SELLi mängud

Sprint

TULEMUSED
Sprindivõistlust võtsin ma täiesti pingevabalt. Kartsin, et eelmise päeva pikk sõit (õhtusele jooksule Kaunases ei jõudnud, kolmapäevane trenn oli ka ainult Astangul punktikohtade ülevaatamine (suuremas osas seismine)) ei anna sprindiks just parimat teravust. Tuleb välja, et mul ikkagi vist ei ole tingimata lahtijooksu vaja. Raja esimene pool oli tõesti nauditav, kõik tuli ideaalselt kätte (tõsi, ega seal kuhugi eksida ka ei andnud) ja nii lennukat jooksutunnet polnud ma ka veel orienteerumisrajal tundnud. Peale 30-meetrist tõusu ei sujunud kaardilugemine enam nii voolavalt, aga suuremaid (üle 5-sekundilisi) vigu õnnestus mul ka raja teisel poolel vältida. Medal oli üllatus. Vaheaegu pole kahjuks avaldatud, nii ei oska ma öelda, kas tegid teised raja lõpus vigu või olin ma tõesti Krepštast ainult 10 sek/km aeglasem (ja Gvildysest 2 sek/km kiirem).

Mõneti tuli meelde 2000.a EMV lühirada Valgesool. Enne seda võistlust oli mul olnud ehk ainult matemaatiline võimalus suurtelt võistlustelt poodiumikohti võtta. Jooksuvõime oli (enamvähem) olemas, aga tehniliselt kippus ikka palju (suuri) vigu sisse tulema. Valgesoo oli minu esimene praktiliselt puhas o-sooritus. Tulemuseks H18 klassi kuld, kusjuures samal rajal jooksnud H20 klassis (Siimsaare, Gans, Tomson, Klaasimäe jt staarid) oleksin ma oma ajaga kolmas olnud. See võistlus tõi minu orienteerumisse tõelise kvaliteedihüppe. Ilusaid jookse, mis varem olid vaid unistus, hakkas järjest tihemini välja tulema. Kui see medal tundus paljudele tollal juhus, tõestasin ma (loodetavasti) järgnevate tulemustega vastupidist.

Lühendatud tavarada

TULEMUSED
See jooks polnud küll midagi meenutamisväärset. Ehk ainult õppetunnina. Isegi polüglotist Leedu orienteerumiskorüfee (BMV2005: "Everybody go forest", "Kristjan Trossmann, fantastika") vangutas SI mahalugemisel pead: "Not good at all". Algus tundus ülilihtne, lisasin ainult kiirust. Kolmandas punktis sain 2 min varem startinud venelase kätte. Viiendaga tahtsin varakult üle oja minna, et siis turvaliselt orvandi või kraavini, mis alt ojast punkti pidi jooksma, liikuda, aga miskipärast viskas keegi mind 100 m itta, nii et olin ojast üleminekul punktist juba möödas. Kui see lohutab, siis Tammemägedega juhtus midagi sarnast. See ei seganud keskendumist veel palju, 13. KP asemel järgmisesse orvandisse (ja poole kõrgemale kui vaja) ronimine aga küll. Ja järgmine etapp (kõigepealt jälle valesse orvandisse, siis, viga taibanult, mööda risust ja nõgesest ja mudast nõlva) ajas veel rohkem vihale. 22. KP-s polnud võistlustahet enam üldse, kui kohe punkti ei leidnud, tuiasin sihitult paar minutit nõlval kõrgemal. Joosta polnud muidu vigagi, kuigi rajameister lasi sadistliku mõnuga mööda pehmet nõlva üles-alla joosta. Aasta esimene palava-ilma-jooks. Gvildysele oleks ka puhta jooksuga 30 sek/km kaotanud.

Teade

TULEMUSED
Teade oli mõnus. Ilus ilm, hea maastik, soe jõevesi, läikivad medalid. Vilniuse ülikooli võitmine oleks raske olnud (kuigi kilomeeter enne teise vahetuse lõppu olime neist veel ees, aga nende viimse vahetuse jooksjast Gvildysest jäi isegi Tiomila täht Trossmann kolme esimese etapiga maha). Õnneks sain mina metsa pingevabal positsioonil, vilniuslased ja Eesti-Leedu sõprusvõistkond olid 2 minutiga ees (ilma nendepoolsete vigadeta püüdmatud), tagant ei tundunud ka keegi meie hõbedat (segatiimid ei läinud arvesse) kuigi tõsiselt ohustavat. Tegin kindla peale jooksu (suuremad vead esimesest ja kuuendast punktist väljaminekud) ja tõin medali koju ära. Nädalavahetuse punktiks positiivsed emotsioonid.

Elu-olu
Söök ei olnud parem kui eelmisel aastal Tartus (ma muidugi ei tea, kas seal ka hommikusöögiks seene-sibula kastmes tatrapudruga üllatati). Esimese õhtu lusikatäis salatit ja 2 pikka viinerit jätsid ka kõhus küsimuse õhku. Majutati meid Kaunase põllumajandusülikooli ühiselamus linnast veidi väljas. Tõenäoliselt oli neil hiljuti president campuses jalutamas käinud, sest ühikate remont oli lõppenud fassaaditööde ja uute akendega. Muus osas olid hooned autentselt stalinistlikud. Tuppa oli kolme peale ettenägelikult 9 tekki jagatud. Pistikupesadest üks ei pildunud sädemeid ega pannud toa teises nurgas olevat pesa undama. Aga pühapäevaks harjusime päris ära, et pesema minekuks tuli (väga osavõtlikult ja abivalmis, kuigi ka vene keelt "otšen ploho"lt rääkivalt) tädilt võtit küsida ja keldrikäikudesse seiklema ronida. Jooksurajad kooli taga metsas olid mõnusad. Ja mängude avatseremoonia väga vinge.