Proovin siia oma esimest kirjatükki üllitada, kuna see kord tundub olevat põhjust. Põhjuseks on selle aasta Shveiti mitmepäevajooks (SOW) edela-shveitsis itaalia-piiri ääres Zermattis.
Selle aasta SOW-i avastasime enda jaoks 15-nda mai õhtul, kui oli viimane registreerimise päev ning juba põgusal kodulehe külastusel saime aru, et asi on väärt külastamist ning registreerisime end kribinal-krabinal ära. Mina kui noor veteranorienteeruja, D 35 klassi (lõpuks osalejaid 57) ning Raivo H21K klassi (osalejaid 193). Etteantud umbkaudsed rajaparameetrid olid antud 7 km ja 50 minutit, mis tundus olevat täpselt minu jaoks.
Sõit ise läks lahti üks päev ennem võistlust, esmalt Zürihisse ja sealt rongiga Zermatti. Viimased 25 km läbisime rongiga 1,5 tundi ning oli tunne, nagu oleksime sattunud Harry Potteri muinasjuttu ning sõidaks punase rongiga eemale tsivilisatsioonist, Sigatüüka kooli. Rong aina ronis ja ronis mägede vahel loogeldes ülesse poole, mäed muutusid aina kõrgemateks ja nõlvad järsemateks, mägijõed vahutasid kusagil all ning ojad ja kosed vulisesid paremal ja vasakul nõlvadelt alla. Suurest rongiaknast väljavaatamisest oli sõidu lõpuks sõna otseses mõttes kael kange. Peale mägedevahel looklemist avanes üks hetk meie ette laiem roheliste nõlvadega orupõhi, kus asuski imeilus Zermatt.
Rongist oma sumadanidega väljudes avastasime end kohaliku vaksali esiselt, kus käis eriti vilgas sagimine, kus kõik proovisid tabada kas taksot või hobu-tõlda, et oma elamisse suunduda. Kuna meiegi ei omanud erilist aimu oma ööbimiskoha täpsest asukohast ning veel vähem aimu oli meil kohalikust linnast, leidime kiirelt oma elektri-takso ning 2 minutise sõidu järel pandigi meid üsna ümber nurga meie maja ees maha. Muide, Zermatt on nn.auto-vaba linn, seal sõidavad vaid el.sõidukid või kondiaurul uhked tõllad.
Järgmisel päeval oli esimene võistluspäev, start 3000 m, finish 2800 m merepinnast.
Mägedesse viis mööda mägiraudteed rong, raudtee valmis juba 1898 a.-l!
Stardis maastikku vaadates sai selgeks, et raja ülemises osas on tegemist väga kivise maastikuga, kus aluspind on meeletu kivikülv ning seal peal olid suuremat kaljud ja kivimürakad. Proovisin oma vaimusilmas seda kõike kaardil ette kujutada, kuid ei suutnudki seda teha, sest vastav varasem kogemus puudus.
Alustasin rada rahulikult joostes ning esimesse valisin ringi-jooksu mööda teed, et siis punktile ülevalt peale minna. Kuid juba teelt lahkudes ei suutnud maastikku ja kaarti kokku panna ning kontakt kaardiga katkes. Jälgides suunda, sisetunnet ja teisi võistlejaid, sain väikese viivitusega esimese punkti kätte. Teise polnud tehniliselt raske minna, mäest ülesse ja nina pealt hops punkti. Füüsiliselt oli sellisel kõrgusel mäkke-jooks raske, õigemini seal eriti joosta ei saanudki. Aklimatiseerumata kohe sellisel kõrgusel joostes tekkis selline hapniku-puudus, et joosta ei saanud ning käiminegi tekitas väga kõva ähkimist. Isegi imestasin, mis häält teen! Kuna maastik oli avatud, siis kolmandasse minnes seisatasin kolmandikul etapil ja panin enda jaoks paika, kuhu joosta, kuid mäest alla minnes kaotasin silm-kontakti selle kohaga ning lugesin end rohkem ülesse, misläbi tegelikult vajusin liiga alla. Kuna sain aru et kauguse mõttes olen tsoonis, siis proovisin end paika panna, kuid meeletult suured nõlvad ja vormid ümberringi tegid selle minu jaoks raskeks. Neljapäevakulise kombel abi küsides sain end paika ning siis punkti. Neljandast jooskin mööda, kuigi nägin punkti. Minu jaoks oli seal veel üks lohk, kus pidi punkt olema, kuid kahjuks ei olnud... Tagasi! Kuuendaga kaldusin liig vasakule ning siis ei saanud enam kaljust alla ning tuli teha väike ring. Edasi hakkas maastik muutuma vähem-kiviseks ja rohkem heinaseks ning jooks hakkas kulgema. Teel 11-sse näitasin isegi parimat etapiaega, lõpus 2-3-5 vaheajad. Kokku 7. koht. Olin üllatunud tulemusest, kuna olin ju harjunud eestis ikka seal esikolmiku piirimail lõpetama. Ja oma jooksuga jäin ise rahule, v.a. 3KP. Kas tõesti on siin nii kõvad tegijad koos? Mul polnud sellest aimugi.
Esimese päeva maastiku lõpuosa:
Teine päev oli võistlus samal nõlval ,kuid 2500 m peal. Siin oli metsa ning ilusaid kõrgeid sinika-puhmaid. Muidugi ka kõrged rohu-nõlvad ja lumest valendavad tipud ümberringi. Korraldajad suutsid meid sel päeval üllatada suutmatusega normaalset transporti korraldada. Lubatud rong hilines ligi 40 minutit ning mina hilinesin starti. Õnneks halastati ja anti uus stardi-aeg, seda lendstardist. Jalad (reied) olid eilsest mäest-alla jooksmisest nii tümad, et käisin juba teisel päeval nagu puujalgadega ning mäest-alla jooks valmistas tõelist piina. No ja mida rajameister mulle kohe alguseks pakkus? Loomulikult alla-mäge jooksu, kus ma ka vanadele 70 klassi-tegijatele jalgu jäin. Õnneks sujus raja algus ilma vigadeta ning edasi hakkas kõva ronimine. Mulle see istus, ülesse-mäge kulgemine ei olnud nii valus, pealegi joosta ei saanud nii-kui-nii, selleks olid mäed liiga järsud. Pika etapi üheksandasse valisin algul ülevalt mööda teed minnes, kuid kui jõudsin lagedale ja seda nõlva nägin, kadus igasugune soov sinna otsa ronida, ära. Tulin tagasi alla ja mööda teed edasi. Diagonaalis piki mäge ülesse, kalju juures kontroll ning veel ülesse-poole. Sealt juba punkt paistis. Järgmisega juhtus taas neljapäevakulise viga. Kaugelt paistis punkt kivi juurest, mille enda omaks lugesin. Kohalejõudes osutus see võõraks. Kuna arvasin et olen liiga all, jooksin pikemalt mõtlemata ülesse, kuid peagi taipasin, et see oli viga. Tagasi allaminnes nägin juba kaugelt oma punkti, allpool sellest, kus käisin. Seejärel jälle ülesse. No peavad ikka kiired jalad olema, et seda rumalat pead kompenseerida! Lõpp oli kiire, siis tulid ka parimad etapiajad ning kokkuvõttes 3.koht. Võib rahule jääda, arvestades seda paanikat starti hilinedes.
Kolmas päev oli tõeline maiuspala. Seda reklaamiti ka ennem võistlust kõige rohkem. Start/finish 3000 m peal. Maastik täiesti avatud, meeletult kivine, kus hele-kollane tähistaski kivikülvi (parasjagu nii suured kivid, et sammu ühelt teisele sättida ei andnud ning olid parajad igal sammul jalgade murdmiseks ja väänamiseks). Tume-kollane oli peene kivi-klibuga ala, kus täidsa sai joosta. Liustikud kohe käe-ulatuses.
Minu rajal kulgemine hakkas kohe viperustega, sest teel esimesse väänasin üsna korralikult oma teibitud jala ära. Hea oli, et oli teibitud, muidu oleks hullemini läinud. Esimene mõte oli et kas tõesti siis on võistlus läbi, kas minna tagasi ja katkestada? Kuid otsustasin vaikselt üle lumelaikude edasi komberdada ning kuidagi ikka raja läbida (lisaks väänatud jalale olid mu reied endisest veel hullemas olukorras, niiet tundsin end tõelise Pinocciona).
Esimesega tuli lisaks jalaväänamisele paras viga, seal läks vist mingi 5-6 minutit kaduma, kuid järgmised punktid olid lihtsamad. Jalavalu segas selget mõtlemist, kogu keskendumine oli suunatud sellele, kuhu oma sammud seada et mitte uuesti väänata ja haiget saada. Viiendasse oli meeletult kivine allamägi, kus H70 klass sai mulle taas oma oskusi näidata ja eest joosta. Seitsmendasse algas üles-mägi ning rada läks huvitavaks. Kalju- ja mäevormid olid kolossaalsed, kuigi sellest kaardil aru ei saa. Pidi hoolsalt valima oma liikumisteed, et mitte ennast kusagile 'karpi kinni joosta'. Nii kuni 12KP-ni. Sealt algas allamägi ning keerulisem kalju-osa sai läbi. Jala-valu enam väga tunda ei andnud ning raja viimasel ja joostavamal osal sai isegi paar ilusat etapiaega näidatud. Koht 12. Seda oligi oodata. Kuna SOW-l läheb koondarvestusse 5 paremt jooksu, polnud asi veel hull.
Peale võistlus-hommikut (start oli sel päeval meie jaoks juba 9:00) otsustasime minna taastuma tuttavate poolt soovitatud Leukerbad'i, mis on kuulus veekeskus oma dermaal-allikatest tulevate vete poolest. 2,5 tundi kuuma-külma vee vanne ning lõõgastavad massazivannid sinnajuurde hakkasid peagi oma imet tegema ning peale järgmist vaba päeva olime neljandaks võistluspäevaks täiesti terved ja jooksu-valmis.
Neljas päev. Uuesti gondlitega starti, mis seekord 2500 m peal.
Maastik täeisti lage, ilusad rohumaad, isegi lambad rohtu nosimas. Nõlvad endiselt suured. Start ja finish on mäe otsas ning korraldajad on andnud eel-info, et võistlejad alustaks rahulikult et säilitada jõudu lõpu-tõusudeks. Juba esimesse minnes saab kõvasti ronida, pool nõlva isegi jooksen, kuid edasi käin, võtab meeletult hingeldama. Esimese saan kätte ilma suurema veata, liiga üleval vast olin, kuid kogemuste puudumine seletab seda. Edasi kulgeb rada järsult allmäge ja sukeldub detailsesse kalju-alasse. Õnneks on täna kontakt kaardiga hea ning kolmanda leian ilma kiirelt. Olen rahul. 4-5-6 läksid libedalt, kuid siis tuli viga. Jooksin liiga ülesse ning ei saanud end kuidagi paika. Võõrad punktid segasid. Lõuks taipasin! 1-1,5 min läks. Edasi hakkas rada pidevalt tõusma. Mulle see sobis, sai joosta ilusal heinamaal, ei pidanud ronima. 13-st alates läks tõus päris karmiks, kuid proovisin meenutada Mareti-Ruthi matkasammu ning kulgesin kiirelt finishi poole. Tulemuseks 2.koht. Olin rahul.
Vaade maastikule (kui hästi vaadata, on näha palju pisikesi sibajaid):
Viies päev oli linna-o-mine. Kaart 1:4000. Rada 3,1 km. Mõtlesin, et tuleb nii umbes 20 minutine kiire ots. Täna oli ees-startijatel eelis, kuna siis oli linn turistidest tühi, poed veel kinni. Kahjuks olid meie stardiajad üsna lõpus ning oli teada, et linna-vahel läheb rüselemiseks. Ennem starti minekut üllatusin, kui nägin, et meie üldliidri aeg (startis kohe hommikul vara) oli ligi 10 min/km-le, seadsin end üllatusteks valmis. Joosta soovitati suure-mustrilise tossuga, mida meil muidugi polnud, seega läks käiku tavaline Asics Gel-Kayano. Kohe stardist läks rada küla ääristavatele järskudele nõlvadele. Alla vanalinna jõudis alles raja viimasel kolmandikul.
Rahvast ja jooksjaid oli kõvasti, eriti peatänaval. Kaarti seal lugeda ei saanudki, sest pidi vaatama ,et keegi kas otsa ei jookseks, küljelt sisse ei jookseks või ise kellelegi otsa ei jookseks. Tegin etapivalikud suurte kaartega, kuid kindlapeale, kuna kuigipalju oli peatänav juba tuttav ning mälu järgi joostes oli aega laveerida rahva vahel.Viimased punktid läksid täis-käigul ning viimasesse minnes korraks kella vaadates sain aru et kõige hullemini ei läinudki. See et sel päeval 1. koht tuli, oli suur üllatus. Vigu tuli 2 minuti jagu ning võitu ei oodanud.
Viie päeva kokkuvõttes olid 2. kohal.
Viimane päev. Start 2500 m peal, finish 2200 peal. Tundub allamäge-jooks. Korraldajate eel-info järgi on raja algus väga kivine ja tehiline. Kivid majade suurused (pilt on tehtud vabal päeval viimase päeva maastikul).
Seda ta oligi. Alustasin rahulikult ja proovisin olla kaardis kinni. Esimene tuli väikese vasak-kaarega ebakindlalt, 2-3 puhtalt. 4-sse piki üli-kivist nõlva joostes väänasin taas jalga, seekord teist. Olgugi et oli teibitud. Õnneks pole asi väga hull, kuid parasjagu niipalju, et tempot segada. Vaatan ära kuhu joosta ning pistan kaardi püksi. Nii on kuidagi kindlam neil kividel tuterdada. Kui suurem laskumine laskutud, võtan uuesti kaardi pihku. Olen paigas, väike metsariba, kus suur kivi nurgas, paistab juba. 5-sse jäin liiga kõrgele,sest tundus et olen juba piisavalt all. Kui lõpuks taipan kus olen ja all punkti näen, on nõlv nii järsk, et otse alla ei saa. Teen väikse kaare edasi-tagasi. 6-s puhtalt. Nüüd tundus olevat raskem raja-osa möödas ning vigu eriti ei olnud tulnud. Tõstsin tempot ning mis siis juhtus? Kerge 5 minutine viga. Jooksin liiga all ning sattusin võõrasse punkt, samuti auku, nagu mul. Paika end ei saanud, kui läksin ülesse-poole, sattusin pidevalt mingile kivikülvile, kaardil seda aga ei olnud (lõpuks tuli välja et see oli see üksik kivi punkti-rõnga kõrval). Nõlva-vormide järgi ma end paika ei saanud, sest kõik tantsis silme ees. Mingi hetk otsustasin vaadata veel kõrgemale, ning siis sain punkti kätte. 8-sse jooksin liiga alla, tuli uuesti ülesse ronida, ja mitte vähe. 9-10-11 kulgesin enam-vähem. Proovisin tempot hoida et kaotatut tasa teha ning kokkuvõttes mingigi normaalne tulemus kirja saada. Ja siis juhtus selle võistluse kõige tobedam viga. 12-sse minnes ei lugenud kaarti piisavalt hoolikalt ja sattusin paralleel-situatsiooni, kus oli ka kolm kivi-punkti. Kammisin seal edasi-tagasi nagu segane. Proovisin ennast paika saada, kuid olin täiesti kindel ,et olen õiges kohas ning mingit selgust ei tulnud. Ei teagi, mis ajel, kuid mingi hetk taipasin, et olen ülevalpoolt ja et tuleb minna tunduvalt alla. Siis oli asi selge! Punkti, tagasi ülesse ja finishisse! Koht oli vist 17.
Kokkuvõttes 4. koht. Läbikukkumine.
Järelsõna:
Kui raha ja aega on, soovitan kõigil kord elus SOW-l ära käia, iga päev pakuti täiesti uut ja kordumatut maastikku. Kaardid olid hea kvaliteediga. Konkurents tihe.
O-mise koha pealt panin tähele, et kaotasin just allamäge jooksu etappidel ning võitsin teisi ülesse joostes ning lausikul joostes, kui oli hea pinnas. Allamäge joostes kaotasin näiteks 4.päeval 3KP-sse joostes (etapi pikkus 750 m), kus ma üldse viga ei teinud, parimale etapi-ajale 1,10. Selles osas on shveitslased ületamatud.
Selle nädala võin lugeda oma o-karjääri üheks huvitavamaks ja ilusamaks.
Ilusat suve lõppu kõigile ja koondislastele edukat esinemist MM-l!
.jpg)
