Laupäeval 27. septembril toimusid Värska taga Kitsemägedes järjekordsed Eesti Meistrivõistlused orienteerumises. Augusti lõppudele kohaselt tavarajal. Maastik tõotas tulla kiire, rajad olid pikad ja kaardi nime järgi võis tunduda, et on ka mägi kaardil. H21E klassi rada oli planeeritud suhteliselt pikk - 18km ja 27kp. Kuna valud vasakus puusaliigeses on mind treeningutest kõrval hoidnud juuli lõpupäevadest alates, siis minu jaoks vajas sellise pikkusega jooks juba erilist valmistumist ja erivarustuse kasutusele võtmist. Rajale võtsin kaasa kolm väikest geeli ja joogikoti ca 1,5l spordijoogiga. Enne starti sain küll kõva kriitikat selle suhtes aga infostendilt lugesin, et on vaid kaks joogipunkti ja otsus langes joogikoti kasuks.
Rada ise suuri elamusi ei pakkunud. Enamuses rõhuti jooksukiirusele, millega kahjuks mina hiilata ei saanud. Esimesed kaks punkti üllatasid natukese ootamatu lehtpuumetsaga. Jõudsin juba mõelda, et kaua mul sellises metsas 18km läbimisele kulub. Alguses ei saanud eriti jooksu sujuma ja liiga palju lootsin heale õnnele, mida seekord kõige rohkem kahjuks polnud! Esimese punktiga kerge kaas vasakult, viga olulist nagu pole aga 15-20 sekundit oleks kiirem olnud küll. Teise punktiga kiirustasin tee pealt maha keeramisega ja sattusin orvandise, mis tuli juba valest suunast sisse. Seal oli ka punkt, see mind sinna kiskuski. Kerge mõtlemise ja liiga suure ringiga rohelisega märgitud metsas kaotasin ca minuti. Kolmanda punkti suunas hakkasin jälle jooksma liiga mõtlemata. 100m punktist välja jõudnud, leidsin eest nutuses seisus naiste koondiseliidri Kirti, kellele näitasin kiiruga meie asukohta (Kirti katkestas vist ikkagi). Jooksin kaarti oluliselt vaatamata suunaga suure tee suunas. Selle tulemusena jooksin läbi suhteliselt märja ja kõrge taimestikuga soo, mis tegi jalga kohe raskemaks. Punkti endaga raskusi polnud aga etapil kaotasin taas liiga palju.
Neljanda punkti poole jooksma asudes ootas ees esimene etapi moodi asi. Üritasin tempot üleval hoida ja selle tõttu ei näinud ühtegi head lahendust etapile ja seega surusin lihtsalt suunaga peale. Kui olin alla soo juurde jõudnud, siis oli etapi lahendus mulle selge ja edasi oli vaid minek kuni pareamlt suurem mägi sisse sõidab. Viies punkt sujus raskusteta ja enamus etapist kuuendani. Kuuendat punkti ootasin olevat orvandi lõpus. Looduses aga jäid need lohud juba eraldi süsteemina orvandist välja ja seega vahetult enne lohke otsustasin alla poole tagasi liikuda, et orvanist mitte välja minna. Mõistsin oma viga suhteliselt kiiresti aga viga siiski piisav. Seitsmendat punkti olin omast arust neljandasse minnes juba näinud ja nii jooksingi kaarti oluliselt vaatamata sinna aga üllatusena polnudki see minu punkt. Seitmses punkt asetses kõrval lohus. Kaheksanda jooksin ringi ümbes nina, mis vist oli mõttetu kuna 2,5m joonega selline nõlv ei ole suur. Üheksanda punktiga läksin suunaga kuni lohk-orvand nähtuseni teisel pool väikest teed ja seal läksin ilgelt hästi juskui peale punktile aga jooksin hoopis peaaegu 100m jagu mööda kus ootas mingi punkt nr39. Oleks peaaegu ära võtnud selle aga igaks juhuks kontrollisin ja meil oli hoopis 70. Kerge mõtlemine ja siis jooksin enda punkti. Kaotus 2 minutit.
Edasine jooks hakkas juba vaikselt sujuma. Suuremaid vigu suutsin vältida. Üksi oli raske tempot üleval hoida. 16nda punktiga jooksin natuke liiga paremale alguses ja siis lollakalt üle väga märja soo. Mõned kümned sekundid läksid sinna. 19ndas punktis korjasin enda rongi Taavi Nurme. Üritasin temast ka kohe lahti saada aga Taavi hiilgas hea treenitusega või siis mina halvaga. Võta sa nüüd kinni... tempo tõusis mõneks etapiks natuke kuni hoog taas rauges.
23. etappi oli raske lahendada. Väga oleks tahtnud mööda sihti minna aga sood olid väga märjad ja jalad ütlesid mulle, et soodest tuleks mööda minna. Otsustasin soodest mööda minna ja tabada teeotsa mis mind punktini viib. Etapi lahendasin enda meelest väga hästi, kõik klappis ja tuli hästi välja. Etapiaegadest kahjuks see väga ei kajastu. Päris etapi lõpus tegin kergevea kaldudes liiga vasakule alla ja pidin natuke suure tõusu enne punkti võtma. Järgmised kaks punkti taas natuke vigased. 24ndaga millegi pärast ei jooksnud soo äärde välja vaid hoopis kaldusin teisele poole küngast. 25nda juures seisin asjata mõnda aega ja üritasin asjast aru saada. sest olin 100% kindel et olen õiges kohas aga punktiks olev kivi oli nii olematu, et ma ei näinud ei kivi ega punkti. 26nda etapiga üritasin taas vältida ette jäävaid soid ja jooksin ringiga mööda. Etapi lõpus aga keerasin liiga vara sisse ja jooksin asjatult märga sood mööda. Sealt edasi oli ainult jooksmise vaev. Jalad olid väga rasked. Viimasel soolõigul oli esimene kramp ähvardanud juba.
Finiši joont ületades öeldi, et läksin võistlust juhtima. See polnud ka suur üllatus sest startisin siiski stardiprotokolli algusest. Aeg 1.52.53 ei tekitanud suurt heameelt mulle. Lootsin joosta kuskil 1.45ga. Kahjuks tegin liiga palju vigu. Eriti jooksu alguses enne esimest joogipunkti, mis oli ka vist raadiopunktiks. Etapiaegu analüüsides olin ma raadiopunktiks teinud juba kuskil 5 ja pool minutit vigu. 6km kohta on see ülemõistuse palju. Samas arvestades nüüd vigadele kulud aega ja teiste võistlejate sooritusi, tuleb tunnistada, et ka puhas jooks olekd piirdunud vaid isikliku rahulejäämisega, lõpuprotokollis see suuri muudatusi poleks teinud.
Siiski tuleks esimese meeste klassi tavarajaga rahule jääda, arvatavasti oli see selle aasta kolmest tavarajast parim, mis jooksnud olen. Nüüd siis jääb vaid pilk tulevikku Eesti pikale suunata. See saab huvitav olema. Tahaks näha, kes siis minu joogikoti üle nalja teeb?
31 august 2005
25 august 2005
EMV pikem analüüs
Ratta-O EMV-le startisin eelaimdusega, et tuleb huvitav rada mägisel ja metsasel maastikul. Seda mis tegelt ees ootas, ei osanud ma päris oodata.
Stardis kaarti kätte saades kulus eelne minut peamiselt sellele, et kaart võimalikult targalt plansetile saada (täies ulatuses ei mahtunud), siiski jõudsin ka pilgu rajale heita ja pikemad etapid ära vaadata. Esimesse oli õnneks suhteliselt kerge etapp, tuli ainult otsustada kas lõigata või mitte. Otsustaisn lõigata, kuid suurt kasu see ei toonud , kuna platsi äärest teele saamine oli kõrge heina ja aia tõttu keeruline. Samas ei kaotanud ma ka eriti aega seal. Teise minekul otsustasin asfaldtee kasuks ja sealt lõigates mööda väiksemaid radu punkti. Tegelikkuses oli see kindlalt vale valik. Asfaldtee ei olnud kuigi hea, lõige osutus oluliselt pikemaks kuna väiksemat tee-kaart polnud praktiliselt olemas ja tuli läbi heina ratast lükata ning punkti võtmine oli ka keerulisem. Sellega kaotaisn ilmselt ca 45 sek. 3.-se minnes juhtus aga midagi täisti ootamatut: hakkasin miskipärast lugema etappi 5-4 vastupidises suunas ning sõitsin valele poole välja. Viga taipasin aga liiga hilja, et tagasi minna. Lisaks sõitsin veel õigest teeotsast ka mööda. Viga ca 2 min 30 sek. Neljandasse oli labane etapp. Alguses jäin küll võssa kinni kuid muidu polnud raskusi. Etapil oli ka kuulus laskumine, mida ka Nissani Rattamaratonil sai võtta. Antud laskumine nõuab ikka head rattavalitsemisoskust. 5.-se minek tundus küll keeuline, kuid seda ta tegelikult ei olnud. Natuke kaotasin aega etapi alguses kui ei näinud kohe teeotsa võsas ja sõitsin väravate äärde välja.
Kuuendasse kahtlesin alguses, kust minna, kuid lõpuks otsustasin maantee kasuks kuna seal sai natuke puhata ja lugeda ette järgmisi etappe. Lõpuosas tegin väikese vea, kui ei näinud esimest teed, teisel teel tuli aga võtta üks järsk tõus. Edasi tulid raja huvitavamad osad. 7. punni sain normaalselt, natuke kaotasin sellega, et taas ei näinud 1.-st teeotsa. Edasi 8.-ga tuli lohakusviga, kus ei lugenud korralikult kaarti ja veaks ca minutine kaar. 9.-se sõites tegin õieti, et lõpus ringi sõitsin, otse kaotas kindlasti. Enne 10. Kp-d oli taas segadus, mis maksis järjekordselt pool minutit. 11-labane. Pikemal etapil 12.-se kaotasin taas natuke aega, kuna keerasin tõusule liiga vara ning etapi teisel poolel, enne laskumist üleval parklas kukkus kaart kuidagi planseti vahelt välja, ilmselt seepärast, et olin just teda sättinud ja polnud korralikult kinnitanud. 13. etapp ei valmistanud ka suuri probleeme, see-eest 14 oli huvitav. Väsimuse foonil otsustasin asfaldtee kasuks mis ei saanud olla väga halb variant. Tee peal veel otsustasin kas lõigata otse üle lageda või mitte. Sõitsin siiski ringi ning pärast kuulsin, et ajaliselt olid need peaaegu võrdsed. Otse oleks ilmselt olnud veel väsitavam, kuna oli vaja järsakust üles saada. Etapp 15. pakkus ainult ühe valiku kuna kõige otsemat teed polnud praktiliselt jälle olemas. Viimasesse läksin mööda maanteed ringi , kuid vaheaegu vaadates oli otse variant ca 45 sek kiirem. Hullu polnud.Vähemalt sain laskumisel oma ratta kiirusrekordi: 62,88 km/h.
Kokkuvõtteks võib öelda, et sõiduga pole eriti rahul kuna vigu tuli ikka haigelt palju. Ometi võitsin H-20 klassis kuldmedali ning sellega tuleb rahul olla.
Stardis kaarti kätte saades kulus eelne minut peamiselt sellele, et kaart võimalikult targalt plansetile saada (täies ulatuses ei mahtunud), siiski jõudsin ka pilgu rajale heita ja pikemad etapid ära vaadata. Esimesse oli õnneks suhteliselt kerge etapp, tuli ainult otsustada kas lõigata või mitte. Otsustaisn lõigata, kuid suurt kasu see ei toonud , kuna platsi äärest teele saamine oli kõrge heina ja aia tõttu keeruline. Samas ei kaotanud ma ka eriti aega seal. Teise minekul otsustasin asfaldtee kasuks ja sealt lõigates mööda väiksemaid radu punkti. Tegelikkuses oli see kindlalt vale valik. Asfaldtee ei olnud kuigi hea, lõige osutus oluliselt pikemaks kuna väiksemat tee-kaart polnud praktiliselt olemas ja tuli läbi heina ratast lükata ning punkti võtmine oli ka keerulisem. Sellega kaotaisn ilmselt ca 45 sek. 3.-se minnes juhtus aga midagi täisti ootamatut: hakkasin miskipärast lugema etappi 5-4 vastupidises suunas ning sõitsin valele poole välja. Viga taipasin aga liiga hilja, et tagasi minna. Lisaks sõitsin veel õigest teeotsast ka mööda. Viga ca 2 min 30 sek. Neljandasse oli labane etapp. Alguses jäin küll võssa kinni kuid muidu polnud raskusi. Etapil oli ka kuulus laskumine, mida ka Nissani Rattamaratonil sai võtta. Antud laskumine nõuab ikka head rattavalitsemisoskust. 5.-se minek tundus küll keeuline, kuid seda ta tegelikult ei olnud. Natuke kaotasin aega etapi alguses kui ei näinud kohe teeotsa võsas ja sõitsin väravate äärde välja.
Kuuendasse kahtlesin alguses, kust minna, kuid lõpuks otsustasin maantee kasuks kuna seal sai natuke puhata ja lugeda ette järgmisi etappe. Lõpuosas tegin väikese vea, kui ei näinud esimest teed, teisel teel tuli aga võtta üks järsk tõus. Edasi tulid raja huvitavamad osad. 7. punni sain normaalselt, natuke kaotasin sellega, et taas ei näinud 1.-st teeotsa. Edasi 8.-ga tuli lohakusviga, kus ei lugenud korralikult kaarti ja veaks ca minutine kaar. 9.-se sõites tegin õieti, et lõpus ringi sõitsin, otse kaotas kindlasti. Enne 10. Kp-d oli taas segadus, mis maksis järjekordselt pool minutit. 11-labane. Pikemal etapil 12.-se kaotasin taas natuke aega, kuna keerasin tõusule liiga vara ning etapi teisel poolel, enne laskumist üleval parklas kukkus kaart kuidagi planseti vahelt välja, ilmselt seepärast, et olin just teda sättinud ja polnud korralikult kinnitanud. 13. etapp ei valmistanud ka suuri probleeme, see-eest 14 oli huvitav. Väsimuse foonil otsustasin asfaldtee kasuks mis ei saanud olla väga halb variant. Tee peal veel otsustasin kas lõigata otse üle lageda või mitte. Sõitsin siiski ringi ning pärast kuulsin, et ajaliselt olid need peaaegu võrdsed. Otse oleks ilmselt olnud veel väsitavam, kuna oli vaja järsakust üles saada. Etapp 15. pakkus ainult ühe valiku kuna kõige otsemat teed polnud praktiliselt jälle olemas. Viimasesse läksin mööda maanteed ringi , kuid vaheaegu vaadates oli otse variant ca 45 sek kiirem. Hullu polnud.Vähemalt sain laskumisel oma ratta kiirusrekordi: 62,88 km/h.
Kokkuvõtteks võib öelda, et sõiduga pole eriti rahul kuna vigu tuli ikka haigelt palju. Ometi võitsin H-20 klassis kuldmedali ning sellega tuleb rahul olla.
23 august 2005
22 august 2005
RO EMV, 20.08 Keila-Joa
Rattaorienteerumise EMV toimus 20. augustil Keila-Joal. Rajad kulgesid läbi vana sõjaväe osa, kus oli võimalik vabalt kummi lõhkuda ning mereäärsetel Keila-Joa ja Vääna-Jõesuu maastikel. Kui sõjaväeosa juures oli vaja teha õigeid teevalikuid, mereäärsetel osadel oli vaja rohkem täpselt lugeda.
Ise osalesin H-20 klassis ning saavutasin seal 1. koha. Tulemusega olen rahul, sõiduga mitte, kuna vigu tuli kokku ca 6 min, mis on rattaorienteerumise kohta selgelt liiga palju.
Kokkuvõtteks võib öelda et rajad olid küllaltki rasked just tehnilise poole pealt ning isegi mõned Eesti koondise liikmeidki tegid korralikult viga.
Üritan ka kaardi hiljem üles panna.
Ise osalesin H-20 klassis ning saavutasin seal 1. koha. Tulemusega olen rahul, sõiduga mitte, kuna vigu tuli kokku ca 6 min, mis on rattaorienteerumise kohta selgelt liiga palju.
Kokkuvõtteks võib öelda et rajad olid küllaltki rasked just tehnilise poole pealt ning isegi mõned Eesti koondise liikmeidki tegid korralikult viga.
Üritan ka kaardi hiljem üles panna.
21 august 2005
JFM, 21.08 Munkebjerg
Käes on pidulik hetk. Esimene ametlik postitus Tammede kodulehel räägib ühtlasi minu esimesest võistlusest Taanis.
Jysk-Fynsk Mesterskaber on üks hooaja väheseid A-kategooria võistlusi (nagu mina aru saan, kuuluvad nende hulka veel vaid Taani meistrivõistlused), nii et kõvasid mehi oli kohal üle kogu maa — muudelt saartelt pärit orienteerujad ei saanud küll võimalust Jüüti-Fyni medalit saada, kuid osalema olid kõik oodatud. Konkurentsi tihendasid ka lausa rahvuskoondiste nime all väljas olnud sakslased ja ungarlased.
Maastik oli raske — raskem, kui ma oodata oskasin. 12,6 km peale jagus 600 meetrit järskudel ja pehmetel nõlvadel ülespoole ronimist. Tumeroheline kaardil on tõesti peaaegu läbimatu kuusevõsa, heleroheline ja püsttriibud okkalisi taimi täis. Nõgest on igal pool. Kohati on valge mets siiski päris hästi joostav (eriti allamäge). Väikseid teeradu oli metsas pigem rohkem kui kaardi peal. Kohalikud väidavad, et see maastik on väga sarnane Silkeborgis järgmise aasta MM-il ootavaga.
Minu jooksust. Alustasin ulja tempoga. Kuigi Annika väidab, et naised oleks esimesse altpoolt mööda teid ringi jooksnud, peavad need ikka väga tugevad naised olema. Mina olen (eriti tagantjärele mõeldes) väga rahul sellega, et sellel etapil tõusu vältisin. Metsa läbitavusel ei olnud häda, vaid etapi teisel poolel enne tee peale jõudmist kraavi ääres joostes oli kehv.
Teisest kuuendani ei ole nagu midagi rääkida — need ei tundu kaardi pealt rasked ega olnud seda ka metsas. Seitsmendaga püüdsin iga hinna eest vältida eelmise nina peale ronimise viga — ning ronisin hoopis järgmise nina otsa. Lugesin küll pidevalt kaarti, aga suutsin ikka sellise olukorra välja mõelda, nagu parajasti vaja oli — leidsin teeristi, kust peale minna ja puha, aga ei orvandit ega punkti polnud. Sain veast kohe aru ning jooksin mööda teed tagasi õigesse kohta.
Üheksanda punktiga tegin jälle vea — olin küll lageda ääres ilusasti paigas, kuid läbi soo/rohelise ragistasin liiga allamäge ja tõusu hakkasin võtma tunduvalt põhja poolt planeeritust. Poolel nõlval sain veast aru, ning otsustasin tõusu ära võtta ja punktile ülevalt peale tulla.
10., 11., 12., 13. ja 14. ei valmistanud probleeme. 12. juures möödus 4 minutit hiljem startinud sakslane Leif Bader, kes hiljem võitis mind 12 minutiga. 15. etapil nägin veel tõusul ning 16. minnes laskumisel ta selga. Tuleb tunnistada, et 15. punkti piirkonnast ma suurt aru ei saanud — kuusetihnik (metsa all oli pime nagu öösel) oli sihte risti-rästi täis raiutud. Üks siht oli vähe sügavam, see oli kaardil uhteoruks joonistatud ja sinna punkt pandud. Õnneks lugesin reljeefi enamvähem välja ja sain punkti probleemideta kätte.
16. ei pakkunud muud varianti, kui suurest orust läbi ronida. See oli tõesti väga järskude seintega ja risune. Lageda järgi sai punkti lihtsalt kätte. 17. KP-le eelnev tõus tahtis esimest korda kõndima võtta. Lisaks ei saanud ma suhteliselt võsases alas jälle orvanditest hästi aru ja võtsin mõned meetrid tõusu lisakski.
18. tundus alumine variant mulle parem. Tõusu tuli võtta praktiliselt vaid etapi lõpus 15 m, samas kui teise variandi puhul oleks kohe palju rohkem ronimist olnud. 19. minnes oli nähtavus ja läbitavus head, kuigi mäkke joosta oli raske. Veeauk aitas täpselt punktile peale minna.
Teist ringi tuli alustada kohe pähkliga. Vaid joomise aja järgi mõelnud, otsustasin seekord ülemise variandi kasuks — alumisel tundus ninasid liiga palju. Lisaks sain tõusu võtta teed mööda (tõsi, nagu eelmisel etapil nägin, oli siin mets ka väga ilus) ning sujuvalt, mitte ronides. Laskumine oli mõnus ja pehme, punkti aitas võtta minule tundmatu saksa sportlane.
Nüüd olid aga minu jõuvarud otsas. Tõusu võtsin vaheldumisi kõndides ja paari jooksusammu tehes küll saksa sportlasest kiiremini, kuid üleval risus ei saanud jalgu kuidagi liikuma. Hullem veel, ka pea ei liikunud enam, valides 23. minekuks tee otse läbi oru. Usun, et oleks sama moodi nagu esimesse minnes tunduvalt kiiremini saanud (esimese etapi aeg 8.57, 23. 9.50, kusjuures esimene oli ka omajagu pikem). Lisaks hakkasin orus jälle vale nina peale minema.
24. laskumisetapi võtsin ettevaatlikult, peatusin mitu korda ja püüdsin end täpselt paika saada. KP tuli ilusti vastu. 25. ei näinud võimalust tõusu vältida ning ronisin selle käpuli mööda orvandikest ära. Kavatsesin etapi keskel väikeste soode juurde paremale tagasi alla keerata, et sealt radu kasutades punkti poole minna, kuid tee tundus nii ahvatlev, et jooksin ringi. Kuna punktile eelnev rohelise mütsiga mägi oli idaküljel väga kehva läbitavusega, oli see kindlasti vale tegu.
26. tundus lihtne kojuminek. Seetõttu lugesin mäest alla tee peale joostes kaarti hooletult ja hakkasin valest orvandist üles liikuma. Kahtlus, et olen veal, tuli ruttu, kuid eelistasin okkalisest võsast ruttu välja saada — kasvõi üles. Poolel etapil jõudsin tagasi eelnevalt planeeritud teele. Tõusul pingutasin naisveteranist mööda. Edasine oli tõesti kojuminek.
Kokkuvõttes: Eelkõige jäi jooks füüsise taha. Olen viimasel ajal palju teed mööda jooksnud ning sellisel maastikul sellest ilmselgelt ei piisa. Ka jäävad minu jooksuringidele pigem pikad ja lauged kui pikad ja järsud tõusud. Kaotust võitnud Mikkel Lundile oli 20 minutit, vähemalt 10 liiga palju. Aga kogemuse mõttes olen ma rahul, nii pikkadel ja rasketel radadel pole ma paraku veel kunagi palju paremini vastu pidanud. Tulemused on kuskil http://www.orientering.dk/snab
Jysk-Fynsk Mesterskaber on üks hooaja väheseid A-kategooria võistlusi (nagu mina aru saan, kuuluvad nende hulka veel vaid Taani meistrivõistlused), nii et kõvasid mehi oli kohal üle kogu maa — muudelt saartelt pärit orienteerujad ei saanud küll võimalust Jüüti-Fyni medalit saada, kuid osalema olid kõik oodatud. Konkurentsi tihendasid ka lausa rahvuskoondiste nime all väljas olnud sakslased ja ungarlased.
Maastik oli raske — raskem, kui ma oodata oskasin. 12,6 km peale jagus 600 meetrit järskudel ja pehmetel nõlvadel ülespoole ronimist. Tumeroheline kaardil on tõesti peaaegu läbimatu kuusevõsa, heleroheline ja püsttriibud okkalisi taimi täis. Nõgest on igal pool. Kohati on valge mets siiski päris hästi joostav (eriti allamäge). Väikseid teeradu oli metsas pigem rohkem kui kaardi peal. Kohalikud väidavad, et see maastik on väga sarnane Silkeborgis järgmise aasta MM-il ootavaga.
Minu jooksust. Alustasin ulja tempoga. Kuigi Annika väidab, et naised oleks esimesse altpoolt mööda teid ringi jooksnud, peavad need ikka väga tugevad naised olema. Mina olen (eriti tagantjärele mõeldes) väga rahul sellega, et sellel etapil tõusu vältisin. Metsa läbitavusel ei olnud häda, vaid etapi teisel poolel enne tee peale jõudmist kraavi ääres joostes oli kehv.
Teisest kuuendani ei ole nagu midagi rääkida — need ei tundu kaardi pealt rasked ega olnud seda ka metsas. Seitsmendaga püüdsin iga hinna eest vältida eelmise nina peale ronimise viga — ning ronisin hoopis järgmise nina otsa. Lugesin küll pidevalt kaarti, aga suutsin ikka sellise olukorra välja mõelda, nagu parajasti vaja oli — leidsin teeristi, kust peale minna ja puha, aga ei orvandit ega punkti polnud. Sain veast kohe aru ning jooksin mööda teed tagasi õigesse kohta.
Üheksanda punktiga tegin jälle vea — olin küll lageda ääres ilusasti paigas, kuid läbi soo/rohelise ragistasin liiga allamäge ja tõusu hakkasin võtma tunduvalt põhja poolt planeeritust. Poolel nõlval sain veast aru, ning otsustasin tõusu ära võtta ja punktile ülevalt peale tulla.
10., 11., 12., 13. ja 14. ei valmistanud probleeme. 12. juures möödus 4 minutit hiljem startinud sakslane Leif Bader, kes hiljem võitis mind 12 minutiga. 15. etapil nägin veel tõusul ning 16. minnes laskumisel ta selga. Tuleb tunnistada, et 15. punkti piirkonnast ma suurt aru ei saanud — kuusetihnik (metsa all oli pime nagu öösel) oli sihte risti-rästi täis raiutud. Üks siht oli vähe sügavam, see oli kaardil uhteoruks joonistatud ja sinna punkt pandud. Õnneks lugesin reljeefi enamvähem välja ja sain punkti probleemideta kätte.
16. ei pakkunud muud varianti, kui suurest orust läbi ronida. See oli tõesti väga järskude seintega ja risune. Lageda järgi sai punkti lihtsalt kätte. 17. KP-le eelnev tõus tahtis esimest korda kõndima võtta. Lisaks ei saanud ma suhteliselt võsases alas jälle orvanditest hästi aru ja võtsin mõned meetrid tõusu lisakski.
18. tundus alumine variant mulle parem. Tõusu tuli võtta praktiliselt vaid etapi lõpus 15 m, samas kui teise variandi puhul oleks kohe palju rohkem ronimist olnud. 19. minnes oli nähtavus ja läbitavus head, kuigi mäkke joosta oli raske. Veeauk aitas täpselt punktile peale minna.
Teist ringi tuli alustada kohe pähkliga. Vaid joomise aja järgi mõelnud, otsustasin seekord ülemise variandi kasuks — alumisel tundus ninasid liiga palju. Lisaks sain tõusu võtta teed mööda (tõsi, nagu eelmisel etapil nägin, oli siin mets ka väga ilus) ning sujuvalt, mitte ronides. Laskumine oli mõnus ja pehme, punkti aitas võtta minule tundmatu saksa sportlane.
Nüüd olid aga minu jõuvarud otsas. Tõusu võtsin vaheldumisi kõndides ja paari jooksusammu tehes küll saksa sportlasest kiiremini, kuid üleval risus ei saanud jalgu kuidagi liikuma. Hullem veel, ka pea ei liikunud enam, valides 23. minekuks tee otse läbi oru. Usun, et oleks sama moodi nagu esimesse minnes tunduvalt kiiremini saanud (esimese etapi aeg 8.57, 23. 9.50, kusjuures esimene oli ka omajagu pikem). Lisaks hakkasin orus jälle vale nina peale minema.
24. laskumisetapi võtsin ettevaatlikult, peatusin mitu korda ja püüdsin end täpselt paika saada. KP tuli ilusti vastu. 25. ei näinud võimalust tõusu vältida ning ronisin selle käpuli mööda orvandikest ära. Kavatsesin etapi keskel väikeste soode juurde paremale tagasi alla keerata, et sealt radu kasutades punkti poole minna, kuid tee tundus nii ahvatlev, et jooksin ringi. Kuna punktile eelnev rohelise mütsiga mägi oli idaküljel väga kehva läbitavusega, oli see kindlasti vale tegu.
26. tundus lihtne kojuminek. Seetõttu lugesin mäest alla tee peale joostes kaarti hooletult ja hakkasin valest orvandist üles liikuma. Kahtlus, et olen veal, tuli ruttu, kuid eelistasin okkalisest võsast ruttu välja saada — kasvõi üles. Poolel etapil jõudsin tagasi eelnevalt planeeritud teele. Tõusul pingutasin naisveteranist mööda. Edasine oli tõesti kojuminek.
Kokkuvõttes: Eelkõige jäi jooks füüsise taha. Olen viimasel ajal palju teed mööda jooksnud ning sellisel maastikul sellest ilmselgelt ei piisa. Ka jäävad minu jooksuringidele pigem pikad ja lauged kui pikad ja järsud tõusud. Kaotust võitnud Mikkel Lundile oli 20 minutit, vähemalt 10 liiga palju. Aga kogemuse mõttes olen ma rahul, nii pikkadel ja rasketel radadel pole ma paraku veel kunagi palju paremini vastu pidanud. Tulemused on kuskil http://www.orientering.dk/snab
Tellimine:
Postitused (Atom)