Kobras Cup

Olid ajad kui Koprakarika nimeline võistlus oli suunatud rohkem läände ja kandis palju kõlavamat nime. Näiteks 1998 aastal, kui jooksin oma elu esimese Koprakarika triloogia. Tol korral oli H14A klassis 15 poissi, kes kolme päeva kokkuvõttes tulemuse kirja said. Eesti orienteerumise üks paremaid raisatud andeid võttis siis oma. Ja nagu nüüd 11 aastat hiljem, oli Markus juba siis minust mäejagu üle.

1998 Kobras Cup tulemused

Eelmise nädala sissekande lõpetasin julge väljaütlemisega, et füüsiliselt olen EMV tavarajaks valmis. Eksisinrängalt. Ma pole füüsiliselt valmisolekule lähedal ka. Ainult üks tegur (baasvastupidavus) on nii valmis, kui ta sel aastal olla saab. Kõik muu logiseb rängalt või on üldse puudu. Minu mõõdikute järgi kuumuses joostud 3 päeva olid just nimelt füüsiliselt kahvatud. Viimase kahe nädala jooksul joostud 10 orienteerumist on vaevaliselt, aga siiski, aidanud leida üles orienteerumisrütmi. Sellest aga ei piisanud enamaks, kui 5. koht esimesel päeval. Teisel päeval vajus konkurents laiali ja 2. koht 5 minutise kaotusega ei rahulda ei mind ega ka tuhandeid pöidlahoidjaid.
Viimasel päeval pakuti seda, mida Koprakarika viimasel päeval enamasti ikka pakutakse - füüsiliselt nõudlikku rada. Tulemusi vaadates tundub, et kõik peale minu ja Silveri andsid esimesel võimalusel alla. Eelmise päeva korralikud peksasaamised rabaetappidel värskelt meeles, üritasin kõik rabaetapid hoida tihedad sammu. Lõpus lubasin omale natuke viga ka preemiaks ja nii see tuligi. Arvestades enesetunnet, mind isegi üllatas võit Silveri üle.
Seekord siis sai kuus meest tulemuse kirja. Võimas! Inimesed tulge orienteeruma kurat võtaks. Mida helvetti te sussutate seal rattamaratonidel ja kanuuvõistlustel?

Tulemused