Sügisjooks.

Pühapäeval õnnestus juba mitmendat aastat järjest koos mitmete teiste orienteerujatega panna jalg joonele sügisjooksu 10 km. distantsil. Kuna põhialana olen viimased kaks aastat ratta-orienteerumist teinud ning seega ka rohkem ratast sõitnud, on jooksutrennide maht vähenenud ja jooksuvõistlused muutunud iga aastaga raskemaks.
Selleks aastaks seadsin endale kaks eesmärki: Esimeseks joosta alla 40 minuti ehk olla siiski veel jooksja, mitte raja läbija, ning teiseks lootsin salamisi eelmise aasta ajast kiiremini joosta( 37.36).
Stardijoonel sain siiski omale veel paar sihti. Pulleritsule ei tahtnud kuidagi kaotada ja samuti tahtsin olla parim Lennakadeemia mees, selles arvestuses oli mulle kõva konkurent Ragnar Pähni näol.
Soojendus oli üllatavalt mõnus ning joonele asudes oli enesetunne hea. Soovisin veel Andreasele edu jooksuks ja tuligi joonele asuda. Jooks algas üsna reipas tempos ning alguses sättisin ennast üsna grupi etteotsa, et mitte kohe kuhugi toppama jääda ja et alguses liiga aeglaselt ei jookeks. Kuskil 500m hakkas esimene ots eest libisema, Kraas sealhulgas. Ei hakanud hullu panema ja lasin minna. 1. km märgis olin ajaga 3.13 ja koos Martin Simpsoniga. Oli selge et tuleb maha rahunema hakata, kuna sellise tempoga kaua ei kesta. Kuskil poolel teel teise kilomeetri postile liigub Simpson vaikselt eest ja möödub esimene naine, leedulanna, kes lõpuks jookseb 34. minuti algusesse. Ei hakka sappa pressima lasen minna. 2 km peal näitab kell 6.45, teine km seega 3.32. Tunne on endiselt talutav kuigi sääremärajad hakkavad juba kangeks jääma. See siiski ei üllata kuna eelneval nädalal on sellega probleeme olnud. Jätkan rahulikult omas tempos( loe kergelt langevas tempos), ei lase üksikutel möödujatel ennast häirida. 3 km ja aeg kuskil 10.30, 3.45 km-le. Siit enam tempot allapoole ei tahaks lasta. Hakkab vaikselt ka raskeks minema. 4. km märki jõuan siiski ajaga kuskil 14.20-14.25, seega olen natuke veel aeglasemaks jäänud. Kuna oli vastutuul siis väga ei põe. Pöördel näen et ca 10 seki mu taga on Pullerits ja Assor ja veel hunnik mehi nendega koos. Peast käib läbi mõte, et alustasin sutsu liiga kiiresti ja nad püüavad mind kinni. Pühin mõtte kiiresti peast ja jätkan kangutamist. Poolel maal olen täpselt 18 minutiga seega on tempo taas tõusnud, mõistlik ka, kuna hakkas taganttuule ots. Kilomeetrid 5-7 lähevad kannatades, järgi jõuab teine naine, kes hingeldab hullumoodi, kuid liigub hästi. Võtan tuulde kuid vähese tahtejõuga lasen tal siiski eest libiseda. Teises joogipunktis on juba üsna raske, viskan pilgu üle õla ja heameeleks ei näe seal ei Pulleritsu ega muid tuttavaid nägusid. Vanalinna keeramisel saan tollele lühikesele neiule veel korra lähemale, kuid jään kohe uuesti maha, kuna tekib raja raskeim koht, kus enam ei tahaks nagu üldse joosta. Sunnin end siiski edasi pingutama kuna lõpp pole kaugel. 9 km märgis näitab kell 33.23, seega on mul 3.37 aega, et 37 minuti piir alistada. Kui ma sellega hakkama ei saa, olen küll p..ahäda. Üriatn sammu reipamaks seada, kuid lihtsalt ei tule. Viimases kurvis võtan ühele rootslasele siiski järele ja valu süües möödun tast ning lõpetan agoonias, vaid 4 sekundit peale 2. naist. Kurat, selle oleks pidanud ära võtma. Aelen maas mõnikümmend sekundit ajan püsti ja näen et Pullerits finišeerib. Heameel on suur, et juba kohal olen. Aega näen alles kodus ja rõõm muutub seda suuremaks et alla 37 minuti "koju" jõudsin.
36.58 ja 36. koht. Olen selgelt rahul. Ei lootnud eelmise aasta aega lüüa, kuna ka rada tundus aeglasem olevat(Vanalinna osa). Tulemusi sirvides näen, et Andreas tegi kõva jooksu ja iskilku rekordi, Simpson võitis mind minuti ja Truusalu poole minutiga. Pullerits jäi 30 seki kaugusele taha, Pähn kuskil 50 sekundit.
3 päeva hiljem on jalad veel kanged, kuid juba homsest ratast taas sõitma, kuna Ratta-orienteerumise EM on ukse ees. Edu treeninguteks.