teine on sündinud artist!

05 september 2011

What the fuck just happened?

Või no ma tegelt tean, mis juhtus. Aga see mõte tagus mu peas laupäeval, kui olin jäänud välja Soome tavaraja finaalist.
Kvalifikatsiooni eelõhtul olin kergelt palavikus ja seetõttu otsustasin natuke rahulikumalt võtta ja keskenduda (nagu kvalifikatsioonis peabki) ainult raja puhtale läbimisele. Tegin kõik plaani järgi. läbisin raja ühe 20-30 sekundise lisakaarega. Pikal tee-etapil jooksin konkurentidega võrdsel kiirusel. Lõpusirgele jooksin enesekindlalt. Kui veel vaatasin kella ja märkasin, et kaotan värskele kolmekordsele maailmameistrile umbes minutiga, tundsin ennast väga hästi. Suur oli mu üllatus, kui peale finišijaamas komposteerimist kommentaator ütles, et läksin kaheksandale kohale. Siis oli kindel, et finaalis ma ei jookse. Peale mind oli startinud veel piisavalt tugevaid jooksjaid.
See on Soome meistrivõistluse eripära, et minu kvalifikatsioonist pääses tavarajal viimane mees finaali kaotusega 2:26. Seda 9,2km pikkusel rajal. Tegelikult lahe. Eelnevatel aastatel see nii dramaatiline pole olnud ja tegelikkult polnud see ka sel aastal nii jube teistes eeljooksudes. Mul lihtsalt oli ebaõnn nagu ikka. Minuti Guergioule pole ju nii halb jooks tegelt. Kahju on sellest, et ma oleksin vabalt võinud kiiremini joosta seda rada.

Kvalifikatsiooni õhtul oli jälle palavik. Hommikuks siiski sain kemikaalide abiga sellest võitu ja otsustasin minna metsa lõbutsema. Üritasin natuke rohkem pingutada rajal kui kvalifikatsioonis. Eriti hästi ei õnnestunud. Tuim tunne oli kehas kuidagi. Mõne pisema vea ja ebakindlusega kaotasin 1-2 minutit kokku aga hea jooks taaskord. Tulemuseks B finaali teine koht ja hea tuju. Üle kuu aja toimivad kõik süsteemid jälle hästi orienteerumisrajal. Tore on!
Eriti kahju oli aga vaadata A finaali tulemusi. Kuna kvalifikatsiooniks oli lühirada, siis oli finaalis liiga palju selliseid orienteerujaid, kelle füüsis kahte võistluspäeva ja tavarada vastu ei pea. Mõnel kukkus kilomeetriaeg teisel päeval julgelt 1,5min. Ise poleks ma medalite jagamisse suutnud sekkuda aga kindlasti oleks hea võimalus olnud kümne parema hulka joosta, mis on Soome meistrivõistlustel juba auhinnaline koht.

03 september 2011

Kõrged kultuurid Tallinnas

Võtsin mõnepäevase pausi tavaelust ja sõitsin perega Tallinnasse nautima muusikat kõige kõrgemal tasemel. Äraütlemata hea oli vahepeal juhe välja tõmmata ja keskenduda muudele asjadele.

Soojendas Animals as Leaders...

Lõpetas Deftones oma vanemate...

...ja uuemate hittidega!

Kel seekord tulemata jäi, võib kindlasti veel selle aastanumbri sees Koitu vaatama minna. Asi seegi!

19 august 2011

Megapummi

Aasta tähtsaimal võistlusel siis selline fiasko. Sõnades seda selgitada on võimatu. Aga las teadjamad teevad seda minu eest. Alljärgnevad kommentaarid on WorldOfO live blogist.

15:35
Torbensfunk: Peeter Pihl out of the map
15:37
Comment From luc
OMG PIHL JUST LEFT THE MAP
15:37
Comment From Adrian
Peter Pihl exploring unmapped territory
15:37
Comment From A
Peter Phil in minor problems there...
15:37
Comment From Kob
Already one guy out of the map !
15:39
Comment From BJ
Yeah Pihl looks like he running to Paris
15:40
Comment From Lapsa
Pihl prepares for tommorow :)
15:41
Comment From Guest
is the map of the runners bigger than ours? maybe pihl is still on his map
15:43
Comment From Kob
Pihl is back on the map !!
15:43
Comment From Adrian
Pihl turning back into the unknown!
15:43
Comment From Kob
and Pihl left the map again !
15:44
Torbensfunk: good to know every runner has GPS...to pick up peeter p. in some hours
15:45
Comment From TB
And Bertuks going wrong way... poor Pihl
15:47
Comment From Paul
Pihl finding it hard to re-locate, understandably.
15:48
Comment From marex
who will help to Pihl Peter?
15:48
Comment From Xiangs Mother
Will somebody save peeter p?
15:48
Comment From Adrian
Pihl has spent 11 minutes outside of the map
15:48
Comment From hmm
eliasson and phil will make a good orienteering couple? :)
15:48
Comment From Markus
Pihl is like some Jamaican skiier who steals all the attention from real stars
15:48
Comment From Guest
someone should tell him where he is.
15:50
Comment From Xiang
@Markus, you funny guy. agreement with you. Sending our sorrys for Pihl
15:51
Torbensfunk: i think pihl has found the path and will run that one home
15:51
Comment From Kob
Maybe Pihl found a nice house with pool and drinks, that we ca not see ?
15:53
Comment From orienteerer
i guess pihl is on his way to the finisharea now
15:53
Comment From AT
@Dani Pihl probably doesn't realize that he is out of the map.
15:55
Comment From Guest
pihl on the map again!
15:55
Comment From TB
Pihl might meet Davidik soon!
15:56
Ivan Banov: Pihl is going to finish it it seems
15:56
Comment From Adrian
Pihl heading to the control!
15:56
Comment From BJ
well done Pihl, you found it
15:58
Comment From Guest
phil is a better orienteer than kauppi, he can actually find the control.
15:59
Comment From Dani
Congratulations Phil, that's the attitude and example for young people, never give up, always forward
15:59
Comment From LJ
yeah good on eliasson and pihl! never give up attitude! :D
16:14
Comment From Kob
Mamleev found Pihl track...
16:16
Comment From Peter
east europeans all love the unmapped part!
16:22
Comment From Adrian
Kerner following Pihls track
17:18
neil: 45 finishers, nice. Well done Pihl, Mamleev and others who went off the map!
17:33
baryshnikov_a: #woc2011 Women routes and wonderful Pihl on http://t.co/5841965 [via Twitter]

Ega siia muud midagi lisada polegi, kui et päike tõuseb ikka uuesti!

18 august 2011

Lühiraja finaal

Lühirada, see on närvide mäng!


Pinged kogunevad...

Kes põleb läbi?

Kes mitte?

15 august 2011

Lühiraja kvalifikatsioon ehk kreeklaste kättemaks


Eilne lühiraja kvalifikatsioon ebaõnnestus täielikult! Minu edasipääsemine finaali on juhuse ja hea õnne töö. Sellel pole mingit seost minu orienteerumisoskuse või füüsilise vormiga.
Läksin võistlusele peale ensekindlalt. Lootsin sellest jooksust mitte edasipääsu finaali vaid head tagasiset enesekindluse tõstmiseks, et läheksin finaalile vastu lõug püsti. Jooksu algus sujuski hästi, kuni sain kätte üha enam inimesi ja lasin nendel ennast häirida. Tundsin vajadust nendest kiiresti mööda saada, et oma tööga jätkata aga seda tehes unustasin tähtsaima - orienteerumise. Raja lõpuosas libastusin veel totaalselt ja tegin 2,5+ minutise vea, mis rikkus tuju eriti ära. Peale finišit jäi enda üle ainult pahane olla. Rõõmustamiseks põhjust polnud. Viimati libastusin orienteerumisrajal päev enne jaanipäeva. Vahepealt jooksin 10 head või väga head võistlust ja nüüd selline fiasko. Kas selles saab süüdistada kolme nädalast võistluspausi? Loodetavasti. Õnneks sain nüüd hea stardi ning homme veel kaks tükki ja reedesele hooaja peastardile lähen vastu juba paremini valmistunult, kui eilsele kvalifikatsioonile. Enam ei tohiks olla metsas ka nii palju segavaid faktoreid. Rohkem oma tööd!
Pilk on tühi nagu kell. Pole veel mäestikust taastunud. worldofo.com

Kõik homse tööpäeva meeldivamaks tegemiseks vajamineva leiab siit:

Lühiraja kvalifikatsiooni tulemused leiab siit:

14 august 2011

Lahingusse

Kell 16:58 Eesti aja järgi lastakse mind MM-i lühiraja kvalifikatsiooni rajale. Kõik võistluse jälgimiseks vajalik leidub siit:


Pöidlad pihku!
Kas sellest oli kasu?

09 august 2011

No expectations, no limitations

Viie päeva pärast on minu jaoks selle aasta MM käima tõmmatud. Pühapäeval joostakse lühiraja eeljooks. 3,6km pikkune 170 tõusumeetri ja 11 kontrollpunktiga takistusterada Revardi mäe järsul ja kivisel nõlval Prantsusmaal. Lähen sel aastal MMile vastu enesekindlamalt, kui kunagi varem. Viimased väsimuse foonil tehtud kontrollvõistlused näitasid, et orienteerumisvorm on väga hea. Viimane füüsiline kontrollvõistlus näitas, et sportlik vorm on parem kui kunagi varem. Vaja ainult MMile vastu minna. Pea ees! Siiski otsustasin enne MMi võtta väikse riski.
Kevadised treeningud Prantsusmaal näitasid, et ma ei suuda MMil parimat sooritust näidata ilma kõrgusega harjumata. Kõrgel treenimise kogemus mul puudub ja seetõttu otsustasin kasutada meetodit, mis on eelnevatel aastatel juhuse läbi töötanud. Ma pakkisin asjad kokku ja läksin mägimatkale.
Näide 1. Matkamine see on imelihtne ja lõbus pealekauba.

Reisiseltskonnaks Daisi ja Jürgen, veetsin nädala matkates mööda Sveitsi mägesid. Läbisime kolme kuni 11 tunniste tööpäevadega kokku 101,5km ja võtsime seda tehes 7200m tõusu. Kaasas kogu vajalik varustus ja toidumoon. Marsruudi ja navigatsiooni eest vastutas Jürgen, minu ja Daisi töö oli ainult nautida. Ööd magasime telgis 2381-2709m kõrgusel.
See oli minu jaoks täiesti uus kogemus mitmes mõttes. Mitte kunagi polnud ma nii kõrgel nii mitu ööd maganud. See oli ajaliselt elu kõige pikem matk. Võibolla ka distantsiliselt. Ma ei uskunud, et suudan nädala sööki kaasas kanda, rääkimata kolme inimese söögist. Aga suutsin.
Samas oli see kõik väga väsitav. Nädal aega pidevas energiadefitsiidis. Nädal aega raskeid matkapäevasid. Nädal aega kõrgel ööbimist, kus taastumine pole nii hea. Kas see kõik võis olla nädal enne MMi liiga väsitav. Võtsin teadliku riski, et see ei pruugi töötada ja olen kogu MMi augus. Kui aga töötab, näitan elu parimat vormi just lühiraja finaalis ja teatejooksus.
Nüüd on töö tehtud, jääb üle ainult tankida ja mõned teritavad treeningud teha. Edu mulle nende tegemisel!
Näide 2. Mägimatkaja piduroog!

Näide 3. Pidutsev mägimatkaja.

Näide 4. Tüüpiline majutuskoht.

Näide 5. Mägimatkal võib ka kohata liustikke!

Näide 6. Mägimatk võib murda ka tugevaimad.

07 juuli 2011

Legendid elavad igavesti!



Eile jäi maailm ühe suurkuju võrra tühjemaks. Samas legend temast elab vähemalt selle põlvkonna mälestustes edasi.
Tehke trenni!

27 juuni 2011

Traumadest

Täna pidin kahjuks pealt vaatama, kuidas üks andekas sportlane ennast tõsiselt vigastas. Väga ebameeldiv tunne oli. Õhtuni välja, tõenäoliselt jätkub homme.
Viimase kuu jooksul on palju vett merre voolanud. Osa sellest on soolane, osa on magus. Palju trenne on erinevatel tervislikel põhjustel vahele jäänud. Palju tööd on tegemata. Sellest hoolimata tuha sees veel mõned söed hõõguvad ja on lootust lõkkele elu sisse puhuda.
Kahe tuleva kuu jooksul on ees oodata mitu aasta suursündumust. Augusti lõpus on taaskord võimalik silmitsi seista maailma parima bändiga. Mõni nädal enne seda on võimalik samal stardijoonel seista maailma parimate orienteerujatega. Ei teagi kumba päeva pärast rohkem elevil olen. Mõlemad üritused saavad kahtlemata olema elamusterohked.
Seni kaua pean aga terve püsima. Nagu ka teie! Ärge ennast vigastage armsad lugejad.

18 mai 2011

Kevadhooaeg on kulmineerumas

Tõeline kevade lõpp toimub küll nädal enne jaanipäeva Soomes aga kevadhooaja tõenäoliselt kõige tähtsam start on napi 3 päeva kaugusel. Endal ettevalmistus nii talvel kui ka viimasel nädalal on läinud üle kivide ja kändude. Lootust veel maha matnud pole aga medali võtmine liiga lihtne olema ei saa.
Lisaks tugevale Eesti koondisele on mulle võistlusel konkurentsi pakkumas Valgevene, Läti, Peterburi ja loomulikult kodukamaral võistleva Leedu koondised. Venelaste kohta ei oska ma enne protokolli nägemist mitte midagi öelda aga kõigil teistel riikidel on meie koondisele vastu lähetada vähemalt paar-kolm väga tugevat sportlast.
Kuna Eesti lühiraja tulemuste ennustamine on tegelikult väga lihtne tegevus, siis mõtlesin, et peaks natuke vinti juurde keerama ja laskma ennustada Baltikate esimesed 6 meest plus musta hobuse. Balti mõõtkavas on tase tugevam ja ühtlasem ning mustade hobuste karv on palju mustem.
Kirjutan siia siis oma nägemuse osadest naaberriikide sportlastest, kes võivad kiires leedu metsas kulu põlema ajada. Mitte, et ma nii suur spetsialist oleks aga mõnest noorest tüdrukust ja vanast mehest tean ehk natuke rohkem selles valdkonnas. Ja tahaksin loomulikult, et kõikidel ennustajatel oleks võrdsed võimalused.

Valgevene (nime taga koht IOFi edetabelis)

Yury Tambasov 53
Yury on minu klubikaaslane soomest ja olles läbinud temaga mõned laagrid tean täpselt kui raske teda natuke mägisemal ja kiirel maastikul võita on.
Dmitry Mikhalkin 85
Yury räägib temast vähemalt ülivõrretes. Tulemused räägivad enda eest. Eelmine aasta EMil lühiraja 12. koht.

Ülejäänud meeskonnast kahjuks puudub nägemus ja informatsioon

Leedu

Vilius Aleliunas 115
Tõenline Leedu must hobune. Kuld või muld stiilis mees. Kevadel tegi meie esinumbritele Lätis tuule alla.
Simonas Krepsta 67
Viimastel aastatel natuke vähem õnnestunud aga siiski parimatel peävadel aukartustäratavalt tugev.
Jonas Vytautas Gvildis 59
Pakuks, et balti riikide kõige kiirem mees. Jumala arm päästis meid eelmine aasta teates tema eest.

Kogu leedu koondis näeb välja selline:
    1. Simonas Krėpšta
    2. Jonas Vytautas Gvildys
    3. Donatas Stulgys
    4. Vilius Aleliūnas
    5. Mantas Rimkus
    6. Nerijus Šulčys
    7. Liutauras Bilevičius
    8. Vytautas Beliūnas
    9. Giedrius Sabaliauskas
    10. Modestas Bacys
    11. Vytas Vasilevičius (individualiai)
    12. Tomas Kuzminskis (individualiai)
    13. Henrikas Paužas (individualiai)
    14. Leonas Mockūnas (individualiai).

Läti

Martins Sirmais 63
Ei vaja kommentaare, alati tugev.
Edgars Bertuks 72
Netis lubas rohkem orienteerumisele pühenduda. Poolmaratoni aeg 1:08:32 on igatahes aukartustäratav. Jooksuga talle tõenäoliselt ära ei tee. Tuleb mingi muu strateegia välja mõelda.
Kalvis Mihailovs 201
Läti kõige mustem hobune. Tiomila pikal ööl vahetuse kolmanda ajaga oma meeskonna liidriks tõstmine oli selge märk sellest, et füüsis kestab korraliku tavaraja välja küll.

Ülejäänud meeskonnast mul küll on nägemus, kuid puudub ametlik informatsioon.

Eesti

Timo Sild 90
Lauri Sild 862
Olle Kärner 40
Peeter Pihl 87
Kristo Heinmann 184
Andreas Kraas 137
Timmo Tammemäe 343
Jaagup Truusalu -
Kaur Kase -

Reeglid on kõigile tuttavad. Ennustused elle sissekande kommentaaridesse hiljemalt laupäeval kella 11:00ks. Õige nimi õiges kohas annab 2, vales kohas 1 punkti ja must hobune pool punkti. Ärge kiirustage ennustamisega. Mõelge läbi. Analüüsige eelmiste aastate ja kevadisi võistlusi. Oodake ära stardiprotokoll ja analüüsige seda.
Auhinnaks au!

16 mai 2011

makroorienteerumine ehk back to the primitive 2

Nädalavahetusel joostud Eesti Meistrivõistlused olid minu jaoks üllatavalt rasked. Ei osanud oodata, et eesti pehmed maastikud mulle nii rängalt mõjuvad. Täna, esmaspäeva hommikul, olen nagu maha murtud. Kõik lihased on pööraselt valusad ning mind valdab meeletu väsimus. Mõtetu on kangelast mängida. Oli raske nädalavahetus ja füüsiliselt polnud ma selleks valmis.
Võiks sammhaaval jooksu läbi käia tegelikult. Äkki keegi oskaks sellest õppida midagi. Teades oma füüsilist vormi ja enesetunnet on selge, et jooksin konkurentidest tehniliselt natuke parema jooksu. Õigetel hetkedel suutsin seisma jääda või rahulikulmalt võtta. Samas mitmes kohas, kus oleks pidanud kiiresti jooksma, ma seda ei suutnud. Jalad lihtsalt ei jõudnud.
Ei saa siiski oma sooritust kaugeltki mitte täiuslikuks pidada. Kuna sel kevadel pole ma Eesti metsades orienteerunud, siis oli kohanemisega raskusi. Kaart on objektidest tühi. Mets on tihe, niiet neid väheseid objektegi on raske näha. Mets surub oma tahtmise peale ja suunab sind vasakule ja paremale. Ainult füüsiliselt ja vaimselt tugev surus metsale oma tahtmise peale. Tundub, et laupäeval neid inimesi siiski stardis polnud.
Pudistasin siin ja seal natuke ning ajaline kaotus Timole kasvas eksponentsiaalse kiirusega. Kõige rohkem häirib viimasel pikemal etapid kaotatud aeg. Lihtsalt ei saanud kõlvikutest midagi aru ja siis raiusin ebaõnnestunud üldsuunaga punkti suunas. Kaotasin palju väärtuslikku aega. Kaotasin just selle osa ajast, mis mind nüüd igavesti närima jääb. Mitte võidu, vaid rahuldava soorituse.


Teatepäeval õnneks ei pidanud võidu jooksma. Jalad olid laupäevast väsinud ja võidu oleks olnud raske joosta. Üritasin läbida raja nii kergelt kui võimalik kulutades vahetuse võidu saamiseks võimalikult vähe energiat. Kaasvõistlejad tegid asja väga lihtsaks. Meeldetuletuseks noortele koondislastele enne Baltikate teadet - Õnnestumine teateorienteerumises tähendab ebaõnnestumise vältimist. Ehk siis ei pea olema kõige kiirem mees metsas, lihtsalt vigu ei tohi teha!
Endal päris vigu vältida ei õnnestunud. Kõige müstilisem oli teekond 12ndasse punkti. Sinna peaks tagasi jalutama minema. Enne seda sood oli kaduv rada, mis lõi pea täiesti sassi. Soo oli ka uskumatult pisike. Kuna endas kindel polnud, siis edasi joosta ei julgenud. Seisime ja arutasime seal minutikese asja. Siis liikusime edasi kuni tuli teerada ja seal seisime teise minuti. Müstika.




Millest nii halb vorm esimesel kevadisel tiitlivõistlusel? 10mila pikk öö. Maksimaalne pingutus öösel 1:15-3:00 pani taaskord korraliku põntsu. Peale seda olen küll puhanud, kuid head enesetunnet pole jooksu veel leidnud. Loodetavasti järjekordne puhkenädal võimaldab eesoleval laupäeval Balti MV tavarajal võidelda medali eest. Kui ei, siis teatekulla võtame ikka! Juhei!

29 aprill 2011

Cemetary gates

Kas käes on sportlase kuldsed aastad? 27-30? Kas kuldsed aastad tähendavad valutavaid liigeseid ja madalat pulssi? Kas kuldsed aastad tähendavad startide valimist? Kas kuldsed aastad tähendavad maksimaalselt ühte starti nädalas? Teiselt poolt, kas kuldsed aastad tähendavad puhtaid sujuvaid orienteerumissooritusi? Kas kuldsed aastad tähendavad paremaid tulemusi?
Neljandat nädalat kirjutan ma siia blogisse sissekannet. Kõigepealt tahtsin kirjutada suusahooaega lõpetama jäänud 10km maanteejooksust. Seejärel öisest orienteerumisorgiast 50cm sügavuses paksu koorikuga lumes. Peale seda tahtsin kirjutada esimesest päris orienteerumissardist PM2009 tavaraja maastikul ja lõpetuseks tahtsin kirjutada mõttetust reisist Tallinna külje alla Keilasse. Ma kirjutan hoopis homme öösel toimuvast kuninglikust öise orienteerumise mõõduvõtust Rootsis.
Eelmise aasta 10mila oli minu jaoks pettumus! Olin heas füüsilises vormis aga selle realiseerimine ebaõnnestus. Ei saa öelda, et täielikult. Oleks saanud palju halvemini minna. Samas oleks saanud ka 6 minutit ja 10 kohta paremini minna. Kõik võimalused oli teha jooks, mille järel oleks saanud pea püsti kõndida. Paraku pidin lõug vastu rinda magama minema.
See aasta on füüsiline vorm veel parem. Ka orienteerumistehniline vorm on veel parem. Kahjuks valdab mind meeletu läbikukkumise hirm. Eelmine aasta see puudus. On see hea? On see halb? Öisesse orienteerumisse tulebki suhtuda lugupidamise ja aukartusega aga tundub, et praegu on seda natuke liiga. Tavaliselt stardipaugu kõlades tiksuvad kõik maailma asjad minu jaoks paikka. Loodetavasti ka seekord. Tõenöoliselt ka seekord. Jääb ainult piimhappe valu ja eesolevate selgade kinnijooksmise rõõm. Halleluuja!
Võistlust on võimalus 90 Rootsi krooni eest jälgida tipptasemel. GPS ja muud vidinad. Tasuta saab audio ja online tulemused. Ilves 3 teise ja kolmanda päeva vahelise saunapeo jätkuks pole sobivamat, kui nautida tipporienteerumise põnevikku arvutiekraani sinise külma valguse rüpes.

Pealtnägemiseni!

Kevätyönviesti!

Ankkurirastit

Öine harjutus 21.04.2011

Billnäsin keskimatka
Jüriöö

01 aprill 2011

koirakusituspolkulenkki

Ma tegelt ei tea, kas selline sõna olemas on. Minu jaoks praegu väga aktuaalne sõna sellegipoolest. Peale hispaaniast kaasa toodud vigastust pidasin kaks nädalat jooksupausi. Esimesed trennid tegin kohe natuke reipamalt mööda eelpool mainitud radasid ja need olid rasked. Lumeoludest tingituna on liiga palju joostud mööda teid ja kahe järjekordse jooksuvaba nädalaga jõudsid lihased unustada töö maitse. Õnneks neli päeva trenni ja neile järgnenud päev puhkust tuletasid selle ilusti jälle meelde. Nüüd maitseb jälle hästi. Väga hästi. Neli nädalat on aega talvel tehtud vead võimalikult hästi parandada. Siis pannakse füüsis taaskord proovile. Rootsis, nagu mai alguses ikka tehakse. Mulle prognoositakse suhteliselt pikka pimedas joostavat vahetust. Raske! Mõnus!
Nagu ikka mul kevadeti kombeks, on ka nüüd elus mõningaid muutusi toimunud. Ma olen orienteerumisega tegelenud 15 aastat. Selle aja jooksul olen elukohta vahetanud kaheksa korda. Ja nüüd, lõpuks ometi, on mul võimalus elada orienteerumiskaardi peal. Nauding. Kahjuks on lumekiht praegu nii paks, et ma metsa väga ei tüki. Küll aga kaardistan kohalike koerakusetajate poolt sisse tallatud radu. Mõnus on. Õhus on kevadet. Varsti pääseb maastikele. Tehke trenni! Ma teen!

Runosmäe polügon! Peal ca 7,5km pikkune ring mööda kusetusradu.

15 märts 2011

Greenfields

Kuulasin täna suusatades Faith No More'i King for a Day... Foor for a Lifetime-i ja siis ühel hetkel lajatati selline lugu. Ma pole viitsinud süveneda, sest asi ei ole kunagi nii palju huvi pakkunud aga olen seda a priori pidanud Eesti looks. Ütleks nii, et töötlus pole kõige parem. Lugu pole kõige parem. Lihtsat üllatav oli.

11 märts 2011

faster harder scooter

Päikesereis on jõudnud õnneliku lõpuni. Ja tuleb tunnistada, et väga väga hea meel on koju tagasi jõuda. Kuna laagrit saatis kogu aeg totaalne ebaõnne vari, siis loodan koju jõudmisega ebaõnnestumistele lõpu teha ja elu tagasi rööpasse saada.
Alguses farsina tundunud pagasi kadumine jäigi karmiks reaalsuseks ja piltlikult öeldes veetsin kolm nädalat Hispaanias ja Portugalis teksades ja ühe paari sokkide ja trussikutega. Kiiruga Decathlonist omale mõned spordiasjad sain ja teise poole laenasin juurde. Nii tuligi käepäraste vahenditega hakkama saada. Esmalt lootuses, hiljem masenduses. Võõraste spordijalanõude kasutamine kombineeritult vigastusjärgselt nõrkade jalgadega viis selleni, et laagri viimasel nädalal praktiliselt üldse joosta ei saanud. Ibumaxi, rumaluse ja tahtejõu pealt jooksin võistlused ära aga mingit positiivset emotsiooni seal väga ei olnud. Tulemustest rääkimata. Peas lugesin ainult tunde koju pääsemiseni.
Oli halbu hetki!


Oli häid hetki!

Laagriseltskond oli äraütlemata huvitav. Andke andeks eestlased/soomlased aga te pole veel nii huvitavad kunagi olnud. Vapustav võimalus oli näha ühe pilguga ööd ja päeva. Kuud ja päikest sama eesmärki taga ajamas. Niivõrd erinevaid lähenemisi ja inimesi annab otsida, kui Stepan ja Yury on. Aga loodetavasti nad saavad elavateks tõestusteks, et tippu viib väga mitu teed.


Üks on looduslaps, teine on laps looduses.

Maastikud, kus lõviosa trenne tegime olid igavad. Mõned rajad ja punktid suudeti suuremate kõrgustevahedega huvitavamaks teha aga üldiselt oli suhteliselt igav mets. Sinna rajooni niipea eriti minna ei viitsi. Portugalis pakuti täiesti erinevat maastikku aga väga head olid sellest siiski suhteliselt väiksed osad. Eriti viimase päeva rada oli täielik eliidi väsitamine 3-4 kvaliteetse etapiga. Öine sprint oli lausa masendav. Ammu polnud sellist sprinti jooksnud, kus jõudis kõik etapid rahulikult ette ära lugeda. Ammu pole ka jooksnud orienteerumissooritust nii, et saaks kasutada klassiku sõnu "It was a perfectly clean race!". Teisi sooritusi vaadates peaks see sprindi raskusastme kohta midagi ütlema. Olen nende jalgade kohta ka tulemusega väga rahul.

Laager faktides:
20:27 orienteerumist
217,4 km orienteerudes
563 kontrollpunkti
23 korda kaardiga maastikul

Enda jaoks õppisin juurde mõned trikid, mida järgmisel aastal ellu viima asun. Tõenäoliselt ei tee ma enam kunagi üle nädala pikkust laagrit. 7 treeningpäeva on normaalne. Tuleval talvel teen arvatavasti 3-4 korda 7 päeva. Lootsin, et suudan pikalt laagris olla aga viimasel aastal on elu nii palju muutunud, et ei taha enam väga pikalt (või üldse) kodust ära olla.
Teiseks, kui minna võistlema, siis minna võistlema ja kui treenima siis treenima. Kahte kärbest korraga ei saa. Mõtlesin küll, et pea püsib külm ja teen võistlused puhtalt trennide vahele aga pärast oli enesetunne ikka sitt. Kui starti juba lähed, siis tahad alateadlikult ju ikka edukas olla.
Nüüd järgneb puhkus ja loodetavasti üks korralik nädal suusatamist, mille käigus võiks jalad terveks saada ning siis peaks võistlushooag vaikselt peale tulema. Sellel kevadel ma eestis väga võistleda ei kavatse. Jüriöö, EMV krossijooks? ja siis Eestikad kunagi mais. Kes rinda pista tahab, tulgu soome. Seal võistlusi jagub. Olen iga nädal stardis.

PS! Ega päris ilma muusikata ei saa, või noh, mis muusika see on.

04 märts 2011

Ood Taivo Timmuskile

Ma ei mäleta täpselt, kas see oli matk ümber Hiiumaa või oli see matk Valgast Riiga. Igatahes mõni tund tagasi õnnestus ühe lauaa taga istuda orienteerujatest reivisõpradega ja nad lasid muusikakeskuse kõlaritest laulu, mis tõi kohe meelde need matkad. Ja nende matkadega seoses tuleb automaatselt meelde ka Taivo Timmusk, kes on eesti orienteerumise üks unustatud pärle. Taivo tegi eelmisel aastal ka jõulise comebacki osaledes EMVl sprindis ning oma masinaklassis ka tava- ja pikal rajal. Taivo on ka kindlasti selle blogi üks sala lugejatest. Loodetavasti teeme ka tulevikus koos nii mõnedki matkad. Läbi käimata marsruute jagub! Piirid on lahti. Äkki juba see suvi Šveitsis?
Kõigile teistele aga...
Seda te küll oodata ei osanud!!!

01 märts 2011

Töö ilma vileta

Kaks nädalat päikest ja tööd on seljataga. Väsimus hakkab murdma või on juba murdnud aga ma ei saa sellest veel aru. Ilm on jahedamaks läinud. Nina jookseb meeletult. Sellest kõigest teinekord.
Nädalavahetusel sai tehtud käesoleva hooaja 2-4 start. Lahe oli. Enesetunne oli igas mõttes ootuspärane. Mõni viga jäi hinge kripeldama. Kui tavaraja suurim viga oli lihtne samastamisviga, siis esmaspäevasel lühirajal lasin ennast häirida täiesti kõrvalistel teguritel. Või kas olid ikka kõrvalised. Kui ma näen punkti ümbruses kõndimas kolme meest käes kp nr 53 ja pilk legendi ütleb, et ma jooksen punkti nr 53. Kas see on ikka kõrvaline tegur. Igatahes närvi ajas, ja nii närvi, et järgmise punktiga tegin ikka katastroofilise vea.
Sprindivõistlus oli omaette elamus. Fantastiline maastik ja hea rada. Mõnusa lisategurina veel kasutusel olev kompostrikaart. See segas kaarte ikka korralikult. Igas punktis kadus järg täielikult. Imestama pani vaid asjaolu, et vähemalt 90% ulatuses sama rada müüsid sun-o inimesed treeninguna juba mitu nädalat. See seletab ka mingi tundmatu prantslase ehmatavalt kõva võiduaja.
Võistlused võistlusteks. Laager jätkub. Kuigi eile sain trennis selle aasta võimsaima haamri. Edasi ootab ees 4 päeva jooksul 5 võistlust Portugalis. Enne seda paar päeva raskeid treeninguid. Tõenäoliselt suren Eestisse naastes ära. Seega tuleb nautida seda elukest, kuni seda on.

Jagshemash!


Tavarada!


Sprint!


Lühirada!

25 veebruar 2011

Surf's up!

Laager tiksub oma rada. Esimese paari päeva shokist olen üle saanud. Lihased on koormusega harjunud. Liigset väsimust pole. Päike paistab. Üritan mitte liiale minna aga samas ka võistluste pärast mitte liiga palju puhata. Praegu on siiski töö tegemise aeg.
Eile õnnestus ära proovida elu esimene surfimine. Või noh mitte päris. Püsti ei ajanud. Kõhuli laua peal. Lained olid natuke magedad aga paar head sõitu sain.
Täna jooksime senise laagri parimat rada. Suurel nõlval nikerdamine on alati tore.

Siia pidi tulema kaart aga segastel asjaoludel ei tulnud!

Lisaks veel törts parimat hispaania muusikat.

20 veebruar 2011

Escape from Hellview

Läinud neljapäeval pakkisin susped ja päiksekreemi kotti ning ööpimeduse katte all põgenesin pakase eest nagu silmalapiga Kurt Russel New York-ist. Ees ootas 3 nädalat päikselises Hispaanias. Ja ma ei pidanud pettuma. Umbes 40 kraadi soojem kliima on fantastiline. Teatava kahjurõõmuga vaatan emhist, kui hommikuti on tartus -31.
Samal ajal kui enamus eesti spordiperet pani oma talvist vormi proovile Tartu Maratonil, tegin mina 2011 aasta esimese võistlusstardi orienteerumisrajal. Jaanuari kuise vigastuse järel ma eriti jooksutrenni teinud polnud ja nüüd laagri kolmandal päeval olid lihased juba väga tühjad ja valusad. Rada iseenesest oli piisavalt lihtne, et koguaeg tundsid, kuidas kiiruses puudu jääb. Pea ja keha pole sellisteks soorituseks veel valmis aga tore oli sellegi poolest.
Korraldajad pakkusid välja 8,9km ja 21kp-ga raja eeldatava võitja ajaga 60min. Nad vist polnud valmis rahvusvahelisteks võistlusteks. Minu 45:42 polnud mitte parimate aegade lähedalegi. Siin see orienteerumine on natuke teistsugune, selline perega jalutuskäik metsas. Kaasas tikutops, tamiil ja vile. Nagu Eesti orienteerumise kuldsetel aastatel noh. Mind vähemalt vaadati rajal kui veidrikku, kui ma täiel kiirusel joosta üritasin.

Lisaks veel komplimendid Tallinna, Münheni ja Barcelona lennujaama pagasi teenindusele minu koti kaotamise eest. Lennust on 3 päeva möödas ja keegi ei tea veel minu kotist mitte midagi. Pärast oleks huvitav teada, et kus mu kott ära käis. Seda loomulikult juhul kui ma seda veel näen.

11 veebruar 2011

Teine vaatus...

... ehk eelmisel nädalavahetusel oli siiski kaks starti. Lisaks lühirajale panin enda füüsise proovile ka tavarajal. Ja füüsis vedas alt. Ei. Tegelt vedas pea alt. Füüsis sõitis nii mõnigi kord peast ette. Mõnes mõttes oli tore oma astraalkeha näha seljatagant imeilusa tehnikaga paaristõukeid jagamas. Võimas. Kahjuks keeras ta koguaeg valele rajale ja tegi halbu valikuid. See on mingi suusaorienteerumise eripära, et murdosa sekundi jooksul teed vale otsuse ja siis nii mitu minutit, kui etapp pikk on, kahetsed seda valet otsust. Lõbus. Ma jõudsin seal peaaegu 1,5 tundi kahetseda. Koguaeg läks midagi nihu.


Tavaraja 1. osa


Tavaraja 2. osa

Kolmapäeval osalesin mingi minu jaoks täiesti tundmatu 45 aastase jorsiga Raisios suusatamise sprinditeates. Distantsiks 2x4x1,5km. Kolm päeva ei olnud selgelt piisav aeg nädalavahetusest taastumiseks. Kogu keha oli pööraselt väsinud. Sinna lisaks väga vilets lipe ja 4x4 minutit kannatamist sai reaalsuseks. Minu sooritused jäi kahvatuks ja meeskonnakaaslase omad lausa katastroofilisteks ja nii lõppeski võistlus meie jaoks auhinnatu viimase kohaga. Treening siiski hindele 5. Sellist piimhappevanni polnud ma ammu võtnud. Salendavat piimhappevanni. Peale esimest (natuke pikemat ehk 1,6km pikkust) ringi kukkusin sirgelt jalalt pikali. Ei suutnud püsti seista. Õnneks venis rong nii pikaks, et viimased kaks sain omas tempos sõita. Muidu kirjutasin neid ridu tõenäoliselt haiglavoodist.
Peale kolme intensiivse trenni ja kolme võistluse suutsin viimase kahe nädala jooksul ka palju käsitööga tegeleda ja üle pika aja olen oma teose üle uhke. Tõenäoliselt on see ilusaim kamin, mille me teinud oleme. Ilus!

No on ilus noh!

05 veebruar 2011

Back in business!

Jalg on terve! Tegelikult tegin esimese jooksu juba nädalapäevad tagasi Tartu sisehallis. Jalg on muidu nagu uus aga kui üritan värskelt jooksutehnikatrennis õpitud tarkuse järgi päkka tõsta, siis on tunda, et jalg on nõrk. Pead korraliku taastusravi läbiviima. Trenni, trenni, trenni...
Olen siiski rahulikult alustanud ja intensiivsed trennid suusatades teinud. Üks intensiivne trenn tuli lausa nii intensiivne, et pärast õhtul asja analüüsides jõudsin järeldusele, et see võis mu elu üks väsitavamaid treeninguid olla.
Suusatasin Raisios Kerttula suusarajal 6x2,9km ringi nii kiiresti kui keha lubas. Keskmiselt 8minutit ringile. 2 minutise taastumisega. Trenni järgselt oli kõik OK kuni kodus maha istusin ja keha lõdvaks lasin. Järsku oli väsimus selline, et ei jõua istuda ka. Varvastest sõrmedeni kogu keha tuikab tuimalt ja igas asendis on ebamugav. Meeletu väsimus. Otsustasin siis magama minna, et äkki on pikali parem. Ei! Ootasin 2 tundi und, iga paari minuti tagant asendit vahetades. See on väsimus! See on töö. Kartsin, et järgmine päev ei saa voodist püstigi aga hommikuks oli masin töökorras jälle. Back in business.
Suusatreeningute kulminatsiooniks osalen nüüd nädalavahetustel 9 aastase pausi järel suusaorienteerumisvõistlustel väljaspool Eesti piire. Tuleb tõdeda, et Eestis on vale arusaam alast jäänud. Suusaorienteerumine on väga keeruline ala ja heast suusavormist on seal väga vähe tolku. Tänane lühirada oli nii keeruline, et võtsin sealt endale jõukohase tulemuse. Tühistamise. Topelttühistamise. Kõigepealt jätsin ühe punkti vahele ja lõpetuseks sõitsin rada valepidi. Sellest kõigest hoolimata oli tõeliselt lahe võistlus, kus orienteerumispinget jätkus rohkem kui piisavalt. Homseks pean ennast korralikult mobiliseerima. Seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Täna olin vilets kõigis elementides.

24 jaanuar 2011

Paaristõuge par excellence

1:53:02 32,7km AVG130

Kust sellise masina leiab?

Tabu

See teema on osavalt maha vaikitud aga ma ei suuda seda enam endas hoida. Keha läheb põletikku kui nii palju saladusi sinna sisse peita.
Juhin tähelepanu kirurgilise täpsusega joonistatud Harku ringi 13ndale kilomeetrile

Aastalõpuvõistluse 3. vahetuse rada.

Tulemused

22 jaanuar 2011

Elan, aga mis elu see on?

Jalg paraneb, aga aeglaselt! See nädal oli sportlikus mõttes planeeritud sündmusterohke. Kahjuks ei lubanud jalg startida teisipäeval suusavõistlustel ja neljapäeval-reedel Tartu sisekergejõustiku MV-l. Need oleks meeleolukad stardid olnud. Elu esimene 15km klassikat, elu esimene 800m, elu kolmas 3000m. Lõbus... oleks olnud.
Selle lõbu asemel on koodsõnaks saanud paaristõuge. Igal hommikul rajale ja annan nii palju kui jõuan. Alguse asi. Kolmapäeval jõudsin napi tunni teha. Nüüd läheb juba märksa pikemalt. Tore on uusi asju proovida. Oleks vaid joosteski areng nii kiire. Kahju ainult, et maratonil starti ei pääse.

16 jaanuar 2011

EMV 15km klassikalises

Sellise pealkirjaga sissekanne oleks pidanud siia ilmuma tuleva teisipäeva õhtul. Nimelt oli mul plaanis sõita olümpiavõitja ja maailmameister Andrus Veerpaluga võidu tema põhidistantsil. Distantsil, kus viimase kümneni jooksul pole teda tiitlivõistlustel võitnud mitte keegi. See oleks tõenäoliselt olnud minu ja paljude jaoks viimane võimalus temaga võidu sõita. Kahjuks ei soosi saatus nõrgemaid. Neljapäeva õhtust alates on mul kõndimisega suuri probleeme. Olen vigastatud. Taas. Teist korda juba aasta jooksul. Liiga tihti!!!
Probleem sai alguse näiliselt tühisest asjast (nagu pahatihti ikka). Nimelt oli pesu jäänud suusasaapa vahele kuidagi kortu ja terve treeningu muljus natuke jala peale. Algul seda ei tundnudki, trenni teises pooles lausa häiris. Üritasin küll saabast kohendada kuid tegin seda hooletult. Kuna probleem tundus tühine, sõitsin trenni rahulikult lõpuni.
Järgmisel tööpäeval andis muljutud koht endast märku. Aga ainult teatud liigutusi tehes ja üldiselt ei häirinud üldse. Õhtuses treeningus aga muutus kõik. Olin jõudnud ära joosta kaks seeriat lõike kolmest, kui jalg lõdvestaval sörgil endast korralikult märku andis. Peale kolmandat seeriat oli asi juba päris tõsine. Hakkasin kodu poole sörkima.
Mõneminutuse sörgi järel ei suutnud enam jalale toetada. Jooksmine oli võimatu, kõndimine väga keeruline. Olin õhukeselt riides, higine, koju oli 3km. Liibasin koduni umbes 40 minutit. Väga valus oli.
Õhtu otsa hoidsin jääd peal ja jalga üleval aga hommikuks polnud muutunud siiski midagi. Terve järgmine päev läks Ibumaxi tähe all. Ka järgneval päeval polnud midagi muutunud. Õnneks sain päeva peale spetsialisti jutule.
Ja spetsialist tegi imesid! Majja sisenedes ei suutnud ma kõndidagi, välja kepsutasin nagu noor põder. Muljutud koht oli nii umbes, et ei saanudki töötada. Tunnise töötlemise peale sain jala taas tööle. Kogu ala on veel väga valulik ja lihas korralikult kannatada saanud aga tõenäoliselt olen õige peale jälle töökorras. Kahju ainult, et suusasõit sõitmata jääb.
Pildil suunab punasest kastist väljuv joon umbes-täpselt valu epitsentrisse.

07 jaanuar 2011

Võit!

Hiljuti sain väljakutse millele oli raske mitte vastata. Soomlasest klubikaaslane Samuli väitis, et teda pole ükski orienteeruja suusarajal veel võitnud. Mitte, et ma temas kahelnud oleks aga tervislik konkurents on ju progressi võti. Asi jäi tookord sinna paikka. Tema on Finlandiahiihtol olnud 17. Mina Tartu Maratonil 72. Taseme vahe! Pole midagi vaielda.
Läinud pühapäeval sain sõnumi, et neljapäeval 06.01.2011 olen kell 12:00 Alastaro suusarajal Maakuntaviesti stardis. Distantsiks 5km klassikalises sõiduviisis. Meeskonnaks Liedon Luja II. Oponendiks Liedon Luja I tiimis Samuli Salmenoja. MS Parma mitteametlikud meistrivõistlused. Klubi foorumis sain hääletusel 8 häält Samuli 6 vastu. Samas sai kolmas klubiliige Sami 12 häält. Suur toetus lõi aga noorel poisil kõhu lahti ja starti ta ei tulnud.
Duell tõotas tulla võimas. Valmistusin nii, kus suutsin. Jooksin tempokrossi, suusatasin pika otsa. Salaja aga suusaotsade sisse tegin ka mõned kiirendused. Tunne oli hea, olin võidus kindel kui ainult suusa toimima saan.
Võistluse eelõhtul käisin alevi peal suuski tegemas. Mu enesekindlus löödi kõikuma kui nägin kuidas hooldemees on konkurendile ette valmistanud mitu paari suuski. Lisaks vaatasime eelneva aasta tulemusi ja spekuleerisime kui palju suusatajatele kaotada võiks. Lisaks veel mälestused viimasest suusavõistlusest, mis lõpped kolmepäevase kopsutükkide köhimisega ja oligi tulemus käes. Ma kartsin!
Ma polnud ammu sellisel võistlusel käinud ja mitte kordagi veel soomes. Asi on kõrgemal tasemel, kui ma oma noortevõistlustest mäletan. Meeletu askeldamine ja määrimine. Ja siis mina oma ühe määrde ja ühe suusapaariga seal keskel. Öine lumesadu ja kerge tuisk külvasid korralikku segadust. Määrimine oli sama raske minu ühe määrde ja konkurentide 20 määrde puhul. Kummaline on see, et kui muidu töötavad mu suusad 7 päeva nädalas, siis alati kui peab võidu sõitma on pidamine läinud. Murphy? Ei tea. Igatahes ei saanud ma oma suuska kuidagi pidama, ka laenatud tippmäärete abiga. Starti tuli minna teadmises, et tuleb erakordselt ebamugav sõit. Stardipositsioon oli mulle antud ebanormaalselt halb - Tagareas, väliskurvis.
Stardist pandi minema erakordsel kiirusel. Andsin täiest jõust aga kõik kaugenesid. Müstika. Esimesel tõusul osa seltskonnast rahunes ja vahetasin oma viimase positsiooni tugevate paaristõugete abil 12-13 koha vastu. Ees oli ca 20m kaugusel Samuli selg ja see tuli kinni võtta. Kiirendasin sihikindlalt kuid siis hüppas kõrvalrajalt mulle ette kaks meest ja olingi karbis. Samuli libises eest. Järgmisel tõusul selgus, et üks eessõitjatest üritab paaritõugetega rada läbida. Jooksin tast ohutuse mõttes mööda. Sealt järgmisel tõusud skalpeerisin Estili stiili kasutades veel ühe mehe ja taas terendas ca 20m kaugusel Samuli selg. Läksin ründele. Umbes kilomeeter hiljem oli ta käes. Hetkeks mõtlesin, et kas peaks nüüd passima ja lõpus kiirendama aga nii hea hoog oli sees, et jätsin ta kohe seljataha. Olukord oli kontrolli all. Silmanurgast nägin, et seljataga on grupp aga keegi ei hinganud ohtlikult kuklasse. Seda kuni viimase suurema laskumiseni kui üks mees must ootamatult mööda libises ja juhtohjad enda kätte võttis. Umbes kilomeeter enne lõpu tuli vastu raja raskeim tõus. Kahjuks jäi minust mööda tuisanud sportlane minu jaoks seal liiga aeglaseks ja meid sai kinni ka juba vahepeal maha jäänud Samuli. Rongis laskusime suusastaadionile. Kõik andsid endast maksimumi. Pool suusapikkust minust ees oleva suusatajaga pidasin küll veel lahingut, kuid silmanurgast veendusin samal ajal, kas olen võitnud sõja. Olin! Orienteeruja, kes polnud veel orienteerujale suusarajal kaotanud, kaotas orienteerujale. Hea meel oli!
Aega kulus 5km peale 14:39, koht oli esimesel vahetusel 8. Võitjast jäin maha 1:20 (palju raisk). Lahe võistlus oli. Keskmine pulss 166 ja maksimum 177. Uskumatult väiksed numbrid. Sellise rabelemise peale võiks küll suuremad olla. Ju siis polnud minu mootori jaoks piisavat tõusu Alastaro kandis.

Olukord ca 500m enne lõppu. Nr 51. Mika Kilpeläinen, nr 201 Peeter Pihl, nr 81 Samuli Salmenoja.