man vs. nature

Eilne lühiraja kvalifikatsioon läks p&%¤#. Peale füüsiliselt ebaõnnestunud tavaraja kvalifikatsiooni oli see minu viimane võimalus ennast enamvähem orienteerujana tõestada. Võtsin peale tavaraja kvalifikatsiooni kogu keskendumise lühile. Sprindist ja tegelikult ka tava kvalifikatsioonist oli selge, et füüsiliselt pole raske finaali joosta, vaja on ainult kontrollitud sooritust. Laadisin ennast eelõhtul jäätise ja karastusjookidega. Tegin kõik minu võimuses.

Stardieelne soojendus nätias, et keha on väsinud aga vaim oli lahinguks valmis. Eelstart oli 10 minutit pikk ja need 10 minutit sain veeta maailma parima orienteeruja seltsis. See oli keskendumise tipptase. Minujaoks startis igal minutil kolm meest. Tema jaoks startis üks. Eks ta ole.

K-punktist suundusime eri teedele ja minul sai kohe selgeks, et on minu päev. Punktid jooksid ise kõhtu, joosta oli kerge ja kui punkt ka kõhtu ei jooksnud, siis andis maastik kohe märku kuhu suunda minna, et punkti leida. Mõne punktiga kaotasin natuke aega aga lühiraja kontekstis oli siiski käimas hea jooks. Viimasel pikal etapil enne lõppu surusin veel meeletult tempot ja lugesin kaardilt ette, et tulevad rasket allamäge etapid. Oli vaja minna ettevaatlikult.

Ma olin valmis. Ja ei saanud pihta noh. Jumala abiga leidsin nö hajutuse punkti ja siis oli selge, et minu punkt saab ainult üleval olla. Jumala abiga vaatasin ka õiges suunas ja nägin seda. Viga piirdus minutiga. Järgmise etapi jooksin ekstra aeglaselt ja etapi lõpus said mu kätte 2 minutit hiljem startinud mehed. neid nähes kiirustasin eelviimase etapiga ja kaotasin veel 20 sekundit ja finaal jäigi kaugeks unistuseks. Puudu jäi 39 sekundit. Ei saa just öelda, et väga rõõmus oleksin olnud.

Kui algul ei pakkunud mulle teade huvi siis peale ebaõnnestunud individuaalseid sooritusi oli see tõesti viimane võimalus head jooksu teha. Laadisin ennast sarnaselt lühirajale ja kuigi keha oli eelnevatest päevadest väsinud, siis vaim oli valmis lahinguks kõrgeimal tasemel.

Esimene vahetus läks üle kivide ja kändude ning metsa sain üsna tagasihoidlikult positsioonilt. 6.13 liidrist. Üksinduses. Kui esimene tõusunukk läks üsna vaevaliselt, siis esimesest punktist teise ja sealt kolmanda poole enesetunne aina paranes. Üsna pea hakkasin selg ees lähenema konkurendid ja kiirus tõusis seoses sellega veelgi. 110m tõusu ja tunne aina paraneb. Mõnus. Siis tegin nõlva peal mõned väiksed vead aga siiski püüdsin samal ajal konkurente ning peale esimest raadiot oli aeg teevalikuteks. Kõik läksid otse. Mõtlesin riskida ringiga. Jooksin täiskiirusel allamäge kuni lageda servani. Tunne oli suurepärane. Keegi oli lageda serva ehitanud lõksu - jooksin otse sisse. Kukkusin suurel kiirusel kõhuli, tõusin püsti ja üllatusena vasak jalg lihtsalt ei tööta. Säär ja päkk teevad põrgulikku valu ja lihtsalt ei allu.

Edasine jooks kulges võitlusena. Enamus keskendumsit läks jooksmisele. Tegin seoses sellega mõned vead aga mitte midagi katastroofilist. Kokkuvõttes tõstsin meeskona mõned kohad aga enamus potensiaali jäi siiski kasutamata.

Sel päeval oli kõik meie kasuks. Kahjuks polnud mehi, kes seda realiseeriks. Loodetavasti on MM-il need mehed olemas.

Kui peale finišit tundus, et tegemist on lihase rebestusega ja paranemiseks läheb ikka pikk aeg, siis nüüd on selge, et tegemist on siiski vaid tugeva löögiga lihasesse. Loodan taastuda kiiresti ja järgmisel nädalal Harku Järvejooksul juba pakkuda konkurentsi endistele ja praegustele orienteerujatele ning mõnele jooksusõbrale. Tundub, et võistlusnädal on minu jaoks lõppenud. Esialgu plaanisin veel joosta lühiraja B-finaali täiskiirusel aga kui lihas vähegi valu teeb, siis ei hakka ennast piinama ja naudin suvitamise võlusid.