2 nädalat on jäänud ja rõõm on teatada, et positiivsed arengud jätkuvad. Üks asi on üles leida jooksukiirus tee peal. Palju raskem on saavutada head enesetunnet maastikul. Eelmine nädal küll jooksin hästi tee peal, kuid nädala sees joostud maastikutrennid nullisid taas mu enesekindlust.
Väga enesekindlalt ma laupäeval lühiraja starti igatahes ei läinud. Stardist läksin minema suhteliselt rahulikult ja ettevaatlikult. Rada kuni 7. punktini oli kivine ja tehniline, keskendusin selle puhtale läbimisele ja kiirus jäi tahaplaanile. 5. punktis, kui mul oli joostud 7:20, kaotasin liidrile 1:21. Müstika. Edasine jooks kulges ilusti. Tempo aina tõusis. Kohati oli tunne nagu sõidaks Colin McRae rallit riski piiril. Iga kurv (punkt) on potentsiaalne kabelimats. Püsisin teel kuni 20. punktini. Kõik klappis kuni pätsini, mille taga pidi punkt olema. Jooksin väikse auringi ja leidsin punkti natuke paremalt. Kahte erinevat GPSi vaadates jään endale kindlaks, et punkt oli vales kohas. Aga see selleks, 40-45 sekundit oli läinud. Lõpuni jooksin taas vana rütmiga ja 27 sekundine kaotus finišis andis mulle 3. koha. Jäin väga rahule.
Tavaraja starti läksin juba enesekindlalt. Lühirada oli näidanud, et pikkadel etappidel olen piisavalt kiire, et võita. Tavarada ju koosnebki pikkadest etappidest. 2 min enne mind startis Jonne Lehto. Plaan oli kiire algus teha ja siis natuke aega Lehto slepis puhata. Stardist minema joostes sai kohe selgeks, et kiire algus jääb ära. Jalad lihtsalt ei jookse. Masin läks kohe diisli peale üle. Tiksusin sellist enamvähem puhast jooksu kuni 12 punktis sain siiski Lehto kätte ja edasi lasime paarisrakendina kuni 21. punktini, kus ta selgelt ära väsis. Lasin siis rahulikult edasi, kõik süsteemid töötasid kuni viimase punktini. Eelviimasest välja joostes sai aju kuumarabanduse. Vaatasin eelviimasesse joostes selgelt kaardilt, et kaks lühikest etappi ja siis lõpp. Eelviimasest välja joostes nägin viimast. Aju tagus ainult, et üks punkt peab veel vahel olema ja siis jooksin selle teadmisega 30 sekundise auringi publiku ees. Kiirustades olin finišit viimaseks punktiks pidanud ja viimast punkti siis eelviimaseks. Mage lugu küll. Kaotasin päeva võitjale lõpus 11 sekundiga.
Orienteerumine on FUN!
Orienteerumine on FUN!
Negatiivse uudisena sain peale finišit teada, et 12ndas punktis olin liiga lennukalt komposteerinud ja minu tulemus läks tühistamisele. See siiski mu tuju ei rikkunud, olin kaks päeva teinud piisavalt ilusad ja kiired jooksud, et tulevatele võistlustele sirge seljaga vastu minna. Natuke jäi hinge närima see rumalus selle viimase punktiga loomulikult aga tühja sellest...
1. päev 6,1km ja 23kp
2. päev 11km ja 28kp
1 kommentaar:
Orienteerumine ON fun!
Postita kommentaar